Õnnelikud sipelgad, mustad mäed ja kasside linn

Maakaarti vaadates tundub Euroopa pisike kui saiapuru ning Eestit pole prillikandjal palja silmaga üldse võimalik eristada. Kes aga vähegi puuhalust uudishimulikum, teab, et ilu ei pea olema laiali määritud sadadele tuhandetele ruutkilomeetritele. On paiku, kus põhjused, miks üldse elada ja hingata, sulle tihke kontsentraadina kandikul kätte tuuakse. Üheks selliseks muinasjutumaaks on Eestist veel tükk maad pisem Montenegro. Türkiissinise veega fjorde embavad uhked mäed toovad kõigepealt pisara silma ja tekitavad lõpuks sellise üledoosi, et tahaks kasvõi paar minutit mõnd lagedat loopealset jõllitada.

Reisimiseks on hulk võimalusi, neist kiireim kahtlemata lendamine. Meie pere ei lenda, õigemini mu naine ei lenda. Tal on miski, mida mina oma peas B.A. sündroomiks nimetan. No teate küll toda kuldketifetišiga jõmmi „A-rühmast“. Kuna mul pole südant oma kallist kaasat silmaringi laiendamise ja elamuste kogumise eesmärgil iga jumala kord oimetuks muuta, liigume ringi autoga. Istun rooli alati kerge südamega, sest kõik alates ööbimistest kuni vaatamisväärsusteni on patsiendi poolt välja otsitud. Isegi asjatundmatule spontaansena tunduv lõunasöögiettepanek kätkeb endas juba konkreetset istumiskohta, mille menüüd reisikorraldaja peast deklameerida võib.

Seekord oli naisukesel planeerimist tavalisest rohkem, sest kuigi Montenegros on käibel eurod, pole too väikeriik Euroopa Liidu liige. Seega maksab helistamine ja andmeside seal meie jaoks rohkem kui palgamõrvari tellimine. Ka ei sobi sealsetele politseinikele meie plastload. Ja et Montenegrosse enam-vähem otse jõuda, tuleb läbida veel teistki Balkani riiki, mis euroliitu ei kuulu – Bosnia ja Hertsegoviinat. See tähendab omakorda tüütut sitsimist piiripunktides.

Ma ei hakka teile rääkima sadade liiklussaartega põrgulikust Via Balticast ega Poola lõpututest kiirteedest, ka Bosnia ja Hertsegoviina liiklusummikud jätan kõrvale. Seda kõike oli vaja, et jõuda tõotatud maale. Ja jõudsime me sinna õhtuhämaruses. Teed läksid aina kitsamaks ning lõpuks liikusime vaevu mööda mäeservadel vonklevat kruusast lehmarada ja üritasime ignoreerida vaid mõnekümne sentimeetri kaugusel kannatlikult ootavat musta tühjust. Piiriputkas seebikat vaatav vahva vunts viipas laisalt käega ja suunas meid kägisevale puidust sillale. Selle ületamine tundus sama turvaline kui pärast väikest kanepipopsu pilvelõhkuja serval kukerpalli veeretada. Kui sillast eluga üle saime, olid platsis järgmised piirivalvurid, kes meid esialgu pildistamise eest noomisid, kuid siis leebusid ja kordonisse jooma kutsusid. Arvestades lõhnu, mis nende bussiaknast lendusid, poleks pidu tõenäoliselt enam väga kaua kestnud, seega keeldusime viisakalt. Esimesed märgid näitasid igatahes, et elu nautida montenegrolased mõistavad. 

Vastupidiselt rõõmsameelsetele inimestele on sealsed oravad murettekitavalt suitsidiaalsed. Enamikust teele tormavatest kohevsabadest õnnestus küll mööda vingerdada, kuid kuna inimesele enda elu ikka kõige armsam on, nägi asfalt välja, nagu oleks ülemeelikud härjapõlvlased sinna oma karvamütsid maha visanud. Niigi tontlikule vaatepildile lisasid ärevusjudinaid valgustamata tunnelijupid, kus vastutulevast autost möödumiseks oleks pidanud mööda seinu sõitma. Suur oli me rõõm, kui lõpuks asustatud punkti jõudsime ning oma reisiväsimuse paari külma õlle ning kriminaalselt maitsva grill-lõhe vastu vahetada saime.

Mäed, kõrgus ja kämpingud 

Mis seal salata, mägedes on ka südasuvel jahe, kuid järgmisel hommikul kämpingust välja astudes ei tekitanud külmavärinaid mitte karge ilm, vaid lummav vaade. Kui üldse kuidagi tolle hetke emotsiooni kirjeldada, siis olin nagu üdini õnnelik sipelgas. Ja puhkus alles algas. Meid ootas ees päev Durmitori rahvuspargis. Lihtsatele eestlastele oli meeliülendav juba tõus platoole, kuid seda, et me järgmised tunnid ainult vaikides õhku ahmime, poleks osanud karta. Siiski, vahele kostis ka niutsatusi. Kellel heldimusest, kellel hirmust. Kui oled lamemaalane, võib mägedes katus ära sõita küll. Samas andsime endale aru, et kui suvel on uitavaid lambakarju ja vöö kõrguselt mööda sõudvaid pilvi kena kaeda, siis talvel eelistaksime koduses lörtsikirmes ketsi vilistada, mitte Montenegro mägiteedel ratastele veetud kettidega surma otsida.

Kui kusagil on miski, mis turiste tõmbab, jagub ka karvaseid käsi, mis ilulejatelt rõõmsasti raha ära korjavad. Muidu lahked montenegrolased valdavad seda kunsti hästi. Üks asi on äritseda suveniiridega või kutsuda inimesi end vigaseks kiljuma ühel paljudest kaljude vahele veetud zip-line’idest. Kõrgem pilotaaž on lihtsalt teele astuda ja teatada, et ilma maksmata edasi ei tohi minna. Hangeldamisest rääkides – Montenegros võib puskarit ajada ja seda müüa iga kodanik. Seepärast olid kõik teeservad täis tahtejõu abil koos püsivaid kaubikunartse, mis olid maast laeni täis kahtlase välimusega pudelid. Neist peenematel võis isegi kodus prinditud sildike peal olla, kuid see polnud obligatoorne. Tähtis oli ju sisu ja see oli vähemalt meie sõltumatute teadlaste grupi andmeil eranditult iga katsekorra puhul jumalik.

Liiklus Montenegro moodi

Et ma oma jutujärjega juba teeserva jõudsin, kasutan võimalust ja räägin Montenegro liiklusest. See võib põhjamaalasele tunduda esiti pelutavalt hüsteeriline, kuid on tegelikult viisakam, sujuvam ja turvalisem kui mistahes muus riigis. Kõigepealt ei saa mööda faktist, et kuigi riigi ühest servast teise on naeruväärsed 120 kilomeetrit, on keskmine kiirus teedel nii madal, et rollerimehed autode kõrval naljalt häbisse ei jää. Vähe sellest – unise kilpkonna tempos kulgemiseks on mustade mägede maal vähem teid kui staažikal saekaatrimehel sõrmi. Taolised tingimused tekitavad paratamatult lõputuid liiklusummikuid, kus liikluseeskirjal on sama suur väärtus kui läbi sirvitud tabloidajalehel. Signaalitatakse, sõidetakse üksteisele ette ja pargitakse, kus juhtub. Esimestel päevadel tahaks pimedas raevus kõik autojuhid ükshaaval maasse taguda nagu lambavaiad, aga kui sind ennast esimest korda vahele lastakse või kui sadadest masinatest koosnev rong kannatlikult ootab, et valesti läinud manöövri järel end ümber pöörata saaksid, hakkad vaikselt taipama. Tolles pealtnäha kaootilises anarhias on inimlikkuse ja viisakuse juhitud salareeglid, mis paarist õnnetust teejupist maksimumi välja võtta aitavad. Oleks meie reisi ajaks Montenegrosse korraga ümber tõstetud kõik Eesti juhid, ootaksin vist siiamaani hoovist teele pääsemist.

Aastatega on selgeks saanud, et ühe reisiga tervet järjekordset riiki ära ei võta. Ja kui võtadki, siis on see olnud lihtsalt üks arutu võidusõit, mille ainsateks mälestusteks jäävad tanklakabanossid ja närviliselt tukslev veresoon meelekohal. Seepärast tasub viibida pikemalt ühes või teises paigas ning see endale päriselt tuttavaks teha. Ja kui kellelgi kihelus peale tuleb, võib alati väikesele väljasõidule torgata. 

Kotor – kõigile midagi

Meie põhistaabiks Montenegros sai Kotor. Ühest küljest on see lihtsalt üks pisike kuurordikene. Mõni kilomeeter rannariba, mis kubiseb Barbiedest ja Kenidest ning mille servas värskeid mereande pakkuvad restoranid juba aroomidega möödajalutaja kõhu ära täidavad. Mis siis veel, kui julguse kokku võtad ja päriselt midagi tellid. Mereannifännina viibisin justkui imedemaal. Olete te kunagi süües heameelest pisara poetanud? Vaat mina elus esimest korda Kotoris poetasin. Tuunikalasteik, mis oli üle valatud krevetikastmega ning mille kõrvale pakuti merekarbirisotot, oli köögimaailma kunstiteos. Mmm, suu hakkas jälle vett jooksma.

Täiesti omaette vaatamisväärsus on Kotori tilluke vanalinn. Muidu on see kitsaste tänavatega kivine labürint üsnagi sarnane teiste taoliste Vahemere ääres turritavate kindluslike taristutega. Kotori eripäraks on aga kassid. Teatavasti tähendab ka linna nimi tõlkes kasse ning karvastest lemmikloomadest on kotorlased endale maskoti teinud. Kasse lebab tõepoolest igal müürijupil ja kõrtsiuksel. Neid söödetakse, neid saab silitada ja neile on justkui kõik lubatud. Kogu see nurruv nunnutus varjab aga nukrat reaalsust. Olgu, hulkuvad kassid on ära steriliseeritud ja neid tunneb ära selle järgi, et ühel kõrval pole tippu. Omavalitsus on sellega justkui oma panuse andnud. Maskottidel on küljes kõik liigiomased haigused, kuid veidral kombel ei saa nad ka otsa. Kuidas nii? Varjatud vastuseks on vanalinna ühele väljakule rajatud kassimajakesed, kus askeldavad väljaveninud kõhtudega räsitud emakassid oma poegadega. Osa hulkuvaid kasse on teadlikult lõikamata jäetud ning uut verd tiksub tasakesi peale. Need, kes tänavatel hinge heidavad, kaovad märkamatult koos varahommikuse prügiga. Ahjaa, prügi on montenegrolaste üks põhilisi murekohti. Kuigi on näha, et riik näeb ropult vaeva, et olukorda ohjata, kuulub ilusa vaate juurde pahatihti ka kotitäis põõsasse takerdunud prahti. 

Üks vaade ajab teist taga

Aga keskendugemgi pigem nendele ilusatele vaadetele, mida Montenegros on lõputult. Kui mõnes muus riigis pead ühte või teise kaunisse paika sõitma, siis Montenegros oledki kogu aeg juba kohal. Alati võib muidugi olukorra enda jaoks keerulisemaks mängida. Üks võimalus selleks on Kotoris mäe otsa ronida. Nimelt palistab ühte sealselt kaljuserva tipust veepiirini vana kindlusemüür oma vahetornide ja pisikese kirikuga. Et toda mäetippu võtta, tuleb ärgata vara, sest te ei taha 38-kraadises kuumuses üliinimlikke pingutusi tehes südarit saada. Varajasel ärkamisel on oma boonus, sest siis võite kuulda mägedes ulguvaid hundikarju. Loomulikult küsivad müüri haldajad enesepiitsutamise eest ka raha, kuid targemad turistid kasutavad mäkke tõusmiseks kiviklibust serpentiini, ronivad tipus mööda eelkäijate paigaldatud redelit ühest laskeavast sisse ja jalutavad pärast nagu õiged mehed, ise pingutusest jalgu võdistades, ametlikust väljapääsust läbi ja joonelt lähimasse kõrtsi hommikust õlut nautima. Ma lihtsalt pean ära mainima, et kuna riik on väike, siis neil on ainult üks kohalik õlletootja. Õnneks on see ainus õlu neil kuramuse hästi välja tulnud.

Tuleb tunnistada, et nädalaga, mis Kotoris veetsime, sai too väike linnake koduselt armsaks. Sama lugu oli ka meile maja üürinud vitaalse hallipäise itaallasest härraga, kes saatust narrides poolpaljalt Vespaga ringi kihutas. Kotori ümber on teatavasti palju märgilisi paiku, mille iga sinnakanti sattunud reisisaatejuht seibideks nämmutab. Seepärast ei raiska ma niigi nappi leheruumi näiteks Sveti Stefanile. Kuigi kohalikud on sellest järjekindla turundusega teinud riigi kõige kuulsama maamärgi, jääb Sveti Stefan lihtsalt üheks muuliga maismaa külge aheldatud rikkurite saareks, mida lihtsurelikud kaldalt igatsusohete saatel imetleda võivad.

Üllatavad hetked tekivad ootamatult

Elu on näidanud, et põnevad sündmused leiavad tihtilugu aset just turismilõksudest eemal. Ehk olete kuulnud, et varem oli Montenegro populaarseks puhkusepaigaks vene turistidele. Isegi kui mõned tolle riigi kodanikud sel aastal Kotorisse ära eksisid, rääkisid nad arusaadavatel põhjustel oma emakeeles vaid sosinal. Seda põnevam oli kusagil mägede vahel, kus lõpuks pärast pikka vonklemist kitsas rada üldse otsa lõppes, sattuda veidrasse oaasi, mida majandas vene perekond. Lahtiselt ringi paterdavad haned ja pealetükkiv eesel käisid lageda taeva all tegutseva kalarestorani juurde. Kui kõht täis ja arve makstud, ulatati võti, mis avas salapärase musta ukse krundi nurgas. Nimelt oli pererahvas kauni kose luku taha peitnud ning lubas kümblema vaid kunded. Päris kõnekas detail. Pole vist tarvis öelda, et kunded olid suuremalt jaolt omanike valjuhäälsed rahvuskaaslased. Visuaalselt muidu imeline komplekt tekitas seega siiski piisavalt ebamugava tunde. Omamoodi rahuldust pakkuv oli parklasse jõudes näha, kuidas kaks Ukraina numbrimärkidega maasturit ühe Vene auto kinni parkisid ning neist väljunud seltskonnad angerjapraadi nõutama suundusid. Kuigi olukord oli intrigeeriv, otsustasime rahvusvahelisest kohtumisest vabatahtlikult ilma jääda.

Lõpetuseks

Meeldejäävaid karaktereid kohtas Montenegros igal sammul. Tahaksin teile pajatada riigi suurimal järvel koos vendadega paaditripiäri ajavast Gameboy Tetrisest, maavärina järel tühjaks jäänud Godinje külas lapsepõlvekodu üles putitavast Winnetoust, mägedes ööbivaid Eesti turiste truult valvavast krantsist Bobikust ja Albaania piiri ääres asuvas Ulcinj’i linnakeses rõõmsalt keedumaisi jõhverdavatest moslemitest, aga leheruum saab otsa. Eks tegelikult olekski kõige mõistlikum teil endil Montenegrosse minna ja sealne imeline loodus ühes imeliste inimestega üle vaadata. Olen kindel, et te ei jõua ära imestada, kui sarnased meie riigid ja rahvused tegelikult on.

Tekst ja foto: Üllar Priks

Selles numbris

• Raamatuarvustus
• Väikelapsega talvel matkama?
• Maitse üle ei vaielda – rahvusköökide maitsesegud
• Vanus on vaid number – Penangi avastamas
• Polaarsuvi Arktikas
• Sõda uimastitega – kas õigustatud võitlus või vastutustundetu rapsimine?
• Eesti sõdurid Põhja-Norras
• Kristiina, mis Londonis ka toimub?
• Ukraina kultuuripärandi kaitsel
• Vaprus on ukrainlastel DNA-s
• Kolmepäevane sügismatk Hispaanias
• Õnnelikud sipelgad, mustad mäed ja kasside linn
• Jens paradiisisaarelt: „Mõni koht lihtsalt on nii äge, et peab ka teistele näitama.“
• Olev Remsu reisidest ja reisimisest
• Tooteuudised
• KROONIKA