„Nad tegid ajalugu!“ ehk Kuidas käis esimene Eesti tiim päikeseautode maailmameistrivõistlustel

Solaride’i teekond Austraaliaks valmistumiseks sai alguse juba 2020. aasta kevadel, mil valmis plaan ehitada Baltikumi esimene päikeseauto. Mõeldud-tehtud? Mitte päris.

Auto ehitamiseks kulus pikk aeg ning viimaks ei jõudnud tiim esimese autoga Austraaliasse, vaid juba teisega. Meeskonna esialgne plaan oli jõuda Austraaliasse aastal 2021, ent saatus mängis vingerpussi ning meist olenematute asjaolude tõttu jõudis Baltikumi esimene päikeseauto hoopis Marokosse. Teine, uus päikeseauto jõudis viimaks teisele poole maakera 2023. aasta septembris.

Päikeseautode maailmameistrivõistlus Austraalias on pika ajalooga ettevõtmine, milles osalevad eri ülikoolide noored üle kogu maailma. Võistlus on kestnud juba 30 aastat ning selle eesmärk on tehnoloogiline innovatsioon – kuidas muidu peaksime teadma, mis meid elus edasi viib, kui mitte katsetades?

Võistluse vältel sõidavad tiimid 22.–27. oktoobril ligi 3000 kilomeetrit läbi Austraalia, peamiselt tühermaal. Austraaliga tutvumiseks võistluse käigus eriti aega ei jäänud, ent olge mureta, artikli lõpust leiab ka paar head soovitust, mida Austraalias teha tasub.

Võistlused kodust kaugel

Kuigi võistlusdistantsi läbimiseks on kuus päeva, lendas tiim teisele poole maakera juba hulga varem, 21. septembril. Lennukist maha astudes võttis vastu mõnus, kuid jahe tuuleiil. 40-tunnine lennureis möödus küll sekeldusteta, ent unise peaga tuli kohe hakata harjuma teise kontinendi kliima ja tavadega. Õnneks oli keel tuttav ja selle üle ei pidanud palju pead murdma, kuid keeruliseks osutus liiklus, mis oli kodusest sootuks erinev. Vasakpoolsel rajal sõitmine tekitas nii mõnigi kord hetke, kus suunatule näitamise asemel lehvitati hoopis kojameestega ja vastupidi. Õnneks päikeseauto roolis sai ikka istuda „õigel“ kohal, nii nagu Eestiski.

Kui september oli tiimi jaoks sisseelamisaeg ning tegeleti vajalike olmeprobleemidega, sai võistlus ametlikumalt alguse oktoobris. 16. oktoobril algas võistlus mitteametlikult auto tehnilise kontrolliga. Eesti tiimi jaoks läks kõik justkui lepase reega ning rohelised tulukesed kontrolli läbimise kohta vilkusid igas punktis.

Kuigi kontroll suudeti läbida suures osas muretult, ootas ees veel põhiline katsumus – pikk võistlus läbi Austraalia maastiku.

Võistluse alguspunkt Darwin ei võtnud solaridereid sugugi hellitavalt vastu. Kui Eesti suvi juba tundub palav, siis Darwini ilmataat keeras vunki veelgi juurde. Maakera kostitas kohapeal eestlasi niiskelt kuuma ilmaga.

Kuna võistlus kestis laias laastus päikesetõusust kuni -loojanguni ja autod ei sõitnud keset ööd, pidi tiim seadma end mugavalt sisse keset tühermaad. Kus siis mujal kui ikka telgis. Esimesed ööd olid tapvalt palavad ning ainuke koht, kus vähegi und silma sai, oli mõne tiimiliikme jaoks hoopis auto katus. Võiks arvata, et kõrbes on öösel jahe ning uni magus, ent võta näpust, mitte sugugi! Maapind oli kuum, mis omakorda raskendas telgis magamist.

Mida rohkem lõunaranniku poole, seda enam läks jahedamaks ja ilm talutavamaks. Võistlus see-eest kergitas aina rohkem pinget, mida kaugemale jõuti.

Ootamatu väljakutse kõigile

Tänavu toimus võistlustel esimest korda olukord, kus kõik Cruiser-klassi tiimid langesid näiliselt võistlusest välja. Põhjuseks olid keerulised ilmastikuolud ja veidi karmimad võistlustingimused. Kui varem tohtis laadida päikeseautot igas kontrollpunktis, siis tänavu sai laadida autot iga 1200 kilomeetri tagant ehk vaid kahes kontrollpunktis. Kõik Cruiser-klassi tiimid vajasid aga rohkem laadimist, kuna maastikupõlengud varjutasid valgust ning autod ei saanud päikesepaneelidelt piisavalt energiat. See aga omakorda tähendas võistluse reeglitele vastu minemist.

Lõpp hea, kõik hea ehk olukord laabus lõpuks, kui korraldajad otsustasid hinnata võistlejaid viimase kontrollpunktini, kuhu kõik võistlevad autod jõudsid. Cruiser-klassi hindamise teeb keerukamaks see, et võitja ei ole auto, mis ületab esimesena finišijoone, vaid arvesse võetakse auto disaini, vastupidavust ja palju muud.

Maailma ühel keerulisimal motospordivõistlusel suutis Eesti tiim jõuda juba esimesel korral poodiumile ja saavutas kolmanda koha! Sellist asja ei näe iga päev, et tiim, mis osaleb esimest korda, saavutab nii hea tulemuse. Raskel võistlusel võib ette tulla kõike, eriti kuna tegemist ei ole tavaautodega. Seetõttu ei ole üldsegi üllatav, kui mõni päikeseauto süttib põlema või läheb tugeva vastutuule tõttu kummuli.

Austraalia reisiseiklus sai Solaride’i tiimi jaoks lõpu novembri algul, kui võistlus oli jäänud selja taha ning sai rahulikult hinge tõmmata. Võõras palmidega maa suutis end siiski üpris koduselt näidata, kuna inimesed olid sõbralikud ja toredad. Palju võis kohata siirast huvi, küsiti detailselt, kust on tiimiliikmed pärit. 

Põhiliselt jõuti tutvuda Adelaide’i linnaga, kus soovitame kindlasti külastada Australian Space Discovery Centre’it, Adelaide Central Marketit ja Cleland Wildlife Parki. Peale selle on Adelaide’i läheduses hulk veiniistandusi neile, kes soovivad linnakärast veidi eemale saada.

Mis on aga tiimiliikmete põhiline soovitus neile, kel ees reis Austraaliasse? Päikesekreem. Ja seda ohtras koguses.

Solaride'i õnnestumisele Austraalias andis hoogu ka Go Travel. 

Tekst: Alice Veedla

Foto: Solaride

Selles numbris

• Raamatuarvustus
• Ühepajatoit ja kaalikas – kas ainult eestlaste lemmik? Kindlasti mitte!
• „Nad tegid ajalugu!“ ehk Kuidas käis esimene Eesti tiim päikeseautode maailmameistrivõistlustel
• Kuidas targalt reisida?
• Kolm nädalat matka Nepalis pilvepiiril
• Hooajaline töö kui pikk elamusreis talvevõlumaal
• Purjetamine ümber maailma – unistus, mis tasub ellu viia!
• Aastaga 52 riiki
• Jaan Joonatan Pruuli: „Eriti meeldisid mulle öised vahikorrad.“
• Monorattaga Prantsusmaalt Eestisse
• Liibanon – islam ja kristlus koos
• Kus on kvarteli maailma Atlantis?
• Kaks kanget Kaukaasias
• Seiklusspordi MM Lõuna-Aafrika Vabariigis
• Jääme mäletama Priit Vesilindu (1943–2023)
• Tooteuudised
• Kroonika