NOPPEID AMEERIKA-EKSPEDITSIOONI MIINUSPOOLELT

Olles osalenud mitmetes reisiprojektides, olen nähtust aeg-ajalt pajatanud raamatutes, veebis ja telesaadetes. Tavaliselt on huvide keskmes muusika, kultuur, religioon, vähemal määral ajalugu, etnograafia, antropoloogia. Kindlasti pole mu huvid maniakaalselt koondunud haigustele, kuritegevusele, vägivallale ja sõdadele. Vastupidi – pigem olen patsifist. Ent ometi, võimatu on sulgeda silmi-kõrvu. Ja niisiis saab GO Reisiajakirja lugeja osa Ameerika-ekspeditsiooni reisiblogist, mis heidab valgust Uue Maailma pahupoolele ja ohtudele.

22.09.10 Santa Ana – Mazatlán

USA valitsuse koduleheküljele on ilmunud ametlik hoiatus, mis manitseb Ühendriikide kodanikke äreva hetkeolukorra tõttu Mehhikosse mitte reisima. Küllap on hoiatus tingitud faktist, et tänavu on Mehhikos toimunud rekordarv pantvangistamisi. Räägitakse umbes 20 juhtumist kuus ning arvatakse, et aasta lõpuks ületab tapetud pantvangide arv 200 piiri.

Teel Mazatláni poole kohtame mitmeid kontrollposte, kus lõunast põhja suunduvad autod otsitakse põhjalikult läbi – see on narkokontroll. Milliseid narkootikume siin siis veetakse ja tarbitakse? Eelkõige kokaiini ja marihuaanat. Ent traditsiooniline Mehhiko indiaanlaste joovastusvahend on hoopiski meskaliin, mida saadakse peyote’st ehk uimakaktusest, mis on väike tume-sinirohelist värvi taim. Sageli varjatakse seda võõraste eest ning mõnede hõimude juures tohivad seda pruukida üksnes šamaan-nõiad ja asjassepühendatute kitsas ring. Teema on huvitav, kuid ei tahaks sel pikemalt peatuda, sest sellest on eesti keeleski ilmunud hulk kirjutisi, muuhulgas Carlos Castanedalt.

25.09.10 Mazatlán – Guadalajara

Mazatlánist välja sõites möödume arvukatest soomukitest, kuulipildujatega varustatud sõidukitest, militariseeritud kontrollpunktidest. Meie vastu ei tunne keegi huvi. Kontrollitakse autosid, mis liiguvad meile vastupidises suunas. Asub ju põhjas maailma suurim narkoturg – USA. Narkootikumide ja relvade otsimine käib ülima põhjalikkusega. Jah, Mehhiko president Felipe Calderón algatas varsti pärast võimulesaamist 2006. aastal tõelise jahi narkodiileritele ja -maffiale, pigem isegi sõja kui jahi. Väidetavalt on valitsuse ja kartellide vahelises võitluses hukkunud praeguseks ligi 30 000 inimest ja mõnes eriti kuumas punktis, nagu näiteks Ciudad Juárez, on narkomõrvad endiselt pea igapäevane nähtus. Võitluse teeb keerulisemaks asjaolu, et hulk korruptiivseid politseinikke on narkokartellide teenistuses. Seetõttu loodab Calderóni valitsus võitluses mitte niivõrd politseile, vaid pigem armeele. Ka selles kontrollpunktis, millest parasjagu möödume, tegutsevad sõjaväelased, mitte politseinikud. Ja otsekui irooniana kostab autoraadiost parajasti Fidel Rueda vali hääl. See on mees, kes on saanud Mehhikos muuhulgas ülituntuks just narkoparuneid ülistavate lauludega. Hea, et autoaknad on kinni, sest laul, mis kannab pealkirja „Narco Corridos Comandante Tornado”, ei pruugi sõdurites tekitada meie vastu kõige positiivsemaid tundeid.

28.09.10 Ciudad de México – Teotihuacáni püramiidid – Puebla

Viibime Mehhikos mitte just kõige rahulikumal ajal − lisaks poliitilisele pingele pajatavad uudised äsjasest maavärinast. Ja maavärinast veel ei piisa, lakkamatud vihmad Oaxaca ümbruses on esile kutsunud ka maalihked ja mudavoolud. Varahommikul varises mäest 400 meetri võrra allapoole Santa Maria Tlahuitoltepeci küla. 300 maja koos elanikega on maetud kivide, pori ja muda alla. Hetkel pole ohvrite hulk teada, hukkunute ja teadmata kadunute arv on esialgsete hinnangute põhjal tuhande hinge kandis. Ajalehtede esikaantel on sünged fotod hävinud majadest ja purunenud teedest. On imekspandav, et pole välja kuulutatud üleriigilist leinapäeva ja et mariachi-ansamblid mängivad tavapärast lustakat muusikat, nagu poleks midagi juhtunud. Ometi on ohvrite arv samas suurusjärgus parvlaeva „Estonia” tragöödias hukkunutega. Ehk polegi 112 miljoni elanikuga riigis 1000 teab kui suur arv?

Oleme kuulnud sagedastest vargustest ja röövimistest Kesk-Ameerikas ning püüame olla ettevaatlikud, ent... ühel meist, Railil, varastatakse rahakott koos krediitkaardi ja rahaga. Sõbrad aitavad Raili küll ajutisest kitsikuseset välja, kuid juhtum sunnib edaspidi suuremale ettevaatlikkusele.

29.09.10 Puebla – Oaxaca de Juárez

Õhtupimeduses jõuame puruväsinutena Oaxacasse. Viibisin ses ajaloolises linnas viis aastat tagasi, tänaseni on meeles arvukad kirikud ja turistiderohked tänavakohvikud. Mis on vahepeal juhtunud: turiste pole, tänavarestoranid on suletud? Keskväljakul on telgid, madratsid, magamiskotid, tekid, plastikaatkiled... Mehed, naised ja lapsed magavad lausa väljakul. Kas need on inimesed, kelle küla on hävinud eilses maalihkes? Ei tea.

30.09.10 Oaxaca de Juárez – Chiapa de Corzo

Asume ida suunas teele lootuses, et maavärin pole teed hävitanud ja see on läbitav. Jõudnud Oaxacast sõita tunni, näeme juba kaugelt tohutut autokolonni. Politsei on sulgenud tee, kuid maasturid lastakse läbi. Ees on tõepoolest koht, kus üle kallaste tõusnud jõgi on pool silda ja pool teed ära viinud. Just seesama pilt on tuttav eilsetest teleuudistest. Edasised 150 kilomeetrit kulgevad serpentiinina üle mägede. Tee on kitsas, kuid maasturitele siiski läbitav. Sõidukiirus on väike, sest keskeltläbi iga kilomeetri järel on teel kivivaringud, eilse maavärina tagajärg. Kohalikud autojuhid hoiatavad varingute eest, näidates vastutulijatele keskmist sõrme (suunaga alla). Mis puutub aga maavärinasse, siis seda mainitakse nagu muuseas, see ületab vaevu uudiskünnise, sest hukkunuid on teadaolevalt „ainult” kuus.

Kavandatud sihtpunkti jõuda on lootusetu – teele on asetatud betoonplokid, tee on suletud. Sõidame tagasi, valime uue teeotsa ja asume järgmisele katsele. Jälle on maanteel tohutu autorivi ja tee suletud. Täpselt ei teagi, kas maantee on tõepoolest läbimatu või on tee sulgemisel ka teatud poliitilised tagamaad (siinkandis tegutsevad mustade näomaskidega zapatista’d). Igatahes on õhus tunda pinget. Ent see, mis nüüd juhtuma hakkab, on sõnades kirjeldamatu. Asume ringi sõitma, 8 kilomeetrit off-road’i, üleni poris ja mudas. Kui me suvel läbisime Land Cruiserite koolituse ning tegime õppesõitu 70-sentimeetrises vees, mõtlesin, et vaevalt meil seda tegelikult tarvis läheb. Eksisin. Natuke asfalti ja siis jälle tee suletud... Ühesõnaga, ühtki ajagraafikut ega kavandatud marsruuti pole võimalik järgida. Peaksime olema kurvad, õnnetud. Olemegi. Kuid samas kusagil sügaval ajusopis tunnen siirast rõõmu – ometi on alanud tõeline action. Veereda mööda tasast asfalti ühest linnakesest teise nagu Kanadas ja USA-s, no kaua võib! Küllap pole see normaalne, aga mulle igatahes siin meeldib, vaatamata maskide taha peidetud nägudega zapatista’dele, maavärinale, üleujutusele, maalihkele, narkovärgile...

05.10.10 Caye Caulker – Guatemala piir – Flores

Ületame riigipiiri. Kuigi plaani järgi peaksime pärast Melchor de Mencost pöörama lõuna suunas Doloresesse, veenab teejuht seda teed vältima, sest see olevat liialt ohtlik. Narkoparunid peavad seda teed peaaegu et enda omaks ning röövivad sageli neid, kes pole „omad”. Valime tee suunaga läände ning õhtuks jõuame meeldivasse linnakesse, mis asub keset Petén Itzá järve Florese saarel.

06.10.10 Flores – Tikal – Río Dulce

Hea, et võtsime eile teejuhi soovitusi kuulda. Varahommikused uudised pajatavad, mis juhtus Dolorese teel, mida mööda algselt kavatsesime sõita. Kurjategijad ründasid mehhiklaste autokaravani ning asi lõppes tulistamise ja kolmeteistkümne laibaga.

Tõsi, üldiselt on Guatemalas jäänud kuritegevust vähemaks ning relvastatud kallaletungid harvemaks, kui võrrelda sõjajärgsete eriti vägivaldsete aastatega 1997–2003, kuid ei saa väita, et siin on turvaline. Statistika tekitab endiselt kõhedust ja kõlab peaaegu uskumatuna: Guatemala Citys registreeritakse umbes 55 mõrva nädalas! Isegi kõige tavalisema kassaluugi taga ja tanklas valvab püssiga turvamees, näpp päästikul. Küllap on selleks põhjust.

Naastes Tikalist, näeme maanteel hulka politseinikke askeldamas ühe džiibi ümber. Me ei võta hoogu maha ega peatu, silma jäävad vaid purukstulistatud rehvid ja kuuliaukudega liiklusmärgid.

07.10.10 Río Dulce – El Salvadori piir – San Salvador

Jätkame teekonda lõunasse. Jõudnud sõita mõne kilomeetri, peatab meid politseipatrull, kel on toeks kümmekond automaatidega relvastatud sõdurit. Seekord jäävad toiduvarud, sokid ja aluspesu läbi uurimata, piirdutakse põgusa pilguheitmisega autodesse ja dokumentide kontrollimisega.

Käesoleva loo ja fotode vahel on teatav vasturääkivus. Jutt keerleb kuritegevuse ümber, samal ajal kõnelevad fotod loodusest, olustikust, indiaanlastest. Põhjus peaks olema ilmselge – väldime militaarsete objektide ja relvakandjate pildistamist, kuna mundrimeeste reaktsioon võib olla ettearvamatu.

Pimeduse saabudes ületame El Salvadori piiri. Piiriametnikud paistavad silma ebaprofessionaalsuse ja halva töökorraldusega. Kolm tundi tuhnitakse paberites, nõutakse dokumentide fotokoopiaid, allkirjastatakse, tembeldatakse... Samas on peaaegu kindel, et kui sooviksime, võiksime üle piiri toimetada mõne dokumentideta isiku või salakauba.

Väidetavalt pole pealinn San Salvador kõige kriminogeensem linn Kesk-Ameerikas. Ses suhtes kuulub esikoht Guatemala Cityle, kuid San Salvador jääb vaid napilt maha. Kuues meel ütleb, et siin pole kuigi turvaline. Kohaliku lehe tänase numbri esikaas on täis pilte värsketest vägivallaaktidest. Teine ajaleht avaldab informatsiooni, et Colombias on pantvangistamiste juhud harvenemas, seevastu El Salvadoris, Guatemalas ja Hondurases on pantvangistamised tõusutrendis. Ka teejuht juhib tähelepanu sagedastele mõrvadele ja röövimistele ning soovitab linnas liikuda vaid mitmekesi ja hotellist tellitud taksoga. Selle jutu järel ei teki soovi õhtupimeduses minna kaugemale kui hotelli kõrval asuvasse söögikohta.

08.10.10 San Salvador – Hondurase piir – Choluteca

Päeva tippsündmuseks kujuneb „teatrietendus” pealkirjaga „Hondurase piiri ületamine”, sest see pakub nii esteetilis-emotsionaalset elamust kui ka parajal määral adrenaliini. Peategelasteks on tolliülem, politseiülem, tõlk-teejuht, Tiina ja Peeter, kõrvaltegelasteks reapolitseinikud, eestlastest piiriületajad, rahavahetajad, niisama ringisebijad ja los catrachos (nõnda nimetatakse honduraslasi). Sünopsis on järgmine.

Hambuni relvastatud politseinikud peatavad piiril kaks maasturit ja teatavad, et siit edasi sõita ei tohi. Kohe tormavad kohale erariides tegelased, kes pakuvad oma abi piiriületuse protseduuride korraldamisel. Abipakkujaid on palju, tundub, et nad isegi konkureerivad omavahel. See oli proloog. I vaatuse võiks pealkirjastada „Parkimine”. Politseinik ütleb, et autod tuleb parkida tolliputka ette. Käsk saab täidetud, ent peagi tuleb üks kõrvaltegelastest – niisama ringisebija – ning näitab parema parkimiskoha. Seal jäävad maasturid ette suurematele veoautodele, aga mõni meeter eespool on vabad kohad. Selgub, et just seal eespool on parkimine keelatud, kuigi peale kahe nimetatud džiibi on samas veel teisigi autosid. Lavale ilmub järgmine kõrvaltegelane – niisama ringisebija nr 2 – ja ütleb eestlastest piiriületajatele, et parkida tuleks sinnasamasse tolliputka ette, kus autod algselt seisid. Paraku on tee ühesuunaline ja tagasisõit võimatu.

Arglikul sammul läheneb reapolitseinik ja räägib vaikselt mingis hispaania keelel põhinevas kohalikus dialektis. Tema jutust võib aru saada, et kui talle maksta 10 dollarit, võib ta ajutiselt muuta džiipide asukoha legaalseks parkimisplatsiks. Eestlastest piiriületajad eelistavad rahakotte mitte kergendada. I vaatus kestab 45 minutit, umbes nagu Linnateatris, järgneb veerandtunnine vaheaeg, mil ei toimu midagi.

Teine vaatus kannab pealkirja „Tolliülema juures”. Muutunud on lavakujundus: kõdunenud ja läbivettinud mahagonivineerist seintega kabineti laudadele on rekvisiitidena välja toodud 1980ndatest pärit kirjutusmasinad ja numbrikettaga telefonid, riiulitel vedelevad koltunud paberikuhjad. Tolliülem laseb enda juurde kutsuda Tiina, Peetri ja teejuhi. Ülemal on aga pooleli väga palju väga tähtsaid asjatoimetusi, ta võtab vastu mitu telefonikõnet, väljub paaril korral kabinetist, naaseb väga tähtsate dokumentidega, räägib väärikal baritonaalsel häälel, rõhutatult tähtis ilme näol. Nüüd lõpuks esitab ta tõlgi vahendusel Tiinale ja Peetrile paar küsimust, otsekui andes märku, et algamas on tolliprotseduurid. Aga nagu igas korralikus näitemängus, on see ainult publiku eksiteele viimiseks, tegevus võtab uue suuna – tolliülemal tulevad taas vahele väga tähtsad tegemised.

Seejärel antakse Tiinale ja Peetrile taas lootust... Ja nõnda kolm-neli korda. Teejuht ütleb Tiinale ja Peetrile, et siit tuleks kiiresti minema saada, sest lähima linnani on üle 70 kilomeetrini ja pimedas on sel teel liikuda enam kui ohtlik. Teatrikriitik ilmselt kiidaks tolliülema rolli täitjat, märkamata ei jääks ka vaatuse rondo-sarnane vorm, kuid kaks tundi kestva vaatuse dramaturgia mõjub ehk pisut venivana. Tiina ja Peeter tõlgendavad olukorda nii, et tegemist on altkäemaksu varjatud nõudmisega. Pole raske aimata, et need niisama ringisebijad teevad tolliametnike ja politseinikega koostööd, moodustades nõnda hästi koordineeritud piirimaffia.

Edasi näeb stsenaarium ette, et korraks tõmmatakse eesriie lava ette ning publik ei näe toimuvat. Etenduse epiloog on aga dünaamiline: tolliülem vormistab kibekiiresti paberid ja laia naeratusega näol annab loa edasi liikuda. Esimest korda ilmub uue tegelasena lavale politseiülem, kes nõuab vales kohas parkimise eest 100 dollarit. Uue tegelase ilmumine vahetult enne lõppu on üllatuslik, kuid tunnistagem – hea lavastuslik leid, mis tõstab pinget.

Etenduse lõppedes on kuulda tormilist aplausi ja õhtuhämaruses on näha vaid maasturite purpurseid tagatulesid kadumas kaugusesse. Kas anti altkäemaksu tolli- ja politseiülematele, jääbki teatrikülastajatel teadmata.

11.10.10 San Juan del Sur – Costa Rica piir – San José

Õhtu eel jõuame pealinna San Josésse. On põhjust pöörata mõtted korraks ühele Eesti juurtega mehele. Täpselt üheksa kuud tagasi, 11. jaanuaril suri ses linnas Harry Männil. Ei tahaks ta puhul rääkida ärist, miljonitest, Wiiraltist ega juutidest, nende teemade valgustamise eest on nii kollane kui ka mittekollane meedia juba niigi piisavalt hoolt kandnud. Võib-olla teab Eesti lugeja vähem tema Kolumbuse-eelse kunsti kollektsioneerimisharrastusest, millega ta alustas aastal 1957, pannes sellega aluse Venezuela suurimale erakogule. Männil ise jagas oma kollektsiooni kolme peamisse rühma: Kolumbuse-eelne kunst, Lõuna-Ameerika põlisrahvaste kunst ja Ladina-Ameerika uus kunst. Kuid alles hiljuti, mõni kuu tagasi tungisid Costa Rica võimud Heredias asuvasse Männilite majja ning arestisid 108 Kolumbuse-eelsest ajast pärit kunstieset. Männili pärijatele esitati kaks tähtaega, et nad loovutaksid nimetatud kunstiväärtused „vabatahtlikult”. Kuna nad seda ei teinud, siis korraldati reid ning kunstiesemed konfiskeeriti ettekäändel, et need on ostetud ebaseaduslikult. Praeguseks on Männili kõnealusest varandusest saanud Museo Nacional de Costa Rica kollektsiooni osa.

24.10.10 Cartagena

Esialgsete plaanide kohaselt oleks täna pidanud Quitos toimuma osaline meeskonnavahetus ja homme oleksime pidanud asuma teele Peruu suunas. Paraku on tegelikkuses kõik hoopis teisiti. Vahetusmeeskond – Leonid, Ain, Jaan ja Hannes – on jõudnud Quitosse, meie aga ootame jätkuvalt kaubalaeva, mille lastiks on muuhulgas konteiner meie maasturitega. Üllarilt saabub SMS, et vaatamata vahepealsele hädamaandumisele Calis, on ka tema koos Tõnu, Bruno ja Annemaiga Quitosse õnnelikult kohale jõudnud. Sõnumi jätk pole nii meeldiv: „Olge ettevaatlikud, Quito lennujaamas on kõikjal hoiatused, et kooleraepideemia on jõudmas Colombiast Ecuadori territooriumile.” Siinsed teleuudised igatahes ei räägi kooleraepideemiast Colombias, räägitakse vaid kahe viimase päeva 150 surmajuhtumist Haitil ning manitsetakse ettevaatusele.

Nagu öeldud, on kõik peale Aivo, Tiina ja minu Quitos kohal. Meie aga oleme endiselt Cartagenas autodeta ja Quitost lahutab meid 1830 kilomeetrit mägist teed. Masendav – jätkuvalt vihm, äike, torm, sõidugraafikust maas täpselt kümne päeva võrra!

26.10.10 Cartagena

Mundrikandjate hulk linnas on kasvanud mitu korda. Pole vist kunagi näinud korraga nii palju politseinikke − pronksiöö ja George W. Bushi Eesti-visiit kahvatuvad selle kõrval. Suurem osa kesklinnatänavaid on liikluseks suletud, muudel liiklussoontel on totaalsed ummikud. Mis toimub? Alates eilsest toimub Cartagenas Lõuna- ja Kesk-Ameerika riikide presidentide kohtumine. Uudisteagentuurid pühendavad suurt tähelepanu kohtumise olulisemale teemale – kas legaliseerida marihuaana. Selle narkootikumi tootmist, levitamist ja tarbimist on püütud aastaid takistada, ent see pole õnnestunud. Marihuaana legaliseerimisega väheneks narkomõrvade arv, suur osa narkopolitseinikke saaks tegeleda millegi kasulikumaga, riigikassasse koguneks raha... Sellised on kohaliku telekanali väljaöeldud mõtted.

Vahetusmeeskonna tegemistest teame vaid üksikuid detaile lakooniliste SMSide kaudu. Tõnu, Üllari, Bruno ja Annemai lahkumine Quito lennujaamast pole kõige meeldivam. Templid nende passides näitavad, et seltskond tuleb Colombiast, on viibinud Ecuadoris kõigest päeva ning nüüd on suundumas Euroopasse. See kõik sarnaneb väga teadagi kelle reisiplaanidega − loomulikult narkokullerite. Läbiotsimine viiakse läbi erakordse põhjalikkusega, avatakse isegi kohvi vaakumpakendid ning küpsisepakid, vältida õnnestub vaid mõnede kehaõõnsuste läbiotsimist.

28.10.10 Medellín – Cartago La Uribe – Cali

Küllap pole jäänud märkamatuks, et alates Mehhikost esinevad meie blogis ikka ja jälle sõnad kuritegevus, kriminogeenne, vargus, röövimine. Tegemist on katoliiklike maadega, kus suure osa elanikkonnast moodustavad sügavalt usklikud inimesed. Teatavasti on katoliku kirikus ja üldse kõigis Abrahami religioonides moraali aluseks kümme käsku. Seitsmes käsk on üsnagi üheselt tõlgendatav: sina ei tohi varastada. Ja viimane, kümnes, täiendab: sina ei tohi himustada oma ligimese /…/ kariloomi ega midagi muud, mis on tema oma. Ja ometi ei lange tegelikkus kokku kirjasõnaga. Miks küll? Olen selle üle sageli mõtisklenud. Võib-olla on läbi sajandite kandunud tänapäeva kunagiste ahnete konkistadooride moraal? Kas traditsioonina või koguni geenide kaudu? Hispaaniast tulnute hulgas oli maadeavastajaid ja üllaste eesmärkidega misjonäre kindlasti vähem kui kurjategijaid ja röövleid, kelle peaeesmärk oli kiire rikastuda. Või on seda väärastunud moraali aidanud kujundada ka hispaanlaste ja põlisameeriklaste vaheline sajanditepikkune võitlus? Olgu põhjustega kuidas on, kuid selge see, et siinkandis tuleb oma rahakotti, kaamerat ja muud varandust hoolikalt valvata.

Möödudes maantee kontrollpunktidest, kasutatakse kehakeelt. Kui politseinik või sõdur sirutab ette rusikas käe ülestõstetud pöidlaga, siis tähendab see umbes midagi niisugust: ega teid miski ei ähvarda?, kas te sõidate autos omal soovil? Kui kõik on korras, vastame püssimehele samasuguse pöidlamärgiga ning autot ei peatata.

02.11.10 Loja – Zumba

Pärast neljatunnist loksumist jõuame päevavalges Zumbasse, kaardi info osutus tõeseks. Aga Zumba... Seda on raske sõnadega kirjeldada, no see on täiega Ecuadori „Kapa-Kohila”. Ja ometi on siin mingi eriline fiiling... Ja üldse – kogu tänane päevateekond oli äge, piisavalt raske, tekitas parajalt adrenaliini.

Zumbas kohtume oma Peruu teejuhi Gabrieliga, kes on siia jõudnud pärast kolmepäevaseid eksirännakuid. Tegemist on elukutselise mägimatkajaga, kes aeg-ajalt osutab rändajatele teejuhi ja tõlgi teenuseid. Ta tutvustab kohalikke reegleid: üldiseid kiiruspiiranguid teedel pole ja juhuslikest piirangumärkidest ei peeta kinni, küll aga tuleb turvakaalutlustel kindlasti vältida sõitmist pimedal ajal.

03.11.10 Zumba – Peruu piir – Gocta

Zumbast Peruu piirini on sõita 45 minutit. Gabriel on aastaid töötanud teejuhina, kuid siinkandis on ta esimest korda, sest väidetavalt siin turistid ega muud väliskülalised ei käi. Ta juhatab kätte teeotsa, mis mõne minuti järel kitseneb autost vaid veidi laiemaks mudaseks pinnaseteeks. Siin peab olema miski viltu, sest on võimatu, et see on rahvusvaheline magistraal, parimal juhul viib see mõne lähedalasuva farmini. Uurime asja... Ja uskuge või mitte, see kitserada pidavat viima tõepoolest Peruusse. Ei tea, mis saaks, kui mõni auto peaks mägedes vastu tulema, poleks kuigi mõnus tagurdada pool kilomeetrit, et leida möödasõiduks sobiv koht. Aga õnneks ei kohta me kolmveerand tunni jooksul ühtki vastutulijat.

No nii, Peruu poolel on käes see, millest oleme palju kordi kuulnud. Tee on tõkestanud kuus hambuni relvastatud erariides meest. Bandiidid? Juba kaugelt on selge, et tegemist pole sõjaväelaste ega politseinikega. On’s need pantvangide püüdjad või muidu röövlid või...? Peatume märguande peale. Hirmuga ununevad ka meie vähesed hispaania keele riismed. Saame aru, et nõutakse raha. Lühikese sõnavahetuse käigus selgub, tegemist pole röövlitega. Vastupidi, tegemist on vabatahtlikkuse alusel moodustunud maanteeturvateenistusega, kes kaitseb reisijaid. Veel kolm-neli aastat tagasi olid selle piirkonna teed terroristide ja narkomaffia täieliku kontrolli all ning võõrastel polnud siia peaaegu asja. Nüüd liigub siin aga ringi mitteametlik turvateenistus, kes kasseerib igalt autolt sisse 5 soli oma tegevuse finantseerimiseks. Maksnud raha, liigume edasi.

Siseneme Amazonase provintsi. Mitmetel lõikudel on tulvaveed ja rusuvoolud ära viinud kas ühe või mõlemad sõiduread ning parajasti on käimas taastamistööd. Seetõttu suletakse iga kümmekonna kilomeetri järel tee liikluseks ning me muudkui ootame ja ootame, kuni tuleb veoauto kivikoormaga ja buldooser tasandab järjekordse laadungi. Kui liita kokku päeva jooksul oodatud minutid, teeb see kokku kindlasti üle kolme tunni.

Ühe jõe ääres teeme peatuse ja läheme jalgupidi vette. Gabriel ei soovita vette minna ja ka jõeäärsel rohul soovitab käia vaid kinnistes jalanõudes. Miks? Sest siinkandis leidub parasiitussikesi, mis läbi naha pugedes sisenevad inimkehasse ja elavad veresoontes. Ainuüksi mõte sellele on õõvastav, nagu õudusfilmis. Kole tõbi kannab haigusetekitaja järgi nime skistosomiaas või haiguse avastaja järgi nime bilhartsioos.

14.11.10 Puno – Titicaca järv – Uro saared – Boliivia piir – La Paz

Reisidel oleme näinud korruptiivseid politseinikke. Enamasti püütakse sohvrile kaela määrida liikluseeskirja rikkumine ja nõnda teenida endale palgalisa. Kuid midagi säärast nagu teel La Pazi, pole varem kogenud. Maanteele on tõmmatud raudkett, peatume selle taga. Politseinik ei tunne huvi juhilubade vastu ega püüagi väita, et ületasime kiirust, ta lihtsalt ei vabasta sõidurida ketist. Meie järel sõitnud autojuhid väljuvad autost ning ulatavad politseinikule tervituseks käe. Tähelepanelik silm märkab, et pärast „tervitust” liigub politseiniku käsi taskusse... ja kohalikele autojuhtidele avatakse tee möödasõiduks vastassuunavööndis. Meie aga passime endiselt keti taga, kuid siiski mitte liiga kaua, sest liik Homo sapiens sapiens on kohanemisvõimeline.

„Kuumad” piirkonnad on jäämas seljataha. Ees ootavad 4658-meetrine Tambo Quemado mäekuru, Atacama kõrb, 4780-meetrine Paso de Agua Negra, Patagoonia pampad, Perito Moreno liustik, Tulemaa, Drake’i väin, Antarktise manner. Jääb loota, et vähemalt käesoleva ekspeditsiooni raames on narko- ja krimiteemadel põhjust rääkida vaid minevikuvormis. Lõpetuseks lubage taas kord rõhutada, selline polnud meie rännak tervikuna, need olid vaid üksikud „miinusmärgiga” nopped reisipäevikust. Kes aga soovib tutvuda ekspeditsiooni positiivsema poolega, on kutsutud külastama www.arktikaantarktika2010.com saiti.

Selles numbris

• Fotopakk kui reisikiri
• Mida kogub Meelis Pai?
• Andorra unelmamaastik piltides
• Tavalisest Norra köögist
• Timor-Leste – tuhast tõusnud!
• 1001 kilomeetrit Uus-Meremaa matkaradadel
• Lõuna-Eesti pärl − Piusamaa
• Vanemapalga eest VIETNAMI
• TEEKOND MAAILMA LÕPPU
• Kultuurne Motobande Ahvenamaal
• Tartu Ülikool 350 MÄETIPPU!
• NOPPEID AMEERIKA-EKSPEDITSIOONI MIINUSPOOLELT
• Teekond Ameerika riskantseima matkani
• TIMO PALO – Eesti mees polaarseiklejate lavalaudadel
• Go Reisiajakiri 38 – Oktoober 2012