Müütide raginal läbi Iraani

Et kõik ausalt ja algusest ära rääkida, tuleb alustada veidi kaugemalt. Tegelikult ei olnud Iraan meie reisikavas sugugi mitte esimene valik. Kuna kohad, kuhu Eestist kohale saab sõita, hakkavad vaikselt otsa saama, võtsime plaani juba ammu kummitanud ja lummanud Aafrika. Sõida vaid läbi Euroopa kohale ja kuku matkama.

Plaanide kohaselt oleksime sõitnud mööda läänekallast alla nii kaua, kuni Carnet’ puudumise tõttu enam edasi ei oleks lastud. Siis oleks autod sinna jätnud ning järgmisel aastal juba koos kõigi vajalike paberitega edasi lõunasse kütnud.

Paraku sekkus aga saatus ning pärast viimast Tšukotkal käimist jäi Raidi auto sinna maha ja jõudis koju alles sügise alguseks. Selle aja peale oli ka meie Aafrika veidi ebasõbralikumaks muutunud ning me otsustasime võtta järgmise põneva sihtpunkti – Iraani. Ja mitte ainult.

Reisi esialgse plaani kohaselt pidime sõitma läbi Venemaa, Georgia, Armeenia ja Iraani aastavahetuseks Dubaisse ning seejärel naaberriiki Omaani, et sealt siis väikese kondamise järel taas üle Pärsia lahe Iraani naasta. Kahjuks sai aga ühel hetkel selgeks, et meile ei anta kahekordse sisenemisega Iraani viisat, mille tõttu kustutasime kaks kaugemat sihtpunkti oma selletalvisest reisikavast. Üle lahe oleks küll saanud, ent tagasi Iraani poleks meid enam lastud ning siis oleks tagasisõiduteele taas hulk ebasõbralikke riike jäänud.

Carnet de Passages’i oli vaja ka Iraani jaoks ning selle tellisime Saksamaalt. Härrad panid tähtsad paberid posti ning sinna need jäidki. Aeg lippas meeletu kiirusega väljasõidu kuupäeva poole, kuid kohalik postiettevõte laiutas vaid käsi – pabereid pole. Kui ootamiseks enam aega polnud, tegime kodustega ja postiettevõttega kokkuleppe, et kohale jõudev saadetis antakse üle kolmandale inimesele, kes saadab need mõnesse meie teel asuvasse postiasutusse, ning ise asusime juba teele.

Kütsime 2500 km läbi Venemaa Georgiasse ning jäime ööbima Mtshetha vanalinna. Oma väikese koduhotelli uksed avas meile kohaliku linnakese endine linnapea, kes pärast väikest sõbrunemist ka oma majakese keldri uksed paotas ning meid riiuleid ja põrandaid täitnud tšatša- ja veinimaailma juhatas. Kuna Carnet’st polnud ikka veel midagi kuulda, kulutasime suure osa järgmisest päevast vaatamisväärsustega tutvumiseks, üritades üle mäekurumeile sobivasse kohta lõigata. Väga lumiste olude ja laviinide tõttu pidime pärast mõnetunnist pusimist siiski tagasi keerama ja ikkagi suuri teid kasutama. Järgmisel hommikul Stalini sünnilinnas Goris ärgates sai selgeks, et endiselt puuduvate väärtuslike tagatispaberitega tuleb kibekiirelt midagi ette võtta. Helistasime Carnet’ firmasse ning palusime väljastada uue koopia ning et asi ikka kindla peale kohale jõuaks, lasime selle saata Jerevani DHL-i kontorisse.

Autoninad Iraani poole

Järgneva paari päevaga polnud teha muud, kui niisama Georgia ühest otsast teise uhada ja aega surnuks lüüa. Seejärel sõitsime kokkulepitud ajal Jerevani, kus kauaigatsetud paberid meile ilma pikema jututa üle anti, ning keerasime autoninad vastuolulise kuulsusega Iraani poole.

Kodust ära sõites räägiti meile Iraani kohta igasuguseid lugusid. Näiteks pidi piiriületus aega võtma terve päeva. Raha endaga pidi olema mingi keeruline kursside ja nimetuste teema ning kehtima pidid vaid värskelt printerist tulnud sedelid. Muus suhtes olevat aga kõik karm ja reglementeeritud – kes kellega rääkida võib, kes mida kannab, kuidas ja milliste sõnadega juttu alustada jne. Ühesõnaga, segane ja keeruline. Samas kiideti sealseid ülisõbralikke inimesi ja siis kinnitati kui ühest suust, et Iraan on odav. Küsiti ka näiteks seda, et miks te sinna Iraani üldse ronite – seal on ju sõda...

Kuna Iraani alkoholi viia ei tohi, matsime oma viimased Vanakad Armeenia piiri lähistele maha, vaatasime üle, et konservidel sigu kujutatud poleks, ning sõitsime seejärel piirile. Armeenlased vaatasid auto üle ja soovisid head teed. Iraanlased avasid rõõmsate nägudega tõkkepuu ning juhatasid meid piiripunktis asuvasse hoonesse. Seal pidime soetama kahe dollari eest mingi kindlustuspaberi ning seejärel vaatas paksu musta habemega mees kümme minutit passi. Uuris viisat ja küsis paar olulist küsimust. Pärast ülevaatust suunati meid ootepaviljoni autojuhte ootama. Kohe olid ligi ka hangeldajad, suured rahapatakad käes. Kuna sealse raha ja kursside olemus oli endiselt segane, otsustasime esialgu vaid väikese rahaga proovida. Nendegi väheste dollarite eest laoti peopeale hämmastavalt palju raha. Pool tundi hiljem olid ka autojuhid rõõmsalt üle piiri.

Autodesse heideti vaid kiire pilk ning sooviti head teed. Seega – esimene müüt oli purustatud!

Petta ei saanud ka rahadega – aiatagune ametlik vahetuspunkt oli vaid grammike parema kursiga kui hangeldajate pakutu. Kursi võib suures piiris kokku võtta nii, et saja dollari eest sai 4 000 000 kohalikku riaali, mis oli omakorda väärt 400 000 domanit. Doman on nende enda väljamõeldud arvestusühik, mille käigus räägitakse kümme korda väiksemast summast. Esialgu keeruline, kuid sellega harjub kiirelt. Küsid vaid turul, poes, söögikohas, tanklas, hotellis, tänaval jne, et millistest ühikutest jutt käib. Müüdiks osutusid ka jutud vaid trükivärskete rahatähtede sobilikkuse kohta. Sellist sodi, mida hunnikute viisi kassaklaasi alt läbi topiti, kohtab vaid väga üksikutes riikides.

Järgmine üllatus ootas meid ees tanklasse jõudes. Kütuseliiter maksis meie rahas 15 eurosenti. Tegelikult maksis see vaid 7,5 senti, kuid selle jaoks oli vaja mingit salapärast kütusekaarti, mida meil kusagilt võtta polnud. Igasse järgnevasse tanklasse jõudes proovisime mõne seal tankiva veokimehega kiirelt jutule saata, et too oma kaarti annaks. Hind jäi küll endiselt 15 sendi juurde, kuid ilma selleta ei oleks üldse tankida saanud. Hiljem sai selgeks, et kõnealuse kütusekaardi oleksime pidanud piirilt küsima. Noh, järgmine kord siis...

Kõrbe asemel lumi

Mis siin salata, me olime oma mõtetega ikkagi kõrbereisil ning plaaninud kõik Iraani-ööd veeta telkides. Reaalsus oli aga see, et kogu Iraani põhjaosa oli lumme mattunud ning temperatuurid kõikusid mõne miinuse ja nulli vahel. See tähendas aga seda, et eeldatud mõnusate laagerdamisõhtute asemele pidime leidma sobilikud öömajad. Esimeses hotellis küsiti iga ööbiva näo eest 30 dollarit. Kauplesime hinna 20 peale ning läksime linna peale süüa otsima. Õhtuhämaruseks olid selged kaks järgmist seika: Iraan ei ole kuskilt otsast odav. Olgu, kui lendad lennukiga sinna, võivad hinnad meie omadega võrreldes siiski soodsad tunduda, aga läbi Georgia ja Armeenia tulles on Iraan nendega võrreldes ikkagi kallis. Odav on seal vaid diisel ja 0,3-ne Pepsi, mis maksis meie rahas 10 senti. Kõik ülejäänu aga sugugi mitte. Tavaline söögikord jäi enamasti 5–7 euro juurde.

Järgmisel hommikul keerasime autoninad uute seikluste poole ning võtsime suuna Iraagi piiri äärde. Seal, mägede vahel, pidi olema üks igavesti põnev Palangani-nimeline küla, kuhu turistid enamasti ei satu ning elu seetõttu ehe ja hää. Õhtupimeduses jõudsime lähedalasuvasse linna ja keerasime esimese hotelli juurde. Sealsamas hotellis, järjekordset ulmelist ööbimishinda normaalsemaks kaubeldes, kohtasime ühte kohalikku inglise keelt rääkivat kutti, kes end meile lahkelt giidiks pakkus. Kutt tundis kohalikke olusid ja seda huvipakkuvat küla ning pajatas õhtusöögi kõrvale kõikvõimalikke lugusid. Tuli välja, et olime endalegi teadmata sattunud sealsete kurdide alale. Lisaks Iraanile ulatuvad nende asualad ka Iraaki, Süüriasse ja Türki. Neil on siin linnad, külad ja päevad täis toimetusi. Kõik on sõbralikud ning viipavad turiste nähes rõõmsameelselt käega või vilgutavad tervituseks autotulesid, lai naeratus näol. Silma hakkas ka see, et muu Iraaniga võrreldes olid siinsete linnade ja asulate tänavad suhteliselt prügivabad ja puhtad. Ka meie isehakanud giid oli kohalikku päritolu. Õppis sealses ülikoolis ning unistas Rootsi kolimisest.

Kohalik külaelu ja kohtumised politseiga

Järgmisel hommikul sõitsime mägikülla. Giid vedas meid mööda põnevat küla ringi ning rääkis kohalike inimeste argielust ja muredest. Kolasime mööda tõusvas joones mäkke minevaid külatänavaid ringi ja uurisime elu. Kuulasime, kuidas uudishimulikud ja sõbralikud külaelanikud meiega oma keeles suhtlesid, ja noogutasime kaasa, maitsesime ka ühes suitsuses toas valmivaid pannkooke ning imestasime sealsete inimeste sõbralikkuse ja avatuse üle.

Külajärgses linnas väikest söögipeatust tehes astus meie juurde politseinik ja uuris, kes me sellised oleme. Huvi pakkusid ka raadiosaatjad ning GPS-id. Pärast mõningast helistamist ning passikoopiate tegemist paluti meil jaoskonda sõita. Seal vaadati kahtlust tekitavad raadiosaatjad ja GPS-id taas üle. Üle vaadati ka viimased fotod ja videokaadrid ning uuriti, miks me Iraanis oleme. Seletasime giidi vahendusel, et oleme turistid ja Iraan on põnev riik, kus me veel käinud polnud. Selle peale kehitati õlgu, vaadati veel kord üle passid ja nendes olevad viisad ning sooviti head teed. Vabandati, et meid nii kaua kinni peeti, kuid kinnitati, et see kõik oli meie enda turvalisuse huvides.

Politseinikega kohtusime paaril korral veel. Ühel korral nõuti mingit turistiks olemise sertifikaati ja uuriti, miks meie autodel välismaised numbrid on. Iraanis tohtivat sõita vaid kohalike numbritega. Kehitasime selle peale õlgu ning kinnitasime, et piiril ei öeldud selle kohta sõnagi. Järgmises politseipunktis, kuhu meid pärast linnast kinnipüüdmist viidi, uuriti passe ja viisasid ning tehti kõigest koopiad. Taas tekitasid palju segadust müstilised GPS-seadmed ning raadiosaatjad. Keelebarjääri tõttu kutsuti jaoskonda ka tõlk, kes teadis seal juba olnud ametnikest neli sõna rohkem, ning kõik juba eelnevalt küsitud ja vastatud küsimused uuesti esitas. Seejärel aeti kodust välja kohaliku jaoskonna pealik, kes kohale jõudes ja eestlaste karja nähes pead vangutas ning taas meie kinnipidamise pärast vabandust palus.

Ilm muutub soojemaks

Edasine tee viis meid mööda Pärsia lahe äärseid alasid Bandar-e ‘Abbāsi ning Pärsia lahe suurima saare Queshmi poole. Teele jäi küll üks põnev tuumajaamaga linn, mis pidi tänu tuumajaamas töötavatele venelastele oleme ainuke koht Iraanis, kus lubatakse alkoholi juua, kuid järgmiste arreteerimiste vältimiseks ei hakanud me sinna sõitma. Lugu iseenesest lihtne – tuumajaama tööd tundvad venelased keeldusid seal ilma alkoholita töötamast ning kuna kohalikud sealse jaama käimas hoidmisega ise hakkama ei saa, ei jäänudki võimudel muud üle, kui neile väike mööndus teha.

Mida enam lõuna poole me sõitsime, seda soojemaks hakkas väljas minema. Miinus kolme kraadisele esimesele telgiööbimisele järgnes juba palju soojem ööbimine kaunis palmisalus, mis tähistas meie jaoks ühtlasi ka aastavahetust. Kohalikud elavad aga veidi teise kalendri järgi ning sealne 1395. aasta 1396-ks üleminek pidi toimuma 20. märtsi paiku, mistõttu polnud ka suurejoonelist ilutulestikku oodata. Pakkisime oma laagri lahti, süütasime kõikjal vedelenud kuivanud palmijuppidest lõkke ning asusime aastavahetust ootama. Sõime, rääkisime ja ootasime, kuni lõpuks ei jaksanud enam oodata. Kogu napsivalik oli Armeeniasse maetud ning kuiv lõkkeäärne tiksumine muutus viie-kuuetunnise passimise järel väljakannatamatult igavaks. Riburada vajusid kõik autodesse ja telkidesse magama. Kõige kauem pidas vastu Märt, kes keeras unele õhtul kella 11 paiku.

Loodustuur Queshmi saarele

Queshmi saarele asjasid meid neli asja. Esiteks oli ta olemas, teiseks oli tegemist mingi kummalise vabakaubandustsooniga, mis tähendas seda, et saare alguses olid mitmed suured ja inimtühjad kaubanduskeskused, milles müüdi läänelikke riideid, mida kohalikud mitte kunagi selga ei pane; siis pidi seal juttude kohaselt olema meeletult mitmekesine linnu- ja kalavalik ning üks 6 km pikkune soolakoobas. Saarele pääsemine polnud aga sugugi lihtne. Keelebarjäärist hoolimata õnnestus meil pärast paaritunnist pusimist praamipiletid saada ning kõik vajalikud paberid korda ajada. Seejärel sõitsime esimesele vabale praamile, millel sattusime taas kohalike inimeste huviorbiiti ja piiramisrõngasse ning pidime nendega tegema tuhat pilti. Järgnesid uhked kaubanduskeskused, milles sai osta erakordselt kallite hindadega läänelikke riideid ja kaupu, ning siis keerasime esimese reklaami peale loodustuurile. Uhkete lindude kõrval pidi mangroovi saarte vahel ringi sõites nägema ka igasugu delfiine ning kui uskuda reklaamtahvlit, siis ka vaalu ja muid eksootilisi kalaliike. Reaalsuses oli kõik aga veidi teisiti. Uhasime kahe kiire mootorpaadiga mangroovisaarte vahel lennates ja pelikane kahte lehte paisates ringi ning jäime siis mingis täiesti suvalises kohas seisma. Paadimehed sidusid kaks paati omavahel kokku, laulsid 15 minutit kohalikke laule, mille järel keerati paadininad taas staabi poole ning pelikane kahte lehte pritsides anti kodusadama poole tuld.

Loodustuurilt ära sõites kohtusime veidrate jalgadega mudakalade, kaamelite ja hiigelsuuri puust laevu ehitavate meestega ning sõitsime seejärel ujuma. Inimtühjal rannal said ka naised end veidi vabamalt tunda ja meestega koos ujumas käia. Järgmisele poolsaarele meid aga ei lastud. Meie liikumise peatas meditsiiniasutustele viitavate tunnustega maastur, milles olnud laigulised mehed meid mõjusalt edasi sõitma ei innustanud. Teise suunda sõites püsis maastur meil mõnd aega kannul ning andis vilkuritega märku, kui meie ärasõiduhoog liiga rahulikuks vajus. Ju oli poolsaarel mingi sõjaväeosa, millest sooviti kaugeid, ent kalleid külalisi eemal hoida.

Soolakoopa pääslas võtsid meid vastu kaks ökohipit, kes väärt vaatamisväärsuse nägemise eest väikest tasu soovisid ning hiljem meie sabas ka koopa sügavusse järgnesid. Kuuekilomeetrine koobas lõppes 600 meetri pärast otsa. Keerasime õlgu kehitades ringi ning jalutasime välja tagasi. „Ju oli ka see pikkus domanites,“ mõtlesime autode poole vantsides.

Linnamelu ja turukülastus

Mandrile tagasi jõudes jätkasime rannaäärseid teid kasutades matka Chabahari linna poole. See linn pidi plaanide kohaselt jääma ka selle reisi kõige lõuna- ja idapoolsemaks linnaks. Et kohalike tavadega mitte vastuollu minna, panid ka mehed turu külastamiseks pikad püksid jalga. Naised olid nagu ikka – kaetud ja peidetud, nagu kohalikud kombed ette nägid. Kohalik turg oli küll suur ja värvikirev, kuid osta polnud sealt midagi. See kehtis kogu Iraani kohta. Kui hiiglaslikud Pärsia vaibad välja jätta, polnud sealt riigist mitte midagi osta. Kohe nii mitte midagi, et ka külmkapimagneteid polnud saada. Seda hetkeni, kuni Yazdi linna uhkete mošeede ja paleede vahelt ühe väikese magnetitega kaubitseva butiigi leidsin. Selle veidi inglise keelt kõnelev kümneaastane müügimees oli küll valmis magneteid müüma, ent kauplemisest ei tahtnud noorsand midagi kuulda. Ja nagu lõpuks välja tuli, oli see ka ainus vastav butiik, mis meie Iraanis läbitud 7500 kilomeetri jooksul ette jäi. Selle eest sai aga paljude vaatamisväärsuste juurest osta meeletus koguses Hiina sodi. Olgu selleks siis suvalised nukud või puust jurakad, millel puudusid Iraaniga igasugused seosed. Ja kui aus olla, oli sellest äraütlemata kahju.

Iraani autopark on põnev, aga enamjaolt vana, alustades Seriesi-aegsete Land Roverite, Toyota LC 40 ja vanade Jeep Cherokeedega, päädides meeletus koguses vanade Peugeot 405-te ja tänapäevasemate kohalikku päritolu sõidukitega, sekka mõned nooblid välismaised limusiinid. Hoolimata sellest, et kütus on meie mõistes meeletult odav, sõidab enamik autosid siiski (millegipärast) gaasiga. Arhitektuur on igav ning kaubandusele orienteeritud. Silma paistavad vaid uhked kuldsete kuplite ja kõrgete tornidega mošeed. Majad on kitsad, kuid see-eest kõrged. Värvilahenduses domineerivad kollased, beežid ja pruunid toonid. Väikeste külade teeäärsete majade esimesed korrused on muudetud kaubandusboksideks, milles müüakse või pakutakse kõike, mida keegi kätte on saanud või omale tööks mõelnud. Tööstuskaupadest autojuppide ning toidupoe ja saiavabrikuni välja. Nii need seal siis tihedalt üksteise kõrvale pikituna seisavad ja teenindavad. Väiksemates külades kümnete, suuremates sadade kaupa.

Keskmaal leiab aga väga põnevaid savist ja mudast ehitatud külasid ja linnu. Enamasti küll maha jäetud, kuid taastamisel. Vähemalt need, millel tundub olevat suurem ajalooline väärtus. Ronimiseks ja uurimiseks on need aga kõik avatud. Vähemalt need, milles keegi sees ei ela. Ja kui keegi mõne sellise juurde satub, soovitan kindlasti kinni pidada ja natuke ringi vaadata. Nendes savimajades on midagi kummaliselt lummavat ning ehk isegi maavälist.

Läbi kõrbe Teherani poole

Järgmiseks võtsime suuna pealinna Teherani suunas, tehes väikese vahepõike keskmaal laiutavasse kõrbe. Meie Rait, kellel pikk asfaldisõit varem või hiljem juhtme kokku ajab, keeras ühel hetkel lihtsalt asustamata kõrbe ning üritas asimuudi järgi järgmisesse külla jõuda. Suhteliselt sõidetav kõrb muutus ühel hetkel aga enam mitte nii väga sõidetavaks kõrbeks ning seejärel pesuehtsaks õuduseks, mis mõni tund hiljem ka amortides õli keema ajas. Keev õli aga pikalt amortides ei püsinud ning murdis tänu kuumakahjustuse saanud tihenditele väärt torudest välja, muutes auto iga järgneva kilomeetri järel üha kõikuvamaks vedruvankriks. Lõpuks ei jäänudki enam muud üle, kui suurele teele tagasi keerata ning soovitud suunas teistele järele sõita.

Järgmise vaatamisväärsusena pidi teele jääma kunagisele Siiditeele jäänud oaas, mis tänu mägedest tulevatele ojadele kauni ja lopsaka saarena kõrbest välja paistis. Praegu polnud sellest oaasist enam midagi alles. Halli tolmu mattunud külast paistsid silma vaid läbi asfaldi kasvavad palmipuud ning ühes aias olnud väike loomaaed, milles kaamelid, kitsed ja lambad läbisegi hakkama üritasid saada. Seal kohtusime ka ühe kohaliku mehega, kes meid lahkelt oma kohvikusse kutsus ning teed pakkus. Väikesesse sisehoovi peitunud kohviku ees seisis aga pesuehtne sinist karva vana IZ.

Pärast liivadüünide veerel asuvas külas veedetud ööd mässasime ja ronisime veidi aega autodega düünidel ning sõitsime õhtuks Teherani. Hommikul jagunesime kolmeks grupiks, et linnas veidi ringi vaadata ning põnevad asjad üles filmida. Mind võeti aga ühel ringteel kinni ning keelati igasugune kaameraga vehkimine ja filmimine ära, teistel läks mõnevõrra paremini.

Teheranist sõitsime otse üles Musta mere äärde ning sinna viiv tee oli minu meelest üks Iraani põnevamatest. Käänuline ja mägede vahel looklev tee pakkus palju vaatamisväärsusi ning visuaalselt hingematvaid vaateid. Hämmastav oli Iraani looduse mitmekülgsus. Minu peas oli Iraan vist midagi sellist, nagu seda televiisoris näidatakse: kõrb, kaamelid, rätipead ja automaadid. Tegelikkus oli aga hoopis midagi muud. Põhjas laiuvad metsad üle võimsate mägede, keskel aga üüratud kõrbed, istutatud palmisalud ja lauskmaad, ümbritsetuna silmapiiril paistvate mägedega. Mäed ja kaljud ongi ehk Iraani looduse ühine nimetaja. Kõik ülejäänu harmoneerub mingist küljest ikkagi nendega − ka lumi, mis katab talvisel ajal suurt osa Põhja-Iraanist, ulatudes aeg-ajalt riigi keskosani välja, ning mägede mitmekülgsus. Sõidad ja kõik su ümber on pidevas muutumises. Vahelduvad nii mägede kuju, struktuur kui ka koostis − liivased lõppevad ning mudased algavad. Seejärel 20 kilomeetrit kaljusid, millele järgnevad maagilised triibulised mäed, mis justkui unenäost võetud.

Musta mere äärne Iraan – üllatav ja teistsugune

Minu teine suur üllatus oli Musta mere äärne Iraan – justkui teine riik. Kõikjal kõrguvad hotellid ning turismile suunatud ehitised. Hoopis teistsugused inimesed ning fiiling, mis ei tahtnud eelnevalt kogetuga kuidagi kokku sobida.

Sõitsime mõnisada kilomeetrit mööda rannikuäärt ning keerasime taas mägedesse, et õhtupimeduseks Tabrizi linna jõuda. Teeolud muutusid aga lumerohkuse tõttu keeruliseks ning kõverik ja libe tee sundis hoo maha võtma. Öö veetsime mägedevahelises väikeses linnas ning järgmise päeva lõunaks jõudsime sihtpunktiks olnud Tabrizi. Tabrizis pidi olema Aasia suurim turg ning selle külastamine oli nii isiklikust kui ka sarja tegemise vaatenurgast hädavajalik. Paraku lõi meie head kavatsused segi Iraani endise presidendi surma puhul välja kuulutatud leinapäev, mistõttu ka kõnealune turg just sellel päeval kinni oli.

Ega meil siis muud üle jäänudki, kui vaikselt piiripunkti poole tagasi sõita ning seekordsed Iraani-seiklused lõppenuks lugeda. Piiriületus võttis taas aega umbes paar tundi ning seejärel kaevasime oma Armeenia territooriumile peidetud Vanakad välja, sõitsime Kapani linna ööbima ja möödunud seiklusi meenutama. Möödunud reisist jäid kõige eredama mälestusena meelde meeletu mitmekesisus ning ülevoolavalt sõbralikud inimesed. Kiirelt harjus ka sellega, et keegi inglise keelt ei räägi. Kõik käis käte-jalgadega ning sedasi sai suurepäraselt hakkama. Seda paljuski tänu sellele, et iraanlased on väga sõbralikud, rõõmsameelsed ja abivalmis inimesed, kes suhtuvad võõramaalasesse suure uudishimuga ning tulevad sinuga rääkima ka siis, kui te üksteisest sõnagi aru ei saa. Kui kuskil seisma jäid, kogunes su ümber meeletu parv uudishimulikke inimesi. Vigases inglise keeles uuriti, kust kauge külaline tulnud ning mida plaanib. Eemalt kostsid eelnevalt selgeks õpitud viisakushõiked how are you ja welcome to Iran. Sellega paljudel lingvistilised võimed ka päädisid. Enamasti leiti hoobilt ka mõni võimekam mees, kes kibekiirelt kogunenud kohalike küsimusi tõlkima hakkas ning kogu maailma, tavade, riiete ning kõige muu huvitava kohta pärima kukkus. Kõik olid ülevoolavalt sõbralikud ja heatujulised ning sinu ümber kogunenud meeletust inimjõugust ei õhkunud ühtegi ohuaistingut. Hämmastav!

Iraan − tasub minna

Meie õnneks jäid plaanidest välja nii Emiraadid kui ka Omaan, sest vastasel korral poleks me Iraani üldse näinud. Kahe Iraanis sõidetud nädalaga uhasime läbi 7500 km ning käimata jäid muuhulgas ka ülipõnevad idapoolsed Pakistani ja Afganistaniga piirnevad alad. Kuu aega väldanud reisi jooksul saime telkides ööbida vaid seitsmel korral, millest üks oli –3, teine –5, ning ühel korral jäime telkimisplatsi otsimisega nii hiljaks, et ööbisime mingi lõbustuspargi parklas, kuulates kella neljani öösel atmosfääri paisatavat valju kohalikku muusikat. Pimedaks läks kell 6 õhtul ning valgeks 6 hommikul, mistõttu kaotasime oma laagerdamistega igast väärtuslikust matkapäevast umbes poole. Aga mis sa teed − elu on, nagu elu käib.

Neile, kes ei suuda otsustada, kas vastaka kuulsusega Iraani minna või mitte, soovitan soojalt – minge muidugi. Iraanis pole mingit sõda ning niivõrd sõbralikke ja avatud inimesi kohtab harva. Austage kohalikke reegleid ning olge ka ise normaalsed ja mõnusad, siis on kõik hästi. Iraan on üdini põnev riik, aga arvestage, et sealt pole mitte midagi osta.

Tekst: Väino Laisaar

Fotod: Märt Varatu, Rait Paimets

Selles numbris

• 2016. aasta reisikirjanduses – parimad selgunud!
• Toiduelamused Kootenay piirkonnast
• Aasiast inspireeritud klaasikunst
• Hüpe tundmatusse ilma – täis hirmsaid draakoneid, sõdalaskuningaid, pikklaevu... ja ka eestlasi
• Amandus Adamsoni elutööst sai Lenin
• Teravmäed – kaks käiku, kaks unistust
• Kõik peab ilus olema. Tipus tuleb naeratada
• Reisimine on nõme!
• Siberis vanaema jälgedes
• Šotimaa oma eheduses
• Müütide raginal läbi Iraani
• Reisiajakiri küsib: milliseid reisiäppe kasutate?
• KANADAS karuotsingul
• TOOTEUUDISED
• KROONIKA