Müstiline Manasarovari järv

Heli Grauberg on käinud mitmel korral palverännul Tiibetis Kailaši (Kangrinboqê) mäe juures ja peatunud ka Manasarovari järve ääres, mida peetakse eri usundites positiivse ja puhta energia kehastuseks.

Juba aastakümneid on palverändurid tulnud Tiibetisse Manasarovari järve juurde, et kummardada veekogu (hindudel on kombeks ka end veega kasta) ning taamal ilutsevat valget lumejuveeli, Kailaši mäge. Mõnel ränduril jääb jaksu väheks, et sealt edasi püha mäe ümber palverännuringile suunduda, mõne jaoks ongi järv reisieesmärk.

Manasarovari järv asub kaugel Lääne-Tiibetis, vaid mõnekümne kilomeetri kaugusel Kailaši mäest. Positiivsuse ja puhtuse kehastuseks peetav mageveekogu on püha nii budistidele, hindudele, džainistidele kui ka böni usulistele. Soovide täitjana ja pattudest vabastajana tuntud järve vesi on kristalselt selge ning pidavat sisaldama mitmesuguseid tervendava toimega mineraale.

Nüüd, kui koroonapandeemia tõttu on ihaldatud Tiibeti palverännuväravad juba kaks hooaega meile suletud, leidub nutikaid Nepali reisibüroo-omanikke, kes just sellist järvele pilgu heitmist „Kailaš – Manasarovari“ Tiibeti-reisile alternatiiviks pakuvad. Nepali Limi-Lapcha orust (umbes 4900 meetrit) pidavat avanema imeline panoraamvaade kilomeetrite kaugusel Tiibetis asuvale Manasarovari järvele ning müstilisele mäele. Praegu reisitaksegi Nepali Humla piirkonna külakesse nimega Simikot ja liigutakse helikopteriga või lihtsalt päevi matkates naaberriigist paistva taevakarva sinise veekogu vaate poole, lootes sealt niiviisi õnnistusi saada...

Maailma kõige kõrgemal asuva mageveejärve (umbes 4590 meetrit) lähedusest leiab palverändurite ööbimiskohti ja ka mõned palvekojad, millest tuntuim on üleval künka otsas ilutsev budistlik Chiu klooster. Järve ümbermõõt ulatub pea 100 kilomeetrini ning sinnagi tullakse palverännuringe tegema, kuid enamik matkajaid läbib tiiru siiski bussiga.

Olen käinud palverännul Tiibetis Kailaši mäe juures kahel korral ja nagu sellistel rändudel traditsiooniks, peatunud ka Manasarovari järve ääres. Minu reisikaaslasteks on alati olnud hindud ja nende uskumuse järgi on veekogu tekkinud jumal Brahma meeltest ning järvel ujub luigeks moondunud jumal Šiva. Meie palverännugrupp viis sealsamas läbi India traditsioonilise tuletseremoonia ehk havan’i, mille käigus lausutakse mantraid ning pöördutakse jumaluste ja loodusjõudude poole. Ja oh imet, täiesti tühjalt järvelt ilmus ootamatult meile nähtavale neli valget luike. Teadjamad reisikaaslased pakkusid, et need ongi jumal Šiva koos naise Parvati ning laste Ganesha ja Muruganiga. Mine sa tea…

Lugu „õnnemündiga“

Sellesama tuletseremoonia ajal leidis üks palverännu grupiliige järvest mündi ja arvas, et see on õnnemünt, mis tuleb kellelegi edasi anda. Valik langes minule… Vägisi tikkus pähe mõte, et ega metallist rahaühik sinna vette iseenesest tekkinud, vaid ju see on mingil eesmärgil kellegi poolt visatud. Pistsin mündi siiski rahakotti ja unustasin kogu loo. Ööbisime järve lähedal külalistemajas, kui keset ööd ärkasin ootamatult väga halva unenäo tõttu. Proovisin uuesti uinuda, kuid see ei õnnestunud kuidagi. Järsku plahvatas mõte, et mul on ju kellegi võõra inimese münt rahakotis. Panin end keset ööd riidesse ja läksin ihuüksi pilkases pimeduses taskulambiga teed otsides püha Manasarovari järve juurde ning viskasin raha vette tagasi. See võis olla ju kellegi soovidega õnnemünt, kuid samuti võis keegi olla üritanud hoopis oma paha karmat mündi kujul ära visata.

Keelatud vettekastmine

Hindude meelest pidavat järvevee joomine ja enda vettekastmine puhastama kõigist pattudest ning pärast surma avanevat otsetee jumal Šiva juurde. Tiibetlased siiski hoiduvad vette minemast, et seda mitte määrida. Viimasel reisil jõudis meieni info, et hiinlased (Tiibet on Hiina okupatsiooni all) on alates 2018. aastast keelanud ära palverändurite rituaalsed järvevette kastmised ja loonud spetsiaalsed kohad, kus inimesed võivad ämbritäie veega end soovi korral lihtsalt üle valda. Imekombel meid ikkagi lasti ühes teatud kohas bussist välja ning anti paarkümmend minutit vaba aega. Nii avaneski meil õnnis võimalus hindude kombe kohaselt end vette kastes pattudest puhtaks pesta. Esimene vettekastmine tehakse enda jaoks, teine esivanemate auks ning kolmas gurude ehk Õpetajate nimel. Vette kastetud, panime kähku kuivad riided selga ja olime sealt bussirehvide vilinal haihtunud.

Minu esimese, 2016. aasta palverännu ajal polnud selliseid piiranguid veel kehtestatud ja me saime kõik rahulikult järve ümber toimetada. Tol korral täitsin endaga koju kaasa võtmiseks hulga pudeleid püha veega, millega hiljem Nepali lennujaama turvakontrolli ametnikes natuke furoori tekitasin – lääne inimestel pole tavaliselt kotid pühaveest pungil!

Kuradi järv

Manasarovari järvest umbes 3,7 kilomeetri kaugusel asub poolkuu kujuga Rakshastali ehk Kuradi järv. Sellele veekogule avaldatakse austust vaid pilguheitmisega ja muud kontakti ei looda. Soolaveega Rakshastal on elutu, kus ei kasva veetaimed ega pesitse kalad. Tõdesime, et teineteisest nii väikese vahemaa kaugusel asetsevatel järvedel oli suur erinevus. Kuradi järvel vuhises tuul ja möllasid lained, kuid mageveekogu oli rahulik ja peegelsile.

Salapärasel Manasarovari järvel pidid öösiti jumalused tantsu lööma! Inimsilm näeb neid vee pinnale tekkivaid imelisi helendavaid valgussähvatusi öösel nii kella kolme ja viie vahel. Seda kutsutakse ka Brahma Muhurta ajaks, mis on umbes poolteist tundi enne päikesetõusu ehk looja tunnil. Müstiline taevalik tants Manasarovari järvel – sähvatused muudavad suurust ja värvi, lähenevad ning kaugenevad. Seda kõike on ka filmitud ja maailmas uuritud, aga mingit teaduslikku seletust pole nähtusele veel leitud.

Tuntud India joogi ja kirjanik Sadhguru on oma õpilastega korduvalt Tiibetis asuva Kailaši mäe ja Manasarovari palverännakutel käinud ning tema kogemustest lähtuvalt pidi aktiivne aeg järvel olema öösel kella 2.30–3.45. Seletamatu toimingu ajal püha veekogu peal on domineeriv värv elektrisinine. Seda kõike, mida Manasarovari järvel näha saab, olevat väga raske sõnadesse panna ja loogiliselt võimatu ära seletada. Sadhguru ütleb: „See on elu, aga mitte nii, nagu meie seda teame.“

Mõlema reisi ajal olingi ootusärevalt keset ööd imede ootel, aga erilist hetke pole mulle veel kingitud… Säärase ainulaadse vaatepildi nimel juba tasuks seljakott taas selga vinnata ja kauge Tiibeti tolmustele radadele naasta.

Kailaši mäe ja Manasarovari järve palverändudest saab lugeda uuest reisiraamatust „Palverännud Tiibeti müstilise Kailaši mäe juurde“.

Tekst ja foto: Heli Grauberg

Selles numbris

• Raamatuarvustus
• Lennuhirmust psühholoogina
• Lõhnade ja maitsete bukett Fääri saartelt
• Liina Saar: "Reis Gambiasse mõjutas sügavalt"
• Maailma pikim rippsild võtab kõhu alt õõnsaks
• Õnnelik vulkaanivallutus
• Reisija räägib
• Eesti Arstid Aitavad Maailma. Keenia 2021
• Kui palju inimene õnneks vajab ehk elu surfibussis
• Seiklejahingega seljakotirändur Tõnu Grünberg
• Sokotra – saar, kus ärkad tulnukate kõrval
• Müstiline Manasarovari järv
• Chan-budismi mõtluslaager
• Unenäoline Tiibet – 20 aastat hiljem
• Külas Tšingis-khaanil II osa
• Hille Hanso: „Kõik on suhteline – tegelikult pole mingit terviklikku „ida“ olemas.”
• TOOTEUUDISED
• KROONIKA