Muutuste tuules BIRMA

Värskelt ilmunud Birmateemalise raamatu autorSilver Meikar räägib Stina Eilsenile Birmast ning enda suhetest selle põneva riigiga.

Oled Birmas käinud kahel korral. Mitut eri nägu on Birma nende reiside ajal näidanud?

Võiksin isegi öelda, et olen Birmas käinud neljal korral. 2010. aastal mootorrattaga Põhja-Tai piirialadel matkates ületasin vist kogemata vihmametsa peidetud piiri, 2008. aasta reisil sõitsime Taist illegaalselt Karenite Vabastusarmee all olevate aladele ning seejärel viisaga ka ametlikult riiki. Viimati sattusin sinna eelmisel aastal, mil külastasin Birmat samuti turistiviisaga.
Mulle tundub, et ühtset Birma nägu tõesti ei olegi, selle asemel on hästi palju erinevaid ilmeid, mis on erisuguse paiga ja selle inimeste nägu.

Pärast 2008. aasta reisi tekkis mul kindel soov tagasi minna. Selleks, et mõista riigis toimuvat, peab olema kohapeal minimaalselt kaks nädalat, parem juba kaks kuud. Muidu on see vaid pinnavirvendus.

Alates 2010. aastast on räägitud Birmas toimuvatest demokraatlikest arengutest ja ma soovisin tingimata oma silmaga näha, kas kirjeldatud muutused on tõepoolest käimas. Nii ma siis pakkisin seljakotti mõned riided, fotoaparaadi ja iPad’i ning sõitsin 2012. aasta suvel Birmasse. Tahtsin teada, kas riik on poliitilisest surutusest ka tegelikult üle saanud. Reisi eesmärk oli vaadata n-ö eesriide taha ning käia ka seekord sellistes piirkondades, kuhu tavareisija kergesti ei satu.

Pea pool riigi territooriumist on tavalise turisti jaoks suletud. Milliseid keelatud piirkondi oled külastanud?

Turistimarsruudiks on tavaliselt Yangon- Mandalay-Bagan- Inle järv -Yangon või siis mõni kaunis kuurort Bengali lahe ääres. Eks need kohad ole üles lihvitud, turvalised ning neis on turistidele vajalik infrastruktuur, kuid vaid nende paikade külastamine jätab Birmast vildaka mulje. Põhimarsruudist kõrvale jäänud alad on kas väliskülalistele suletud või siis lihtsalt raskesti ligipääsetavad. Birmas autot või mootorratast rentida ei saa ning taksoga linnast väljasõitmisel peab juht sageli politseilt luba taotlema.
Karenite Vabastusarmee kontrolli all olevaid alasid ametlikult külastada ei saagi, küll aga kohalike abiga Tai poolelt illegaalselt Tai-Birma piirijõge ületades. Ka suur osa Põhja-Birmas asuva Katchini osariigi aladest on välismaalastele kodusõja tõttu suletud ning ka siis tuleb sealsest pealinnast Myitkyinast väljasaamiseks loota kohalike abile.

Kas 2012. aastal läksid reisile kindla eesmärgiga kirjutada Birmast raamat?

Eesti keeles pole Birmast ühtegi ülevaatlikku raamatut ilmunud, kuigi see riik, seal elavad inimesed ja kultuur, aga ka poliitiline olukord ja rahvusvahelised suhted võiksid meile huvi pakkuda. Tegin kogu reisi märkmeid, et nende põhjal seda tühimikku natukenegi täita.

Raamat „Poliitmalaaria. Pilk Birmast” annab hea ülevaate Birma ajaloost ja sealsest poliitilisest olukorrast, teisalt on raamatus ka väga isiklik ja aus sissevaade sinu enda tunnetele nn rahastamisskandaali jooksul ja pärast seda. Kuivõrd mõjutas Eestis toimunu sind raamatu kirjutamisel?

Reisi järel märkmeid üle lugedes avastasin, et suur osa ülestähendustest puudutasid hoopis Eestit. Olin rikkunud ühte olulist reeglit: reisile minnes tuleb enamik endast maha jätta.
Asjadega on lihtne, võib reisida kaks kätt taskus, nagu ma seal olin, kuid veelgi olulisem on see, et oleksid mõtetes vaba ega võtaks kaasa koduseid muresid. Selle vea ma tegin, minul oli see Eesti pagas kaasas, mis tegi reisi vähem n-ö birmalikuks.
Olen peatükkide abil Eesti ja Birma osa selgelt lahutanud, kuid tegelikult põimuvad kaks lugu pidevalt kokku. Nad täiendavad ja seletavad üksteist. Nii saab paremini aru, miks ma mõningaid detaile Birma juures eriti tähele panin ja kuidas Eestis vastamata jäänud küsimused vastused said. Kaks peamist narratiivi on omavahel väga tugevalt seotud.

Kuivõrd tunnetasid muudatusi Birmas kohapeal olles?

Olen seda ka varem kogenud, et nn peavoolumeedias räägitakse mingitest suurtest ja positiivsetest muutustest, aga tegelikult on olukord märksa keerulisem ja mitmetahulisem.
Avastasin ka Birmas olles, et paljukiidetud reformid avaldavad marginaalset mõju või on seda mõju näha vaid mõningates piirkondades ja valdkondades. Üks hea näide on meediavabaduse teema – seal viibimise ajal arreteeriti ühe nädalalehe peatoimetaja, sest ta oli avaldanud esikaanel suurelt küsimuse „Kes vastutab, kui valitsus eksib?”. Sõjaväelise taustaga valitsuse mõttemaailm ei ole muutunud ning selliseid küsimusi veel esitada ei saa.
2012. aasta augustis kaotati ametlikult tsensuur meediatekstide üle ning käesoleva aasta 1. aprillil peaksid trükivalgust nägema esimesed kümme sõltumatut päevalehte. Päevalehtede hinnaks kujuneb umbes 36 eurosenti, samas on trükkimine väga kallis, elekter ja internetiühendus kõigub ning ajalehtede laialikandele esitavad tõsise proovikivi olematud teed maa äärealadel. Rääkimata siis sellest, et kriitilisi meediaväljaanded võib valitsus ikkagi mingil suvalisel ettekäändel sulgeda.
Poliitilised reformid on kõige enam mõju avaldanud kunagises pealinnas Yangonis, aga näiteks riigi põhjaosas oli tunda, et ühiskonda läbistav hirm pole kusagile kadunud. Üheks näiteks on juhtum, mida kirjeldasin ka raamatus. Minu vestluskaaslased Myitkyina tänavakohvikus katkestasid arutelu, sest väidetavalt istusid kõrvallauda salapolitsei liikmed, kes kõrvad kikkis meie poliitilist vestlust kuulama asusid. Edasi rääkisime neutraalsetel „ilma ja teede” teemadel ning poliitika juurde tulime tagasi järgmisel päeval kirikuseinte vahel.

Kas kohalikud inimesed ise usuvad muutustesse ning loodavad demokraatia sünnile?

Inimeste arvamused läksid selles küsimuses lahku, aga üldistades võib nende hinnangutest teha kaks põhijäreldust. Esiteks on tekkinud reaalne võimalus, et riik muutub vabamaks. Teiseks ei pruugi see olla pöördumatu protsess ning endised sõjaväelise hunta liikmed, kes nüüd tsivilistidena riiki valitsevad, võivad igal hetkel naasta vana karmi käe poliitika juurde.
On ju inimestel meeles 1988. aasta laiaulatuslikud protestid, kus tuhandete ohvrite hinnaga suudeti võime sundida korraldama kaks aastat hiljem vabu valimisi. Kuid selle asemel, et anda võim üle valimised võitnud Aung San Suu Kyi erakonnale, otsustas sõjaväeline hunta end taas maksma panna, arreteerides poliitilised vastased ja sulgedes riigi.

Sõjavägi ja budism kui rahu sümbol ei sobi justkui oma olemuselt kokku. Ometi hingab Birma budistlik ühiskond sõjaväehuntaga ühte õhku. Kuidas need kaks kokku käivad?

Päris nii lihtne see ei ole. Olid ju just mungad need, kes algatasid 2007. aasta massilised ülestõusud. Samas on võim neid aastakümneid ära kasutanud, et legitimeerida mitte ainult oma tegevust, vaid suunata ka seda, kuidas inimesed mõtlema peavad. Nii oli võimu vastus neile, kes kannatasid nälja all, et see on nende endi süü – nad maksavad sellega oma eelmises elus tehtud pattude eest ehk neil on karma võlg.
Mungad ei peaks tegelikkuses poliitikasse sekkuma, kuid Birma-suguses riigis ei ole see päris võimalik. Nii on võim püüdnud neid endale allutada (umbes samamoodi kui Hiina Rahvavabariik okupeeritud Tiibetis).

Kui oluline roll on Birmas usul ning kirikul?

Ametlikult on ligi 90% Birma elanikest budistid, umbes 4% on kristlasi ja moslemeid. Palju kristlasi leiab vähemusrahvuste karenite ja katšinite seast, rohingjad on aga peamiselt islamiusku.
Traditsioonidel ja religioossetel väärtustel on Birma ühiskonnas oluline koht. Osaliselt on sellele kaasa aidanud ka riigi pikaajaline suhteline suletus, mistõttu ei ole massikultuuri ja tarbimisühiskonna väärtused riigis nii levinud kui näiteks naaberriigis, Kagu-Aasia ühes turismimekas Tais.
Sõjaväeline hunta on soosinud põhirahvust bamareid ja põhiusku budismi, mis tähendab, et teiste religioonide järgijatest vähemusrahvustega on halvasti ümber käidud. Minu tuttavatest katšinite väitel pole selline suhtumine siiani muutunud ning nad tunnevad ennast oma osariigis justkui kolmanda klassi elanikud. Kõige paremas seisus on sõjaväelased, seejärel budistlikest bamaritest sisserännanud.

Räägi veidi lähemalt sealse võimu ja astroloogia seostest.

Astroloogia ja sellega seotud Hiina numeroloogia mängivad olulist rolli uskumustes. Ka Birma riigi iseseisvuse täpne hetk määrati astroloogide poolt – see oli 1948. aasta 4. jaanuaril täpselt kell 4.20. Kui tavainimesed usuvad õnnenumbritesse ja tähtkujudesse, pole see ohtlik, aga kui astroloogiline mütoloogia võetakse appi poliitiliste otsuste tegemisel või nende põhjendamisel, ei saa tagajärjed head olla.
Väidetavalt otsustati ehitada riigile uus pealinn – Naypyidaw – just võimule lähedal seisvate astroloogide soovitusel ja näpunäidete järgi. 1987. aastal ennustasid numeroloogid tolleaegsele sõjaväelise hunta juhile Ne Win’ile eluiga vähemalt 91 aastat, kui ta „ümbritseb end” õnnenumbriga 9. Pikka elu ihkav Ne Win viis läbi elanikke laostava rahareformi, milles kaotasid kehtivuse 50- ja 100-kyatised rahatähed ning uuteks said 90-se nimiväärtusega kupüürid ja selle jagatis (45.-).

Raamatus on oluline koht hirmul. Räägid nii isikliku kui ka poliitilise hirmu kogemisest Valgevenes, Ukrainas, Birmas ja Eestis.

Elada hirmu all on jube, kuid selliseid ühiskondi jälgida huvitav. Hirm on tunne, mis tekib kas üksikindiviidil või siis mingil grupil ühiselt olukorras, kus ei tunta ennast turvaliselt ega teata ka seda, kuidas sellest pääseda. Või ka siis, kui tuntakse, et turvalisust ei olegi võimalik tagada.
Hirmunud rahvast on lihtne valitseda, hirmu abil on võimalik peale suruda nii poliitilisi eesmärke kui ka tasalülitada mõtlemine. Iga autoritaarne režiim kasutab hirmu saavutamiseks erinevaid mehhanisme, millest kõige selgesti mõistetavam on füüsiline või vaimne vägivald. Märksa komplitseeritumad ning kavalamad võtted on kasutusel ka demokraatlikes riikides.
Eriti huvitav on jälgida protsesse siis, kui üldine hirm hakkab murenema ning ühiskonnas hakkavad levima vabamad mõtted. Birmas on hirmu ületatud kahe viimase aasta jooksul ning see protsess jätkub. Väga mitmed inimesed kinnitasid mulle, et nad julgevad nüüd oluliselt rohkem tegeleda poliitikaga, nad julgevad näiteks osaleda meeleavaldustel. Igal pool võis näha Aung San Suu Kyi plakateid, mille omamine oleks mõne aasta eest kaasa toonud kindlaid ebameeldivusi.

Oled osalenud Valgevenes meeleavaldustel, Ukraina oranžis revolutsioonis, ületanud Birmas koos vastupanuliikujatega illegaalselt piire. Kuidas sulle tundub, kas on võimalik teise rahva valuga samastuda?

Täielikult vaid siis, kui saad teise rahva liikmeks, ehk minetad suuresti selle, mida tunned oma kodumaa vastu. Mõista saab aga siis, kui poed justkui selle rahva ja olukorra sisse. Siiski on vaja alati meeles pidada, et see on ikkagi nende võitlus ning selle asemel, et juhtohjad haarata, tuleb end hoida tagaplaanile, pigem toetades ja siiski vaatlejaks jäädes. Sügav mõistmine eeldab pikemat kohalolekut ja saab toimuda ainult isiklikul tasandil – peab olema isiklik side aja, koha, inimeste ja sündmustega.

Mida soovitaksid tähele panna Birmas reisides?

Birma on üks paganama huvitav ja mitmetahuline riik, mida tasub just praegu külastada. Poliitilised muutused teevad Birma sama huvitavaks sihtkohaks kui Eesti 1990ndate alguses. Kui reformid jätkuvad, muutub riik peagi suureks turismimagnetiks ning koos sellega kaob paraku vähemalt osa ehedusest. Teine võimalus on, et võim otsustab riigi taas sulgeda ning siis sinna lihtsalt ei saa.
Lonely Planeti kolm aastat vana reisiraamat algab aruteluga, kas on üldse mõtet sinna reisida, sest iga külaline toetab rohkem või vähem sõjaväelist režiimi. Jõuti järeldusele, et Birmat tasub külastada eetiliselt − mitte elada kallites hotellides ning vältida tasulisi turistilõkse, sest sinna kulutatud raha lendab kohe sõjaväelise hunta taskusse. Selle asemel soovitati süüa kohalikes toidukohtades ning eelistada ööbimiseks odavamaid majutusi.
Olen neid soovitusi järginud ning arvan, et need on asjakohased ka praegu. Kuigi võim on mundri ülikonna vastu vahetanud, on võimuga seotud suurärimehed jäänud samaks. Nende toetamise asemel võiks riigi avamisest pigem võita lihtrahvas, kes on nii pikalt samade võimurite all kannatanud.
Selleks, et Birmas turismimarsruutidest väljas asuvat kogeda, soovitan enne sõitu teha päris kõvasti eeltööd. Seda enam, et reis sinna muutub veelgi huvitavamaks, kui teada riigi ajaloolist ja kultuurilist tausta. Loodan, et ka minu raamat on abiks või vähemalt innustab rohkem uurima.
Juba Birmasse jõudes soovitan küsida nõu kohalikelt ning uurida just neilt, mis lähikonnas huvitavat on. Oma raamatus kirjeldan üht elevantide kooli, mille kohta ei leia infot ühestki reisiraamatust. Tänu sellele sain ma seda külastada ehedana, kuid kümne aasta pärast viiakse sinna turiste kahekorruseliste bussidega.
Sellise võimaliku arenguga on seotud ka minu mure Birma tuleviku pärast. Nii poliitilisi kui ka majanduslikke reforme uurides jääb mulje, et riigi avanemine toimub ratsa-rikkaks-põhimõttel. Tundub, et võimu tasandil ei arutata selle üle, mida toob kaasa metsade lageraie, turismisektori arendamisel looduskeskkonna hävitamine ja kaevanduslubade valimatu müümine. Selline poliitika seab ohtu ka selle, mis mulle Birmas kõige sügavama mulje on jätnud – inimesed, nende heasoovlikkuse, külalislahkuse, aususe ning traditsioonid.

Raamatu alguses on välja toodud Lennart Meri mõttetera „kaugelt näeb kaugemale”. Birmasse läksid ju tegelikult ka endasse vaatama, põdedes justkui poliitmalaariat. Kuidas Birmas kogetu ning enda tunnete valamine raamatusse mõjus sulle endale?

Vabastavalt. Tagasi tulles mõistsin, et minu enda mured on ikka väga tühised ning olen nüüd veelgi enam veendunud, et tegin õige valiku.

Selles numbris

• VALU − tervise valvur!
• Raamatututvustus
• LUSIKAD SEINALE!
• ANNA LITVINOVA maalireis Essaouirasse
• Kahe mehe matkad TALVISES EESTIS
• ISLANDI KIRJAD 2
• Metssea matused maiade moodi
• XIAN − elav ajalooraamat
• MAHA KUMBH MELA tegelik pale
• Muutuste tuules BIRMA
• Kalliskivi nimega BIRMA
• LINNASPRINT - nii turistile kui ka tervisesportlasele
• Nii lihtne see ongi!
• Seiklusspordisari XDREAM - kas reaalselt teostatav?
• BOSTONI MARATON - üks minu paljudest
• Üllatavaid hetki välismaratonidelt
• MARATONILE!
• TEERAJAJAST LUMELEOPARD
• Per aspera ad Taskila!
• Go Reisiajakiri 41 – Aprill 2013