Milleks laulupeotuld vedanud laevad veel sobivad?

Üldlaulupeo tule Tartust Tallinnasse jõudmisest oli sel korral tehtud suur ja võimas etendus, mille pea­ tegelasteks olid tuli ja vanad puulaevad. Mida saab nende paatide ja laevadega teha siis, kui nad parasjagu laulu­ peotuld ei transpordi, uuris sõitjatelt Tiit Pruuli.

VIIKINGIPAAT „TURM“

Akadeemiline koorilaulja Hannes Astok arvab, et viikingipaat „Turm“ on asjalik alus nendele, kes ei taha ainult käed­ja­lad laiali laevalael päevitada.

„Õigupoolest see variant „Turmil“ puu­dub,“ kinnitab Astok, „sest edasiliikumi­seks on vaja teha tööd. Ja ega viikingid siinkandis turismireisidel ei käinudki. Paadil on kümme pikka aeru, mille taha on vaja tublisid sõudjaid – muidu laev lihtsalt ei liigu. Sõudmine on päris mõ­nus meeskonnatöö harjutus, mis sunnib koostööle ka kõige suuremad egoistid. Eessõudjad määravad sõudmisrütmi ning iga paatkond leiutab endale hoogu andvad lööklaused. Võrtsjärvel ja Peipsil saab ka purjetada. Pikemateks sõitudeks tasub kindlasti varuda tublisti vett või spordijooki, sest sõudmine on tõsine töö ja vedelikku kulub palju. Riietus võiks olla ilmastikule vastavalt sportlik ning kindlasti on tark kätte panna (ratta) kindad, kui just villide pihku saamine pole omaette eesmärgiks. Elamus eheda viikingipaadiga sõitmisest on vägev, kes korra aeru kätte võttis, see sellest enam naljalt loobuda ei tahtnud.“

„Vahetusmeeste küsimusele „kas keegi soovib vahetust?“ oli vastuseks alati vaikus,“ meenutab ka Tartu laulja Mati Raamat. „Vaid siis, kui villid vajasid plaasterdamist, olid sõudjad nõus vahe­tusteks.“

Tõe huvides olgu öeldud, et tegelikult saab „Turmil“ vajaduse korral kasutada ka väikest abimootorit. Samuti aitasid edasiliikumist hõlbustada rütmis hõigu­tud hüüdlaused ja regilaulud.

KAKUAMI-PAAT

Tantsupeo tuli toodi Kihnult Pär­nusse kakuami­paadiga. Kakuam on rannakalureid aastakümneid teeninud paaditüüp, mis räime­ püügi ajal on põhiline töövahend siiani.

Kihnu kalur Priit selgitab täpsemalt: „Paadi nimi tuleneb püünisest, mille teenindamiseks on ta mõeldud. Kakuam­püünis on tegelikult pärit Kaug­Idast. See on tohutu suur, pealt lahtine võrgust kast (umbes 12 x 42 meetrit), mille ees on umbes 600 meetri pik­kune jooksurada, mis juhib kala kasti sisse. Kakuami­paat on vana puutraali kujuga, 10­–12 m pikk, u 2,5 m lai. Paadi omapära on see, et tema keskosas pole dekki, vaid sin­na kühveldataksegi kala. Nii vööris kui ahtris on paadil kinnised kastid, mis paadil uppuda ei lase. Kakuam­püünist saab kasutada vaid kahe paadi – kakuami­paadi ja lappaja – koostöös. Lappaja on kakuami­paadist mõnevõrra väik­sem, täielikult lahtine paat.“

KALE „PAULA“ JA SOOMAA HAABJAD

Võrtsjärvel vedas laulupeotuld kale „Paula“, Mati Raamatu sõnul oli see sobiv alus neile, kes füüsilise pingutuse vaevadest ei vaimustu.

Kale on Võrtsjärvel aastakümneid kasutusel olnud traalerpurjekas, mida kasutati tihti ka lõbusõiduks ja regatil kihutamiseks. Kui aastail 1930–1970 seilas järvel 70 kalet, siis 1990. aastate alguseks olid nad kõik hävinud. „Paula“ ehitati 2005. aastal ühe viimase elusole­va paadimeistri Väino Leiaru juhenda­misel. Tänavu lasti Võrtsjärvel vette veel teinegi kale­tüüpi purjekas.

Võrtsjärvelt Pärnusse viidi laulupeo­ tuli haabjatega. Haabjas on jämedast puutüvest õõnestatud ühepuupaat, mis on Soomaa jõgede vahel elavatele ini­mestele olnud igapäevaseks sõidukiks ja suurvee ajal asendamatuks vahendiks ka koduõuel, et kuurist puid tuua või laudas lehm lüpsta. Tehnika areng iidsele veesõidukile pärssivalt mõjunud ei ole, küll aga külade inimestest tühjenemine. Soomaa haabjakultuuri taaselustamise eestvedajaks on Aivar Ruukel.

„32 km päeva jooksul haabjatega läbida on ka väljaõppinud meestele suur pingutus. Aga meil olid haabjates lihtsad lauljad, kes igapäevaelus haruharva aeru käes hoiavad. Meie sõit vältas 12 tundi, mille hulgas oli kaks kiiret puhkepau­si. Emotsionaalselt tõusis meeleolu taevasse just kaldal, kui nägime kui väga laulupeotuld oodati, seda näha sooviti ja selle ümber lauldi­tantsiti ...,“ räägib Raamat.

LOOTSIK „HERMIINE RääBIS“ JA LAPPAJA „ÄGE“

„Turmi“ saatepaadiks, kus paiknesid filmi­mehed, muusikud ja muud untsantsakad, oli Peipsi lootsik „Hermiine Rääbis“. Tegu on Peipsi veele mõeldud paadiga, kalurite töövahendiga. Et olla stabiilne ja vastu­pidav, on ta plangutus, võrreldes näiteks jõgedel kasutatud Pedja lootsikutega, suhteliselt paks. Peipsi lootsikulegi on võimalik väike päramootor taha panna, et aerutamine liiga raskeks ei muutuks.

Tartust Võrtsjärveni turvas tulelaeva ka üks ägeda nimega paat, kelle ülesandeks oli muuhulgas vajadusel puksiirina tegut­seda. „ „Äge“ on üheksa meetri pikkune lappaja­tüüpi kalapaat,“ jutustab „Ägeda“ kapten, muusik Toomas Lunge. „Mõne aasta eest ehitas üks hull soomlane selle ümber purjekaks – lappaja sai kajuti, 9 meetri kõrguse masti ja raskuskiilu. Ema­jõge mööda sõidame mootoriga, Peipsi peal aga saab edukalt purjetada. Väga suuri kiirusi me ei arenda, aga meile see aeglane tiksumine meeldibki. Meil on ta rohkem suhtlusalus, kuhu koguneb mõnus selts­kond ja nii me vaikselt töristame. Me ei taha kohale jõuda, vaid vee peal liikuda.“

LODI „JÕMMU“

Lodja „Jõmmu“ kodusadam on Tartus. Lodi seilab Peipsil, Võrtsjärvel, Suurel ja Väiksel Emajõel kokku rohkem kui 600 km ulatuses.

„Lodjasõit on üle mõistuse mugav – nagu seilaks mööda vett suure turvalise talutarega. Roolispinni asemel on „Jõm­mul“ sõna otseses mõttes palk. Pisutki suurema tuule korral on sellega hakka­ ma saamiseks tarvis päris korralikku mehejõudu. Väsinud meremehed saavad puhata kambris lambanahkade vahel või pikutada pliidi kõrval linastes rippkii­kedes või sooja ilmaga ka laevalael või kokkulapitud raapurjes,“ kirjeldab oma muljeid „Jõmmuga“ sõidult kartograaf Leida Lepik.

Lodja pardal on ühtviisi huvitav nii väike lõbus jõeretk kui mitmepäevane rännak läbi ürgse soomaastiku ja üle avara vetevälja, et külastada omanäolisi rannarahvaid – vene vanausulisi või se­tosid. Arhailise „Jõmmu“ trümm peidab endas moodsaid seminarivõimalusi, tema masti aga saab suuremate seikluste ajaks paigaldada veebikaamera.

Asjatundjate juhendamisel toimuvad Looduslodja sõidud, kus nii lapsed kui täiskasvanud uurivad jõe­ ja järvemaa­ ilma, õpivad varahommikuti tabama kauneid loodusfotosid. Suviti tuuritab „Jõmmu“ kinolodjana Peipsi, Võrtsjär­ve ja Emajõe sadamakülades, näidates mahukas trümmis või suurele purjele uuemat filmiloomingut.

KUNINGLIK „ELISABETH II“

Kuressaarest kuni Admiraliteedi bassei­nini saatis tulelaeva ka puulaev „Elisa­beth II“, mille kodusadamaks on pisike Pihelgalaid ja omanikuks ettevõtja Olav Miil. See on Miilil juba teine puulaev, eelmine „Elisabeth“ oli tüübilt soomlas­te­rootslaste storboat.

Miil ei oska täpselt öeldagi, mis tüüpi laev tema nüüdne kahveltaglastuse­ga „Elisabeth II“ on: „Võtsin eeskuju mitmelt erinevalt vanalt laevalt. Kunagi, kui alles plaanisin laeva projekteerima hakata, käisin Ahvenamaal. Seal oli üks mereajaloolane, keda kutsuti Mr. Oldboat. Tema ütleski mulle, et pole vaja väga muretseda selle pärast, mis tüüpi või liiki mu tulevane laev täpselt saab olema. Nagu ta ütles, tellis vanasti iga mees endale laeva täpselt oma vajaduste järgi. Sellest põhimõttest lähtudes 12 meetri pikkune „Elisabeth II“ Saaremaal 2007. aastal ehitatigi.“

Muidugi on „Elisabeth II“ arhailise väljanägemisega keresse peidetud ka kaasaegsed navigatsiooni­ ja sidevahen­did, samuti 75­hobujõuline turbodiisel­ mootor. Paljud Olav Miili sõbrad­ tutta­vad on viimastel aastatel muretsenud endile moodsad plastikust kaatrid või purjekad. Ka Miil on kaasaegsete aluste­ga seilanud, võistlemaski käinud, aga ... „Sadamates vaatan alati ikka puulaevade poole. Moodsad alused on kõik „sarna­sed kui neegrid kõrbes“, nagu laulusalm ütleb,“ muheleb Miil.

Nende värvikate veesõidukite abil jõudis peotuli 2. juuli hilisõhtul Tallinna, kus Admiraliteedi basseini kail peeti lauljate ja rahvatantsijate osavõtul suure peo väike sissejuhatus. Kui laevad ja laeva­mehed olid oma töö teinud, ametlik pidu Admiraliteedi basseini veeres lõppenud ja telemehed kaablid kokku kerinud, algas vanadel alustel uus spontaanne pidu: „Runbjarnil“ valvati laulupeo re­pertuaari saatel laulu­ ja tantsupeo tuld, „Turmil“ lauldi regilaule, „Elisabethil“ kääksus väntgrammofon eestiaegseid šlaagreid. Nii poole hommikuni välja.

Ühiselt, autori eeslaulmisel, veel ja veel ja veel, lauldi Jaan Tätte uut hitti „Tuu­ levaiksel ööl“:

Tuulevaiksel ööl tean, mismoodi lööb udukell su laevaninas, paigal püsib aeg.

Tuulevaiksel ööl süda kiirelt lööb – oodanud sind olen kaua, veidi jäänud veel.

Sulle tahan hüüda juba: veel ja veel ja veel! Tuulesuund on nord, nüüd on minu kord

teha tormi sinu südames.

Tuulevaikne öö, udukell vaid lööb. Käed, mis tahtsid rooliratast tahavad nüüd sind.

Kumer silmapiir lahku meid kord viis. Sina otsid valget purje, mina otsin maad.

Sulle tahan hüüda juba: veel ja veel ja veel! Tuulesuund on nord, nüüd on minu kord

teha tormi sinu südames.

JAHTA „RUNBJARN“

Pärnust läbi Kuressaare Tallinna vedas tuld jahta „Runbjarn“ ehk „Ruhnu Karu“.

Veesõiduki tüübina oli selline mudel levinud juba paarsada aastat tagasi. Ruhnus ligi sada aastat tagasi ehitatud jahtad olid ühemastilised, ühe suure kahvelpurje ja toppseiliga ning kahe fokkpurjega (kliivriga) kaubalaevad. Jahta kere pikkuseks oli tavaliselt 14­ –16 meetrit ja laius umbes 4 meetrit. Ehitusmaterjaliks kasutati reeglina männipuud. Teadaolevalt ehitati Ruh­nul omal ajal 8 jahtat – „Hilda“, „Rudin“, „Väl“, „Fram“, „Alma“, „Alida“, „Linda“ ja „Regina“.

„Runbjarn“ ehitati 2007.–2008. aastal MTÜ Puulaevaselts Vikani eestveda­misel. Vanade ruhnlaste kirjelduste ja fotode järgi tegi selle ehitusprojekti laevaehitaja Jorma Friberg.

Puulaevaseltsi liikme Üllar Jaaksoo sõnul kätkeb reis „Ruhnu Karuga“ endas mere­, tõrva­ ja ajaloohõngulist koge­must, sellega saab sõita väikesaartele, osaleda igasugustel mereteemalistel üritustel ja sõita lihtsalt lusti.

„Ruhnu Karu“ meeskonnas on kogenud merekarusid, kellest osa on saanud hakkama ümbermaailma purjetamisega „Lennukil“.

TULE TEEKOND

Laulupeotuli süüdati tavapäraselt Tartus ja tema teekond Tallinna algas 13. juunil. Ligi kolm nädalat seikles tuli mööda Eestimaa jõgesid, ojasid, järvi ja rannikumerd.

Laulupeotuli alustas sõitu mööda hansa- aegset veeteed viikingipaadil „Turm“, mille eelkäijad liikusid siinmail tuhatkond aastat tagasi. Võrtsjärvel kasutati kalepurjekat, mis oli sealsete kalameeste oluline töövahend veel sajandi eest. Võrtsjärvelt Pär- nusse liiguti ühepuupaatidel ehk haabjatel.

Tantsupeotuli süüdati Kihnu saarel ja selle tõi kaluripaat Kihnu Virve laulu saatel Pärnusse, kus laulu- ja tantsupeo tuled üheks said.

Ühine tuli sõitis edasi jahtaga, mil nimeks „Runbjarn“ ehk „Ruhnu Karu“. Kuressaa- rest alates oli „Ruhnu Karu“ kaaslaseks puulaev „Elisabeth II“ ning enne Tallinnat liitusid eskaadriga, kuhu tegelikult kuulus hulga purjekaid, kalapaate ja kaatreid, veel viikingilaev „Turm“ ning hansalodi „Jõmmu“.

Selles numbris

• Sarah Macdonald. Püha Lehm! Seiklus India moodi
• Olev Remsu. Kodunt kaugemal. Reisikirjad laiast maailmast
• Toomas Tiivel. Viinad ja peenemad napsid
• Mis ajab mehi seiklema?
• Oma või võõras?
• Kuidas pagasit vähendada?
• Tõeline Türgi Baklava
• Mauritiuse kiirsöögid ja rahaiharad inimesed
• Milleks laulupeotuld vedanud laevad veel sobivad?
• Kristjan Jaagu ja Eduardsi radadel
• Viikingite rändav ilusalong
• Aloeta Siberut!
• Tänapäeval surevad siin veel ainult turistid
• Hea, et me Kesk-Ameerikat vahele ei jätnud!
• Nahkhiirte lend ja maiade tee saladused
• Pühapäevane jalutuskäik Norra moodi
• Vegard Ulvang - Kolm olümpiakulda Gröönimaa ületamise järel
• Kohtumine karuga
• Hommik Kuresoo rabas
• Elagu unistused! Martha jõudis koju
• Go Reisiajakiri nr 19 – August 2009