Pääru Oja: „Ma praegu ei taha karusselli peale!“

Kuna selles numbris räägime natukene rohkem teatrist, siis on sellega seoses lausa kohustuslik helistada ka Pääru Ojale.

Saad viisteist minutit rääkida?

Täpselt nii palju saan. Jube kiired ajad on. Peale selle olen seoses oma uue filmiga juba tuhat intervjuud andnud. Ega mul midagi uut öelda ei ole.

Kas sul suuri muresid on?

Ei ole.

Oled näitleja. Pikalt olnud teatris, siis kinolinal. Kas tavainimene peaks aru saama eristusest filminäitleja ja teatrinäitleja vahel?

Mina ei tea, millest tavainimene peaks aru saama, aga minu meelest seal vahet ei ole – näitleja on näitleja. Laval pead küll natukene teatraalsem olema kui kinolinal. Tuleb mängida pisut suuremalt. Enamik näitlejaid – vähemalt Euroopas – alustavad ikka teatrist ja siis liiguvad filmi.

Kus ennast paremini tunned, kas lavalaudadel või kaamera ees?

Igal pool võib ennast tunda nii hästi kui ka halvasti. See oleneb väga palju tööst.

Veedad tihti pikki perioode, filmides välismaal. Just tulid Hispaaniast. Mäletan, kui muserdunud olid Dublinis „Viikingite“ seriaali filmides…

Dublin oli siiski erand, oli koroonaaeg. Kõik oli kinni ja ümberringi üleüldiselt masendav meeleolu. Tenerifel oli praegu juba väga tore olla. Need soome näitlejad on ikka väga andekad ja režissöör oli geenius. (18.11 oli filmi „Suur noos“ esilinastus. – R. S.)

Seal filmis mängid transvestiiti?

See on minu roll jah.

Pidid ennast kiilakaks ajama?

Sellega on kentsakas lugu. Sain aru, et pean juuksed maha ajama. Ja kui ma sellest režissöörile rääkisin, arvas tema, et see on hea mõte, aga tema polnud seda enne küll nii mõelnud. Kui poleks suud lahti teinud, oleksid mu juuksed alles jäänud.

Mis sa Hispaaniast arvad? Veetsid seal ju oma kaks kuud.

Ega see Tenerife eriti ilus koht ei ole, ütleme ausalt. Seal on siiski üks looduspark, mis mulle väga meeldib, aga nime nüüd ei mäleta. A-tähega… Aga seal kõrval on saar nimega La Gomera, mu meelest on see palju toredam koht, kuhu reisule minna. Sinna ma ise küll ei jõudnud, aga kui käisime vaalasid vaatamas, siis ma seda saart kaugelt nägin…

Filmi „Viimased“ filmisid Lapimaal, vahepeal oli Iirimaa, nüüd Tenerife. Kas sellistel tööreisidel saab pulli ka või käid ainult rasket tööd tegemas ja naine kodus nutab?

Ei no mis pulli… Mulle meeldib väga võõrastes linnades jalutada. Ja Tenerifel sai mu kaaslanna mul ka külas käia. Tööga seoses ärakäimise teebki kergemaks see, kui on mõistlik kaaslane. Kena oli veel see, et mulle helistas kirjanik Tõnu Õnnepalu ja küsis, kus ma olen. Tuli välja, et tema oli samuti Tenerifel ja tuli mulle külla. Tore oli seal koos jõlkuda.

Tegid Kroonikaga intervjuu. Mina lugesin sealt ühest pealkirjast välja, et sa ei taha enam näidelda.

Aa, ei. See oli öeldud mingi asja kontekstis. Vist ütlesin, et kui ma oleks „biljonär“, siis ei viitsiks enam küll näidelda. Praegu pole kuskilt otsast kavatsust näitlemisega lõpparvet teha. Kuigi elus tahaks ka muude asjadega peale näitlemise tegeleda.

Filmides paned vabalt soome keelt. Kas oskasid enne või pidid filmide pärast ära õppima?

Ei osanud enne. Ikka filmi pärast pidin selle endale selgeks tegema ja ega ma seda praegugi nii vabalt ei valda. (Liiga tagasihoidlik! – R.S.) Viimane film on aga kõik soome keeles, kuid ma ütlen seal ühe eestikeelse lause, kui väga purjus olen: „Ma praegu ei taha karusselli peale!“

Teatriga oled reisinud?

Oleme draamateatriga Brüsselis mänginud. Seal on paljud Eesti teatrid käinud ja käivad kogu aeg. Brüsselis asjatab teatriasjadega selline euroametnik nagu Erik Simpson – väga tore mees! Väga hästi võetakse meid vastu. Hiljuti käisime kamraadiga just Luksemburgis pilli mängimas, see oli samuti väga tore.

Kuhu poole eraisikuna puhkama kipuksid? Euroopa, Aasia…?

Mind tõmbab ikka lõunasse, Hispaaniasse. Kui läheb hästi, siis uue aasta alguses tahaks minna. Kuigi, kuna viimaste aastate jooksul on tööga nii palju reisitud, siis meeletut kihku välismaale minna ei olegi.

Palun üks lõbus lugu reisimise ja näitlemisega seotult!

Iirimaal oli viimane võttepäev „Viikingite“ filmimise juures, järgmine päev pidin ära sõitma. Mulle anti minu kirves, mis oli plastmassist tehtud ja viimasest lahingust veel kunstverega koos. Ma võtsin võtteplatsilt kiiruga musta kilekoti ja viskasin selle sinna sisse, panin kohvrisse ja unustasin ära. 

Lennujaamas küsiti, kas nad tohivad mu kohvri lahti teha. Ma ütlesin muretult jah ja vaatasin õudusega, kuidas see punasest suhkruveest kleepuv kirves aeglaselt mustast kilekotist välja rullus. Ja siis nad võtsid selle ära. Ja tagasi ei andnud. Ma kirjutasin Ryanairile kaebekirja, sest reeglites on kirjas, et sellist butafooriat tohib lennukisse võtta küll. Aga loomulikult ei tule nendelt kunagi vastust.

Kus sa ennast viie aasta… ei, kus sa ennast kolme aasta ja kahe kuu pärast näed?

(Kiiresti) Sinuga Pärnus õlut joomas! (arvutab natuke pomisedes) Panin kalendrisse kirja!

Tekst: Rene Satsi

Foto: erakogu

Selles numbris

• Raamatuarvustus
• Malaaria – riskipiirkonda reisimisel külasta reisimeditsiini kabinetti
• Nõuandeid pakettreisi ostjale
• Maitse üle ei vaielda – rahvusköökide maitsesegud 2
• Kirke Männik: Kui piisavalt tahta, on kõik võimalik
• Ühe matka lugu
• Harkiv – kuhu täna rakett kukub?
• Relvadest ja Ameerikast
• Stelvio – maailma vingeim sõidutee
• Rattamatk Itaalias – palsam hingele ja kehale
• Südames ja suus sulav São Tomé
• Usbeki vabadusvõitleja Ilhom
• Nō-teater – salapärane vestlus tundmatuga
• Piiritaguseid teatrielamusi
• Reisiajakiri küsib: Kuhu välismaal teatrisse minna?
• Pääru Oja: „Ma praegu ei taha karusselli peale!“
• Teatrireisid
• Tooteuudised
• KROONIKA