Palverännakul Hispaanias

Tekst: Edith Soosaar Fotod: Alla Ferman, Risto Karro

Inimesed asuvad palverännakule väga erinevatel ning sageli sügavalt isiklikel põhjustel. Kuigi palju palverännakuid võetakse ette religioossetel eesmärkidel, siis on tänapäeval ka neid, kes soovivad sellise rännakukogemuse saada lihtsalt kulgemise ja sügavalt enesesse vaatamise ajendil. Edith Soosaar tegi läbi rännaku ehk camino Santiago de Compostela katedraali juurest Fisterrasse.

Palverändurite teekonnad jõuavad üle Euroopa kokku Hispaaniasse, Santiago de Compostelasse. Suvisel hooajal rändavad sinna teekonna lõppedes tuhat kuni kaks tuhat (palve)rändurit päevas. Enamik rändureid, kellega Santiagos rääkisin, on teel olnud kuid. Rändureid on eri suuruses, nahavärvis, kujus, vanuses ja füüsilises vormis. Teel on nii jalakäijaid, jalgrattureid kui ka eeslitel ja ratsahobustel palverändureid. Kuulsin lugu mehest, kes talutas oma pimedat isa tolle elu unistuse, palverändurite sihtpunkti poole. Teisal lükkavad koolikaaslased ratastoolis sõpra. Mõne rännaku põhjuseks on usk, aga paljud tänapäeva palverändurid on teel enda proovile panemiseks ja lihtsalt elamuse saamiseks.

Minu puhkus Portugalis ja Hispaanias kestab neli nädalat. Kuidas mahutada camino puhkuse aja sisse?

Küllalt tavaline on camino’del lühemate lõikude tegemine. Inimesed alustavad retke mõnisada kilomeetrit enne Santiagot või kõnnivad vaid mõne vahepealse jupi. Rada, mis jõuab Santiagosse, on tihedalt rahvastatud, kuna viimasel lõigul saavad kokku erinevad rajad. Suurepärane võimalus osa saada paabeli segadusest, kuulda lugusid erinevatest teekondadest ning osaleda suures finaalis. Kui aga sooviks on rahulik mõtisklev retk looduse nautimiseks ja oma võimete testimiseks, siis ei ole küünarnukitunne paari tuhande inimesega just esimene valik. Õnneks oskas hea sõber mulle soovitada alternatiivi.

Minu Camino de Fisterra

Kõik camino’d peale ühe lõppevad Santiago de Compostela katedraali juures. Üks camino aga algab sealt Fisterrasse. Vanad roomlased pidasid Fisterrat kohaks, kus lõppeb maailm (maa) ja algab meri. Reisiraamatud ja Vikipeedia ülistavad selle koha ilu ja erilist vaimset õhkkonda. Mulle meeldib idee teekonna terviklikkusest, konkreetne algus suurest ja väga ilusast linnast ning kulmineeruv lõpp poolsaare tipus. Atlandi ookean, kus poolsaar sirutub läände uue maailma ja päikeseloojangu poole. Kui palju rohkem lõpetatud saab üks teekond olla? Ookean on ees, edasi enam ei saa. Camino de Fisterra on ca 90 kilomeetrit pikk, mõistliku tempoga kulub selle läbimiseks kolm-neli päeva.

Katedraali juurest linnast välja kõndides alustan on teekonda vale pöörde ja raja kaotamisega. Rada on märgitud kollaste noolte ja kivist tulpadega, mille peal on raja märk − sinisel taustal kollane merikarp. Karbil olevad sooned koonduvad Santiago suunas, sümboliseerides sinna lõppevaid teekondi. Kõlab piisavalt lihtsalt, isegi mina peaks suutma selle raja üles leida! Usun, et umbkeelne Hispaania vanahärra, kellelt teed küsisin, arvas, et kohtus nõdrameelsega, kes Santiagost kilomeetrit kaugusel ei leia camino’t üles. Pärast mõningast käte ja jalgadega vehkimist liikusime eri suundades edasi (minu puhul siis tagasi). Jõudsin tagasi rajale ja hoidsin silmad hoolikamalt lahti.

Maaliline rada möödub vana kiriku kõrvalt üle kivist silla metsa vahele ja mäest (Eesti mõistes) üles. Esimesed inimesed, keda rajal kohtasin (neljane hispaanlaste grupp), vaatasid mind ja küsisid, kas ma vajan abi. Vastasin viisakalt „Tänan, ei”. Kohtan rajal erinevaid seltskondi. Mõned jõuavad mulle järele ja mööduvad paari hea sõnaga või pärast väikest vestlust. Mõnest möödun ise kõndimisel või puhkepausil. Nii möödujad kui ka vastutulijad tervitavad üksteist sõnadega „Ola, buen camino!” (’Tere, head teekonda!’). Rada on korralikult märgistatud ja kui saan rütmi kätte, oskan juba ise keerulisemates kohtades noole või tulba järgi orienteeruda.

Võrreldes mägedega, kust suured camino’d läbi tulevad, on Fisterra tee väikeste tõusudega. Palverännaku läbimiseks sain infopunktist rajapassi, millele on märgitud teele jäävad suuremad linnad ning samuti raja reljeef. See viimane on planeerimisel suureks abiks. Kui päevateekonna alguses on pikk tõus, tuleks päeva alustada varem, et raskem lõik läbida enne, kui palavaks läheb. Aja planeerimisel arvestan reeglit, mida mulle Suures kanjonis soovitati − ülesminek võtab kaks korda rohkem aega kui allatulek. Õhtuste laskumise puhul on muidugi oht, et põlved hakkavad haiget tegema ja tuleb ikka aeglustada.

Võidujooks katusealusele

Palveränduri pass on igati kasulik, aga lisaks on see rajal ka vajalik. Esiteks saab igas peatumiskohas (ööbimised, söögikohad, infopunktid, vaatamisväärsused jm) templi, et tähistada rajal edasiliikumist. Lisaks kenale mälestusele (enamikul kohtadel on kaunilt kujundatud kohaliku sümboliga tempel) on raja dokumenteerimisel ka palju praktilisem põhjus. Camino’t läbivatel ränduritel on õigus ööbida palverändurite öömajades ehk alberge’des kuue euro eest. Samas võin kohe öelda, et minul ei õnnestunud oma teekonna jooksul kordagi ametlikus alberge’s ööbida, kuna need olid enne täis. Alberge kohtade krooniline puudus tipphooajal on viinud kahetsusväärse võidujooksuni palverändurite seas. Paljude rändurite varase ärkamise ja teeleasumise põhjus pole mitte soov kaunist päikesetõusu imetleda, vaid vajadus esimesena sihtkohta jõuda, et saada endale kõige odavam öömaja. „Camino neelab raha,” kurtsid mulle kaks teismelist tüdrukut, keda kohtasin nende teekonna lõpul ja minu oma alguses Santiagos, „iga öö maksad öömaja eest ja toit lisaks.“

Hinnates oma füüsilist vormi (ka ümmargune on vorm), rändurite hulka ning soovi teekonda nautida, otsustasin selles rallis mitte osaleda. Mitteametlikes alberge’des saab 9–12 euro eest koha ühistoas naril. Mis aga kõige tähtsam, katuse pea kohal, kuiva voodi (vahel ka teki) ja võimaluse käia duši all ning poputada oma vesiville. Nagu üks rändur väga tabavalt märkis: „Ma pole kunagi elus niipalju rääkinud ja kuulnud räägitavat villidest kui camino’l olles.“ Samas ainult eesel (mitte see neljajalgne) jätab oma jalad unarusse, kui iga päev ootab ees uus teekond.

Mõnes alberge’s on olemas ka köök. Selle termini kasutus siinses kontekstis on küllaltki suureline. Mõnikord tähistab see nurka pliidiraua ja keedukannuga. Üks noormees rääkis alberge’st, kus oli uhke roostevabast terasest köök kümnete pliidikohtadega. Aga mitte ühtegi panni või potti, millega süüa teha. Selle alberge omanikule on Dante puhastustules ilmselt kümne katlaga koht reserveeritud.

Seltsis segasem

Esimese planeeritud päevateekonna pikkus oli 22 kilomeetrit. Kuna alustasin Santiagost liikumist küllalt hilja, on päev juba palavaks muutunud. Juulikuu Hispaanias paneb enamikku eestlasi hindama varju. Õnneks on Galisial temperatuurid jahedamad kui sisemaal. Olin ränduritelt kuulnud, et tee ääres kasvab viljapuid ning ümbruskaudsed elanikud jätavad vahel palveränduritele raja äärde kastiga puuvilja. Leidsin oma esimese puuviljakasti ning reisikaaslase ülejäänud teekonnaks poole esimese päevateekonna keskel. Tee ääres oli papist kast kollaste ploomidega ning sildiga „tasuta palveränduritele“. Maitsesid väga hästi ja mahlane puuvili aitas ka janu leevendada. Parasjagu, kui olin ploome mugimas, jõudis kasti juurde üks tüdruk. Naeratasin, ütlesin tere ja viitasin, et näed, meile on ploome jäetud. Võtnud oma märkmikust lehe paberit, jätsin kasti juurde väikese tänukirja tervitusega Eestist. Ka teine tüdruk lisas oma tervitused ja esmane tutvus oligi sõlmitud. Toppisime taskud ploome täis ja astusime edasi juba koos Poola tüdrukuga, rääkides elust ja teekonnast. Poolatar töötas Santiagos vabatahtlikuna ühes alberge’s ja oli eelmisel aastal läbi teinud camino algusega Prantsusmaalt ning lõpetanud Santiagos. Viimane lõik Fisterasse oli puudu jäänud ning jäänud kripeldama. Ka tema oli täna Santiagost teele asunud, et kasutada ära mõni vaba päev ja käia ära maailma lõpus.

Vahetult enne õhtut oli rajal pikk ja päris järsk tõus. Siin on teekaaslane abiks, hoiame teineteisel tuju üleval vesteldes ning oma osa oli ilmselt ka soovis mitte ennast nõrgana näidata. Meie füüsiline vorm on küllalt sarnane. Temal olid paremad jalanõud, mida minu poolt tasakaalustas väiksem kogus pagasit. Jõudnud mäeharjale, lõpetame ära viimased ploomid. Ees on laskumine ning linn, kus plaanime ööbida, paistabki. Linna infopunktist saame esimese templi ja info, et ametlik alberge on täis. Meie ette laotatakse valik mitteametlike alberge’de flaiereid, millest valime kõige odavama.

Esimese teekonna päev on pühapäev ning kõik poed kinni. Meie toiduvarud on minimaalsed ja võimalust lisa hankida pole. Olen teelt korjanud nõgeseid, seega teematerjal on olemas. Toidust on minul järel üks võileib, pakk pähkleid-rosinaid ja porgand. Reisikaaslasel on varuks pakk spagette. Õnneks on selles alberge’s olemas kööginurk, kus on lisaks toidunõudele olemas ka väike valik eelmiste rändurite poolt jäetud asju, nii leiame tomatipastat ja sibula. Kombineerides omad ja leitud varad, valmib pasta. Toidu valmimist oodates jagame ära võileiva ja pähklid. Pärast pikka päevateekonda valminud soe eine koos eelroa (võileib) ja magustoiduga moodustab kolmekäigulise eine, mida julgeks kuningatelegi pakkuda.

Otsustame järgmisel hommikul alustada vara, umbes seitsme ajal, et läbida teekonna alguses olev tõus enne suuremat palavust. Hommik on kaunis, karge ja udune. Selleks ajaks, kui keel vestil mäe tippu jõuame, on päike udu ära ajanud ning kinnitanud meie otsuse õigsust – päev tuleb palav. Esimesel peatusel vahetame pikad riided lühikeste vastu, uuendame päikesekaitset ning kaevame kotist välja mütsid ja päikeseprillid. Jõudes väiksesse linna, sööme teise hommikusöögi (esimene sisaldas järelejäänud pähkleid ja paari rosinat). Kummaline asi, mida raja ääres olevad toidukohad pakuvad, on palverändurite menüüd ainult (!) 8–10 eurot. Ma ei tea, millised palverändurid neil tavaliselt käivad. Kui iga päev kolme söögikorra eest kaheksa eurot maksta, ei kesta minu vahendid kuigi kaua. Valime toidukohas endale hommikusöögiks 2 euro eest röstsaia marmelaadi ja võiga. Toit on lihtne, aga kogus on suur ja kõhu saab täis.

Otsustame asulatest läbi minnes hoida silmad poodide suhtes lahti. Järgmises asulas astume sisse ühte pagaripoodi. Leti taga on sõbralik keskealine naine. Kui küsime kauni kuldset värvi keeksi moodi küpsetise hinda, ütleb ta, et see on mõni päev vana ja seda ta enam ei müü, aga võime saada kumbki ühe viilu tasuta. Sellisest sõbralikkusest rõõmsalt üllatunud, oleme tänuga nõus ja proua lõikab meile kummalegi helde viilu ja keerab ilusasti paberisse. Õrnalt aniisimaitselist keeksi mugides jätkame teekonda. Minu senine kokkupuude aniisiga on olnud peamiselt jookides, kus see on harjumatule maitsemeelele liiga tugev. Keeksis on aniis (ilmselt fenkoliehk apteegitilliseemnetena) sees õrna varjundina ja meeldiv. Ilmselt jääb see maitse mulle meenutama sõbralikku Hispaania prouat ja päikeselisel päeval piki teeäärt sammumist.

Teine päevateekond on 33 kilomeetrit pikk ning peaks lõppema asulas, kus ametlikus alberge’s on 35 ööbimiskohta. Jõudnud linna, leiame, et vaatamata korralikule tähistatusele kaardil on tegemist väga väikese külaga. Lisaks ametlikule öömajale on seal vaid kaks teist ööbimiskohta ja mõlemad on täis. Üks proua ütleb, et järgmise külani on 3 kilomeetrit, kuid teine täiendab kõrvalt, et nad on juba sinna helistanud ja ka seal on kõik täis. Järgmine suurem asula on 15 kilomeetrit eemal. Näeme enda järel saabuvat teisi rändureid, kes teevad täpselt sama mis meie: käivad ükshaaval läbi kõik öömajad, saades igalt poolt sama vastuse „kõik on täis, rohkem siin külas ööbimiskohti pole“. Oleme väsinud, juba viimasel kahel kilomeetril polnud ma päris kindel, kas ma peaksin rõõmustama või kurvastama selle üle, et ma veel oma jalgu tunnen. Magamiskotti ega matti mul pole, mõte raja ääres magamisest ei tundu ahvatlev.

Ametlik disklahv camino’lt

Parajasti, kui oleme lootust kaotamas (nagu romaanides alati kombeks on), näeme maja ette saabuvat mikrobusstaksot, kust väljub rühm inimesi, kellel on hostelis kohad kinni pandud. Juht aitab neil pagasi maha tõsta. Uurime, kuhu ta sõidab. Järgmisse suuremasse linna 15 kilomeetri kaugusel, koha nimi on Tui. 5 eurot inimese kohta ja ta võib meid sinna viia. Ööbimiskohti olevat küllalt, kuna tegemist on suure linnaga (kaardil on see märgitud tillukese teivasjaamana, kust ei ootaks midagi peale paari maja ja koera). Juht helistab isegi ette ja broneerib meile kohad. Teel juhiga juttu ajades selgub, et ta sõidab seda teed sarnase eesmärgiga sageli ja tavaline vaatepilt tee ääres on magavad palverändurid.

Auto kasutamine pole camino reeglitega kooskõlas. Oleme seega ametlikult palverännakult disklahvi saanud. Kui me oleksime teel selleks, et saada palveränduri sertifikaat, siis sellele meil enam õigust pole. Küll aga saame selle öö katuse all ja soojas voodis magada. Öömaja, kuhu jõuame, on kahjuks ilma köögita, aga kuna enam pole pühapäev, saab sellest tõrkest üle lähima poe abiga. Rahuliku öö järel asume hommikul taas teele. Kõndida on jäänud alla 20 kilomeetri. Eilse päeva järel tundub see alguses jalutuskäiguna pargis. Üles ja alla, edasi ja edasi. Mida rohkem tee edasi läheb, seda rohkem hakkame me välja võtma kaarti ja näpuga järge ajama, proovides reljeefi ja kohanimede järgi ära tunda läbitud tee pikkust. Kui meie teekonna lõpuõhinas eelmised kilomeetrid unustanud oleme, siis meie jalad mäletavad ja plaastreid kulub palju.

Jõuame Fisterra lähedale natuke pärast lõunat, jäänud on veel paar-kolm kilomeetrit. Rada jõuab mere kohale kaljudele, all on lahesopp valge liiva ribaga. Raja kõrvale posti otsa on keegi hoolikalt sättinud matkasaapad ja ise edasi läinud. Laskume rada mööda alla. Meie päris oma privaatrand! Läheduses pole peale eemal lainetel hulpiva kalapaadi ühtegi hinge. Ees on sinine ookean ja meie selja taga kõrguvad kaljud. Oleme leidnud oivalise koha, kus ujuda ning süüa oma piknikueine. Kuigi ilm on palav, on ookeanile omaselt vesi karge.

Pärast paari tundi siestat liigume edasi. Ujumisest ja puhkusest tekkinud värskusetunne läheb kiiresti üle, kui rajale tagasi ronime, aga teekonna lõpp paistab lohutavalt. Edasi on rada laskuv ja liigub piki ookeani. Rajast vasakule jääb kilomeetreid pikka säravvalget ja ülerahvastatud suplusranda ning paremal on linn. Plaanime siin linnas öö veeta, aga enne on jäänud veel raja lõpp, 3 kilomeetrit tuletornini. Oleme otsustanud magada selle öö rannas. Seega, kui satume vestlema alberge flaierit pakkuva inimesega, ütleme talle, et öömaja meil vaja pole, aga uurime, kas ta teab kohta, kuhu saaks paariks tunniks pagasi jätta. Ta ütleb, et võime pagasi tema alberge’sse jätta. Üllatunult küsime, palju ta selle eest raha tahab. Ta naerab ja ütleb: „Peace and love, you can leave it there for free.“ „Kas te olete kindel?“ lipsab mul hämmeldunult suust. Selle peale ta naerab veel rohkem ja ütleb jah. Läheme temaga kaasa. Alberge ukse ees ootab rühm noori, kes soovivad seal öömaja ning olid just talle helistamas. See vähendab natuke minu süümekaid inimese edasi-tagasi jooksutamise pärast. Tundub, et meie heategijale kehtib instant carma printsiip – tee midagi head ja sulle juhtub midagi head. Jätame oma seljakotid ja oleme teel tuletorni poole. Vaated ookeanile ja kaljudele on fantastilised. Ilma pagasita on samm reipam ja viimane jupp möödub kergelt. Tuletorn maailma lõpus kõrgub meie ees valge ja minimalistlikuna.

Mis on lõpus?

Selgub, et lisaks tuletornile ei ole maailma lõpus isegi mitte restorani Milliways või isegi kohvikut. Maailma lõpus on suveniiriputka roosaks värvitud merekarpidest lambivarjudega. Lisaks vanadest riietest tehtud lõke ning „tsiviliseeritud“ maailma enim tuntud piinariista (risti) kujutis.

Paganlikud sümbolid, kombineeritud modernse kommertsi ja keskajaga. Lõke on palveränduritele, kes camino lõpu ja uue elu alguse sümbolina tavatsesid põletada teekonnal kantud riided ja esemed („elu algab pärast camino’t“). Nii mõnigi rändur poetab oma ergonoomilise disainiga matkasokid või tee pealt ostetud nikerdatud jalutuskepi lõkkesse. Teismeline poiss, kes on sinna tulnud vanemate autos, viskab lõkkesse oma nokamütsi. Vaatamata ringisahmerdavatele turistidele on see kena koht ning me sahmerdame siin heameelega ka ise natuke ringi. Teeme fotosid ning istume kaljudel, vaadates ja kuulates ookeani. Kolmveerand silmapiirist on ookean ja lained kaljude vastas on võimsad.

Tagasi linnas, võtame hostelist pagasi, jätame omanikule šokolaadi ja läheme randa, kus plaanime magada öö. Istume päikeseloojangut oodates. Meie ümber on palverändurid, rannas ööbimine on omamoodi traditsioon. Silmapiir on selge ja päike on kohe merre vajumas. Silmapiiri lähedal on päikese liikumine silmaga näha. Tundub, nagu viimastel hetkedel liikumine kiireneks. Võib-olla on ka päike väsinud ja vajab puhkust, tööd on ta täna kõvasti teinud. Kui viimane kiir silmapiiri taha kaob, hakkavad inimesed rannal plaksutama. „Hakkama saime!“ − meie kõik ja päike ka. Meie camino viimane päevateekond on lõppenud. Nüüd algab elu... aga kuhu ma siit edasi lähen?

Selles numbris

• A. Le Coq 58. Muhu Väina Regatt
• Reisikirjandus
• Reisiks valmistumine – reisidokumendid
• Tulevikufotograafia lainetel
• KAIRE TALI gobeläänid ja reisid
• Loomaaiakülastus Argentinas
• Tähtis ei ole sihtkoht ja kohale jõudmine, vaid teel olemine!
• Palverännakul Hispaanias
• TŠORNOBÕL – ulmeline kogemus
• Õnnelik Buddha
• 101 Eesti laeva
• Hoppetiga Lissabonist Malagasse
• Miraaž Inglismaalt
• Kreekas purjetamas
• MALDIIVID ja Hotel California
• Mitmepalgeline Salvador
• TRUMMIPÕRIN Brasiilia moodi
• Janele, Tarmole ja Allanile
• UUDISTOOTED
• MEIE OMA MATKATEE
• UUDISED
• Go Reisiajakiri 55 – August 2015