Orest Kormašovi reisihetked

Reisimine ja oma koduuksest kaugemale jääva maailma avastamine on suuremale osale inimestest põnev tegevus. See on suurepärane võimalus vahetada igapäevarutiin välja uue, hoopis teistmoodi reisirutiini vastu. Mõnel pikemal reisil võivad üllatused ja ebareeglipärane elu ka lausa rutiiniks muutuda.

Selle aasta jaanuari-veebruaris võis Haus Galeriis näha Orest Kormašovi näitust "Hetk", kus eksponeeritud teosed valmisid värskete Itaalia reisimuljete põhjal.

Kunstnikepaar Jaana ja Orest Kormašov pakkisid eelmise aasta sügise saabudes oma auto reisivalmis ja lahkusid Eestist, sõites sooja ilma kannul, kuni jõudsid Lõuna-Itaaliasse Basilicata maakonda, kus veetsid pea kuu aega. Sellel reisil oli mitu õnnelikult kokkusattunud ajendit. Esmalt pidi Orest Kormašov Itaaliast ära tooma oma isa Nikolai Kormašovi näituse, mis ringles seal juba 2012. aastast. Teiseks oli ta mõni aasta tagasi olnud sealkandis kohaliku metseeni poolt korraldatud maalilaagris ning mälestus ilusatest vaadetest ja muretust elust, kus ainsaks kohustuseks oli hommikul ärgata, minna välja ja maalida, lausa nõudis kordamist, samuti tahtis ta abikaasa Jaanale näidata sealseid paiku. Kolmas mõjuv põhjus oli kohapeal elav hea sõber, kes Oresti ja Jaanat juba ammu pikisilmi külla ootas ja neil oma majades elada lasi.

Inspiratsioonirohke sügisvärvides Lõuna-Itaalia

Nii tervitaski oktoobrikuine Lõuna-Itaalia kahte kunstnikku avasüli ning pakkus neile Eesti tuulise sügise asemel ilusat valgust, soojust ja rahulikke, turistidest tühjaks valgunud linnakesi. Kunstnik jääb kunstnikuks ka pärast tuhandeid kilomeetreid Euroopa asfaltteid ning nii mahtus puhkusepäevadesse ka joonistamist ja maalimist. Rääkides vabas õhus ja natuurist maalimisest, kerkib meie silme ette molberti, lõuendirullide ja maalikastiga koormatud tegelane, kes väsimatult mööda aasu ja mägesid kappab. Ilmselt leiab hea õnne korral ka tänapäeval mõne sellise isendi, ent Orest kasutab reisides hoopis kergemat ja elegantsemat meetodit, kuidas ettesattunud motiivi jäädvustada. Tal on selleks kaasas joonistusplokk, väike akvarellikomplekt ja kokkupandava varrega pintslid, millega saab kiirelt meeliköitvat vaadet visandada. Itaalias valmis kümmekond õlimaali, ent peagi sai selgeks, et kõik tööd ei kuiva kojutuleku ajaks ära – nii valmis osa maale akvarellivisandite põhjal koduses ateljees. Orest eelistas maalida hommikul vara, sest enda sõnul on ta sel ajal kõige värskem ja ärksam, ent eelkõige on ikkagi olulised idee ja impulss.

Neile, kes tahavad sealkandis sarnaselt uusi kohti avastada, soovitame otsida kaardilt selliseid nimesid nagu Castrocucco, Maratea ja Rivello. Sügishooajal on pärast rannailmade lõppu oma võlud, peetakse lõikuspidusid ja on kastanifestivalide aeg, linnatänavad on täitunud magusate lõhnadega, improviseeritud turuletid on lookas kõige maitsva all – singid, juustud, oliivid ja eelkõige kohalikud veinid ootavad maitsmist. Muusika mängib, laternad põlevad, kuskil lüüakse tantsu. Sügis läheneb, sisemaal on puud juba punased, päevad mööduvad lihtsaid asju nautides, nagu näiteks hommikune suplus ja turult toodud värske pesto ja ricotta.

Castrocucco rand

See oli rand, kus viibisime mitu korda, sest miskit ei saa võrrelda lummusega, mis seal valitses. Vähe on Itaalias randu, mis pole täis ehitatud, kus piki rannikut kulgeb piinia- ja küpressiallee, kus kilomeetrite kaupa ei kohta hingelistki. Seal veedetud päevadel polnud otsest päikest, see paistis justkui läbi vine, kallates kogu ümbruse üle mingi tiheda hallikasroosaka valgusega. Ka vesi polnud tavaline – paks ja sädelev nagu elavhõbe, soe ja tulisoolane. Kümmekond meetrit veepiirist oli juba üle pea ja vaatamata nõrgale tuulele olid lained päris vägevad, iga hoovõtuga avanes kuristik, mis esialgu hirmutas, kuid õige pea õppisime nipid selgeks ja lasime lainel end turvaliselt kiviklibulisele kaldale tuua.

Maratea

See on väike lõunamaine mitmetasandiline linnake mere ääres. Esimesel "korrusel" on rannad ja samad, keskmisel terrassil paikneb vanalinn kindluse, kirikute ja väljakutega, mäe tipus asub Püha Vlasiose säilmetega kirik ning 1960ndatel püstitatud tohutu Kristuse kuju. Mind võlus eelkõige vana kivilinn oma käänuliste tänavate ja salapäraste tagahoovidega. Kontrast Maratea keskväljaku äärse kiriku sirgete joonte ja taustal kõrguvate kerges udus mägede pehmete vormidega tundus eriliselt kauni teemana. Kuum päikeseline pärastlõuna oli rammestav, vaikne ja lõhnav ning lõi oma sügisese küpsuse ja läbipaistvusega kirgastava tunde. Kahe parempoolse maja vahelt algas tänav keskaegsete portaalide, pagaritöökodade ja veinipoodidega, kust sai võrratuid kuivatatud oliive ja unelmate lambajuustu.

Oranž traktor

Tee Castocucco randa viis mööda farmist, kust aeg-ajalt kostis eeslite häälitsusi. Veel üheks hääleks üldises vaikuses olid farmi poole pöörava kurvi kohal künkal asuva väikese kiriku kellad, mis täistunde lõid. Farmi kõrgete puude roheluse taustal mõjus ootamatuna põlluserval seisev erkoranž traktor. Ei mingit aktiivset liikumist ega dünaamikat, ainult üksikud viited inimtegevusele, lihtsad, kuid mõtestatud märgid inimese ja looduse kooseksisteerimisest.

Rivello

Rivello näol on tegemist oru keskel asuvale järsule künkale ehitatud muinasjutuliselt kauni linnaga, mis nagu värviliste kividega kaetud hõbeehe pakub teelisele silmailu ümbritsevate mägede nõlvadelt. Üks väärikaid objekte on bütsantslik Püha Antoniuse klooster 16. sajandist, mis peidab imelist maalingutega kaetud ristikäiku ja mille fassaad kumab läbi sügiskollase papliallee. Istusime inimtühja tänava ääres kohvikus, nautisime kohvi ja unustasime end selle vaate kuldse sära võlumaailma. Sooje tuule puhangutes kergelt sahisevad lehed andsid meile mingi igavikulise kohaloleku aistingu.

Vaade tanklast

Teel lõunasse peatusime mingis suvalises tanklas, et end sirutada ja juua tass espressot. Paar sammu parklast eemal avanes äkki vaade, mis mind võlus. Ma ei tea, kas see oli vastküntud põllulapp, tume puudeviirg ja sellele sekundeerivad pilved künka tipus, elektripost, hõre salatiroheline põõsas või kõik see kokku, kuid sellest sai esimene kohapeal maalitud pilt sellel reisil.

Tekst: Järvi Pust, Orest Kormašov

Fotod: Orest Kormašov, Eve Kiiler

Selles numbris

• Tiit Pruuli soovitab: rõõmsad reisiraamatud
• Kuidas reisimisel und hoida?
• Kuidas naasta reisilt tähenduslike fotodega?
• Orest Kormašovi reisihetked
• Tatarlaste suur võitlus ladina tähestiku nimel
• Erki Urva: Turism, see on elu!
• Elamusmaratonid
• 800 kilomeetrit jalutuskäiku
• Purjelaeval Panamast Papteeteni
• Kui palju plaanite sel hooajal vee peal olla?
• Uus-Meremaa vulkaanil suusatamas
• Kive, koopaid ja koaalasid otsimas
• Troopikas krokodille ja meduuse trotsides
• Elu koos Austraalia põlisrahvastega
• Lääne-Paapua mägedes ja randades
• Puna de Atacama – teedeta imedemaa
• TOOTEUUDISED
• KROONIKA