Maha Kumbh Mela
JUHTKIRI
Ületurismist
Mõne aasta eest, kui COVID-19 oli just vaibunud, küsis üks Eesti meediaväljaanne minu käest, kas olen kohanud maailmas vaenulikkust turistide vastu. „Ei, see on marginaalne probleem,“ vastasin toona. Eelmise aasta sügisel tõstsin Viljandis toimunud turismikonverentsil selle teema ise paneeldiskussioonis esile, aga eriti palju vastukaja see ei leidnud, sest Eesti probleem oli ja on hetkelgi veel pigem välisturistide vähesus.
Nüüd tuleb tunnistada, et asi on üha rohkem ja rohkem õhus. Euroopas eriti. Eriti Ibeeria poolsaarel ja Hispaaniale kuuluvatel saartel. Aga ka Itaalias (Veneetsia) ja mitmetel Kreeka saartel. Lissaboni kitsad tänavad on ummistunud. Tenerifel tervitatakse turiste vaenulike plakatitega. Barcelonas pritsitakse turiste veepüssidega.
Ületurismil on hulk põhjuseid. Eelkõige see, et järjest rohkem inimesi saab endale reisimist lubada. Lisaks Hiina keskklassi reisihimule on aktiivselt ja suurte hulkadena liikuma hakanud lõunakorealased ja ka araablased. Teine põhjus on kindlasti turundustöö ja haip, mille järgi tuleb enne surma ära näha kõik 101 maailmaimet alates Jumalaema kirikust ja lõpetades Püha Peetruse väljakuga.
Ja masside löögi all pole ainult Euroopa.
Indoneesias Bali saarel räägitakse juba mitmeid kordi valimiste eel kohalikele sellest, et kohe hakatakse turismi piirama, enam ei anta uute hotellide rajamiseks nii kergelt luba. Tegelikult midagi toimunud ei ole. Goa, Varanasi, Taj Mahal Indias on kohad, kus ületurism pole samuti võõras sõna. Neid kohti on maailmas juba sadu ja sadu, kui mitte tuhandeid.
Ületurism toob paratamatult kaasa selle, et reisimine osasse piirkondadesse läheb kallimaks. Bhutan on ses vallas olnud omamoodi teerajajaks – juba 20 aastat tagasi, kui sinna õnnestus keerulisi teid pidi saada, tuli päevas osta kohalikke reisiteenuseid vähemalt 200 dollari eest. Jaapanlased tegid 2024. aastal Fuji mäele ronimise tasuliseks. Tasu polnud suur – veidi üle 10 dollari. Tänavu tõsteti see hind 27 dollari peale.
Antarktikas reguleeritakse turistide voogu looduskaitselistel põhjustel samuti juba aastaid.
Küsime endilt, kas me tahame Eestisse igat turisti. Ei taha, eks ole. Tahame neid, kes hästi maksavad ning kes on meie maast ja kultuurist päriselt huvitatud.
Ise tahame ju ka käia kohtades, kus ei pea endale küünarnukkidega teed tegema ja kuhu pole püstitatud loosungeid „Tourist go home!“ Seega fantaasia tööle ja üha enam tasub kiigata uute ja ebatavaliste sihtkohtade poole.
