Oliivikuningriik Messeenia
Mandri-Kreeka edelaservas Peloponnesose poolsaarel asuv Messeenia on paik, kust eheda maalilise Kreeka maaelu otsijad leiavad veel üles oma unistuse. Oliivisalude vahele jääb vapustavat ürgset loodust, ranniku- ja mägikülad näitavad oma lummavat tõelisust, justkui postkaardilt maha viksitud rannasopid pakuvad mõnusat mitmekesisust ning külatavernid kingivad piirkonnatruud kulinaarset naudingut.
Selleks, et mõista siinse maanurga võlu, alustame ajaloo radadel ja rändame sealt edasi tänasesse pärisellu. Kiikame kaluri- ja oliivikasvatajate küladesse, suhtleme eriliselt külalislahke kohaliku rahvaga. Naudime puhast toitu ning päikest, merd ja mägesid. Sukeldume looduse rüppe ning õige vähe riivame ka läikima löödud edevat luksust. Messeeniast leiab seda kõike.
Antiikaja Messíni
Antiikne Messíni on Mükeene, Olümpia ja Epidauruse kõrval olulisemaid arheoloogilisi paiku Peloponnesose poolsaarel.
Ithomi mäe jalamil paiknev ligi 400 aastat eKr rajatud linn on väga hästi säilinud ja annab suurepärase pildi tolleaegse tsivilisatsiooni võimsusest. Üheksa kilomeetri pikkuse linnamüüri sisse jäävad uhked marmorist templid, teater, agoraa ehk turuväljak, võimas staadion, gümnaasium, rääkimata Arkaadia väravast, purskkaevudest ja 140 pjedestaalist, millele olid püstitatud tolle aja Messíni suurmeeste ja kangelaste kujud.
Antiikne linn harmoonias seda ümbritseva looduse ja mäenõlval kõrguva Mavrommati külaga, mille taverni suurelt terrassilt kogu seda vägevust ühes pildis hoomata saab, jääb maagiliseks kohaks iga inimhinge reisimälestustes.
Maagiaga põues on hea edasi liikuda. Sõidame mõõda Messíni lahe rannikut lõuna poole ja seame sihiks väikese rannikuküla Kalamaki.
Kalamaki rannik
Teel sihtpunkti läbime pigem üksluisena näiva tänapäeva Messíni ja palju põnevama rannaküla Petalidi, kus iga hommikut kalaturuga alustatakse.
Vaid mõni kilomeeter hiljem keerame mööda Kalamaki ainsat rannikule suunduvat teed alla mere äärde. Nii nagu massiturismist eemale hoitud paikadele kohane, ei näita suurelt teelt selle looduse kunstiteose suunas ükski silt. Rannik on palistatud erivärviliste marmorseinte ja skulptuuridena tunduvate kivirahnudega. Siin on võimalik natukene rännakuretke panustades, mööda kive turnides ja veidi läbi vee sulistades leida ka suvitusaja kõrgperioodil rannasopp, kus kogu päeva jooksul ei kohta ühtegi inimest. Saab olla enda ja omadega, pidada piknikut, supelda, snorgeldada ja nautida vaadet teisel pool lahte Mani poolsaarel kõrguvatele Taÿgetose mägedele. Põnev on teada, et Messíni lahe laius selles kohas on napid 25 kilomeetrit, kuid kusagil seal poole tee peal terve kilomeeter sügavust.
Pärast hingekosutust vete ääres tuleb rõõmustada maitsemeeli. Jätame korraks ranniku ja sõidame oma kolm kilomeetrit mäest üles oliivikasvatajate külla Achladochorisse. Repliigi korras tuleb öelda, et kusagil sealkandis on juba mõned aastad siinkirjutaja kodu- ja hingerahu paik.
Achladochori tavern
Igas korralikus Kreeka külas peab olema kirik ja tavern. Väikeses Achladochori külas on kogunisti kolm pühakoda ning neist kõige suurema kõrval piirkonna üks autentsemaid tavernisid. Kirik ja kõrts on samuti omavahel väga lähedastes suhetes. Kui parasjagu juhtub, et hetkel kirikus teenistust ei toimu, aga sa tahad minna jumalakoda uudistama või kogunisti palvetama, siis võtme sinna sisse pääsemiseks saad küsida justnimelt tavernist.
Tavernikultuur on loomulikult kaetud traditsioonidega, värske kohaliku toorainega, aga ka vastutustundega oma kogukonna ja külaliste ees. Achladochori tavernis ei tooda sulle ette menüüd, vaid kutsutakse valiku tegemiseks kööki, paotatakse potikaasi ning lastakse nina ja silmadega oma valik teha. Sellist suus sulavat tomatikastmes loomaliha, küpsetatud artišokke ja kõike muud, mida seal pakutakse, ei leia ühestki turistipesast.
Nüüd aga pai saanud kõhuga rahulolevalt edasi. Järgmine siht on Messeenia romantikapealinn Koroni. Teel sinna on nii mõndagi põnevat erinevatele nõudmistele ja vajadustele. Chrani liivarannad koos rannabaaride, muusika ja kokteilidega või Charokopio kitsaste tänavatega ja kõikjal kohvikutes täringuid veeretavate ja viinamarjapuskarit mekkivate vanameestega on väga kreekalik küla.
Koroni
Seda kahtlemata imekaunist linnakest nimetatakse Messeenia pärliks ja nii, nagu läigivad pärlid, läigib ka Koroni. Natuke kommertslik, aga kahtlemata on seal paljutki, mida vaadata. Juba linna sissesõit üle mäenuki võtab hingest kinni. Imeline vaade järsule nõlvale rajatud linnale ja selle helesinise sillerdava veega paadisadamale muutub allapoole sõites kitsaste tänavate kaskaadiks ja õige pea rannapromenaadiks koos paljude kalarestoranide, tavernide ja lokaalidega. Koroni asub maanina otsas, mille tippu ehivad vana merekindlus ja klooster. Teisel pool maanina laiub kilomeetreid pikk ja liivane Zaga rand.
Kui Koronile ring peale tehtud, läheme edasi ja nuusutame mütoloogia hõngu. Sõidame läbi ajaloolise ja veneetslaste poolt ehitatud linnusega kindlustatud Methoni muinasloolisesse Pilosesse – Nestori kuningriiki.
Pilos
Tänapäeva Pilos on Messeenia glamuurikants koos rannikul uhkeldavate hotellide ja lähedal asuvate Costa Navarino golfiväljakutega. Kaunis ja puhas linn, kuid selleks, et mõista selle koha hõngu, tuleb veidi süüvida mütoloogiasse. Ega asjata ole Pilos mainitud mõlemas Vana-Kreeka eeposes ehk „Iliases“ ja „Odüsseias“.
Müüdid räägivad, et Herakles tappis Nestori isa ja vanemad vennad, aga kuna noorimat poega kasvatati Pilosest eemal, jäi ta ellu ning koju naastes sai temast Pilose valitseja. Nestor oli Trooja sõja kangelane ja üks argonautidest, kes kuldvillaku järel käis.
Pilose tegelik ajalugu on sama auväärne kui tema koht mütoloogias. Nimelt leiti eelmisel sajandil linna lähedalt üle 3200 aasta vanune linnus, mis ulatub tagasi hilisesse pronksiaega ja Mükeene kultuurini.
Pilose väga sisukas arheoloogiamuuseumis saab huvi korral selle kõige kohta rohkem teada.
Pilosest vaid loetud kilomeetrid eemal Costa Navarino rannikul ilutseb Voidokilia laht. Seal teeme järgmise pikema peatuse.
Voidokilia laht
Kui sulle satub kätte mõni klantsfotodega Peloponnesose poolsaart tutvustav pildiraamat, siis ilutseb seal kindlasti mõni pilt Voidokiliast. Puravikukujuline, kristallselge helesinise vee ja valge liivaga rand on eeldatavalt tänu kõrval laiuvale loodusreservaadile vaba igasugusest kaubandusest. Puhas loodus.
Rannamõnude nautlemise vahele tasub teha kindlasti üks rännak laguuni serval kõrguva mäe otsa. Seal tipus nukrutsevad Navarino kindluse varemed, kuid poolel teel üles leiate midagi põnevat – Nestori koopa. Julgelt korvpallisaali suurune koobas on muljetavaldav ja koopasuult avanevad alla laguunile vapustavad vaated. Kogu retk ei võta rahulikult kulgedes tundigi, aga reisimuljete pagasisse jätab kahtlemata kustumatu jälje.
Võtame nüüd kursi seekordse reisi lõpp-punkti Kalamata peale, kuid poolel teel sinna teeme ühe loodusesõbra jaoks kohustusliku peatuse – läheme metsa ja otsime üles ühe eriti käreda mägijõe.
Polilimnio kosed
Retk alla järskude seintega mägiorgu nõuab veidi füüsilist pingutust ja soovitatavalt hea pidamisega jalanõusid. Klaarselge allikaveega mägijõgi laskub ürgse lehtmetsa varjus astmeliste koskedena allapoole ja täidab niimoodi viisteist väikest järvekest. Kivine matkarada kulgeb vahelduvalt mõlemal pool mägijõge ja teisele poole vett saamiseks tuleb nii mõneski kohas üle purde kõõluda. Polilimnio koskesid tuleb kindlasti vaatama minna päevasel ajal, kui päike mägiorgu sisse paistab ja valgus oma mängudega silmale veel lisailu pakub.
Ürglooduse vägevusest lummatud, võtame nüüd sihi oma reisi lõpp-peatusesse.
Kalamata
Messeenia halduskeskus Kalamata on oma rahvaarvult Pärnust veidi suurem sadamalinn. Rohkem kui linn ise on maailmale tuntud siinsed kuulsad sama nime kandvad lauaoliivid ja muidugi tänu ümbruskonna eriti soodsatele looduslikele tingimustele alati kvaliteetne oliiviõli.
Seda linna külastades on lausa kohustuslik käia ära igal kolmapäeval ja laupäeval peetaval Kalamata taluturul. Turukultuur on Kreekas nii sügavale juurdunud, et valdav enamik iga pere toidukraamist veetakse koju ikka turult. Vahemere ääres lihtsalt peab turumelu kogema.
Jalutuskäik vanalinnas tasub kroonida ronimisega 13. sajandil ehitatud kindluse varemete juurde ja nautida sealt ülevalt kauneid vaateid linnale, mägedele ja rannikule.
Rand ja mööda seda kulgev mitmeid kilomeetreid pikk promenaad pakub mõnusat olemist nii päeval kui ka ööl. Lugematu hulga tavernide, restoranide, lokaalide ja klubide seast leiab endale sobiva igaüks, kel plaan linna ööeluga tutvust teha või lihtsalt suveõhtut mõne külma joogi ja maitsva roaga täiustada.
Jahisadama juurest pakutakse õhtuseid lõbusõite puust karavelliga Messíni lahele, et tuledesäras Kalamatale ka mere poolt pilk peale heita.
Ringkäigule mööda põnevat ja mitmetahulist Messeeniat võiks lisada veel hulga teisigi peatuspaiku, ajaloolisi või vapustavalt kauneid kohti, aga jäägu nende avastamisrõõm igale reisisellile endale.
Tekst: Mart Rätsep
Foto: Urmas Volmer
Selles numbris
- Raamatuarvustus
- Meri vemmeldab
- Oliivikuningriik Messeenia
- Anton Ptuškin – Ukraina kuulsaim reisimees
- Rännates Lääne-Iirimaal
- Singapur – linn kui arhitektuurikonkursi kavand
- Kas Sumba on parem kui Bali?
- Reis Kanadasse – elu nagu filmis
- Arktika serval
- Mesinädalad Loodeväilas
- Rene Satsi: „Olen saatuse silmis ilmselt väga raske klient.“
- Kaks tiiru ümber maailma
- Uruguay – turvaline ja lapsesõbralik roheenergia lipulaev
- Aga Pakistan ei ole ju Euroopa?
- Rumeenia. Kuidas varisevad režiimid
- Tooteuudised
- KROONIKA
- GO Reisiajakiri 100 – Juuni 2023
