Metssea matused maiade moodi

Juan, ehtekunstnik ja kalamees Mehhiko väikesaarelt Holboxilt, saatis välja segase signaali. Kell kaks päeval algab tema juures mingisugune üritus, kus on süüa ja juua. Kui Juan ütleb, et kell kaks, siis enne kolme pole mõtet minna. Aga seekord läks viltu. Juan, kes ütleb end pärinevat katalaani juurtega mereröövlitest nagu paljud teisedki selle saare elanikud, tema maiadest ja muust kirjust rahvast naabrid ja kaugemad külalised, on kell kolm juba üsna hoos. Esimene kast õlut hakkab lõppema ja otsitakse telefoni, et tellida kohalikust subagencia’st (hulgimüügist) uus.

Juani hoov on eurooplase jaoks tõeline imede õu. Holboxi standardite järgi küll üsna tavaline, kuid siiski teistest palju vilkama eluga. Ühest küljest on see piiratud madala sopilise majaseinaga, teisest küljest võrkaiaga. Võrkaia taga paistab kahekorruseline hotell, mille rõdult vaadates on õu nagu peo peal. Õuel kasvab mitu kookospalmi, mille otsast aeg-ajalt mõni pähkel alla potsatab. Vaata ette, manitseb Juan võõraid. Õue servas on töölaud, millel kuhjade viisi kummalisi merekarpe, haihambaid, kihvu, kive ja kõike muud, mida ehete valmistamiseks vaja. Kummaliseks teeb selle õue siit läbi saaliv seltskond. Siin on alatasa kalureid, rändmoosekante, kunstnikke, niisama hippareid ja igast maailma otsast pärit noori naisi, kes kõik miskipärast Juani piiravad.

Kohe saabub ka selgus, miks meid kutsuti – siin on matused! Õueserva on kaevatud haud ja kadunuke – päev varem mangroovivõsas kuuli läbi hukkunud metssiga – lebab tükeldatuna hauast veidi eemal, veega täidetud metallkausis. Haud on suuri kive täis ja nendel lõõmab lõke.

Õue keskel on räämas peielaud ja selle ümber kümmekond kohalikku meest. Naisi on vähem ja enamik neist on välismaalased. Peielaua räämas välimus on petlik. Kauss imetillukeste krevettidega ja nacho’de (õlis praetud tortiljatükid) vaagen on vägagi kutsuvad. Krevetid on veidi suuremad kui Eestimaa talukaevudes elavad satikad ja seetõttu süüakse neid koorimata, koos saba ja sarvedega. Nad on täna teravas kastmes. Võtad vaagnalt nacho, kühveldad sellega läbi krevetikausi ja pistad suhu. See on ideaalne õllekõrvane. Eks neil seepärast ongi esimene kast juba lõpukorral. Niipea kui krevetid otsas, ilmub kui imeväel uus eelroog – cevishe. See on laimimahlas marineeritud värske kala.

Juan võtab pulgad, astub aia ääres olevate conga-trummide taha ja põristab lühikese soolo. Ei teagi, kas see oli märguanne, igatahes suunduvad matuselised haua juurde. Lõke kaabitakse kivide pealt ära, tossavad tükid lükatakse haua kõrvale vastu tõrvapapist kuuri seina. Kuumadele kividele asetatakse kooritud palmioksa rootsud. Nüüd on aeg kadunuke hauda sängitada. Tema tükid laotatakse haua põhjas olevatele rootsudele ringikujuliselt. Ringi keskele paneb Juan metallpoti, kuhu ta oli eelnevalt valanud mitu pudelit õlut ja puistanud hulga maitseaineid. Maitsestatud õlle sisse toppis ta mõned metsseatükid ja pani kaane peale.

Kadunuke kaeti nüüd laiade roheliste banaanilehtedega ja siis kühveldati haud kinni. Värskele hauale veeti suur roostes plekitahvel ja sellele tehti uus lõke. Lõpuks oli muldasängitamine läbi ja vahepeal katkestatud peied võisid jätkuda.

Ervin võtab vutlarist trompeti, Juan astub taas conga-trummide taha ning lahti läheb hoogne tants ja laul. Juani onu Pedro haarab endale partneriks peo ainsa eestlanna. Pillimeestele tundub see hoogu juurde andvat.

Väikesed koledad koeranässid, kes on oma peremeeste kannul matustele tulnud, tõmbavad sabad jalge vahele ja vaatavad arglikult ringi. Nad ei oska seisukohta võtta, mida see lärm peaks tähendama. Kui lugu lõpeb, jätkavad nad oma põhitegevust – peielaua alt palukeste otsimist ja üksteise sitaaukudes nuuskimist.

Lauanurgal ootas valmistamist järgmine käik – krabid. Maja seina ääres on paar tsementplokki ja nende peale asetatud rest. See on Juani pliit. Nüüd puhutakse tuli üles ja restile pannakse süsimust pann. Pannile omakorda kamakas margariini ja ilmatu peotäis küüslaugutükke. Kui see kõik mulinal keema hakkab, valatakse sinna otsa tükeldatud krabid. Hetkel, mil sinirohelised krabid on punaseks tõmbunud, saabub hulgimüügist uus kast õlut. Veel umbes viis minutit ja krabid on valmis. Need tõstetakse pannilt vaagnale ja piserdatakse laimimahlaga üle. Juuakse õlut, räägitakse juttu ja süüakse krabi.

Kui krabi on söödud, siis on aeg järgmiseks käiguks. Selleks on mahi mahi. Pedro, Juani onu, toob ilusa suure kala ja lõikab selle seibideks. Seibid praetakse rohkes õlis ja valatakse pärast küüslauguvõidega üle. Tuleb ka uus kast õlut ja peied võivad jätkuda.

Pärast paari pudelit õlut ja nelja käiku mereande on kõht üsna täis. Aga ega küll küllale liiga tee, arvab jahi- ja kalamees Ulises ning toob Juani maja taga asuvast pererestoranist pool pajatäit kohasarnase kala snook’i suppi. Võtan suure kruusitäie kuuma leent, aga enne kui, selle suule jõuan tõsta, sortsatab Pedro sinna korraliku sortsu tequila’t. Maitsen seda ja arvan, et üsna hea. Pedro palub korraks kruusi, et proovida. kuidas on. Väikse lonksu järel tõmbub ta nägu vastikusest krimpsu. Mas (’rohkem’), arvab Pedro ja valab leemekruusi veel ühe sortsu. Proovib uuesti ja nüüd tõmbub ta nägu naerule. Bueno, ütleb ta ja ulatab mulle kruusi tagasi. Minu meelest on see nüüd liiga kange ja ma valan leent juurde. Pedro ei solvu.

Päike on loojunud ja õues süüdatakse vähest valgust andvad lambid. Juan astub kolmandat korda trummide taha ja toob kuuldavale uue sõjaka põrina. Hotellirõdult piidlevad meie imede õue mõned poolhirmunud silmapaarid. Kui Juan lõpetab, koguneb rahvas värske haua ümber. Sellel põlenud lõke lükatakse jälle vastu tõrvapapist kuuri ja jälle, vastu igasugust loogikat, keeldub see süttimast, mis on iseenesest tore, sest nii kuur ise, hotell, kookospalmid, Juani maja ja kogu saare tuulealune osa jäävad alles.

Nüüd eemaldatakse roostes plekitahvel ja haud selle all kaevatakse lahti. Ettevaatlikult eemaldatakse banaanilehed. Viimaks on pealmised lehed eemaldatud ja kadunukese tükid kõigi ees alasti. Koledad krantsinässid vahivad haruldast vaatepilti oma peremeeste jalge vahelt ja limpsavad keelt. Küpsed seatükid õngitsetakse hauast välja ja pannakse vaagnale. Viimasena õngitsetakse välja pott. Keegi saabub suure kotitäie ahjusoojade pikkade saiadega. Juan võtab suure noa ja tapab sea veel teistki korda – lõikab ta kiirete vihaste liigutustega ilmatuks hulgaks tükkideks. Tosinkond matuselist, kes on viimased neli tundi järjest söönud, viskuvad lihatükkide kallale, nagu poleks nad iial toitu näinud. Veerand tundi hiljem on kõik otsas ja Juani õuel üsna rahulik. Rahvas hakkab vaikselt laiali valguma, ainult koerad järavad igaüks oma nurgataguses konte ja kõõluseid. Lahtikaevatud haud tossab omaette. Tuult ei ole ja kuuvalguse poolt roheliseks värvitud meri loksub laisalt.

Selles numbris

• VALU − tervise valvur!
• Raamatututvustus
• LUSIKAD SEINALE!
• ANNA LITVINOVA maalireis Essaouirasse
• Kahe mehe matkad TALVISES EESTIS
• ISLANDI KIRJAD 2
• Metssea matused maiade moodi
• XIAN − elav ajalooraamat
• MAHA KUMBH MELA tegelik pale
• Muutuste tuules BIRMA
• Kalliskivi nimega BIRMA
• LINNASPRINT - nii turistile kui ka tervisesportlasele
• Nii lihtne see ongi!
• Seiklusspordisari XDREAM - kas reaalselt teostatav?
• BOSTONI MARATON - üks minu paljudest
• Üllatavaid hetki välismaratonidelt
• MARATONILE!
• TEERAJAJAST LUMELEOPARD
• Per aspera ad Taskila!
• Go Reisiajakiri 41 – Aprill 2013