Õnnelik vulkaanivallutus
Fotograaf Rene Suurkaev käis La Palma saarel aktiveerunud vulkaanilõõride tegevust jäädvustamas.
La Cumbre Vieja (’Vana tipp’, The old peak) on aktiivne vulkaan Hispaania Kanaari saarte hulka kuuluval väikesel La Palma saarel. La Palma on pindalalt sarnane meie Hiiumaaga, kuid täis järske mägesid ja kuristikke. Ülejäänud maailmaga ühendab saart praami- ja lennukiliiklus, kohapeal sõidetakse aga peamiselt auto või liinibussiga, kondiaurul liikumine nõuab mägedes aega ja vastupidavust.
Enne seda, kui hispaanlased saare 15. sajandil koloniseerisid, elasid siin berberiverd kohalikud, Aurita või Guanche rahvad, kes praeguseks on jäänud vaid ajalukku. La Cumbre Vieja vulkaan on mõõdukate vahedega siin saarel ka varem lahvatanud. Hispaanlaste arvepidamine märgib ühtekokku kaheksat vulkaanipurset, millest viimane toimus 1971. aastal. Selle aasta septembris aktiveerunud vulkaanilõõrid on eakate kohalike võrdluspildis aga tunduvalt jõulisemad ning laavajõgi laiem.
La Palma lääneküljel kõrgustikes asuva vulkaani laava on voolanud üle banaaniistanduste ja majakeste ning suubunud Atlandi ookeani. Paljud on küll kindlustatud, aga sellest ei piisa, sest tahkunud laavakivil ei kasva miski ja see on erosioonile tundlik. Musta huumorina võiks märkida, et tänu laavale saar ka vähehaaval kasvab. Lähemal vaatamisel tundub, et kogu saar vaid laavakivist koosnebki. Uurin teadlastelt, kes tänaval proove võtavad, ka laavaklaasi kohta. Paraku pole siinkandis sobivat happelist keskkonda obsidiaani ehk laavaklaasi tekkeks.
Taevast laskub päevast päeva aherainet – vulkaanilist tuhka – ning õhus on sõltuvalt tuulest ka väävli ja muude huvitavate ühendite lõhna. Maske kantakse siinkandis mitmel põhjusel, enamik eelistavad respiraatoreid ning reeglid tunduvad karmimad. Nii mõnelgi on ees kaitseprillid, sest mida lähemale vulkaanile, seda raskem on silmi lahti hoida. Ei tasu unustada, et 15 minuti jooksul tappis Vesuuvist väljunud tuha- ja gaasipilv pea kõik antiikse Pompei elanikud.
Visuaalselt kõige huvitavam on vulkaani ja laavat vaadelda öösel. Harjumatu halvaendeline punane kuma taevas tekitab algul leebet õudust. Päevasel ajal sõltub kõik tuhapilvedest ning ka päikesepaistest. Oli päevi ja öid, kus vulkaanikollet polnud nähagi ning pidi leppima vaid tugeva mühina ja lõhnadega. Poole une pealt ärgates tekitas aknaklaaside värisemine ja laavakohin kummalist rahu.
Päevasel ajal mõjub pidev laava plahvatamine palmide ja muidu rahumeelsete kujundite taustal sürreaalselt. Hämaras ja pimedas aga toovad end nähtavaks ka teistsugused energiad. Vulkaani kohal kõrgemates tuhapilvedes tekivad jääkristallid ning nende omavahelisel hõõrdumisel staatiline elekter, mis avaldub välguna. Ühele pildile õnnestus see ka jäädvustada ning ma olen selle üle uhke. See foto sümboliseerib minu jaoks seda, miks selle reisi ette võtsin. Õnnelik kalkuleeritud juhuslikkus pole enam vaid õnn.
Tekst ja foto: Rene Suurkaev
Selles numbris
- Raamatuarvustus
- Lennuhirmust psühholoogina
- Lõhnade ja maitsete bukett Fääri saartelt
- Liina Saar: "Reis Gambiasse mõjutas sügavalt"
- Maailma pikim rippsild võtab kõhu alt õõnsaks
- Õnnelik vulkaanivallutus
- Reisija räägib
- Eesti Arstid Aitavad Maailma. Keenia 2021
- Kui palju inimene õnneks vajab ehk elu surfibussis
- Seiklejahingega seljakotirändur Tõnu Grünberg
- Sokotra – saar, kus ärkad tulnukate kõrval
- Müstiline Manasarovari järv
- Chan-budismi mõtluslaager
- Unenäoline Tiibet – 20 aastat hiljem
- Külas Tšingis-khaanil II osa
- Hille Hanso: „Kõik on suhteline – tegelikult pole mingit terviklikku „ida“ olemas.”
- TOOTEUUDISED
- KROONIKA
