Muskusveised Dovrefjellis
Eestile kõige lähem koht, kus saab jälgida muskusveiseid – suursuguseid loomi, kes on üle elanud jääaja – asub Kesk-Norras, Dovrefjell-Sunndalsfjella rahvuspargis.
Muskusveised ei ole elanud Dovrefjellis kogu aeg. Praeguse karja esivanemad pärinevad Ida-Gröönimaalt, kust neid on toodud Norrasse kokku kolmel korral. Esimene katse Lääne-Norraga ebaõnnestus. Teine kord toodi nad juba Dovre mägedesse, kus nad olid juba endale elupaika leidmas, kuid sõda tegi ka sellele karjale lõpu. Kolmas katse õnnestus ja kari on pidama jäänud.
Muskusveiseid jälgida on lihtne – pärast seda, kui kari on üles leitud. Nad söövad ja puhkavad, söövad ja puhkavad ... Seni, kuni selles kohas on toitu. Kui toit lõppeb, siis liiguvad natuke maad edasi ja jäävad jälle paigale. Päeval laskuvad nad alla, mäestiku jalamile, kus on toitu rohkem ja võserik pakub kaitset ka päikese eest. Õhtu saabudes tõusevad nad platoole, kus kari on koos ja on lihtsam ennast võimaliku ründe eest kaitsta. Muskusveiste vaenlasteks võib pidada hunte ja jääkarusid. Kuigi Dovrefjellis muskusveistel looduslikku ohtu ei ole, järgivad nad siiski vanu instinkte ja käituvad vastavalt.
Muskusveised on oma olemuselt väga flegmaatilised ja aeglased loomad. Kui läbi võsa mineval matkarajal nendega kohtuda, tuleb lihtsalt seisma jääda ja oodata, kuna ta suvatseb sulle tee vabastada. Kui hakata teda rajalt ära ajama, võib loom võtta seda ründena enda vastu ja teeb segajale tuule alla. Enne ründamist muidugi hoiatades, et mine parem minema: pusides sarvedega põõsastikus ja puutüvede kallal, otsekui öeldes, et tal on tugevad sarved.
Lagedal kasutavad muskusveised ringkaitset. Täiskasvanud loomad tekitavad poolringi, jättes noored endi vahele. Kui vastane liigub paremale või vasakule, siis pöördub kari kilbina kaasa. Meil õnneks selliseid situatsioone ei tekki- nud: olime seal ligemale kaks nädalat ja selle ajaga kari harjus, et kaks imelikult lõhnavat objekti tulevad karja külje alla ja siis mõne aja pärast jälle eemalduvad. Nad harjusid niivõrd, et nad ise liikusid meie lähedale, kus sõid ja puhkasid, nagu oleksime lihtsalt kivid.
Rein Tafenau
Selles numbris
- Andres Herkel. Aserbaidžaani kirjad
- Afganistani muusikast ja mitte automaadist
- Et mäesuusareis läheks täie ette
- Reisipäevik: Tobagol matkamas
- Metsik Aserbaidžaan (nii rikas ja nii vaene)
- Unustatud alpilaagrit avastamas
- Pamiir - Helena Pruuli päevikukatkeid
- Vanad head Pamiirid
- Kui kommunistlik on Vietnam?
- Kauaks jätkub Kuubale kommunismi?
- Lõuna-Korea on lausa utoopiline!
- Šokireis Põhja-Koreasse
- Punane kuningriik
- Muskusveised Dovrefjellis
- Go Reisiajakiri nr 27 – Detsember 2010
