Naistest ja reisimisest ehk naisena reisimisest

Kohtasin neid kahte esimest korda aastal 2018, kui nad ilmusid välja Laose džunglist. Nokkmütsid tagurpidi peas, higised, väsinud, õnnelikud. Tuli välja, et tütarlapsed on kroonilised seiklejad ja maailmarändurid ning meie sõprus oli vältimatu. Olen alati tahtnud üksinda rändavate naisterahvaste käest paari spetsiifilist asja küsida, aga pole ette tulnud sobivat hetke. Leidsin endale nüüd pandeemia käigus aega, et aru pärida. Raske oli selliste rändurite käest vastuseid saada, sest telefoni- ja internetiühenduse puudumine on nende elustiiliga käsikäes kõndiv nähtus. Lõpuks see siiski õnnestus.

Iga kord, kui teiega ühendust võtan, olete te erinevas kohas. Küll eri maal, küll mõlemad ühel maal, aga eri külades või linnades. See ajab segadusse! Miks te ei püsi paigal, ei ole abielus ega kasvata näiteks viit last?

Gemeldi (Naerab.): See on tõsi, et ma liigun kohutavalt palju ringi. Aga pane tähele, et see ei ole minu elus alati nii olnud. Olin kunagi abielus ning hoolitsesin kasutütre eest, kellesse ma suhtusin nagu enda tütresse. Mul oli ka mitu töökohta.

Yamilesi: Selles pole midagi halba käia üheksast viieni tööl ja kasvatada kasvõi viit last! Igaühel meist on erinevad huvid ja inimeste eluetapid on samuti erinevad. Pidev reisimine ei olegi kõigile sobilik. Mina isiklikult teadsin juba väga noorest peast kindlalt, et tahan kogeda võimalikult palju eri kultuure, õppida midagi välismaal, külastada ilusaid ja puutumatuid paiku maailmas. Reisimine ei seisne ju ainult kohtades, mida sa näed, ja tegevustes, mida sa reisil teed. Mis teeb reisimisest väärtusliku ja selle mõtestab, on inimesed, keda sa teel kohtad, ja need uued inimestevahelised sidemed, mis sa lood.

Sa küsid, miks mina paigal ei püsi – reisimine ehk liikumine on minu elu vast kõige olulisem osa ning see kujundab minust minu ja ehitab üles minu maailmapildi. Kunagi oli mul palju töökohti – olin suhtekorraldaja meediamaailmas. Töötasin kaheksa tundi päevas. Inimesed küsisid tihti, miks ma isegi sel ajal nii palju reisin ja kuidas ma seda endale lubada saan. No näiteks kui töötasin uudistekanalile, siis rabasin ka nädalavahetustel ja pühade ajal. Niimoodi teenisin lisaraha ja kohe, kui piisav kopikas oli taskus, jooksin mõnele kolm nädalat kestvale reisile.

Aastaks 2015 olin kogunud piisavalt palju raha, et jätta maha püsitöökoht ja hakata teostama oma suurimat unistust: nii palju maailmas ringi rännata, kui saab.

Sai mainitud reisidel tekkivaid uusi inimsuhteid. Teie kaks näite olevat lahutamatud – kus te kohtusite?

G: Kuigi kõik arvavad, et me kohtusime kuskil tee peal, on lugu hoopis vähem glamuurne. Kohtusime 2007. aastal Miamis. Minul olid igal reedel ärikohtumised ja enne seda tahtsin ma ilusalongist läbi käia. Proovisin alati täpselt kell üheksa kohal olla, et kohtumistele hiljaks ei jääks, aga iga kord jäin, sest minu ees oli ennast sisse sättinud Yami (Yamilesi). Üritasin igal reedel aina varem ja varem salongi minna, kuid alati oli Yami juba ees. Ühel hommikul luurasin salongi ees kella kaheksast saati ja vihastasin väga, kui nägin, et Yami jalutab salongi meie juuksuriga. Loomulikult oli tal jälle eesõigus ja ma kohe pidin talle midagi ütlema. Tuli välja, et juuksuril ei olnud autot ja Yami pakkus talle iga reede hommikul küüti. Hakkasime rääkima, naersime selle loo peale ja saime sõpradeks. See oli selline naiselik tutvus.

Y: Jah, kohtusime ilusalongis, kui ma Miamis elasin. Meie sõprus sai alguse sellest, et Gemeldi oli minu peale vihane. Aastal 2009 kolisin Miamist Denverisse (Colorado), aga jäime pidevalt suhtlema. Nüüdseks ei ole me enam ainult sõbrad, me oleme perekond. Koos reisimine tegi meid eriti lähedaseks, oleme koos käinud nii paljudes paikades ja ehitanud nii palju ühiseid mälestusi. Temaga koos rändamine on alati tore ja Gemeldi toetab mind kõiges.

Kas reisimisest saab füüsiliselt sõltuvusse jääda (ma ise kaalun seda küsimust tänu pandeemiale viimasel ajal pidevalt) või on see lihtsalt elustiil või mõnikord ka lihtsalt teistele näitamiseks?

G: Olen seda küsimust pidevalt kuulnud ja selle üle mõtisklenud. Arvan, et reisimise juures on tihtipeale tegemist hirmuga millestki ilma jääda (FOMO ehk fear of missing out). Minul on küll vähemalt nii, et näiteks kui keegi hakkab mulle rääkima kohast, kuhu tema varsti jõuab, ja mina olen sellest kohast varem unistanud, siis ma teen järsku absoluutselt kõik enesest sõltuva, et minna samuti sinna kohta, sest ma ei suuda järsku taluda seda, et keegi näeb kõike seda huvitavat ja mina teen samal ajal midagi triviaalset. Ma ütleks: jah, reisimine on sõltuvust tekitav ja isegi väga! Ja mina olen sellest kindlasti sõltuvuses.

Y: Sellele küsimusele ei ole lihtsat vastust. Võime reisimist kutsuda nii sõltuvust tekitavaks kui ka elustiiliks ja lihtsalt trendiks. Minu jaoks on reisimine minu elu ja teraapia. Ma ei suudaks elada ilma liikumisvabaduseta. Reisimine on pigem minu teekond kui sõltuvus.

Kas naiste jaoks on üksinda reisimine keerulisem kui meesterahvaste jaoks? 

G: Mina küll nii ei arva! Ütlen ausalt, et minu meelest on naisena üksinda reisides tonnide kaupa eeliseid. Kui palju olen ma igasuguseid privileege nautinud, olles lihtsalt naine! Esiteks, kui sa isegi reisi üksinda alustad, ei ole sa teel kunagi üksi, kui sa just ise seda väga ei taha. Inimesed muretsevad sinu pärast, tahavad kuulata sinu lugusid ja sind üritatakse kaitsta. Kui reisin mõne meesterahvaga, kellega ma isegi emotsionaalselt seotud ei ole, läheb reis kohe mõnes mõttes raskemaks. Mind on alati kutsutud kõige huvitavamatest plaanidest osa võtma just siis, kui reisin kas üksinda või teise naisterahvaga.

Y: Mina ka ei usu, et naisena reisimine oleks kuidagi raskem. Seda üleüldises plaanis. Loomulikult peab siin aga tähelepanu juhtima sellele, et teatud maad on üksikutele naisturistidele ohutumad ja rohkem avatud kui teised. Paratamatult elame maailmas, kus eksisteerivad ka seksism ja macho-kultuur. Kui üksinda reisin, küsitakse minu käest tihti, miks ma üksi olen, ja seletatakse mulle, et mõne kultuuri jaoks on see vastuvõetamatu. Ma ju tean seda! Loomulikult on kohti, kus üksiku naisena ringi konnata on füüsiliselt liiga ohtlik ja tuleks enda kõrvale võtta tugev meesterahvas. Samas ei tohi nende erandite pärast lasta ennast ära hirmutada. Mina julgustaks naisi nagu mina, olema julge ja võtma sellest maailmast kõik, mis võtta annab. Aga teisest küljest, üksiku naisena reisimine otseselt mitteohtlikes kohtades – sellel on palju eeliseid. Kaasteelised ja ka kohalikud suhtuvad sinusse enamasti väga hoolitsevalt ja sind üritatakse kaitsta.

Reisite koos päris palju. Mida eelistate, kas üksinda reisimist, kahekesi reisimist (teie kahekesi) või reisimist mõne kolmanda reisikaaslasega? Vastama peab ausalt! 

G: Kindlasti tuleb neid kolme varianti kombineerida. Kord üks, kord teine. Kui reisid üksinda, siis on vist kõige kergem ennast teiste inimeste jaoks, keda teel kohtad, avada. On lihtsam uute inimestega sõpradeks saada. Kui üksinda reisin, ei ole mul mingisugust konkreetset plaani ja lähen sinna, kuhu jalad juhatavad. Tavaliselt, olles üksinda, ei kipu ma väga palju suurlinnades ringi käima.

Yami ja mina oleme täiesti erinevad. Olles Yamiga, on meil alati reisi jaoks konkreetne plaan ja ajakava. Minu jaoks on see jube väsitav! Aga Yami teeb ära planeerimise töö ja teeb seda hästi ja kuigi see on natuke kurnav, näen ma temaga koos kõik vaatamisväärsused ära ka suurlinnades.

Siis on veel kombinatsioon, mis mulle väga meeldib – kui minu ja Yamiga liitub meie sõber Daniel (@irahetad), kes on üks maailma parimaid reisikaaslasi. Kui tohib lisada – ta teeb meist alati imeilusaid pilte! Kolmekesi reisides viime oma reisikulud alla, sest saame jagada transpordi- ja majutuskulusid – kuna me oleme ülihead sõbrad, ei ole meie jaoks probleem magada koos ühes hotellitoas.

Y: Mulle meeldib reisida üksinda, reisida sõpradega, reisida mõne armukesega. Lõpptulemusena on tähtis reisida – ükskõik kellega, ükskõik kuidas.

Muidugi on reisimisel üksi ja kellegagi koos nii plusse kui miinuseid. Mulle meeldib üksinda reisida sellepärast, et siis avad ennast inimestele rohkem. Reaalsuses ei liigu sa üksinda kuigi kaua. Alati ilmub su teele mõni teine rändur, kel on sinuga ühesugused huvid, või kohtud mõne kohalikuga – olgu selleks mees või naine –, kes soovib sulle näidata oma linna või küla ning kutsub sind endale külla.

Reisides juba algusest peale kellegagi koos, on see eelis, et iga kord kui hätta jääd, on kahekesi koos kergem lahendus leida. Mäletan, kui jäin Tais väga raskesti haigeks ja ilmselt oleks see olnud palju õudsem kogemus, kui ma ei oleks parasjagu olnud koos sõpradega, kes minu eest hoolitsesid.

Kas saaksite algajale reisijale – naisterahvale – puhta südametunnistusega soovitada mõnda riiki, et „Mine sinna, seal on absoluutselt turvaline, sinuga ei juhtu seal midagi!“?

G: Ma ei julge sellele küsimusele vastata, sest mina pole ennast kunagi ebaturvaliselt tundnud, ei reisides üksi ega teistega koos. Kuna olen paljude naisreisijate käest kuulnud õudseid lugusid India linnade kohta, siis ma soovitaks neid vältida, aga kuna ma ei ole ise seal viibinud, ei tahaks ma väga jõuliselt kommenteerida. Käisime Yamiga koos Sri Lankal, mis ei ole muidugi India, aga seal ma küll üheski linnas ennast ebaturvaliselt ei tundnud.

Y: Selliseid maid on palju, mida võiksin esimese hooga soovitada, aga arvan, et tähtsam kui soovitada konkreetset maad on igaühele südamele panna, et reisil olles peaks alati mõistuse piires ettevaatlik olema, olema informeeritud. Häid ja halbu inimesi on igal pool!

Olen kuulnud naisterahvaste käest, kes esimest korda elus pikemalt üksinda reisil on olnud, et nad ei taha sellist reisi kunagi enam korrata ning lähevad järgmine kord rändama ainult kas poiss-sõbraga või siis mõne kindla meessoost kaaslasega. Kurdetakse, et teised meessoost reisijad, keda kohtad, võivad sinu elu oma huviga sinu vastu põrguks muuta. On see nii?

G: Mina pole seda kunagi tundnud. Et mõni mees, keda ma kohtan, oleks liiga pealetükkiv ja tüütu. Saan üksinda olles tuttavaks küll paljude meesterahvastega, kuid kui me hakkame rääkima ning jutt läheb meie reiside peale, ei taheta enamasti minuga jagada mingit muud kirge kui meie mõlema kirge reisimise vastu!

Yamiga koos käies läheme tihtipeale lahku, kui mina ei taha mõnda kohta näha, mida tema tahab, ja vastupidi. Siis liigume mõnel maal nädalaid eraldi, et hiljem kokku saada. Nende nädalate jooksul juhtub mõnikord see, et leian endale meeskaaslase, kes liigub minuga sama sihtpunkti poole. Ehk siis, kui mees läheb minuga ühes suunas, võtan ta hea meelega seltsi (Naerab.). Minul pole ebameeldivaid kogemusi olnud.

Y: Iga inimese kogemus võib olla muidugi erinev. Olen tänulik, et minul pole ühtegi vähemal või rohkemal määral traumeerivat kogemust meestega koos reisides olnud. Otse vastupidi – olen kohanud vaid suurepäraseid kaaslasi, huvitavalt mõtlevaid ja mind austavaid meesterahvaid. On kindlasti erandeid, aga meie, rändajad, jagame tavaliselt sarnaseid väärtushinnanguid ja üritame üksteist toetada, et saaksime kõikide reisist maksimaalselt hea kogemuse välja pigistada.

Mis võiks olla kõige halvem kogemus teie reisidel?

G: Hämmastaval kombel ei ole mul ühtegi väga halba kogemust raporteerida. Võib olla tuleb see sellest, et olen väga optimistlik ja näiteks see, mis sinu jaoks oleks kohutav kogemus, ei ole seda minu jaoks. Üleüldse on mul kombeks negatiivsed olukorrad pigem ruttu unustada, sest niiviisi olen ma elus õnnelikum.

Üks vähestest ebameeldivatest vahejuhtumitest, mida ei unusta, leidis aset Vietnamis Hanois, kui tulime Yamiga ööbussi pealt maha ja hakkasime otsima teed hotelli. Seda leidmata, läksime takso peale, kes sõidutas meid sõna otseses mõttes kaks minutit ja nõudis summat, mis oli palju suurem, kui olime maksnud öö läbi kestnud bussisõidu eest. Kui temaga viisakalt vaielda püüdsime, läks ta marru ja peaaegu et ründas meid. Pidime tema eest põgenema. Õnneks oli tänaval veel rahvast ja meile tuldi appi. Selle looga jääb mulle eelkõige meelde aga see, et kuigi sattusime halva inimese otsa, leidus ümberringi kohe palju häid inimesi, kes meid aitasid. Pärast seletati meile, et ta oli külma kõhuga küsinud meie käest kümme korda suurema summa, kui see sõit isegi kõige kallima taksoga oleks maksnud.

Y: Mulle tulevad meelde raskused, mis tulevad kultuurilistest erinevustest ja keelebarjäärist, aga need ei ole nii-öelda hirmsad kogemused. Meenuvad juhtumid, kus sinu käest petetakse söögi ja joogi eest välja natuke rohkem raha, sest oled välismaalane, ja mõned kohalikud leiavad, et kuna nende elutingimused on viletsamad kui sinu omad, siis neil on õigus seda teha.

Positiivse poole pealt: mis oli siiani elu kõige meeldejäävam reis?

G: Milline imelik küsimus! Iga reis on ju meeldejäävaim eri nurga alt! Parimad inimesed ja inimlik soojus – Myanmar. Parim loodus – Norra ja Uus-Meremaa. Parimad peod – Tai ja Vietnam. Kõige müstilisem koht – Island. Kõige seiklusrikkam koht – Laos. See nimekiri muudkui jätkub...

Y: Iga maa ja iga reis on ilus omamoodi. Kui peaksin esimese hooga reisi meeldivuse põhjal peast pingerida looma, siis hakkaksin loetlema: Argentina, Brasiilia, Šotimaa, Myanmar, Jaapan, Lõuna-Aafrika, Namiibia, Mehhiko, Honduras ja nii edasi. Arvan, et meie ise ja me eelarvamused loovad reisi atmosfääri. Ootused, millega uuele maale või kontinendile lähed. Mina katsun alati olla avatud südamega, tolerantne, vaba eelarvamustest ning austada ruumi enda ümber. Võib-olla sellepärast saangi alati meeldiva kogemuse osaliseks.

Mida ütleksite mõnele naisterahvale, kes tahaks küll pikemaks ajaks reisima minna, kuid tal ei ole parasjagu meessoost kaaslast ning üksinda teele minek võib hirmude tõttu ära jääda. 

G: Meie, globaalne reisiseltskond, oleme sõbralikud inimesed ning me aitame ja kaitseme üksteist. Ära jäta oma reisi ära sellepärast, et sa kardad või et sul ei ole kellegagi koos oma teekonda alustada. Tule ja rända, me aitame sind.

Y: Sa elad ainult ühe korra ja aeg lendab! Näen, kui palju inimesi ja mitte ainult naisterahvaid, ei julge oma unistust maailma näha teoks teha. Põhjuseks võib olla see, et nad arvavad, et neil ei ole piisavalt raha; et nad on liiga noored; nad kardavad, et äkki ootab ees mõni negatiivne kogemus; nad keskenduvad ainult oma karjäärile ja nii edasi. Ma ütleks: hakka tegutsema ja ära mõtle üle! Ole sõber oma rahaga ja proovi olla finantsiliselt tark. Hari ennast, usalda oma instinkte, usu endasse ja usu, et sa mitte ainult ei suuda üksinda reisida, vaid sa suudad veel palju enamat! Mina usun sinusse! Kui mina suutsin seda kõike teha, suudad sina ka!

Ja nüüd see tütarlaps – algaja reisija – sai teie sõnadest hoogu ja läkski teele. Millised ohutusnõuanded te kogenud reisijatena talle kaasa annate? 

G: Usalda ja jälgi oma kõhutunnet. Jälgi, milliseid kohti kohalikud väldivad, ja ära mine sinna. Loe selle maa kohta palju, kuhu suundud, ära mine väga pimedatesse kohtadesse ning ära ole hilja õhtul üksinda väljas.

Y: Tee endale võimalikult põhjalikult selgeks uue maa nüansid juba enne, kui maale sisened. Suhtle võimalikult palju kohalikega ning lase endale selgitada, kuhu tohib minna ja kuhu kohalikud minna ei soovita. Osta endale piiril kohalik SIM-kaart ja jälgi, et sul oleks pidevalt võimalik kasutada internetti, et vajaduse korral navigeerida, kutsuda abi või kasutada mõnda tõlkeäppi. Laadi endale alla reisijasõbralikud mobiilirakendused, nagu maps.me, Money Converter jne. Ära kanna kalleid ehteid.

Rääkisime meestest kui reisikaaslastest. Kui tihti juhtub, et juhusliku reisikaaslasega tekib romantika? 

G: Eks muidugi tuleb selliseid ilusaid lühikesi suveromantikaid ette. Need juhtuvad aga ainult siis, kui sa reisid üksinda.

Y: See on ju reisimise kõige parem osa… Ei, ma tegin nalja. Aga jällegi – reisimise olemus on just vabaduses ja inimsuhetes. Mina annan endale näiteks täieliku vabaduse mõne juhusliku romantilise suhte jaoks, mis tee peal tekib. Miks mitte saada suudeldud šarmantse reisikaaslase või koguni kohaliku poisi poolt. Kunagi ei tea, millal võivad päris armastus ja pikaajaline suhe lõkkele lüüa. See võib täiesti vabalt välja kooruda mõnest ootamatust kohtumisest reisil. Ma isiklikult ei ütle ära ka meeldivast seksuaalkontaktist, aga sellisel juhul tuleb käituda vastutustundlikult, kaitsta ennast teadlikult nii füüsiliselt kui ka vaimselt ning olla valmis selleks, et selline suhe enamasti pikaajaliseks ei kujune.

Kokkuvõttes: kas kõik inimesed peaksid kunagi vähemalt korra pikemaajaliselt reisima minema või mõnele see ikka ei sobi?

G: Mina jään endale kindlaks: kõik inimesed peaksid mõne pika reisi ette võtma, see on parim viis oma meeled avada ja enda kohta väga-väga palju teada saada.

Y: Mina julgustaksin kõiki vähemalt üks kord elus üks pikem rännak ette võtta, aga samas saan aru, et on olemas inimesi, kes seda kunagi ei tee ja ju siis nendel ei ole seda vaja.

Te olete mõlemad sattunud ka Eestisse! Kuidas oli?

Y: Mina armusin Eestisse kohe ära. Arhitektuur oli minu jaoks midagi, mis mulle väga meeldis. Ja üleüldse inimesed, loodus… Pean kindlasti ühel päeval tagasi tulema ja loodetavasti koos oma armastusega, sest Tallinna vanalinn on nii romantiline! Nagu muinasjutt! Eestlased, kellega kohtusin, olid abivalmid ja armsad. Sain natukene näha inimeste päevaseid toimetusi ja oh – ööelu meeldis mulle samuti.

G: Ilus maa, mis seal ikka.

No muidugi on ilus maa! Ilus nagu maailm!

Gemeldi Carmody

Sündinud: Colombias

Vanus: 43

Läbi reisitud maade arv: 68

Instagram: @gemeldi

Yamilesi Villavicencio

Sündinud: Dominikaani Vabariigis

Vanus: 41

Läbi reisitud maade arv: ca 55

Instagram: @iamaworld

Tekst: Rene Satsi

Foto: erakogu

Selles numbris

• Raamatuarvustus
• Toitudele pühendatud tähtpäevad
• COVID-19 vaktsiinidest
• Koerarakendimatkad Emajõe-Suursoos
• Barneo – soe saar jäises ookeanis
• Narva luugivaatlustuur
• Portugal alt ei vea
• Unenäoline Aşgabat
• Krister Kivi. Reisihullu mõtisklused pandeemia ajal
• Ecuadoris ekvaatorit otsimas
• Honduras, halva mainega paradiis
• Hõimuelu Colombia moodi
• Maandu kuhu iganes – langevarjuga Sloveenias
• Naistest ja reisimisest ehk naisena reisimisest
• TOOTEUUDISED
• KROONIKA
• GO Reisiajakiri 87 - Veebruar 2021