Monorattaga Prantsusmaalt Eestisse

Sylvain Oulala on prantslane, kes kolis Eestisse kümme aastat tagasi ning on terve selle aja elanud Tallinnas ja töötanud tsirkuseartistina firmapidudel, festivalidel, üritustel ja tänavaetendustel. Juba aastaid on tal muu hulgas küpsenud idee sõita monorattaga „oma juurte riigist Prantsusmaalt oma südameriiki Eestisse“ ning sel kevadel otsustas Sylvain plaani ka teoks teha. Tema teekond puudutas paljusid inimesi ning leidis laialdast kajastust ka meedias.

Prantsusmaal õppis Sylvain inseneriks ning Eestisse tuli ta esialgu üheks aastaks Euroopa Noorte vabatahtlikuna Tallinna tsirkusekooli, kuid pärast aasta möödumist Prantsusmaale ta enam tagasi ei läinud: „Ma väga nautisin Eestit ja sellepärast jäingi siia. Mulle meeldisid paljud asjad – Tallinn on turvaline, tore ja ilus linn. Tundsin, et saan olla siin ükskõik, kes ma tahan. Prantsusmaal peab rohkem nagu mingis kindlas kastis olema, näiteks kas oled hipi või oled insener, Eestis võid aga vabalt olla ka mõlemat korraga. Paljud teised välismaalased on Eesti puhul sama asja tähele pannud, et siin võidki olla see, kes sa oled, ja teha seda, mida tahad.“

Poole aastaga eesti keelt rääkima

Eesti keelt hakkas Sylvain rääkima juba poole aastaga, kuid kõige raskem sel teekonnal ei olnud mitte keeleõpe, vaid see, et eestlased ei tahtnud temaga eesti keeles rääkida: „Oli väga frustreeriv – pingutad nii palju, et õppida eesti keelt, ja kui seda harjutada tahad, siis ei viitsitud minuga eesti keeles rääkida ning mindi kohe inglise keelele üle. Ma ise ei osanud inglise keelt, kuid pidin selle selgeks õppima, kuna eestlased tahtsid minuga inglise keelt harjutada. Eestlased, rääkige eesti keeles nendega, kes teie keelt õppida soovivad!“

Tallinnas sõidab Sylvain iga päev ringi just monorattaga ning ühistransporti ta ei kasuta: „Monoratast lukustada pole vaja, sest isegi kui seda varastada, siis oleks Eestis ainult üks inimene, kes oleks nõus seda ostma – mina ise –, ja no mulle oleks seda üsna keeruline müüa. Võrreldes Prantsusmaaga on Eesti hea turvaline riik. Prantsusmaa mentaliteet on see, et kui on midagi, mida saaks varastada, siis sa oled rumal, kui seda juba varastanud pole. Eestis sellist asja pole.“

Inspireeriv maailmareis

Arusaam, et selline pikk monorattareis üldse võimalik on, tuli Sylvainil pärast seda, kui ta hakkas jälgima Ed Pratti, kes kolme aastaga monorattaga ümber maailma sõitis. Lisaks muule inspireeris Ed teda ka oma reisi igapäevaselt kajastama. Sotsiaalmeediaga on Sylvain tegelenud juba seitse aastat, kuid see, milline huvi tema vastu tekkis just tänu monorattaseiklusele, on mehe jaoks uskumatu: „Ma olen olnud nii Läti kui ka Leedu televisioonis ning vist kõigis suuremates meediakanalites Eestis. Sotsiaalmeedias tuleb kommentaare ja sõnumeid nii palju, et kõigile ma enam vastata ei jõua.“ Teekonna pidev kajastamine sotsiaalmeedias oli intensiivne kogemus, mille alla läks iga päev mitu lisatundi ning mis nõudis palju energiat, mõttetööd ja planeerimist. Lisaks ajakulule tähendas videote tegemine ka rahalist kulu – reisi jooksul katki läinud kaamera tuli asendada uuega ja lisandusid ööbimised hotellides, et tehnikat laadida ning kvaliteetseid videoid teha. Lisaks ka füüsiline pingutus, kuna monorattaga sõidu puhul on kõige keerulisem osa rattale peale minemine, mida Sylvain sai lõputult harjutada, et filmiklippideks kaamerat paika panna.

115 päeva ja 4000 eurot

Kogu reisi eelarve oli esialgu planeeritud 1500 eurot, mille üle Sylvain nüüd naerab ja ütleb, et see oli ikka väga optimistlik. Lõplikuks kuluks kujunes 4000 eurot, millest 1000 läks filmimiseks vajalikule tehnikale. Teekonna pani Sylvain paika selle järgi, kus ta sõbrad elavad, ning planeerimiseks kasutas mitmesuguseid jalgrattateede veebirakendusi. Kõige keerulisem oli häid teid leida Lätis ja Leedus, kuna kõrvalteed ei olnud asfalteeritud ning olid üsna kehvas seisukorras. Alguses sõitis Sylvain keskmiselt 30–40 kilomeetrit päevas ning alates Leedust tõusis kilometraaž 50–60 kilomeetrile päevas. Tempot võttis alla ka see, et pidi keskenduma filmimisele ja monteerimisele.

Päris järjest ja sirgjooneliselt Sylvain Prantsusmaalt Eestisse ei sõitnud – ta võttis vahepeal sõprade juures pikemaid pause ning sõitis mõne lõigu ka rongiga. Üldine väsimus teekonna jooksul oli üsna suur: „See monoratta projekt ei olnud mul kaugeltki ainus projekt sel aastal. Jaanuaris olin Uus-Meremaal, seejärel kaks kuud Indias ning monorattareisi ajal tegin veel Eestis 12 päeva jooksul eri linnades 26 etendust. Kõik see oli päris väsitav.“

Pagasis kaduma läinud jalgratas

Pikalt oodatud ja planeeritud teekond sai esimese tagasilöögi juba Prantsusmaa lennujaamas, kus selgus, et monoratas on pagasis kaduma läinud. Ratast otsiti nädal aega ning varem planeeritud täpne ja tihe sõiduplaan tuli Sylvainil unustada. Ta oli stressis ja kartis juba, et ratas ongi lõplikult läinud ning seiklus jääb ära.

Esimestest nädalatest meenutab Sylvain, et alguses oli ta keha nõrk, kuna polnud harjunud nii pikki distantse sõitma. Lisaks olid esimesed ööd hamakis külmad, kuna tal polnud alustekki. Prantsusmaalt alustas Sylvain sõitu koos sõbraga, kes sõitis jalgrattaga, aga kuna monorattaga liikumine on jalgrattast kordades aeglasem, siis pidi ta rohkem pingutama ning tagajärjeks oli tugev põlvevalu. Tõelise matkasellina põlvevalu Sylvaini aga ei peatanud: „Muidugi sõitsin edasi, mida ma siis tegema pidin, lihtsalt istuma ja ootama? Tegin lihtsalt rohkem soojendust ja venitasin.“

Üllatas oma koduriigi loodus

Reisi alguses üllatas Sylvaini enim just tema enda koduriigi loodus: „Ma ei arvanud, et Prantsusmaa loodus nii ilus on. See oli ikka täiesti uskumatu! Mul oli väga hea meel külastada oma vanu sõpru, kellest mõnda polnud juba aastaid koroona tõttu näinud.“ Sõprade juurde jäi mees tavaliselt kaheks ööks, võttes sõitmisest ühe puhkepäeva. Samas oli puhkepäeval nii palju reisiga seotud asju teha, et ega see puhkepäev ka päris puhkepäev ei olnud.

Prantsusmaalt liikus Sylvain edasi Belgiasse ja Hollandisse, kust tal on vaid head mälestused: „Holland on nii tore ja rahulik koht. See on õnnelike inimeste riik. Lisaks oli ka jalgrattateede võrgustik ja olukord hea. Belgia oli samuti tore, aga meenutas natuke rohkem Prantsusmaad. Tundsin, et keha sai tugevamaks ning olin ka igapäevaste matkategevuste mõttes kogenum.“

Raskused Saksamaal

Järgmiseks liikus Sylvain edasi Saksamaale, mis jättis talle kustumatu mälestuse: „Reis oli päris lõbus, kuni ma Saksamaa piiri ületasin. Olin selleks ajaks juba päris väsinud ning enamik inimesi, kes minuga rääkima tulid, ütlesid, et ma teen parasjagu midagi, mis on keelatud. Väsinud olekule sellised suhtlused hästi ei mõjunud. Näiteks sõitis üks abivahendiga liikuv sakslane sihilikult sisse mu monorattale, kuna ma sõitsin kohas, mis ei olnud otseselt rattatee. Ma üritasin seda kokkupõrget vältida, manööverdades igas võimalikus suunas, kuid ta manööverdas vastu ning tegi endast kõik, et mind maha sõita ja siis mulle loengut pidada, kuidas jalgratas pole sellel teel lubatud. Seejärel läksin poodi, kus üritasin saiakest võtta, aga ma ei kasutanud selleks spetsiaalseid tõstmisvahendeid ja sain jälle juhusliku mööduja pahameele osaliseks. Raudteeülesõidul kerisid juhid isegi aknad alla, et minu peale karjuda, kui ma punase tulega siiski raudteed ületasin, kuna rongi polnud veel mitte kuskil näha. Sain aru, et sakslased on prantslaste vastandid – kui prantslased on valmis nahast välja pugema, et mitte reegleid järgida ja olla süsteemi vastu, siis sakslased järgivad pedantselt kõiki reegleid ning poevad nahast välja, et karistada neid, kes seda ei tee. See kõik väsitas mind veelgi enam, kuna mulle annab energiat inimestega suhtlemine, aga Saksamaal hakkasin juba inimesi nähes kartma, et äkki olen midagi jälle valesti teinud.“

Saksamaal osales Sylvain tänavakunstnike festivalil ning lendas seejärel mõneks nädalaks Eestisse, et tööd teha, kuna suvi on tema põhitööaeg. Tagasi Saksamaale jõudnud, tundis ta, et selline tihe graafik on olnud väga väsitav ning tekkis läbipõlemistunne, mistõttu liikus ta edasi rongiga Austriasse, kus toimus tänavakunstifestival ning oli võimalus kohtuda sõpradega. Sealt edasi liikus ta rongiga Poolasse, kus ta tundis end väga mugavalt: „Poolakad on parimad! Selline hea kombinatsioon lõunamaa energiast ning samas on nad siiski toredalt otsekohesed ja siirad.“ Poolas oli tal jällegi võimalus osaleda tänavakunstnike festivalil, misjärel puhkas ta mõne nädala oma sõbra juures, keda polnud ammu näinud: „Poolasse jõudes tundsin, et hakkan koju jõudma, kuna kõik meenutas juba Skandinaavia ja Balti kultuuri.“ Leetu ja Lätti jõudes oli Sylvain väga rõõmus – kodu paistis. Positiivselt üllatasid teda väiksed mereäärsed linnad Leedus ja Lätis ning Balti matkarada Lätis: „Kogu Balti riikide loodus ja telkimiskohad on nii ilusad ja mugavad, et ma ei saa aru, miks siin rohkem turiste ei ole.“

Kohtumine teise maailmarändurist monoratturiga

Lätis tegi Sylvain väga ebaloogilise ringi, kuna ta sai oma reisi inspireerinud Ed Prattilt sõnumi, et ka tema on parasjagu monorattareisil Lätis: „Sain Ediga kokku ja liikusin täiesti vastupidises suunas, et temaga koos sõita. Me järgisime Balti matkarada, mis on väga ilus, aga üsna väljakutseterohke, vahepeal oli seal monoratast lükata päris keeruline.“ Sõit koos Ed Prattiga oli Sylvaini jaoks elukogemus ja sümboolne, kuna Ed inspireeris tema reisi ning Sylvain loodab nüüd omakorda teisi inspireerida: „On nii eriline, et kaks monorattainimest kohtuvad ja koos sõita saavad. Edilt õppisin ka seda, kuidas teha paremaid videoid ning planeerida oma videoklippe.“

Riiga jõudes tundis Sylvain, et tahab koju tagasi jõuda – reis oli tehtud. Kui muidu oli ilm reisi ajal võrdlemisi hea, siis Eestisse jõudes möllas torm ning vastutuulega oli üsna raske sõita. Hoolimata halvast ilmast ühines viimasel päeval tema lõpusõiduga päris palju inimesi. Üldsuse huvi mehe reisi vastu oli Balti riikides päris suur ning paljud inimesed tundsid ta ära tänu sotsiaalmeediale ja videoklippidele.

Kõige paremaks osaks kogu reisist peab Sylvain võimalust jälle vanu sõpru näha ning nendega koos aega veeta. Järgmine suur eesmärk on tal aga olla veidi aega kodus, kuna terve aasta on märkamatult möödunud reisidel. Sylvain tahab oma reisist kokku panna Youtube’i videoklippide seeria ning plaanib rohkem oma igapäevatööd teha ja raha teenida. Lisaks on tal veel igasuguseid huvitavaid ideid, kuid neile lubab ta rohkem mõtlema hakata veidi hiljem. Hetkel on plaanis veeta veidi aega Tallinna kodus, oma südameriigis Eestis.

Tekst: Janika Tamm

Foto: Justyna Karpinska

Selles numbris

• Raamatuarvustus
• Ühepajatoit ja kaalikas – kas ainult eestlaste lemmik? Kindlasti mitte!
• „Nad tegid ajalugu!“ ehk Kuidas käis esimene Eesti tiim päikeseautode maailmameistrivõistlustel
• Kuidas targalt reisida?
• Kolm nädalat matka Nepalis pilvepiiril
• Hooajaline töö kui pikk elamusreis talvevõlumaal
• Purjetamine ümber maailma – unistus, mis tasub ellu viia!
• Aastaga 52 riiki
• Jaan Joonatan Pruuli: „Eriti meeldisid mulle öised vahikorrad.“
• Monorattaga Prantsusmaalt Eestisse
• Liibanon – islam ja kristlus koos
• Kus on kvarteli maailma Atlantis?
• Kaks kanget Kaukaasias
• Seiklusspordi MM Lõuna-Aafrika Vabariigis
• Jääme mäletama Priit Vesilindu (1943–2023)
• Tooteuudised
• Kroonika