Nahkhiirte lend ja maiade tee saladused

„Kardavad surma ju eel­kõige need, kellel on elus midagi tegemata jäänud,“ mõtiskles maiade päran­dit tutvustava matkatee Guatemala­ lõigu läbinud Andri Baburin matka lõpp­punktis, Tikali temp­ likompleksi varemetes.

U luumil cutz yetel ceh – kalkunite ja hirvede maa – nõnda olevat misjonär Diego de Landa andmetel maiad ise oma kodumaad kutsunud.

Selleks et seda maad paremini ma­jandada, lõid viis Kesk-­Ameerika riiki Mehhikost Salvadorini paarkümmend aastat tagasi projektilaadse ühenduse La Ruta Maya (maiade tee). Selle abil loo­ deti kaitsta maiade pärandit ning ühtlasi arendada piirkonna turismitööstust. Et näha, kuidas ettevõtmine edenenud on, valisime tutvumiseks teelõigukese ühest projektis osalevast riigist, Guatemalast. Umbes 60 km pikkune matkarada läbi Peteni tasandiku vihmametsade viib lõpuks kunagise vägeva linnriigi Tikali varemeteni.

Kuigi nimetus La Ruta vihjab sarnasu­ sele Andides asuvate inkade radadega, on siiski ka olulisi erinevusi. Kui inkad rajasid läbi impeeriumi tuhandeid kilomeetreid sillutatud ning korraliku infrastruktuuriga maanteid, siis maiad ehitasid ka üht­teist, kuid enamasti olid need lühikesed, heledast lubjakivist laotud tseremoniaalsed promenaadid, mida kutsuti sacbe'ks. Peamisteks liiklussoonteks jäid aga sealkandis siiski veerohked ning kanuudega laevatatavad jõed.

Meie teekond algas tavalisest maia külakesest, mis kubises uudishimuli­ kest lastest ning kus barakkide vahel hulkusid ringi kondised hobused ja ülikõhnad koerad. Teejuhtideks saime kaasa grupi temperamentseid kohalikke, kelle aktiivsete hõigete saatel asusimegi teekonnale.

Külast väljudes sai kohe selgeks, et ini­ masustus ja džungel ei käi kokku – rada kulges põldude ning karjamaade vahel, kus hulk talumehi usinalt võsa põletas ning meil juba unustatud alepõllundu­ sega tegeles. Kes tegi tuld, kes sobras põlevaid tukke. Mõned meeste ning noorukite rivid kulgesid pikkade teravaot­ saliste tokkidega ahelikus ning puistasid igasse ridvaga torgatud auku maisiteri tulevase saagi tarvis.

Meid nähes võttis nii mõnigi poisike kaika sõjakalt pihku ning karjus sellega ägedalt vehkides mitte just julgustavalt gringo muerte. Vaatamata sellele, et kogu Guatemala töötavat ameeriklaste hommikusöögi hüvanguks, kasvatades neile müsli tarvis banaane ja sinna kõrvale kohvi, ei ole gringod vähemalt indiaanikülades kõige popim rahvas.

Peagi selgus, et lisaks füüsilisele koor­musele ootas meid ees ka tugev vaimne pingutus. Ei osanud ju teejuhid peale maiade keele dialekti ning español'i midagi muud, meie aga olime neis keeltes äärmiselt nõrgad. Kuna kõik tahtsid hirmsat moodi rääkida, tuligi see omapärane keelekümbluslaager läbi teha. Õppisime selgeks põhiliste keha­ osade nimetused, naiste, õdede, vendade nimetused, numbrid ja kellaajad. Vahel sekka näitasid indiaanlased ka mõnda ravimtaime, kiites tolle raviomadusi kollatõve, malaaria, palaviku jms vastu.

Nii saatiski meie kolonni liikumist läbi ürgmetsa pidev kaugele kostuv jutukõ­min. Kuna oli parasjagu vihmaperioodi lõpp, ujus selva äsja sadanud veest. Ühest küljest oli see halb, sest tee oli tihti kaetud suurte poriväljadega, mille vahel laveerimine võttis palju aega. Samas kaitses kerge pilvevine meid lõunamaise päikese kõrvetava kiirguse eest, muutes kõndimise tunduvalt talutavamaks. Nii möödusid märkamatult tunnid ja lõpuks olimegi jõudnud keset džunglit asuvasse esimesse laagripaika. Piirkond kuulus El Zotzi biosfääri kaitseala koosseisu, kus peamiseks atraktsiooniks on kohalikes karstikoobastes elavate nahkhiirte kol­ lektiivne väljalend õhtusele putukajahi­le. Kuna vastav kellaaeg oli just kukku­mas ning keegi ei tahtnud vaatemängust ilma jääda, ukerdasime viimaseid jõu­varusid kokku võttes käänulisi treppe mööda saladusliku koopasuuni.

KOLM LUMMAVAT MINUTIT

Juba teel oli näha esimeste koopast väl­ junud luurajate filigraanset lennukunsti inimeste ning puude vahel manööver­ dades. Kohapeal soovitas teejuht kõigil särgid üle pea tõmmata, et mitte sattuda tiivuliste elukate väljaheitelasu alla, kui need väljalennul oma sisikondi tühjen­davad.

Ja siis, natuke enne hämariku saabumist kõik algaski. Nagu tontlik suitsupah­vak mõne diiselbussi väljalasketorust, paiskus taeva poole must virvendav nahkhiiresammas. Hetkeks võis silm ümberringi eristada vaid igasse suunda tormavate meeleheitlikult tiibadega vehkivate allmaailma elanike kaootilist massi. See tuhandetest imeväikestest olenditest koosnev vonklev toru väljus oma kivisest varjupaigast ühtse lindina ning hargnes üleval taevalaotuses kolmeks haruks, mis kõik eri ilmakaarte poole kadusid.

Mingil hetkel said saagijahtijatest endist kellegi saak, sest hulk röövlinde rabas neid kaitsetuid väikeolendeid suure mõnuga oma ootevalmis küünistesse. Kolme lummava minutiga oli kõik möö­das. Uuesti pidi see korduma varahom­ mikul, kui kogu seltskond toitumast tagasi saabub.

Etendus nähtud, saime pärast õhtusööki viimaks koikusse. Paraku selgus, et kuna kohalikud on üsnagi väikest kasvu, olid ka meie jaoks üles seatud võrkkiiged vastava pikkuse peale välja timmitud. Ühe keskmise Euroopa mehe jaoks jäi seda ilmselgelt napiks. Nii kuluski pool ööd akrobaadi harjutustele, et uuelaadse magamisasemega ära harjuda.

Sellega katsumused ei piirdunud. Olime vaevu rahutusse unne suikunud, kui pärast keskööd raputasid õhku teab kust kajama hakanud röögatused. Jubedad helid, mida tuli kõigist neljast ilmakaa­ rest, meenutasid kohati astmahaige tenori püüdeid oma ooperiaariat maksi­ maalsel võimsusel ette kanda, kuid mis õhupuudusest tulenevate katkestuste tõttu lihtsalt jõuetuks korinaks hääbub.

Selgus, et see oli sealsete metsade tava­ asuka möiraahvi hommikune ärkamis­ aeg. Nood elukad liiguvad 5–6­pealiste karjadena puuvõrades ning möirete kaudu teatab grupi juhtloom konkuren­ tidele talle kuuluva metsatuka omandi­ õigusest. See improviseeritud operett kestis umbes tunnikese, andes teatepul­ ga üle tsikaadidele, kelle kõrvulukustav sirin täitis ahvidest tühjaks jäänud helivaakumi.

Õnneks tõotas uus päev tulla kergemate killast. Liikusime põhiliselt El Zotzi kaitseala piires, siirdudes lähedal­ asuvate maia varemete juurde. Need paar püramiidi, milleni jõudsime, olid jäetud sellisesse seisu, nagu aeg neid oli vorminud. Kunagisi kultusehitisi kattis mulla­ ning kõdukiht, mille peale omakorda olid kasvanud erinevad puud ja põõsad. Koperdasime neljakäpukil juurikatest ning liaanidest kinni hoides ühe järsuseinalise 30­meetrise templi otsa ega pidanud pettuma. Tipust avanes võimas vaade rohelisele puudemerele, mille üle kõrgus taamal horisondil Tikali kõrgeima astmikpüramiidi katusehari. Ümberringi ei ühtegi teist inimgrup­pi, ei lahtioleku­ ega sulgemisaega, ei suveniiri­ ega piletimüügiputkasid. Vaid linnud ja ahvid ajasid häirimatult oma igapäevaseid asju.

Seda tüüpi tseremoniaalseid komplek­se rajati ajajärgul, kui inimkond uskus veel tuliselt pühade maastike ülimasse kontseptsiooni. Usuti, et maailm on läbi imbunud sakraalsusest, mis on kont­sentreeritud teatud punktidesse, nagu koopad ja mäed –, jõupunktidesse, mille jumalad määrasid maailma luues.

Nende jõupunktide vahele lõid ini­mesed oma tehismaailma, mis haakus kõrgemalt poolt loodud mustriga. Loodi dubleeriv, nüüd juba inimese rajatud jõupunktide võrgustik. Kahe erineva maailma koostoimimiseks lõid jõulised, karismaatilised isikud, nagu preestrid või preesterkuningad, erinevaid ühen­ duslülisid. Tavaliselt loodi selliseid por­ taale või väravaid tseremooniate käigus kunstmägesid kujutavatel püramiididel või siis koobaste rolli mängivate temp­lite sisemuses. Samas, kui rahvas leidis, et paigal enam mõju pole, siis lihtsalt lahkuti. Seepärast olid konkistadooride saabudes maha jäetud ka paljud maiade linnad.

LIHTSURELIKELE AVATUD TEMPLITIPP

Matka kolmandat ehk viimast päeva alustasime juba kell viis hommikul. Kuna ees ootas 8–9 tundi kõndi, tuli varakult startida, selleks et ka lõpp­ punktis midagi näha. Tavapärane tee oli tugevate vihmasadude tõttu läbimatuks mülkaks muutunud, kasutasime väik­ semaid ning aeglasemaid kõrvalradu. Trügisime läbi tiheda, moskiitosid täis ogalise võpsiku ning kõikjale kleepuva pori raevukalt sihtmärgi poole.

Pärast kolmetunnist rabelemist muutus esialgne optimism üleüldiseks apaatsu­seks, liigutused toimusid vaid automa­tismile omase ükskõiksusega. Õnneks just siis, kui retke esialgne eesmärk hakkas ununema, lõppesid viimaks puud ning kõigile ootamatult avanes pilkudele tellinguis, luitunud välimusega püha­ koda.

Tikal, originaalis küll Mutal, pidavat omama kõikidest maia linnadest suuri­ mat keskväljakut ning kõige arvukamalt kõrgeid astmikpüramiide. Väsimust, janu ning valusaid lihaseid trotsides ronisime neist kõrgeima, 65 meetri kõrguse Mao templi otsa. Üle puude, nagu hallid viirastused, paistsid teiste templite katusekroonid. Kunagi võis siia üles ronida vaid preester, valitseja või ohverdatav. Nüüd võis seda teha igaüks.

Kuna maiade maailmakosmos oli ülimalt keeruline, vajasid nad selle segase pildi kokkupanekuks midagi konkreetset. Selleks sai inimveri, mida väärtusliku valuutana vahetati taevaselt kaimanilaadselt koletiselt saadavate vih­ mapiiskade vastu. Ohverdati hulgaliselt rahvast, et ühtede surm tagaks teiste elu.

Ohvrite saamiseks korraldati sõjakäike, kus peaeesmärk polnud mitte vastase hävitamine, vaid vangivõtt.

Mõned ohverdatavad võisid olla ka vaba­tahtlikud – kardavad surma ju eelkõige need, kellel on elus midagi tegemata jäänud. Potentsiaalseid ohvreid peeti luksuslikes tingimustes, kõik nende maised soovid täideti. Seega polnud neil tarvis oodata pikki aastaid, et kõiki unis­tusi ellu viia. Saanud kõik korraga kätte, võidi pärast lühikest, kuid intensiivset elu sirge seljaga tapale minna.

Ihnsad polnud ka valitsejad ise. Kui mõni eriti tähtis sündmus nõudis vääri­kat verd, siis vedasid kuningad endidki püramiidi otsa ning, surunud astelrai ogast tehtud orgi oma peeniseveeni, tekitasid väikese jumaliku fontääni.

Hiilgeaegadel elas linnas ja selle vahetus ümbruses 55 000 inimest. Aastal 900 aga kõik lõppes, üleloomulike jõudude teenimiseks rajatud linn jäi varemetes­se. Ilmselt hindasid maiad oma rolli ju­malate juures üle. Kui religioon on tõde, siis tõde ei muutu sõltuvalt sellest, kas keegi seda usub või mitte. Oma jõuetust ajaloo ees on näidanud aga kõik, mis toi­mub inimpeades ning inimeste kätega – see, mille kohta on hakatud kasutama sõna kultuur.

Selles numbris

• Sarah Macdonald. Püha Lehm! Seiklus India moodi
• Olev Remsu. Kodunt kaugemal. Reisikirjad laiast maailmast
• Toomas Tiivel. Viinad ja peenemad napsid
• Mis ajab mehi seiklema?
• Oma või võõras?
• Kuidas pagasit vähendada?
• Tõeline Türgi Baklava
• Mauritiuse kiirsöögid ja rahaiharad inimesed
• Milleks laulupeotuld vedanud laevad veel sobivad?
• Kristjan Jaagu ja Eduardsi radadel
• Viikingite rändav ilusalong
• Aloeta Siberut!
• Tänapäeval surevad siin veel ainult turistid
• Hea, et me Kesk-Ameerikat vahele ei jätnud!
• Nahkhiirte lend ja maiade tee saladused
• Pühapäevane jalutuskäik Norra moodi
• Vegard Ulvang - Kolm olümpiakulda Gröönimaa ületamise järel
• Kohtumine karuga
• Hommik Kuresoo rabas
• Elagu unistused! Martha jõudis koju
• Go Reisiajakiri nr 19 – August 2009