Mont Blanci põgenikud

Bonjour, buon giorno! Võib tunduda nõdrameelsena kõndida raske seljakotiga Prantsusmaalt Itaaliasse, sealt läbi Itaalia Šveitsi ning läbi Šveitsi ringiga uuesti Prantsusmaale. Kuulsa matkaraja Tour du  Monc Blanc läbimiseks just eelnimetatud teekond ette võtta tuleb ning seda läbi raskuste ja rõõmude.

Plaan kuulsa matkaraja läbimiseks hakkas idanema kohe pärast võrratut reisi Lofootide saartele Norras. Mõned nimetavad Lofoote üheks kõige ilusamaks paigaks maailmas, kuid südames oli lootus, et päris kõik pole veel nähtud. Pealegi pidi Lofootide reis algse plaani järgi olema rohkem täis matkamist, aga lõpuks see nii välja ei kujunenud. Pärast Norra reisi sai pudipadipoest ostetud selline mõnusa suurusega ja suletava kaanega klaaspurk, mis kiiresti erinevas vääringus eurostega täituma hakkas. Kogumiseks oli mõistlik aeg neli kuud.

Tour du Mont Blanci (edaspidi TMB) kõrval sai uuritud ka umbes sama kuulsat Alpe-Adria-Traili, mis läbib Austriat, Itaaliat ja Sloveeniat, kuid lõpuks langes valik TMB kasuks. Interneti otsingumootoritesse „10 parimat matkarada” vms sisestades võib  TMB leida peaaegu igast neist. Tegemist on umbes 170 kilomeetri pikkuse matkarajaga, mis kulgeb läbi Prantsusmaa, Itaalia ja Šveitsi ning ümber kuulsa Mont Blanci mäemassiivi.

Raja populaarsusest saab aimu sellest, et rada läbib aastas väidetavalt umbes 20 000 inimest. Mont Blancile ronides hukkub igal aastal vähemalt üks inimene, kuid ümber mäestiku kulgev matkarada on veidi leebem. Suurt hõlpu siiski loota pole, sest rajal on kokku umbes 10 000 tõusumeetrit, mis on rohkem kui merepinnast Mount Everestile ronimine. Raja kõrgeimad punktid on 2665 meetri peal.

Kui sa pole just ultramaratonijooksja või hullunud kiirmatkaja, siis kulub raja läbimiseks vähemalt seitse-kaheksa päeva. Normaalne tempo on pigem kümme-kaksteist. Kui lähed ühtlasi puhkama ja mõni päev tahad matkamise asemel päikese käes veini ja juustu mekkida, siis kulub päevi veel rohkem. Lennuaegade tõttu jäi meil rajal olemiseks üheksa täispikka päeva.

Rada on väga edukalt võimalik läbida nii, et sul on seljakotis ainult vesi ja mõni riidehilp ning ülejäänud vajadused saab rahuldada mägihüttides, hotellides, motellides ja külades. Enamik inimesi nii TMB rada läbibki. Hard-core eestlased, nagu me oleme, tundus see meie jaoks igav variant ja meie matkakotid olid oluliselt raskemad, kus oli matkasöök, telk ja muu vajalik n-ö metsikuks matkamiseks. See annab vabaduse valida päevamarsruute enda järgi.

Matka alustamiseks on eestlasel põhimõtteliselt kaks mõistlikku alternatiivi. Esimene on lennata Genfi ning sealt ühistranspordiga Prantsusmaale Chamonix’sse. Teine alternatiiv on lennata Milanosse ning siis sealt üritada jõuda näiteks Courmayeur’i. Milanosse läheb küll otselend, kuid sealt edasi rajale pääsemine on keeruline. Teisalt Genfi läheb Riiast otselend ja Genfi lennujaamast viib Ouibus otse Chamonix’sse. Seega meie läksime Genfi kaudu.

Matkaeelne päev

Varajane ärkamine Riia lennujaama jõudmiseks ja tolliküsitlus Prantsusmaa-Šveitsi piiril ning juba õige pea avanesid bussiuksed Chamonix’ linnas Prantsusmaal. Suurte seljakottidega viimaseid sisseoste teha tundus ebameeldiv, seega viisime kotid kohaliku ühistranspordiga hotelli. Hotell asus linnast mõne kilomeetri kaugusel olevas suusakuurordis nimega Les Houches. Broneeritud hotell Rocky Pop osutus väga viisakaks ja puhtaks ning seda julgeks küll kõigile soovitada.

Linnas selgus, et TMB matkakaarte turistiinfokeskus miskipärast ei müü ja seda peab otsima spordi- või raamatupoest. Veider, aga mis seal ikka. Kohalikke spordi- ja matkavarustuse poode külastades lipsab kerge roppus üle huuli. Sai ju enne reisi veel Eesti matkapoode nuumatud, kuid Chamonix’s on valik pigem suurem ja hinnad pigem madalamad. Poode, kust matkavarustust saab hankida, on hinnanguliselt viieteistkümne ringis, seega võib siia vabalt üks päev varem kohale tulla ja kõik kohapealt osta. Matkasaapad soovitan siiski Eestist osta ja need enne sisse käia.

1. matkapäev. Les Houches − La Rollaz

TMB rajakaardi vajadus selgus juba esimeses pööramises. Rajasildid näitasid ühes suunas, meie kaart teises suunas. Sai mindud kaardi järgi. Hilisematel päevadel selgus, et meile on külma kõhuga mingi vana kaart müüdud ja mõni koht rajal oli veel ümber tehtud. Rajatähistused Prantsusmaal olid siiski kokkuvõtteks väga head.

Raja algus oli kohe selline mõnus kilomeetrite viisi ülesmäkke ronimine. Jalalihased ja hingamissüsteem andsid üsna pea tunda, et Eestis on kõige kõrgem mägi umbes 300 meetrit merepinnast ja sinna tippu saab ka enam-vähem liftiga.

Kohe esimesel päeval selgus, et kõik inimesed on jube viisakad ja sõna bonjour tuleb kiiresti ära õppida. Mitteüllatuslikult selgus, et hinnad mägihüttides ja kohvikutes on kallid. Paarikümnesendisest kanamunast saab praadimise järel pooltoores väike omlett hinnaga 8 eurot. Õnneks jäi teele ka suurem asula Les Contamines-Montjoie, kus sai end mõistliku hinnaga head pitsat täis tankida.

Esimese päeva vaimustusena sai kõnnitud umbes 25 kilomeetrit. Päeva lõpuks, kui põlv juba valus ja ka lihased enam sõna ei kuulanud, õnnestus puhtjuhuslikult leida ilus tasuta telkimisala.

2. matkapäev. La Rollaz − Les Chapieux

Hommikul oli uni magus ning kella 10 paiku viimast kohvirüübet tehes avastasime prantsuskeelse sildi, et telkimisega võib
siin tegeleda õhtul kella 19-st hommikul kella 9-ni ja siis peab plats puhas olema. Mis seal ikka, asjad ruttu kokku ja teist
matkapäeva nautima.

Täna olid tõusud veel järsemad ja maastik kivisem ning põlv oli eilsest jätkuvalt valus. Munamägi ning rasked grillvorsti-
ja õlletreeningud samuti abiks ei ole, aga lummavate vaadete vaimustus viis jalad umbes 2500 meetri kõrgusele. Mäe tipus olid vaatamisväärsuseks ka suurte kandamitega eeslid. Kas nad on sinna saanud tundmatute lendavate objektide abiga või nad on tõesti selle raske raja kõik ise läbinud? Hilisematel päevadel muidugi selgus, et sealsed eeslid, hobused ja eriti lehmad ongi mingid mägikitse geenidega imeloomad.

Lihtsa nimega mägihütis Refuge du Col de la Croix du Bonhomme hipide käest omletti ja kooki ostes arvasime, et kõik see rahvas on siin lõunatamas ja siis saame üheskoos edasi purjetada. Umbes kella 16 ajal edasi liikudes ei näinud siiski enam ühtegi hingelist. Reisi jooksul selgus, et valdav enamus sätibki ennast hilislõunaks mägihütti puhkama, et siis hommikul vara jälle alustada. Seega kui hindad üksindust, siis kõnni peale lõunat.

Õhtuks jõudsime alla orgu Les Chapieux’ nimelisse külla, mille kämpinguala pole võimalik mitte märgata. Imelisel kombel oli ka see kämpinguala tasuta või vähemalt on võimalik end vabandada sellega, et pole ühtegi ingliskeelset silti, mis tasule viitaks. Telk püsti ja õhtust sööma.

3. matkapäev. Les Chapieux − de l’Arp Vieille

Päeva alguses oli märksõnaks jällegi põlvevalu, mis teatud määral allus valuvaigistile. Mägihütis Refuge Elisabetta Soldini
kohtasime esimesi ja viimaseid eestlasi, loodan, et nad jõudsid kenasti raja läbida. Midagi erilist täna rohkem ei juhtunud ja
motivaatoriks oli õhtuks broneeritud mägihütt. Olime oma võimeid siiski natuke üle hinnanud ning hakkasime mõistma
missiooni võimatust. Vabandan mägihüti omanike ees, kuid palju targem mõte tundus end mitte ribadeks tõmmata, sobivas
kohas telkida ning järgmine päev Courmayeur’ linnas hotellimõnusid nautida.

Telkimine umbes 2400 meetri kõrgusel möödus väga ilusate vaadetega, pahupooleks oli öine kõva tuul. Mõne kiviga sai enesekaitse vormistatud ja peas mõlkusid mõtted, et peaks ikka telgile korralikud tormivaiad soetama.

4. matkapäev. de l’Arp Vieille − Courmayeur

Öine telkimiskoht tundus Courmayeur’ile juba nii lähedal ja tundus, et tuleb lihtne päev. Eksisime. Teele jäi küll reisi vingeim mägihütt Rifugio Maison Vieille suurepärase panini'ga, kuid sealt edasi oli raske laskumine linna. Hetkeks tundus, et see tolmune ja järsk serpentiin ei lõppe kunagi. Nagu narrimiseks sõitsid köisraudteega täpselt pea kohalt üle naerused näod.

Põlved olid juba üle keskmise hellad ja umbes 99% vastutulijatest kasutasid matkakeppe. Peas läks pirnike põlema, et äkki on need kaks kuidagi seotud, seega sai esimesest spordipoest endale korralikud matkakepid soetatud. Arglikule eestlasele omaselt ostsime esialgu kahepeale ühe paari, et proovida, mis imeloomad need kepid üldse on.

Courmayeur on juba Itaalia linn ja erinevus Prantsusmaaga on täiesti olemas. Kui Prantsusmaal oli matkapoodides  dehüdreeritud matkatoitude valik suur, siis Itaalias pole sellest justkui keegi kuulnudki ja miskipärast saatsid kõik matkapoemüüjad meid apteeki. No ei olnud seal ka, uskuge mind. Võib-olla jäi asi ka keele taha. Itaalia on riik, kus isegi BBC uudistele loetakse itaalia keeles peale, rääkimata ülejäänud 200 telekanalist, seega inglise keelega on vähe kehvemini kui Prantsusmaal. Kui küsida hotellist, et kas siit bussi kesklinna läheb, siis saab palju nalja.

5. matkapäev. Courmayeur − Val Ferret

Päev algas küll kohe kõva ronimisega, kuid hotellipäev koos korraliku hommikusöögilauaga oli kehale hästi mõjunud. Hoogu andsid ka juurde tuttuued matkakepid, mille saatel oli hea laulda laulu Andrus Veerpalust. Mägihütis sain esimese jutu peale rootslastega, kellega meil on algusest peale võistlusmoment olnud. Seljakoti margi järgi oleme neid haglöfsideks.

Pealelõunat sõime teises mägihütis oma elu kalleimat mustikakooki, rüüpasime helikopteriga kohale toodud hea maitsega õlut peale ja elu tundus täitsa ilus. Õhtuks jõudsime alla orgu Val Ferret' nimelisse külla, kus jälle puhtjuhuslikult leidsime suurepärase telkimiskoha jõe ääres. Tundus olevat mitteametlik telkimisala, kuid mõned telgid olid juba enne meid püsti ja jalad ei olnud nõus täna enam ühtegi meetrit astuma. Meeletu tuule eest varjasid lehised ja rändrahn.

6. matkapäev. Val Ferret − La Fouly

Veidikene lihtsam päev, mille käigus jõudsime Šveitsi. Eelmisel õhtul sai hotellis väheke internetis kolatud ja La Fouly külas
pidi olema hea kämpinguala. Külla jõudes meeldis miski kohe esimesest pilgust ja oli hea meel sinna jääda. Kämpingualal olid
kõik võimalused olemas ja hinnad poodideski polnud nii hullud, kui oli ettevalmistus oma mõtetes. Telkimise kohta küsiti veidi palju raha, aga asi oli seda väärt. Kahe euro eest oli võimalik külmkapist Cardinali nisuõlu leida ja mägihüttide hindadega
harjunud inimesele tundus see järsku väga hea diil. Ahjust tulnud soe sai ja sibulasupp sinna kõrvale ning elu on lill.

Vaatamata asjaolule, et kohalikud saavad umbes kümme korda rohkem palka kui meie, tundusid hinnad spordipoes umbes samad mis Eestis, seega ostsime ühed matkakepid juurde. Maksta saab Šveitsis edukalt nii kaardiga kui sularahas eurodega, seega tore, et ei viitsinud frankide vahetamisega vaeva näha.

7. matkapäev. La Fouly − Col de la Forclaz

Päev, mis jääb pikaks ajaks meelde. Hommikul oli keha vaatamata mõnusale kämpingualale veel sült, kuid kusagilt tuli alustada. Šveitsi rajatähistuse üle kurtes õnnestus siiski Champexi jõuda. Kaardi pealt tundus see viimane suurem koht olevat ja ootused olid kõrgel. Siiski ei olnud näiteks toidupood kuidagi parem kui väikeses armsas La Foulys, kohtas mõningast ebasõbralikkust nii poodides kui ka kämpingualal ning tegime otsuse siit natuke edasi kõndida, et telkimiskoht leida. Kämpingualal puhkasime korra jalga ja küsisime vastuvõtumehe käest, kas see Boxeri õlu on hele või tume. Ilmselgelt kuulis ta inglise keelt esimest korda elus ja üritas meile selgeks teha, et Coca-Colal on hele versioon.

Telkimiskoha leidmisest sai siiski saatuslik üritus. Meeletu metsas või muidu väga ebatasasel maal ronimine telkimiseks võimalusi ei pakkunud. Vaated Bovine mäe ümbruses olid küll lummavad, kuid kõndima pidime praktiliselt esimeste tähtede nägema hakkamiseni, mil jõudsime Col de Forclazi. Hinnanguliselt oli täna jäänud seljataha umbes 30 kilomeetrit mägiseid matkaradu. Kõigele lisaks olime kusagilt jõest mitte kõige puhtama vee leidnud. Kerge iiveldusega hakanud õhtu kulmineerus öö läbi sisikonda välja oksendades. Võimalik, et kergema matkapäeva puhul oleks valede bakterite joomine kergemalt avaldunud, kuid see oli tagantjärele tarkus.

8. matkapäev. Col de la Forclaz − Argentière

Iga söögipalake mu kõhus oli öösel leidnud tee telgi lähedal asuvatesse põõsastesse, kuid uue söögi isu küll polnud. Normaalsed söögid olid samuti otsas. Trient pidi olema 30 minuti jalutuskäigu kaugusel, seega pidasime targemaks otsuseid seal vastu võtta. Kohalikus turistipoes 3,5-eurone limonaad kerre ja langus Trienti. Kohapeal selgus, et seal on küll toidupood,
kuid see on teisipäeviti kinni. Arvake ära, mis päeval meie seal olime. Üritasime veel natukene kõndida, kuid kui ka rajamärgistus mängis meile vastu, siis tuli vastu võtta suur otsus. Nii vähe oli veel minna ja TMB läbimine oli selle reisi peaeesmärk, kuid tervena koju jõudmine on olulisem.

Niisiis, jube kahju, aga otsustasime minna ühistranspordiga Trientist Argentiere’sse.

Kohalikul „heade mõtete väljakul” sai igavusse surevate kohalike kuttide käest küsitud, kas siit läheb bussi Argentière’sse.
Kehakeele järgi tahtsid kutid öelda, et bussijaam on siit otse, aga sõna straight ei tulnud 25-aastase välimusega noormeestel
kolme peale välja. Kui olime juba ise interneti abiga aru saanud, mis tegema peab, sõitsid noodsamad kutid meile järele ja sulaselges prantsuse keeles pakkusid meile, et viivad meid järgmises külas asuvasse rongijaama ära. Tundus, nagu nad rääkisid mingist summast ka, aga meil oli juba ükskõik ja istusime autosse. Kohati illegaalsetel kiirustel sõitev BMW
oligi varsti rongijaamas. Pakkusin sohvrile raha, aga ta keeldus. Sõbralik käepigistus oli seekord sõidu hind. Aitäh, kutid, rehabiliteerisite natukene kehva maiku, mis Šveitsist kohati jäi.

Argentiere' apteegiseinal näitas kraadiklaas +39 kraadi  ja tundsime rõõmu elupäästvast otsusest täna mitte matkata. Kohalik kämpinguala tundus vaatamata kaldus telkimisaladele mõnus hubane.

Lisapäev Argentière's

Ikka veel halvasid veebakteri mõjud keha ja otsustasime veel ühe päeva Argentière' kämpingualal telkida. Valdavalt inglise
keeleruumi mägironijatest telkijate jutte kuulata ja taastuda on tegelikult tore. Ühtlasi mõistsime, et oleme oma 2500-meetriste mägede vallutajana siin ühed pehmemad kodanikud.

Otsustasime puhkust nautida ja käisime köisraudteega Grands Montets’s 3275 meetri kõrgusel. Piletiks on üsna julm 35,5
eurot, kuid asi oli seda väärt. Ühtlasi kohtasin legaalselt alalt väljudes ühel liustikul 82-aastast Florida vanahärrat, kes kassid jalas ja matkakepid käes kõndis sama veidralt nagu mina mõned päevad tagasi põlvevalu käes kannatades. Küsisin, kas ta käis Aiguille Verte (4121 meetrit) tipus ka. Härra vastas, et täna on natuke halb ilm.

Tagasi koju

Kojusõit toimis viperusteta. Riia lennujaamast liiklusesse sukeldudes oli tunne, nagu oleks mõnusast rõõmsast kohast järsku hullumajja visatud. Tundub, et Baltimaades satud sa jala või rattaga liikudes kohe mingi paragrahvi alla ja ainuke legaalne liikumisvahend on auto. Kui tahad enda legaalsuses täiesti kindel olla, pead rooli taga olema närviline ja samuti peab kuhugi väga kiire olema. Siiski, sebral ellujäämise tõenäosus on suurem, poes müüakse leiba ning tanklast mitu kohvi ja hunnikut muud nänni ostes ei usu esialgu oma 11-eurost arvet.

Tekst ja fotod: Indrek Ladva

Selles numbris

• Reisikirjandus
• ILON WIKLANDI imeline reisimaailm
• Tilluke kurioosum Kalimantani rannikul
• Montenegro – tükike Balkanimaa ajalugu
• Bosnias ja Hertsegoviinas üheksakümnendate jälgi otsimas
• Maast suurem maa
• Häälega mööda merd
• "Oleme ikka teie moodi?"
• Rongiga läbi Venemaa
• Mont Blanci põgenikud
• Esimest korda mäetipus – ei midagi lihtsat!
• Pöidlaküüdiga tippu
• Pamiir 2017. Kuidas me Ismoili Samonil käisime
• TOOTEUUDISED
• KROONIKA