Narva luugivaatlustuur
Andres Siplane annab põneva ülevaate Narva linna kanalisatsioonikaevude luukidest, mis viivad meid üllatavate avastusteni ajaloo keerdkäikudes.
Praeguste reisipiirangute juures saab positiivseks pidada seda, et inimesed on sunnitud ümber defineerima ja uuesti mõtestama oma rännukihku. Täitsa vabalt võib juhtuda, et hakatakse pöörama tähelepanu millelegi sellisele, mis on kogu aeg meie nina all olnud. Näiteks kanalisatsioonikaevude luukidele. Need võivad viia meid nii ajas kui ka ruumis üsna ootamatutesse kohtadesse.
Tegelikult üldse mitte ootamatult, vaid üsna loogiliselt on üks põnevamaid linnu kanalisatsioonikaevuluukide vaatlemiseks Narva. Võib öelda ka seda, et tänu Kreenholmi manufaktuurile on Narva kirjutanud end Eesti reovete äravoolu korraldamisel päris rammusate tähtedega ajalukku. Muidugi kui nüüd detailides täpne olla, siis olid tsaariajal Kreenholm ja Narva eraldi kubermangudes ning kanalisatsioon (koos luukidega) oli Kreenholmis olemas päris mitukümmend aastat Narvast varem.
Kreenholmis on praeguseni säilinud originaalsed tsaariaegsed luugid, mis pärinevad manufaktuuri hoonetega samast ajast, seega umbes poolteist sajandit vanad. Väärtuslikke luuke leidub Narvas muidugi ka mujal.
Alustame Kreenholmist
Tähelepanuväärsete luukide kontsentratsioon on kõrge vanal Kreenholmi turuplatsil (Kalda 3). Kreenholm on tervikuna ehitatud punastest tellistest ja nii on ka turuplatsi lagunenud asfaldi all näha tsaariaegset punasest kivist sillutist.
Põhiline luugitootja tsaariaegses Narvas (vabandust, Kreenholmis) oli DZiKo ehk Dmitri Zinovjev ja Ko. Teadaolevalt on temast säilinud vaid üks luuk ja see asub justnimelt vanal Kreenholmi turuplatsil. Tema luugi kõrval on üks ilma kirjadeta, samuti tsaariajast pärinev ovaalne suur luuk. Tootja võib olla seesama Zinovjev, aga võib olla ka Siegel (Kurt Siegelil oli tootmine nii Peterburis kui ka Tallinnas ja tema luuke leidus varem Narvas palju).
Tsaariaegsete luukide eripära on see, et siis ei osatud väga aimata, et tulevikus hakkavad autod kiiresti veerema ja munakujulised objektid ei sobi teedele. Alles 1920ndate lõpus hakati tootma täiesti lamedaid luuke. Enne seda lähtusid luugid oma disainilt munakivilikust eeskujust. Näiteks Tallinnas Sikupilli tänavas maja nr 3 ees on üks taoline luuk keset teed ja kui kellelgi on palju vaba aega, siis võib minna vaatlema nende autojuhtide grimasse, kes sellest üle sõidavad.
Neidsamu ovaalse kujuga suuri luuke on Kreenholmis palju – Joala tänava punaste majade ümber on neid kümmekond.
Enne Kreenholmi turult lahkumist tuleks ära vaadata siiski ka Slantsõ luuk 1960ndatest. Slantsõ tähendab vene keeles teatavasti põlevkivi ja see on väike tööstuslinn teispool Narva jõge paarkümmend kilomeetrit lõuna pool. Minu seniste vaatluste kohaselt on see ainus selle ajastu Slantsõ luuk Narvas. Nagu näha, on tähed ebakorrapärased – käsitöö. Tegelikult on Kreenholmis olemas ka 1950ndatest pärit Slantsõ luuke, näiteks Joala 17 maja juures.
Täiesti uskumatu vaatepilt avaneb luugivaatlejate Kose 8 maja juures. Tõsi, see on väike puust kortermaja ja sellele tuleb läheneda elanike privaatsusse lugupidavalt suhtudes. Küll aga on see teadaolevalt ainus koht, kus on säilinud suured Julius Helderi luugid. Koguni kaheksa tükki. Julius Helder oli kohalik tööstur, sellesama Zinovjevi õpilane ja mõnes mõttes ka mantlipärija. Helderi disain on nii tolle kui ka praeguse aja kohta erandlik, aga samas maitsekas – kirjad ei asu tsentris, vaid on keskmest kõrvale venitatud.
Jätkame Narvas
Kui liikuda mõtteliselt Kreenholmist Narva ja maksta ka kunagise kubermangu piiri peal kujuteldavale vahimehele paar kopikat tollimaksu, siis saame Helderi luuke vaadelda ka vanas Narvas. Tõsi küll, need on väiksemad. Üks asub näiteks linnavalitsuse maja kangialuses Peetri platsil. Selle luugi puhul võiks ju teatavat vaimset naudingut pakkuda mõte, et terve nõuka-aja seisis see luuk seal ja pidas dialoogi platsi teises servas asunud Lenini kujuga. Leninit enam ei ole, Helder on alles.
Kuigi Helder suri 1942. aastal, elas tema vaim edasi ka nõukaajal. Nimelt on Vaivara 9 maja hoovis kolm sellesama vana Helderi vormiga toodetud luuki, millel on kiri „NARVA T-KOMBINAT“. T-kombinaat tähendab siis teeninduskombinaati, hilisemat Narva Valu- ja Mehaanikatehast.
Nõukaaja protsesside imepärase loogika viljana võib sealsamas kõrvalmaja (Raudsilla 10) hoovis imetleda luuki, mis on toodetud Odessas, seega ligi 1700 km eemal. Mis viib mõttele, et omal ajal käis kreeklaste ja varjaagide vaheline kaubatee ehk idatee ka läbi praeguse Ukraina ja Eesti territooriumi. Nii et selle luugi Narva saabumine sümboliseerib ja meenutab meile lisaks nõukaaegsele kaubavahetusele liiduvabariikide vahel ka midagi mastaapsemat. Luugil on kiri OdesTransStroi. Mu seniste vaatluste kohaselt on see ainus taoline Odessa luuk Narvas ja võib-olla ka terves Eestis. OdesTransStroi oli nõukaajal teedeehitusega tegelev ettevõte, praeguseks eksisteerib Odessas selle nime all terve hulk eri nähtusi alates ühiselamust ja lõpetades kinnisvaraarendajaga.
Loomulikult kannavad jalad otsekui iseenesest meid ka Narva raekoja juurde. Esmapilgul justkui asjata. Lähemal vaatlusel aga hakkab silma üks Andreapoli luuk. Kõigepealt kerkib kulm, et kas sellise nimega linn on üldse olemas. Jah, on, kuulus koguni kunagi Leedu suurvürstiriiki, nüüd on linn Venemaa koosseisus. Muidu üsnagi tavaline nõukaaegne luuk, aga silma riivab see, et mjagki znak (ь) on pahupidi, P-tähena. Andreapoli luuke on Narvas veel mõni üksik, aga ülejäänud (näiteks Puškini 13 maja hoovis) on õigetpidi mjagki znak’iga.
Narvat on meie ümber rohkem kui arvata oskame
Narva luugid ei piirne ainult Narvaga. Seesama Zinovjevi metallitööstuse pärand elab edasi läbi mitme sõja ja sajandi. Tootmine liikus küll ühelt aadressilt teisele, aga jõudis lõpuks ka 1990ndatesse, mil Narvas hakati uuesti eestikeelsete kirjadega luuke tootma. Tootjaks oli siis seesama Valu- ja Mehaanikatehas. Kui Narva naised töötasid Kreenholmi ketrusvabrikus, siis midagi pidid ju samal ajal ka mehed tegema.
Nõukaaegseid Narva luuke tunneb ära kirillitsas vermitud lühendi järgi NELMZ (tähendab siis Narva, Estonia, Liteino-Mehanitšeski Zavod). Neid luuke on terve Tallinn täis ja ka kõik teised Eesti linnad. Mu oma koduhooviski Kotzebue tänavas on üks. Need on justkui gastroleerivad teaser’id, mis kutsuvad tutvuma kodulinna luugimaailma rariteetidega.
Tekst ja foto: Andres Siplane
Selles numbris
- Raamatuarvustus
- Toitudele pühendatud tähtpäevad
- COVID-19 vaktsiinidest
- Koerarakendimatkad Emajõe-Suursoos
- Barneo – soe saar jäises ookeanis
- Narva luugivaatlustuur
- Portugal alt ei vea
- Unenäoline Aşgabat
- Krister Kivi. Reisihullu mõtisklused pandeemia ajal
- Ecuadoris ekvaatorit otsimas
- Honduras, halva mainega paradiis
- Hõimuelu Colombia moodi
- Maandu kuhu iganes – langevarjuga Sloveenias
- Naistest ja reisimisest ehk naisena reisimisest
- TOOTEUUDISED
- KROONIKA
- GO Reisiajakiri 87 - Veebruar 2021
