NOVGOROD, multikultuursuse ime

In memoriam Vladimir Ivanovitš Povetkin ja Ain Sarv.

Kes vähegi on maailmas ringi käinud, see võib rääkida imelistest kohtumistest. Võib-olla me reisimegi, kohtumiskipitus rinnas? Ah, kuidas igatseks näha midagi- kedagi imepärast!

Muuseas, kohtumistejadal (harva ka ainsal kohtumisel) seisab ju süžeeline kunst, mis meid teinekord jäägitult haarab, kohtumismotiiv kunstis on tavaliselt mingi loo (olgu raamatus, ekraanil, laval või mujal) käivitajaks, kulminatsiooniks või finaaliks.

Ja mida teeb kunst? Ei midagi muud kui peegeldab elu. Vähemalt selle realistlik osa.

Mina ärkan hommikul vara, väga vara, seda nii kodu- kui välismaal.

Tosinkond aastat tagasi vedasin ma Lõu- na-Eesti õpetajate ekskursiooni marsruudil Irboska-Petseri-Pihkva-Novgorod-Peterburi-Tsarskoje Selo.

Novgorodis olime kaks päeva. Vähe seesuguse ajaloostaari jaoks! Nagu mujalgi, tõusin ma enne kukke ja koitu.

Krapsti voodist üles ning linna peale. Teadsin, et Detinetsi (kremli) väravad avatakse alles kell kuus, tähendab, kõndisin sissejuhatuseks peamiselt Hansa- ja Jaroslavi-linnas. (Jaroslav on seesama Tark, kelle käsul ristiti Tarbatu kunagi Jurjeviks!)

Oli jumalik kesksuve varahommik. Punane päikeseketas tõusis, peenralilledel pärlendas kastene ämblikuvõrk. Volhovi kohal hajus roosatav udu, küütlesid Püha Sofia peakiriku kuldkuplid teisel pool jõge. Ei ainukestki hingelist paigus, mis alates hommikust kihab turistidest. Üks ekskursioon püsib tihedalt teise sabas, giididel on tükk tegu, et mõne vaatamisväärsuse juures oma hääl maksma panna. Kolleeg, teise rühma vedaja, räägib sinust lihtsalt üle, kuna loodus on talle kinkinud kandvama hääle või on turismifirma varustanud ta häälekõvendajaga. Rühmadele lisaks veel mustmiljon üksikhuvilist, kes moodustavad ehk enamusegi ringiseerijatest.

Äkki märkasin, et ma pole sugugi ainus üksinduse nautija. Nägin Koljati kasvu rõngashabemega meest, kes kandis vene rahvuslikku pikka hamesarnast vööga linast särki (nn tolstovkat, kuigi särk oli olemas ammu seda, kui Lev Tolstoi sündis). Pikki juukseid hoidis koomal rahvusliku mustriga laubapael.

Olgu siinjuures märgitud, et venelased ei kanna üldjuhul oma rahvarõivaid. Kui nad seda teevad, siis ainult laulu- ja tantsuansamblites, kuid tänaval reeglina mitte.

Järelikult on tegu harukordse erandiga, käis mu peast läbi. Ja see sportlase kehaehitusega rõhutatult slaavipärane mees polnud mingi hommikune koerajalutaja, vaid pigem luuletaja ilmega unistaja. Vähemalt just niimoodi mängib Sergei Bezrukov maailma teispoolsust uuriva pilguga Puškinit Natalja Bondartšuki filmis „Aleksandr Puškin. Viimane duell“.

Kuigi me vist mõlemad eelistasime imelisel päikesetõusul kunagises Hansalinnas nimega Holmgård /Nýgarðr/ Novgorod üksindust, hakkasime kuidagi instinktiivselt liikuma teineteisele lähemale. Ausõna, ma tundsin ette, et ees seisab kohtumine, selline, mis kaunistab seda reisi, selline, mida ikka ja jälle ihaldad.

Jutt armastusest esimese pilgu järel on muidugi odav tobedus, millega tegeldakse seebiooperites, kuid lugupidamine ja tunnustamine peaaegu esimesel silmapilgul on täiesti mõeldavad. Mul on seda varemgi juhtunud, ja pettumust pole ette tulnud.

Meie venekeelsed teretused tulid peaaegu nagu ühest suust.

Tutvusime, tema oli Vladimir. „Tulge mulle külla!“ kutsus Vladimir.

Mul ei tekkinud vähimatki tõrget minna hommikul kella viie paiku külla inimesele, kelle olemasolust mul viiv tagasi aimugi polnud. Vähe sellest, ma olin juba enne seda kutsumist tahtnud temaga rohkem tutvuda, ja kus sa seda paremini teed, kui inimese kodus?

Vladimir elas Novgorodi vanalinna teises otsas.

Mõistnud aktsendist ilma pikema jututa, et ma olen eestlane, küsis ta kohe Ain Sarve (RIP! 1948–2005) kohta, kes oli tema sõber. Vastasin, et oleme väheke-väheke teretuttavad, kuid ajalehtede kaudu üsna üldiselt kursis mehe tööde ja tegemistega.

See oli mulle suureks plussiks.

Ain Sarvelt jõudsime kohe selleni, et Nerevi linnaosa (vene keeles конец) kuulus keskaegses Novgorodis soomeugrilastele.

Jumal tänatud, tegu ei ole šovinistiga, järeldasin mina. Küllap šovinistid lasevad ringi Itaalia lakk-kingades või Adidas-potastes, oma rahvusest lugupidaja kannab uhkelt viiske, nagu Vladimir.

Siis kontrollis Vladimir mõne küsimusega mu teadmisi Novgorodi ajaloost, hiljem tabasin, et ta valis taset, millel mind valgustada. Ta jäi rahule, ütles, et ma olen nagu Ain Sarv.

Tänan!

Ja seejärel seisimegi XX sajandi alguse pooleteisekorruselise, kivist, heledafassaadilise linnahäärberi ees. Maja oli kuidagi massiivne, ent ühtaegu konstruktivistlike ja juugendlike joontega. Arhitektuuriajaloolased nimetavad seda rohmakat kupatust kaupmeeste-vene stiiliks. See on vaid pooltunnustatud termin, kuulub rohkem professionaalse argoo hulka. Igatahes on see üks väheseid näiteid, mille kohta iseloomustus eklektiline on positiivne. Veel oli selge, et maja vajas restaureerimist, väga põhjalikku ennistamist, muidu vajub kokku.

Ilmselt oli tänava pool varem suur eesaed, Nõukogude ajal on sinna ehitatud vilets uberik, mis varjab vaate, nõnda et sellest linnahäärberist võib tänagi kahetsusväärsel kombel seda märkamata mööda jalutada.

Huvitav, kuhu mind viiakse?

Räämas välimus kahandas mu lootusi, tekitas veidi umbusaldust.

Sisenesime. Ja interjöör rabas.

Tundsin end nagu Alice, keda oli tõmmatud läbi küülikuuru. Olin tõelisel Imede- maal. Kõik säras nagu prillikivi. Kõik oli akuraatses puhtuses ja korras. Tegemist oli ühtaegu keskaegsete muusikariistade muuseumi ja keskaegse muusika õppeasutusega. Selle keskse osa moodustas siserõduga saal lava ja mõne pingireaga, ehk paarikümnele vaatajale-kuulajale. Seinte ääres vitriinid restaureeritud muusikariistadega. Oli ühe-, kahe- ja kolmekeelseid, oli parmupillilaadseid ja löökriistu. Kusjuures ennistatud osa oli valgest, heledast puidust, originaalosa tuhmjast, vanast puidust. Nõnda et mingit puru silmaajamist ei olnud, kõik on paugupealt selge.

Alles nüüd sain teada, et Vladimir on keskaegsete muusikariistade restaureerija. Enne teda Venemaal selle alaga teadaolevalt mitte keegi ei tegelenudki. Kogu maailmas on seesuguse erialaga inimesi vahest kümmekond. Peamiselt Lääne-Euroopas ja Jaapanis ning enam-vähem kõik tunnevad-teavad üksteist, vahetavad kirju ja publikatsioone. Paljud on siin, ametliku nimega Suur-Novgorodi Keskaegse Muusika Keskus, külas käinud. Kusjuures ajastumääratlus keskaeg on mõneti ebatäpne, kuna keskaega seostatakse ikka kristlusega, kuid siin on enamik pille paganluseajast.

Inimene mõtleb ikka poolikult. Vähemalt mina teen seda. Muidugi teadsin ma, et arheoloogiliste kaevamiste käigus leitakse kilde ühest või teisest asjast, kuid ma polnud veel tulnud selle peale, et see käib ka muusikariistade kohta.

Edasi kuulsin pikka loengut kristluse- eelsest slaavi muusikast. Vladimir mängis mulle seda ja teist guslit ette, oli väga huvitav. (Paksud sõnastikud, olgu internetis või paberil, annavad sõna гусли vasteks nii eesti kui inglise keeles gusli, sulgudes seletatakse, et see on kandletaoline keelpill.) Aeg lendas kohutavalt kiiresti, pidin vabandama ning ütlesin, et mu turistide rühm ootab mind pärast hommikusööki hotelli Sadko fuajees.

„Tooge nad siia!“ ütles Vladimir. „Ain Sarv tõi alati.“

Seda ma ei teadnud, et Ain Sarvgi teeb giiditööd.

Miks mitte tuua? Ainult et seda sai teha pärast programmis ette nähtud ekskursiooni, rühma jaoks vabal ajal. Olin ette kindel, mõni soovija ikka leidub, kuna tegemist oli ju õpetajatega, mitte kaubareisijatega, keda üksnes poed ja turud tõmbavad.

Õhtupoolikul olime nagu üks mees oma naisteväega kohal.

„Milline imepärane kokkusattumus! Teie elate hotellis Sadko ...“ alustas Vladimir ning rääkis Novgorodi bõliinade vägilasest Sadkost.

Õige mitmel korral toonitas ta, et Sadko kuulub ainult Novgorodile ja ei ole sugugi kogu Venemaa vägilane.

Vladimir oli oma kodupaiga tuline patrioot, kes oli pühendunud slaavi muusika- kultuuri uurimisele. Ent alati joonis ta alla – Novgorod oli keskajal multikultuurne linn, kus elasid ja kaubitsesid eri usukonfessioonide ja eri rahvusest inimesed. Oli venelasi, leedukaid, rootslasi, sakslasi, karjalasi, soomlasi (neid võeti eraldi) ja teisi. Paljurahvuselisus oli slavofiil Vladimiri jaoks Novgorodi trump. Vladimir ise oli andunud ortodoks, kuid austas paganausklikke rahvuskaaslasi kaugest minevikust.

Kes see Sadko siis oli?

Vägilane laulis ja mängis guslit Ilmeni järve (asub väga lähedal Novgorodile) kaldal ning võlus järvest välja kuldkalakese, kes täitis tema soovid. Sadko unistus täitus, temast sai rikas Novgorodi kaupmees. (Bõliinast on mitu versiooni, mõnes on kuldkalakese asemel merejumal.) Sadkost on kirjutatud raamatuid, nii ilukirjanduslikke kui teaduslikke, maalitud maale, tehtud oopereid ja filme. Raamatud olid riiulis, maalide reproduktsioonid albumites, Nikolai Rimski-Korsakovi võimsa ooperi pani Vladimir makilt mängima.

Edasi rääkis oma ala andunud entusiast, et siin peitub teaduse jaoks üks imepärane mõistatus. On täiesti kindel, et Sadko mängis meie mõistes guslil, ent siiamaani pole suudetud selgitada, kuidas Sadko ise või siis toonased moosekandid-skomorohhid nimetasid oma pille. Neist on letopissides säilinud joonise(katke)id, kuid kuskil pole kirjas nende nimetusi. Termin gusli on kokkuleppeline ja arvatavasti pole õige. Guslitaolisi pille ja pilliosi on leitud väljakaevamistel Egiptusest ja Mesopotaamiast, Venemaal peamiselt handi-mansi aladelt. Miks just sealt, pole jällegi teada, kuna muusikaarheoloogia (niisugune on selle arheoloogiaala teaduslik nimetus) on Venemaal väga noor. Võib-olla olid ugrilased musikaalsemad? Pigem ikka seetõttu, et usuhullude viha ei jõudnud sügavale põlismetsadesse. Kristlased vihkasid skomorohhe ja nende muusikat selle rõõmsameelsuse pärast niivõrd, et peksid nii esinejad kui nende pillid puruks. Skomorohhid (slaavi rändmuusikud) olid ise rõõmsameelsed ning nakatasid selle helge ja vaba tundega kuulajaid-vaatajaidki ning seda nii hingelises kui ihulises mõttes. (Skomorohhide julma loojakarja saatmise ning guslide pilbasteks lõhkumise episoodi kristlusefanaatikute poolt võib näha Andrei Tarkovski filmi „Andrei Rubljov“ novellis „Skomorohhid“.) Vaatasime eri riiulitel ja stendidel X kuni XIV sajandi guslisid, ent XII sajandi omad olid eraldi paigutatud. Sel ajavahemikul tulid ootamatult kasutusele pillid, mida liigitatakse lüürataolisteks guslideks. Seejärel need kadusid. Kas mõjutused tulid kuskilt lõunaaladelt või mõtles keegi meister ise väliskuju muudatused välja, lisas pillikeeli ning lõi oma koolkonna, pole teada. Haruldaselt omapärased pillid on pärit ka IX sajandi 20.–30. aastaist, milliseid ei tule ette ei varem ega hiljem.

Kui noor siis on Vene muusikaarheoloogia?

Ainult mõnikümmend aastat. Selle alusepanija ning kaua-kaua ainus esindaja seisis meie ees.

Õnneks oli meie hulgas muusikaõpetajaidki, nemad proovisid Vladimiri restaureeritud pillidel mängida. Kõlas päris viisakalt.

Viimaks palus Vladimir paar kuulajat tantsule ning näitas laval ette vanavene jalakeerutusi.

Ka see tuli õpetajannadel päris kenasti välja.

Kui me mõned päevad hiljem oma bussiekskursiooni Võrus lõpetasime, küsisin mina, missugune koht meeldis kõige rohkem?

Tuli välja, et mitte Peterburi, mitte Tsarskoje Selo, mitte poolkodune Petseri, vaid üpris konkurentsitult Novgorodi Keskaegse Muusika Keskus. See oli täielik üllatus. Aga kui järele mõelda, siis oli valik väga loogiline – nimelt on see keskus ainus terves Euroopas ja Venemaal, teist sarnast polegi teada.

Nii vedasin ma sinna turiste õige mitu aastat järjest. Minust sai nagu Ain Sarve töö jätkaja vähemalt selle pisikese kandi pealt. Tundus, et kõigile turistidele meeldis, et kõik said sellest ootamatust ja seninähtamatust paigast rabava elamuse. Vähemalt ei olnud avalikke nurisejaid.

Mina nägin, kuidas too linnahäärber muutus aastate jooksul väljastpooltki aina šikimaks. Rahvusliku uhkuse arvelt Venemaal enne viimast majanduskriisi raha kokku ei hoitud. Pikapeale sain teada, et samas majas asus Vladimiri kortergi.

Seejärel tuli Novgorodi-otsadele pikem paus.

Septembris 2011 olin taas seal giiditsemas. Mõtlesin, et astun esimese päeva õhtupoolikul Vladimiri juurest läbi, et järgmiseks päevaks külastuseks sobiv kellaaeg kokku leppida. Ka pidin talle teatama Ain Sarve ülekohtuselt varajasest lahkumisest, sest võib-olla ta ei teadnud sellest.

Paraadnauks oli lukus, ukseklaasi taga mustvalge silt – Музей закрыт по техническим причинам (Muuseum suletud tehnilistel põhjustel).

Tajusin kerget solvumistunnet. Ausõna, seesugust sovetlikkust ja kantseleilikkust poleks ma muidu viimase luuüdini originaalsest Vladimirist uskunud. Oleks veel kuidagi teises sõnastuses, vabandavas pöördumises või muidu ilusamalt ja efektsemalt. Ja mina pean temast lugu!

Eesmaja hoovis askeldas oma pukkidele tõstetud Žiguli kallal õlise näoga mees, pöördusin tema poole.

„Vladimir Ivanovitši pole enam,“ sõnas küsitatu.

See oli kurb löök. Ja hetk tagasi mina veel pahandasin temaga, pahandasin lahkunuga ...

„Muuseumimaja on müügis, selle ostab ära üks rahajõmm, teeb siia bordelli,“ vahendas autoparandaja lõõpival toonil ümbruses levinud kuulujutte. „Tulite liiga vara.“

Rääkisin tõsiselt, et ma olen siin kuus- seitse korda käinud ning tundsin Vladimir Ivanovitši isiklikult.

Mees lõpetas naljad ning ütles, et Vladimir Ivanovitši lesk Natalja Nikolajevna elab veel majas, peab tagauksel kella laskma.

Tegingi seda, mind lubati sisse ning nõnda rääkisin elus esimest korda Natalja Popovaga, kes on keskuse teaduslik töötaja.

Jõime teed ning vestlesime.

Natalja Nikolajevna jutustas oma abikaasast ainult tiitliga Vladimir Ivanovitš.

Sellel Bütsantsist pärit pöördumisel on õige mitu tähendustaset. Kõige levinum on muidugi bürokraatlik, nõnda kõnetatakse ülemusi, ja see kõlab jahedas või koguni lipitsevas toonis. Ent ees- ja isanime kooskasutamisel on kontekstisiseselt veel äärmiselt soe ja südamlik allhoovus. Nii räägitakse inimesest, keda armastatakse.

Vladimir Ivanovitš sündis Stalingradis kuulsa Stalingradi lahingu ajal. Ta kaunitarist ema sünnitas punkris pommiplahvatuste ajal. Kolis koos oma emaga ühest linnast teise, lõpetas Leningradis Kunstiakadeemia, määrati suunamise korras Novgorodi tööle. Esimeseks elupaigaks andis linnavalitsus Detinetsi torni, millesse oli tehtud õige mitu tuba. Torn loomulikult veel restaureerimata, Volhovi jõest pidi tooma vett, ka kulus jõgi ära muuks otstarbeks. Novgorodist saigi Vladimir Ivanovitši rodina, siia jäi ta püsima.

Mitmekülgselt andekas noormees tegeles algul maalimise ja muusikaga. Ta lõi siin folklooriansambli, mille iseloomustamiseks ma kuulsin - nagu teie Hellero. Mul ilma pikema jututa selge, millist muusikarühma Vladimir Ivanovitš juhendas. Novgorodis nakatus ta arheoloogiasse.

Kes siis Novgorodis poleks arheoloog? Siin räägivad arheoloogiast kõik, nii tänavanurgal salaviinatrimpajad, korralikud koduperenaised kui poliitikud, kuid ennekõike siiski arheoloogid ise, ja neid on siin ilmatu vägi.

Novgorodis on kaevatud tsaariajast alates ning nüüd tehakse seda juba väga-väga suurtel aladel. Muuseas, kaevamised toimusid ka Teise maailmasõja ajal, siis tegid seda Saksa spetsialistid. Ammu pole siin ainult Vene arheoloogiatudengite praktikabaas, siia tulevad üliõpilased välismaaltki. Pinnasekõpitsejate ja kanderaamikandjate hulgas võib näha mustanahalisi noorigi, kes ilmtingimata ei pea olema kaugetelt maadelt, kuid suure tõenäosuse järgi siiski on. Alati ka midagi leitakse, harilikult pudi-padi, millel ei ole erilist teaduslikku tähtsust. Aga ilus ikkagi – kui eseme algne kasutaja võis olla keegi, kes oli kaugemal või lähemal elava rahvuse liige, siis tolle eseme tüki leidjagi mõni sajand hiljem ei pea olema ilmtingimata venelane.

Vladimir Ivanovitški võttis kühvli kätte. Tema silma hakkasid pisikesed puumügarikud, mis varem loeti prahi hulka. Ainult muusiku pilk võis aimata neis midagi tähtsat. Ainult kunstniku kujutlusvõime võis oletada, missugune nägi see mügarikuke välja algselt. Vladimir Ivanovitš pakkus välja idee, et need mügarikud on kunagi olnud klotsid, millele kinnitusid keelpillikastil pillikeeled.

Kulus pikki-pikki aastaid, enne kui Vladimir Ivanovitši ideed hakati toetama. Esiteks polnud ta ju hariduselt arheoloog ning teiseks polnud ta põline novgorodlane ning see kokku tekitas tema vastu umbusaldust.

Ja millist koletut kahju tekitas Nõukogude teadusele isolatsionism! Välismaal oli ammu omaks võetud, et sedasorti mügarikud on kunagi olnud muistse keelpilli keeleklotsid.

Viimaks tuli siiski kõrge tunnustus ilma teadusliku kraadita Vladimir Ivanovitšile, tema ideed pooldas tänase vene ajalooteaduse suurim korüfee akadeemik Dmitri Lihhatšov, samuti aastakümneid Novgorodi kaevamisi juhendanud akadeemik Janin. Tulid kõrged ordenid, tulid rahad, millega rajati see muusikakeskus. Mees viis oma töö sihile.

Siis Natalja Nikolajevna naeratab kergelt.

Mõnikord sai nalja. Novgorodis armastavad telekaamerate ees kaevamas käia nii Vladimir Putin, Dmitri Medvedev kui ka teised poliitikud. Selge, see tõstab nende väärtust rahva silmis. Ja mitte ainult Venemaal.

Ikka oli siis kohal Vladimir Ivanovitš, kes rääkis muusikaarheoloogiast.

Kaamerameestel on oma loogika, nemad otsivad välja mingi visuaalselt kütkestava objekti, filmivad või pildistavad just seda.

Nii juhtuski, et telesaadetes ja fotodel sellest, kuidas kõrged riigijuhid poseerivad end arheoloogidena, domineeris nii Moskva kui kohalike poliitikute ning akadeemikute ja professorite asemel hoopis Vladimir Ivanovitš oma tolstovka, säärsaabaste või viiskude, rõngashabeme ning kaharate hipijuustega, mis püsisid kinni rahvusliku laubapaela abil.

Veidi tekitas see kadedustki, hakati rääkima, et Vladimir Ivanovitš trügib edevusest pildile. Natalja Nikolajevna võib kätt südamele pannes öelda, et Vladimir Ivanovitšil oli enda isik alati kaugel tagaplaanil, tema võitles ainult oma ürituse eest.

Sellega olin ma sada protsenti nõus. Ka minule oli jäänud täpselt samasugune mulje.

Kas muusikakeskuse tulevik on tume?

Kuulujutud on muidugi rumalad, niisuguseid räägitakse paljude majade kohta Novgorodis. Sellepärast, et linna külastab aastas otsatu hulk välismaalasi, ja eks neiukesi ole igasuguseid.

Keskust finantseeritakse linna- ja oblastieelarvest ning kriisiajal sulasid summad kokku. On lootust, et 2012. aastal tuleb raha rohkem, ja võib-olla koguni päris palju.

Miks?

Teatavasti tõstsid novgorodlased-holmgardlased aastal 859 oma varjaagidest- viikingitest valitsejate vastu mässu ning kutsusid endale Skandinaavia kandist uue valitseja, kelleks sai 862. aastal Rjurik (või Roderick, Hrodric, Hroðricus, Hrörek, Hrœrekr, Hrørīkr, Rørik, Hrödar, Hröder, Hrēðrīk). Pole tähtis, kas koos kahe vennaga või üksinda. Oletatavasti vendi ei olnud, letopisside kirjutajad mõistsid valesti sõna trevor (tähendab muinasskandinaavia keeles midagi sarnast nagu oma sugu) ja sineus (tähendab arvatavasti kaasasolija), pidasid neid pärisnimedeks, Rjuriku vendadeks. Ent Rjurik ise oli olemas, ja seda vähemalt 95-protsendilise tõenäosusega.

Nii möödubki 2012. aastal 1150 aastat tema saabumisest linna, mida varem ja taas täna kutsutakse Veliki Novgorodiks.

Seda on otsustatud hakata pidama Vene riikluse sünniks.

Ajalugu on alati tänase päeva nägu.

Asi selles, et eriti Mihhail Pokrovski juurutatud Kiievi-Vene hüpotees, mis vahepeal ainuõigeks ja ametlikuks kuulutati, ei sobi enam hästi. Ja seda nii Ukraina kui Venemaa poolt vaadatuna.

Minu ukrainlastest sõbrad on selle vastu alati protesteerinud. Mis oli Moskva suurvürstil asja Kiieviga? Mitte mingisugust!

Meie võiksime paralleelina ette kujutada, et soomlased teeksid Lembitust oma rahvuskaaslase. Ise nad ristijate vastu suurt ei sõdinud, kuid üks reaalne kangelane ei tee Kalevala tegelaste kõrval paha. Nõnda hakkaksidki nad Lembitut pidama oma kansallissankari’ks.

Mida tunneksime meie? Aga just seda röövitusemaiku on ukrainlased tundnud aegade jooksul ning tunnevad tänagi.

Venemaa poolt vaadatuna pole kuigi kena, kui riikluse juured asuvad välismaal. Miinused kaaluvad üles plussid. Ühelt poolt annaks nagu õiguse pretendeerida Ukrainale kui nn iidsele Vene alale, teiselt poolt on lugu sama veider kui see, et Prantsusmaa esimene pealinn oleks olnud Berliin.

Nii kuulutatakse aastal 2012 ametlikult välja, et Vene riiklus sündis 1150 aastat tagasi 862. aastal Novgorodis, Irboskas ja Belozerskis. Pole just eriti ümmargune number, kuid paremat ei anna lähima mõnekümne aasta jooksul kuskilt võtta.

Venemaal pole ajalookäsitlus siiamaani lahus päevapoliitikast ning seda tähtsat otsust tuleb kuulutama president Putin isiklikult. Ka olevat just tema paari teise võimaluse kõrval langetanud otsuse Novgorodi kasuks.

Juba on teada, kes saab presidendiks! Meiegi turismirühm nägi septembris 2011 ettevalmistusi selleks tähtsaks külaskäiguks nii Irboskas kui Novgorodis. Sellest räägiti avalikult kui suurest aust.

Suur-Novgorodi Vanamuusika Keskusele võib niisugune mõneti pentsik ponnistus teha vajaliku rahasüsti ning väärikas asutus tõuseb siis uuesti jalule.

Seda tahaks küll. Ja isegi väga.

Olev Remsu

Selles numbris

• Indrek Jääts. Rännakud ööpoolsetesse maadesse
• Olev Remus. Elitaarne mees Harry Männil
• Reisikirjandus: Tiit Pruuli soovitab
• Reisikirjandus: Kaks kaptenit
• Suusad sõidukorda
• Mobiiliga välismaale
• Juhtub... külmavõetud näpud
• Külm ja kuum
• Matkale. Reisile. "Kaaluta" olekus
• JAKUUTIA: koht, kus šamanism ja rock kokku saavad
• Külmale maale: Barentsi vetevalla merelised söögid
• Vello Park: mägedes inimesed ei vanane
• Elu olümpiahõngulises suusamekas
• Märkmeid tiirult TATARIMAALE
• TADŽIKISTAN, DUŠANBE. Karl Marx ja Friedrich Engels.
• Monopurjetaja Uku Randmaa - ihuüksi maailmapallile tiir peale
• NOVGOROD, multikultuursuse ime
• Räätsa-TEST: soole ja lumele?
• Reisimärkmeid BELOMORSKAJA KARELIJAST
• OOKEANIST OOKEANINI: viiekesi ratastel läbi Patagoonia
• Otsigem pärleid KODUÕUELT!
• UUS-MEREMAA: sõnas ja pildis
• Go Reisiajakiri 34 – Veebruar 2012