Ülane Vilumets jutustab Costa Verde randades ehteid valmistavatest rändurhipidest.
Sellest rastapatsidega noormehest Paraty vanalinna servas olin ennegi mööda sammunud. Ühel vihmasel õhtul jään temaga pikalt juttu rääkima ja tulemus on, et jään linnakesse, kuhu tulin neljaks päevaks, hoopis poolteiseks nädalaks. Pedrost saab meu amigo (‘mu sõber’ portugali keeles) ja väljakust, kus kohtusime, meie igapäevane istumiskoht.
Paraty, mis on kuulus oma cachaca (suhkruroost tehtud jook, mis on caipirinha peamine koostisosa) ning ümber- kaudsete Costa Verde randade ja sadade saarekeste poolest, võlub paljusid. Seetõttu saavadki siin rahulikult ära elada Pedro-sugused rändavad hipid, kes ehteid valmistavad. Muul ajal mängib ta reggae-bändis ning unistab sellest, et kord saavad kuulsaks tema kirjutatud laulusõnad.
Ühel päeval viib Pedro mind bussiga Trindadesse, kust matkame tund aega läbi vihmametsa, et jõuda Praia Bravale. Kuna selle rannani ühelgi muul moel ei saa,
siis on seal peale meie veel vaid neli inimest. Uskumatu, aga selles 190 miljoni inimesega riigis on siiski selliseid randasid, kus saad täiesti omaette olla.
“Brasiilia on kõige parem koht elamiseks,” ütleb Pedro. “Brasiilia on segu kõigest ja me armastame seda.” Brasiilia ei ole lihtsalt Portugali koloonia, seal on segunenud portugallased, Itaalia ning Saksamaa sisserändajad, kohalikud indiaanlased, jaapani immigrandid ning neegerorjad. Pedro on must, kuid temagi esivanemate hulgas on lisaks sellele indiaanlasi, sakslasi ja itaallasi.
Elu on Paratys aeglane ja seepärast on palja ülakehaga päikese käes istuvate hipide hulgas alati keegi, kes siniste silmadega eesti tüdrukuga juttu tahab vesta. „Mida sa Eestis teed?“ küsib Pedro sõber Gito mult ühel pärastlõunal. Vastust kuuldes naerab ta: “Mul on ka majanduslik kõrgharidus, aga valisin selle elu ja olen nüüd tõeliselt õnnelik.” Kuuldes, et mul on Eestis töö ja meeskond, mida armastan, naeratab Gito umbusklikult, võtab jälle näppude vahele poolelioleva kaelakee ning unustab selle teema.
Selles numbris
- Go Reisiajakiri nr 16 – Veebruar 2009
- Etioopia neiu totaalne muutumine
- Võiduajamine Kurtna järvedel
- Kalev Järvelille matkaelu
- Tõukekelk on tagasi!
- Jöötunite mängumaale lõbujanu kustutama
- Milline miniarvuti sobib matkale?
- Mont Blanc – ilus ja lihtne, kuid mitte ohutu
- Brasiilia bikiinid surfimiseks ei sobi
- Nädal Brasiilia rändurhipide seltsis
- Kuubalastel ei jää aega, et oma pead poliitikaga vaevata
- Havanna sigarite saladus
- Hipipohmell Jamaical
- Koolivaheaeg paradiisisaarel
- Suur Puhkus Kariibi merel
- Reisimine, mille eest makstakse palka
- Külaskäik kunade juurde
- Lääne-Aafrika võitis jälle
- Bangkok – tänavaköökide meka
