Müstiliselt suur kalaturg Lõuna-Korea
Maitsev oli, aga teist korda siiski ei tahaks, et eineks söödud kala lauast lahkuvale sööjale veel saba liputab, meenutab Urmo Vaikla Pusani kalaturgu.
Juba ülemerenaabrite turuplatsil Helsingi kesklinnas on vaatamist ja nautimist, kuidas suguvennad värsket, soolatud, suitsutatud ning igal muul viisil töödeldud kala pakuvad. Kõik see kahvatub, kui sattuda kalaturule Koreas.
Meie väikesele seltskonnale sai selline kogemus osaks Pusanis. Sealne Jagalchi kalaturg, mis on väidetavalt Lõuna-Korea suurim, haarab enda alla terve mereäärse linnaosa, moodustades päevast päeva katkematult funkt- sioneeriva süsteemi.
Sadamasse sisenevate ja väljuvate ning seal seisvate ka- lalaevade armaada areneb sujuvalt kaldakail õngitsejateks, laevadelt saaki mahalaadivaks meestejõuguks, kalu rookivaks naisteväeks ja see omakorda lõpmatuks mereande pakkuvaks tänavavõrgustikuks.
Mis merest tuleb, läheb otse müügiks. Tänavad on täis mitte kümnete, vaid sadade meetrite, lausa kilomeetrite kaupa kalalette. Samas leiab ka ridamisi restorane ning muidu tänaval sussitajaid, kus värske kraam kõige kiiremini omaniku leiab.
Müüakse, ostetakse ja süüakse kõike, alustades igat sorti elusloomusest ja lõpetades marineeritud ning kuivatatud kraamiga: kalad, karbid, vähid, krabid, kaheksajalad ja kalmaarid kõikvõimalikes suurustes kenasti ritta seatud või elusalt vannides mulistamas. Aeg-ajalt volksab mõni osav kaheksajalg hooletuma mutikese vanniservast üle ja paneb kribinal inimeste jalge vahele plehku. Stseen nagu filmist “Alien”, kus tundmatud kosmoseelukad inimesi ründasid.
Kõike seda kirevat rohkust vaadates imestad, kuidas see suudetakse ära tarbida. Teadagi, kala on ju kiiresti riknev kaup. Vilgas äri käib siin hommikust õhtuni ja nii iga päev. Täielik müstika.
Omaette elamus on muidugi värsket kraami ka kohapeal mekkida. Valik on lai. Toidukohtade ees akvaariumides on kalu, sõralisi või karbilisi, mis aga meeldib. Valmistatakse igal viisil – grillitult, praetult või küpsetatult.
Kindlasti tasub ära proovida kohaliku köögi alustala toore (loe: elusa) kala söömine. Kuigi asi tundus kahtlane ei saanud meiegi sellist asja vahele jätta. Akvaariumist sobivad elukad välja valitud, võtsime korea kombe kohaselt põrandal madala laua taga istet. Ei läinudki palju aega, kui road juba lauale toodi. Selline söömaaeg algab tavaliselt väiksemate elusloomakestega nagu pisikaheksajalad, merikarbid ja verekaane meenutavad vingerdavad olendid, mis enne suhu pistmist sojakastmesse torgatakse. Pearoaks on värskelt fileeritud kala - seda tehakse osavalt, pea, selgroog ja sisikond jäetakse vigastamata.
Kõik oli maitsev, kuid teist korda siiski ei tahaks, et eineks söödud lauast lahkuvale kala sööjale veel saba liputab.
Selles numbris
- Jaapanlannad on noored ja saledad
- Paul Theroux: üsna sageli on reisimine lihtsalt ebamugav
- Müstiliselt suur kalaturg Lõuna-Korea
- Seiklusvõistluse sünd
- Matkamiseks pole aega? Siis jookse!
- Kevade otsimine Selja jõel
- Kuue maa ja ühe mere taga
- Tagaukse kaudu Haltile
- Põrgu on päriselt olemas
- Mis Ida-Preisimaa?! Venemaa mis Venemaa!
- Ilus viski-ilm
- Sissejuhatus pöidlaküüdi saladustesse
- Kui pakiraamist jääb väheseks...
- Telk kaasa ja rattaga Venemaale
- Rannapuhkus jalgrattal
- Jalgratas pole rakett
- Et rattamatk õnnestuks
- Veteranmatkaja Ivar Vilde: käimata on Vaindlool ja Kessulaiul
- Milleks telk, kui magada saab ka heinasaos?
- Matkad Metsikus Eestis
- Go Reisiajakiri nr 11 – Aprill 2008
