MIHKEL RAUAGA NEW YORGIS!

Maipühade paiku viib muusika-, kirja- ja telemees Mihkel Raud, kelle näidend „Järgmine voor” on teel Ameerikasse, popkultuurihuvilised seiklema New Yorki. Vaadatakse, kas Charlie Parker, Louis Armstrong, Miles Davis, kes tegid omal ajal Chicago kõrvale ka New Yorgist jazzilinna, on veel elus või on räpparid tänaseks jatsu välja söönud. Uuritakse, kus kusagil on näha Andy Warholi jala- või käejälgi ning vaadatakse, kus on lihtsalt mõnus šopata. Mihkel tunnistas Tiit Pruulile, et on valmis New Yorgis sööma ka hot dog’i, ning Tiit tunnistas Mihklile, et on tundnud New Yorgi pilvelõhkujate ees samasugust pisikese inimese ängi nagu Aivazovski „Üheksandat lainet” vaadates.

Oled liikunud paljudes maailmalinnades. Mille poolest on New York eriline?

Keeruline küsimus ja sellele on raske mittebanaalselt vastata. Eks ma räägin sama juttu, mida tegelikult kõik New Yorgi kohta räägivad, et selles linnas on mingi eriline vibe. Aga täpselt nii see on. Muidugi, eks igas linnas on mingi eriline vibe, isegi Tallinnas. Aga seal on see tõesti kuidagi unikaalne. Ilmselt tundub too vibe NYC-i külalistele teistsugune kui põlistele newyorkeritele, kes kinnitavad kui ühest suust, et nad ei kujutaks ette teist kohta maailmas, kus elada. Mina jälle vist ei kujutaks ette, et ma seal elaksin − ikka kaunis väsitav ja energiat kulutav linn. Ent mulle meeldib, et seal saad kätte palju eri maailmu korraga. Muidugi pole New Yorgi Afganistani restoranis käimine võrreldav Afganistanis käimisega ning loomulikult pole Chinatown ju Hiina ja Little Italyst ei piisa Itaalias käimiseks. Aga ikkagi! New York on nii eklektiline, et see on lahe.
Teine asi – ma pole küll arhitektuurispetsialist, aga linn näeb eri kohtades väga erinevalt vägev välja. Näiteks Tōkyō oli mulle ses mõttes suur pettumus – päevasel ajal seal ringi liikudes oleksid justkui keset tuhandeid omaaegseid Tallinna Teenindusmaju. Aga NYC näeb äge välja – peaaegu kus tahes satud olema. Isegi ilma inimesteta.
Tegelikult aga ongi ju inimesed need, mis iga reisihuvilist huvitavad. Newyorker on ikka üks omaette tõug. Mitte tingimata selline tõug, kellega sa tahaksid iga päev luurel käia, aga põgusal kokkupuutel mingi sellise neurootilise arrogantsi pinnalt väga põnevad tüübid ja põnev nähtus. Eks neid ole ka igasuguseid, näiteks mingi Upper Eastis või West Side’is elav snoob või kusagil Bronxis möllav neeger. Ja kui õnnestub neid turismilõkse vältida, mis on ka omamoodi toredad, või vähemalt mitte neisse kinni jääda, siis New York on kahtlemata väga põnev, huvitav ja vibrantne linn.

New York Citys elab üle 8 miljoni inimese, see koosneb paljudest linnaosadest, millest enamik on nii isepärased, et võiks normaalsete linnade puhul igaüks olla lausa erinevad linnad. Teeme väikese inventuuri, mis seal on ja mis on sinu jaoks huvitavamad linnaosad?

Enamuse jaoks seostub New York Manhattani saarega ja eks ta seda ka suuresti on. Võtame selle saare silme ette ja hakkame altpoolt tulema, kust seda ka ehitama hakati. Esmalt on Financial District endiste kaksiktornide piirkonnas, Wall Street, Battery Park, NY majanduselu, siis hiinalinn Chinatown, sealsamas Little Italy, siis SoHo, mille nimi tähendab tegelikult South of Houston, ehk siis ala, mis jääb Houstoni tänavast lõunasse.
Siis Village, Lower East side, East Village, Greenage Village ja West Village, Midtown, kuulus keskosa suurte tornidega, mille keskmes on Times Square, kus on kindlasti tore viibida esimesel, teisel ja kolmandalgi korral, aga neljandal korral nagu enam ei viitsi. Seal on hirmus palju turiste. Siis aga juba teatrite piirkond, n-ö Broadway District. Selgituseks – Broadway teater pole miski, mis asub tingimata Broadwayl, vaid teater, mis algab 500 istekohast. Off-Broadway on 100–500 kohta ja off-off-Broadway on kõik, mis jääb allapoole seda. Broadwayl endal asub neist veel vaid mõni üksik, enamasti on nad kuskil mujal, näiteks 42. tänaval, mis on Broadwayga risti.
Siis Central Park, siis Harlem, sealt ülespoole pole ma jõudnud, aga see tuleks kindlasti edaspidi ette võtta. Aga ega sellega NYC ei lõpe, mõned ütlevad, et väljaspool Manhattanit elu alles algab. Seal on ju ka Brooklyn, kus New Yorgi tegelik elu praegu suuresti käib. Niimoodi nad väidavad. Aga iga nurka ma veel peast ei tea, nii on ju ka Tallinnas, kus ma elan.

Kas Manhattan on New Yorgi süda? Kas ta on Ameerika majandus- ja kultuurielu süda? Kas Manhattan on maailma süda?

Jah, Manhattan on ikka tõesti New Yorgi süda. Ta on roppsuur saar linna mõttes. Brooklyn on juba snoobide New York. Mul on sõpru, kes kunagi 80ndatel Manhattanil elasid ja nüüd Brooklinis resideerivad ja nina kirtsutavad, et Manhattan pole enam ammu see, mis ta omal ajal oli. Et asjad juhtuvad ikka Brooklynis ja ehk ka Queensis. Kuid eks selles ole ka palju poosi, ma kujutan ette. Samas tõsi on see, et aastatel 1994–2002 linnapea olnud Rudolph Giuliani nulltolerants ja linnapuhastuspoliitika oli küll väga efektiivne ja tõepoolest on NYC väga turvaline linn. Samas pühkis ta koos selle hämara ja dekadentlikuga New Yorgist minema ka midagi, mis oli kultuuriliselt huvitav ja väga oluline. Paljud klubid pandi kinni, palju ekstravagantset tõrjuti Manhattanilt minema. Giuliani-eelses NYC-is pole ma käinud, see oli kuuldavasti päris spooky, kaunis hirmus koht, Times Square oli täis litse ja narkodiilereid, tossavaid kanalisatsiooniauke, korralik maapealne põrgu. Nüüd on Times Square ontlik Disneyland, turvaline kogupereatraktsioon.

Kas on mõni koht New Yorgis, kuhu sa ei söanda minna või soovitaksid teistel mitte minna?

Eks Harlemis on võimalik öösel leida koht, kus võib valge olemise eest peksa saada, aga päevasel ajal ja üldiselt on tegu väga laheda ja ägeda ning täiesti turvalise piirkonnaga. Ehkki neid paiku, kus pole turvaline, pole ma väga lähedalt uurinud.

Mille poolest erineb Brighton Beach Lasnamäest või Peterburist?

Brighton Beach on New Yorgi venelaste linnaosa ning see erineb Peterburist ja Venemaast samamoodi, kui Chinatown erineb Pekingist või Little Italy Roomast. Eks seal ole emigrantide kommuun. Brighton Beach Avenuel jalutades tunned end nagu Venemaal. Sildid on venekeelsed, poed on venekeelsed, majade ees on tädikesed oma tšeburekkide ja piroški-tünnidega nagu ennevanasti. Aga loomulikult on sul alati teadmine, et pool tundi metrooga ja sa oled turvaliselt tagasi Ameerikas. Pole võrreldav Tšeljabinski kogemusega. Kui tahad aga väikest nostalgialaksu saada, siis see on väärt põige Times Square’ilt. Seal on kift ja tore, eriti inimesele, kes vene keelt mõistab. Ma olen sealt leidnud näiteks uusi vene filme ja seriaale, mida müüakse ju ka meil Balti jaama turul, aga sealt saad need koos ingliskeelsete supakatega.
Alguses ma vältisin Brighton Beachi, ma sattusin sinna esimest korda alles mõne aasta eest ja kahetsesin, et polnud sinna varem läinud. Kindlasti lähme sinna oma reisiseltskonnaga taas.

Popkultuur on urbanistlik kultuur. New York on paljude popkultuuri alla kuuluvate nähtuste sünnikodu või arengumootor või õitsemispaik. Millised popkultuuri õied ja viljad sind New Yorgis eelkõige võlunud on?

MoMa, Guggenheim ja palju väga lahedaid muuseume on NYC-is ja mõne neist vaatame me ka üle. Aga ehk ka mõne vähem mainstream asja kui eelnimetatud. Näiteks East Village’is on üks moodsa kunsti muuseum, kus on eksponaadiks olnud ka Eesti lipp. Theatre District on osa glamuursusest, mida natuke vaadata. Samas Greenwich Village’is on igal tänavanurgal mõni popkultuuri ajalukku kuuluv paik, kus istus keegi kohvikus ja kirjutas oma raamatu või muusikali või mängis mõnes klubis mõni džässilegend jne. Sealt on nii paljud asjad saanud alguse ja kui nende vastu huvi tunned ja neid oluliseks pead, siis on see on ikka väga äge.

Biitlite ajal oli nii, et ükski muusik ei saanud maailmas tõeliselt kuulsaks enne, kui ta oli olnud menukas New Yorgis. Kuidas praegu on, kas muusikatööstuse au, mõistus ja südametunnistus on endiselt Suure Õuna sees?

Muusikatööstuse a ja o New York nüüd enam ehk pole. Muidugi tahab igaüks mängida Madisson Square Gardenis või mõnes kuulsas New Yorgi klubis. Ehkki kuulsaim neist, CBGB on juba aastaid kinni.
Muusikaelust, mida New Yorgi rokkarid ise oluliseks peavad, ei pruugi muu maailm midagi teada. Need, kes meil Nokias käivad, esinevad New Yorgis mitu korda väiksemas kohas 50 dollari eest. Neid klubisid on seal nii kuradima palju ja see on omamoodi peletav. Sinna minnes tajud oma väiksust, isegi võiks kujundlikult öelda, et tühisust. Tallinnas on päris tore ringi jalutada ja tunda, et oled jube oluline ja et sinu väiksest asjast justkui sõltub midagi. Ja siis seisad seal kuradi New Yorgis, eriti kui sul on mingi konkreetne projekt, mida ajad, nagu mul see näidend. Võin siin meile lugeda ja igasuguseid asju ette kujutada. Lähed kohale, vaatad kogu seda pulli, seisad seal üksi nagu loll. Keegi sind ei tunne ja kedagi sa tegelikult ei huvita.
Aga samas on see mõnus reality check. Et kui kipud seal Tallinnas kohati väga ära lendama, siis saad aru. Eriti tore on näiteks Eestit nädalateks halvavate poliitiliste skandaalide ajal − siis saad aru, et tegelikult juba 80 kilomeetrit siit ei teata asjast midagi ja kui sa elad siin oma mullis ja oled hirmus ahastuses, siis tegelikult on kõik see üsna tühine.

Mind, vana klassikaaustajat, on popkultuuri puhul ikka huvitanud tema seosed tarbimisühiskonnaga. Tihti on piir, kus popkultuur läheb üle massikultuuriks, üsna õhuke või aimamatugi. Kas New Yorgis viibides, Andy Warholile ja tema Campbelli supipurkidele ja Coca-Cola pudelitele ning kõigile teistele sealsetele popkultuuri ikoonidele mõeldes on see teema ka sind erutanud? Et mis on väärtkultuur ja mis ei ole kultuur ses linnas, kus on kõike? Ja kuidas leida üles see, mis on leidmist väärt?

Olen ise üsna häbematu tarbimise fänn, kogu selle kitši ja glamuuri sõber, mind see nagu ei häiri. Mulle pigem pakub see pinget ja lusti ning ma pigem püüan niinimetatud teri niinimetatud sõkaldest eristada. Ja kes olen üldse mina seda tegema. Kui veel mõne aasta eest suhtusin muusikali üsna snobistliku halvakspanu ja põlgusega, siis olen nüüd mõnel viimasel korral muusikale ka tegelikult vaatamas käinud ja leidnud, et see on väga kift ja tore meelelahutusvorm.

Ma julgen siis ka nüüd öelda, et olen New Yorgis paari muusikali nautinud.

Just! Ma vaatan neid nüüd suure mõnu ja naudinguga ega ürita leida mingit tõelist või päriskultuuri, mida iganes see tähendab. Kes see siis lõpuks on, kes need piirid veab ja kust see piir üldse jookseb? See on sama, et mis on õige toit. Et kas see hot dog, mille sa ühe dollari eest ostad, on kuidagi vähem New York kui Michelini tähtedega restoran?
Mis tarbimiskultuuri puudutab, siis New York on lausa fantastiline, seal on tarbimine – nagu üldse Ameerikas − üsna lihtsaks tehtud. Mida kitšim ja häbenematult odavam, seda parem. Mulle meeldivad rõõmsate nägudega kankaanitantsijad oluliselt rohkem kui mornid ja tohutu mentaalse ambitsiooniga mehed, kes oma ambitsiooni tihtilugu välja ei kanna. Mind on alati hämmastanud eesti intelligentsi juures see, et nad on väikese inimese eest kuidagi väga väljas selle hetkeni, mil jutt hakkab puudutama väikese inimese kunsti- ja kultuurimaitset. Siis äkki on väike inimene ühtäkki mats ja Meie Mehe fänn. Ja kõik on äkki väga pahasti.

Popkultuuril on kümneid, kui mitte sadu defi nitsioone. Üks olulisemaid märksõnu, mis neist enamikust läbi käib, on vabadus. Ka meie oma popkunstnik Raoul Kurvitz on kirjutanud: „Tõesti-tõesti: just vabadus on eelkõige see, mille eest pop seisab.” Popkultuur ja New York on peaaegu et sünonüümid. Ja nüüd ütlen mina: see linn, kus prostitutsioon on seadusega keelatud, ei saa olla vaba linn! OK, mitte et prostitutsioon oleks ainuke vabaduse mõõdupuu, aga ikkagi, kuidas sulle tundub, kuidas on lood vabaduse ja vabameelsusega vabadussamba linnas?

Keeruline küsimus. Keegi ütles kunagi, et vaba mees on see, kellel pole kella. Ses mõttes pole NYC kuigi vaba linn. Kõik käib ikka by the clock ja inimesed sahmivad, on jõledad saakaanelugu vutajad ja kogu see värk. Kindlasti pole ta nii vaba linn kui Tallinn, olen selles täiesti veendunud. Ilmselt peab seal muidugi ka mõnda aega elama, et seda paremini tajuda. Eesti on mitu korda vabam ühiskond kui Ameerika tervikuna. New York on ülejäänud Ameerikast küll erinev, aga eks selles ole ka annus poosi. Sama võib öelda Tallinna ja Türi kohta, mis on erinevad ja teisalt ka nii palju pole.
NYC on hämmastavalt poliitkorrektne linn, muide. Ma pole a priori poliitkorrektsuse vastu, sugugi mitte. Ma arvan ka, et oma mitte-poliitkorrektsuse demonstreerimiseks pole vaja teist inimest solvata ja öelda talle neeger. Ma ei arva, et see on lahe. Aga mitmed minu väga intelligentsed, laia silmaringiga ja liberaalsed New Yorgi tuttavad, neil tekib mingil hetkel probleeme mingites küsimustes, mis mind võivad hämmastada. Et mingis oma mõtlemises pole nad mitte nii vabad. Siis mõtled, et mis siis õieti parem on, kas selline absoluutne vabadus, nagu me seda teame, et võid sisuliselt kõigile öelda, mida sa tahad, või siis mitte. Mina pole end kunagi väga kammitsetuna tundnud, aga ma pole käinud Põhja- Koreas.

Selles numbris

• RAAMATUTUTVUSTUS
• Parim reisiraamat Kronbergilt
• Aasta seiklus 2013
• Malbe neiu RAJU HOBI
• Piparkoogimajakeste paradiis keset Saksimaad
• Tundmatu. Tundmatum. ALBAANIA
• SURMAKOMBED kui sild Hiina teispoolsusesse
• NORDKAPP – tsiklimatk ilma äärele
• BARENTSI MERI − kajakisõitja karge paradiis
• TIPUS VÕI MITTE − see on küsimus. Kohtumised Katmandus
• Lastega mööda Eestimaad
• Varanasi kirjad 1. Seitse aastat hiljem
• ANDRES SÖÖDI reisidokumendid
• Madridi tänavamiim
• LINNAVÕSADE UURIJA
• Turvaline ja sõbralik megametropol SHANGHAI
• Imeline RIO DE JANEIRO
• BERLIIN - kas jätkuvalt arm aber sexy?*
• MIHKEL RAUAGA NEW YORGIS!
• KROONIKA
• Go Reisiajakiri 46 – Veebruar 2014