Oo, Istanbuuuul…

Nii nagu esimene armastus, jätab mõni linn südamesse jälje. Istanbul on üks nendest, tunnistab Liisa Talving.

Kas olete kunagi mõelnud, miks meenutab enamik Istanbulis käinud kirjanikke linna oma memuaarides läbi nukrameelse ja igatseva võtme? Miks ei ole Istanbuli kujutavad maalid ega gravüürid kunagi säravates toonides? Miks ohkab enamik türklasi selle linna nime kuuldes melanhoolselt ja hakkab vaikselt ümisema tuntud viisikest “Oo, Istanbuuuul...”? Kui ei teaks, et jutt käib linnast, võiks arvata, et õhatakse oma esimese armastatu järele. Lubage ma räägin teile, miks.

Istanbul – ainus linn terves maailmas, mis asub kahel erineval mandril – tekitab tõepoolest hinges kummalise, romantiliselt nukrameelse tunde. Näiteks siis, kui kõnnid Kuldsarve lahe kaldal ja jälgid kümneid, sadama elava sagimise kiuste mõttesse vajunud kalamehi; hingad sisse Istanbuli ülikooli vana hoone lõhna, jalutad stoilisse unne vajunud pašade surnuaial, uudistad kolletunud raamatulehti juhuslikult leitud tolmulõhnalises antikvariaadis või istud metroos kõrvuti töölt koju sõitva, päevast väsinud linnaelanikuga.

Selles linnas tunneb igal sammul vana ja võimsa, aga praeguseks kadunud suursugususe hõngu – astu näiteks Taksimi väljakul nostalgiatrammi peale (täpselt samasugust võib näha 1950. aastate fotodel Istanbulist), sõida mööda linna Euroopameelset osa ja kujutle, kes elas nendel tänavatel sadakond aastat tagasi. Naudi õhtuti kitsast, astmelist ja välikohvikutest pungil Prantsuse tänavat ning kuula elavat muusikat. Eksi ära kohalikku getosse, kus naised lastekarjast ja uhketest, aga lagunenud majadest ümbritsetuna tänaval maas istuvad ning lõkke kohal maisi praevad. Või võta ette retk Istanbuli kõrgklassi linnaossa Bebeki, kus autode asemel kasutatakse õhtul töölt koju tulemiseks isiklikku jahti, millega loojuva päikese taustal oma Bosporuse-äärsesse isiklikku sadamasse seilatakse.

Ja siis on muidugi Suur Ajalugu ise. Konstantinoopoli ja Stambuli ajastu, kristlus ja islam, linna tõusud ja mõõnad peegelduvad vastu igalt poolt – majade seintelt, võretatud akendelt, munakiviteedelt, sadade aastate vanustelt plataanipuudelt, inimeste nägudelt.

Jah, Sinine mošee ongi täpselt nii ilus, nagu see piltide pealt tundub. Pole võimatu, et see tunne, mis moslemeid valdab, kui pargipuude vahelt kuus kullatud minaretti paistma hakkavad, ei jää pühaduse poolest kaugele maha tundest, mis neid valdab esmakordselt Mekasse minnes. Sinine mošee varjutab ümberkaudseid hooneid küll, aga ainult väliselt. Raamatud ei valeta, kui neis on kirjas, et Ayasofya ehk Püha Tarkuse kiriku uhkest uksest hoone pitsiliste õhkõrnade võlvide alla astumine võtab esimese hooga sõnatuks. Ega ilma asjata öelda, et selle arhitektuuriime jahmatamapanev suurejoonelisus on aegade jooksul suurest austustest põlvili surunud nii kristlikud keisrid kui Osmani sultanid, nii ülikud kui nende alamad. Ayasofya on suurepärane uskude, kultuuride ja ajastute segu – nii nagu linn isegi.

Istanbul on helide ja lõhnade linn. Üle linna kõlavad hingematvad palvusekutsed, sadamas pakuvad kalakaupmehed üksteise võidu kõvahäälselt värsket saaki, kriiskavad kajakad, tuututavad laevad. Turul jooksevad kiljudes ja jalgpalli tagudes ringi lastekarjad, tänavatel signaalitavad autod. Kõige selle taustal diskuteerivad emotsionaalselt ja valjuhäälselt üleni musta riietatud araabia turistid ning väheriietatud hispaania turistid. Argiõhtune sagin, pühapäevahommikune vaikus. Keedetud maisi, viiruki, küpsetatud kala, veispiibu lõhn. Maiustuste ja maitseainete aroom seguneb hobusesõnniku omaga, tolmu lõhn tänavale kuivama riputatud puhta pesu omaga. Suurlinnalikult tihe, ent oma lõputute soppide, käänuliste tänavate ning varju pakkuvate parkidega ääretult hubane. Istanbul ongi täpselt nii nostalgiliselt romantiline, nagu kirjeldab oma raamatus “Istanbul. Linn ja mälestused.” türgi silmapaistvamaid kaasaegseid kirjanikke Orhan Pamuk. Istanbuli panoraam ongi täpselt nii nukralt kaunis, nagu näeb seda Omar Sherifi filmis “Härra Ibrahim ja Koraani õied”. Minarettide linn, seitsme mäe linn; ida ja lääne, uue ja vana kohtumispaik. Nii nagu esimene armastus, jätab mõni linn südamesse jälje. Istanbul on üks nendest.

Millest Istanbulis hoiduda?

• Laleli linnaosa, kus asub hulganisti taskukohaseid hotelle, on ringiuitamisele rõhku panevale külastajale küll mugav, sest asub enamikest olulisematest vaatamisväärsustest jalutuskäigu või mõne trammipeatuse kaugusel, kuid õhtusel ajal on tegemist üsna kriminaalse piirkonnaga

• Kesklinnas pakutav hop-on, hop-off linnaekskursioon on aja ja raha raiskamine. Ülevaatliku poolteisetunnise bussisõidu raames näeb ära olulisemad paigad, ent muud infot peale kohtade nimetuse ei kuule. Suur osa ekskursioonist kulgeb väljaspool linnamüüre, kus peale linnamüüride endi suurt midagi vaadata polegi.

• Sultanahmeti piirkonnas ei tasu aega raisata linna elu kunagise keskme, hipodroomi otsimisega, olgugi et ühes eestikeelses reisikirjas on selge sõnaga mainitud ehitise olemasolu (”Ehkki ehitis pole säilinud nii hästi kui Rooma Colosseum...” jne), pole ajaloos mitmete veresaunade poolest tuntud paigast siin juba viimased 800 aastat alles muud kui mälestus. Õnneks on muukeelsed reisiraamatud oma sõnastuses täpsemad.

Selles numbris

• Viikingite jälgedesse!
• Maraton Istanbulis: lõpp hea, kõik hea
• Kontrollpunktijaht Suure turu katuse all
• Oo, Istanbuuuul...
• Esimest korda Indias
• Awrika-maal ellawad ennamiste Negrid
• Veealuse maailma tõeline nägu
• Kaameraga allpool veepinda
• Maailmaklassis haisukeldumised Fidžil
• Viin on tarkadele ja sukeldumine mõistlikele
• Kolme päevaga täieõiguslikuks sukeldujaks
• Kõige raskem suusamaraton maailmas?
• Suuskadel kahe Eesti lahe vahel
• McKinley tipus käidud, sõrmed-varbad alles
• Portaal oma parimas elueas: www.summitpost.org
• Kes oli tegelikult esimene eestlane Elbrusel?
• Go Reisiajakiri nr 9 – Detsember 2007