Sellise nime all korraldas Go Travel möödunud aasta novembris kahenädalase reisi Indoneesia Timori ja Sumba saartele. Reisijuht oli Margus Kalam, kohalike olude hea tundja ning mitme Aasia-teemalise raamatu autor. Kaido Kama ning Maris ja Tiit Pruuli teevad nähtust väikese kokkuvõtte.
Reis algas meil Pääskülast, kus kolmekesi köögilaua taga arutasime, mis kõik meid ees võib oodata. Rõõmsat sebimist oli nii palju, et lennukile tormates viskas Tiit selga vale pintsaku. See tähendab, et reisiks valmis pandud krediit- ja muud kaardid jäid koju teise pintsaku taskusse. Etteruttavalt võib öelda, et suurt probleemi sellest ei tekkinud, sest saartel, kus käisime, polegi rahaga eriti midagi teha. Üks kohalik itaallasest hotellipidaja lohutas meid hiljem Sumbal, et 17 aasta eest, kui tema siin naise võttis, ei teatud siin mitmel pool üldse, mis on raha. Kogu elu käis naturaalmajanduse reeglite järgi.
Üldine taust
Indoneesia riik loodi pärast II maailmasõda Hollandi asumaa piiridesse (algselt Hollandi Ida-India Kompanii). 1975. aastal tundus Indoneesiale, et neil on õigus ka endisele Portugali asumaale Timori saare idaosas ja okupeeris selle. Järgnes 25 aastat veriseid konflikte, kuni Ida-Timor 2002. aastal iseseisvus. Praegu tuntakse riiki nime all Timor-Leste ning vahetegemiseks nimetavad kohalikud saare Indoneesia osa nimega Timor-Timor.
Endise Hollandi asumaa piiridesse jäi tuhandeid suuremaid ja väiksemaid saari Indohiina poolsaare ja Austraalia vahel, kus elab sadu erineva kultuuriga rahvaid, kes räägivad sadu eri keeli (valdav enamik neist keeltest kuulub suurde malai-polüneesia keelkonda). Selle probleemi lahendamiseks loodi Indoneesia riigikeel teatud mõttes kunstlikult. Bahasa Indonesia on malai keele põhja peale loodud keel koos rohkete hollandi laensõnadega. Iseenesest elegantne lahendus, kui võrrelda näiteks sellega, et kõiki oleks sunnitud domineerivate jaavalaste keelt õppima. Praegu on bahasa üldkasutatav keel rahvaste vahel, kes muidu üksteisest aru ei saaks.
Sumba ja Timor asuvad Balist idas ja sealne rahvas on nii rassiliselt kui ka kultuuriliselt teatud mõttes üleminekuvorm malaipäraselt melaneesiapärasele. Melaneesiapäraseid näojooni (kujutame ette näiteks Austraalia aborigeeni) võib seal igal sammul näha ka võhiku silmaga. Kultuuriliselt oli rahvas (eriti Sumbal) mitmes mõttes sarnane paapuadega. Näiteks kannavad mehed vööl suuri võsanuge (parang) ning tänini pole päris kadunud vana hõimusõdade traditsioon.
Kui mehed võitlevad parang’idega, siis naised kivide ja lingudega. Meile räägiti näiteks Tarung-Waitabari külas Sumba saarel, kuidas viimane suurem löömine oli 1998. aastal, kui naaberküla rahvas neile kallale tungis. Jutuks tuli see seetõttu, et küsisime, kas nad koeri ka söövad. Naine ajas rinna uhkelt kummi ja ütles, et enam ei söö ja just alates sellest 1998. aastast. Siis oli nii, et kallaletungijad notiti võsanugadega maha ja lisaks veel tükeldati. Järgmisel hommikul olid küla koerad ringi jooksnud, varbad ja sõrmed suus, ning siis otsustati, et aitab, meie enam koeri ei söö.
Kui esimesed Euroopa maadeavastajad kujutasid melaneeslasi eelkõige inimsööjatena, siis tänapäeva indoneeslasi kujutati peaküttidena. Kõige tuntumad neist olid ehk dajakid Borneo saarel. Sumbal oli peaküttimine veel hilisel ajal täiesti olemas ja keelati lõplikult alles Indoneesia riigi tekkimisel. Seepeale korjasid sumbalased pead kokku (enne seda olid surnuaedadel spetsiaalsed peade riputamise puud) ning matsid salajastesse kohtadesse maha. Need kohad on tänaseni väga pühad ja neid võõrastele ei näidata.
BALI
Meie reis hakkas peale pika lennusõiduga Tallinn-Istanbul-Denpasar. Viimane on Bali pealinn ning tänu kasvanud ja kasvavale turismile tiheda lennuühendusega. Piirkond asub ekvaatorist veidi lõuna pool, parasjagu oli tegemist lõunapoolkera hiliskevadega ning õhutemperatuur 30 kraadi, mis ka öösel alla 25 ei langenud. Oli kuiva aastaaja lõpp, meie sealviibimise ajal hakkasid peale esimesed mussoonvihmad. Õhuniiskus oli 90 ja enam protsenti ning pidevalt oli kerge aurusauna tunne. Lõuna paiku hakkasid sähvima välgud ja siis kallas mõnda aega nagu oavarrest. Seejärel oli õhk hetkeks mahlakas ja värske, teeäärsed kraavid vett täis. Ilmateade ütles, et õhutemperatuur on 33 kraadi, aga tundub, nagu oleks 39.
Balil tegime vaid väikese vahepeatuse, saime ruupiamiljonärideks (1 euro on ca 16 600 ruupiat, st 60 euroga saab miljonäriks), seadistasime telefonides eSIM-id ja sõime esimesed traditsioonilised road.
Denpasari lennujaamas Balil Timori lendu oodates kohtusime trobikonna piltilusate missidega (sh näiteks Indoneesia ökoturismi miss) ja me giid Margus selgitas naerdes, et valdav osa Indoneesia misse pärinebki saartelt, kuhu sõidame.
Kohalik lend Balilt Timorile kestis pisut üle kahe tunni. Esimest korda kuulsime, kuidas enne maandumist manitseti, et päästevesti kaasa võtmine on kriminaalkorras karistatav ja et kotid vaadatakse lennujaamas läbi. Kes ja miks peaks tahtma varastada lennuki päästevesti!? See oli meile esimene märk sellest, et püha ja puutumatu eraomandi mõiste on neile saarerahvastele üsna võõras.
TIMOR-TIMOR
Kupangi lennujaamas oli meil vastas kohalik giid Elvi ja sealt sõitsime väikese bussiga pika sõidu Elvi kodukanti Betuni Timor-Leste piiri lähedal.
Must maagia
Kui muidu on Indoneesia muhameedlik – maailma suurima rahvaarvuga islamiriik –, siis meie külastatud saared on valdavalt kristlikud. Ja kristlus on päris tihedalt põimunud vana animismiga. Kohalik giid Elvi näitas meile üht Betuni küla keskel asuvat puud, mille ümber saagi valmimisel tantsitakse. See puu nägi teiste omasugustega äravahetamiseni sarnane välja. „Aga miks just selle puu ümber?“ söandasime küsida. „Me lihtsalt usaldame seda puud,“ kehitas Elvi kergelt õlgu.
Musta maagiasse uskumine on endiselt väga laialt levinud, šamaane ja ravitsejaid on palju. Elvi rääkis meile, kuidas tema isa on püütud tappa, aga ei saa, sein tuleb isa ja tapjate vahele.
Paradiisiaed
Kogu saar näeb põhjamaise inimese jaoks välja nagu paradiisiaed. Läbisegi kasvavad kookos- ja muud palmid, kassava, banaanid, mangod, papaiad jne. Monokultuurina kasvatatakse eelõige riisi, parasjagu lõppes riisikoristus. Aga kogu see paradiisiaed on kultuurmaastik, algupärast loodust (metsa) on saare peal alles vaid näpuotsatäis. Koloniaalperioodi üheks oluliseks eksportartikliks oli sandlipuu, millest lisaks väärtuslikule puumaterjalile saadi eeterlikke õlisid. Praegu pole kohalikud sandlipuud enam oma silmaga näinud ega mäleta, milline see välja näeb. Eestiski hinnatud tiikpuud võib näha küll, aga see kasvab istandikes või üksikpuudena sellessamas paradiisiaias. Rahvastikutihedus on suur, nafta jõul põlluharimine teeb alles esimesi arglikke samme ja kõik need inimesed tahavad süüa.
Järgmisteks päevadeks oli Elvil ette valmistatud korralik ja tihe kultuuriprogramm. Vaatasime traditsioonilisi külasid, kangakudumist, kohaliku sepa tegemisi, soola aurutamist mereveest, noorte poiste võitluskunsti harjutusi ja pidasime pidu Elvi kodukülas Bolanis. Külastasime mitut kooli (kogu õpetus on ainult bahasa keeles), lapsed tantsisid meile rahvatantse ja klassides oli külaliste ühe tohutu elevus. Ühel päeval nädalas peavad õpilased kandma sarongi ehk rahvariideid. Me giid Margus viis meid Sumbal suurde katoliiklaste rajatud St Maria Homba kooli, kus õpib 900 last. Kooli n-ö teadetetahvlil troonis suur manitsev pildiseeria, mille sõnum oli, et naist ei pea sa mitte röövi teel saama ja noore naise (lapse) õige koht on koolis. Tüdrukute röövimise traditsioon on paraku visa kaduma. Koolikellaks oli enamikus koolides autoratta metallist velg ja nööriga selle juures rippuv raudlatt, millega „kella“ löödi. Samas käis ühes külastatud klassis just telefoniõppetund!
Kuningad
Külades on tänase päevani ametis kuningad (hõimupealikud), kelle võimutäius pole küll enam endine, aga kellest väga lugu peetakse. Printsid ja printsessid on kõigile teada ja tuntud inimesed ning kohalik kuningas osales ka meie pidulikul vastuvõtul Bolani külas. Ka meie pidime külla sisenemisel tegema esimese käigu kuninga juurde, paluma külaskäiguks luba, maksma kogukonnale väikese maksu ja panema endid kirja suurde külalisraamatusse.
Palmiviin ja beetel
Bolani külas saime ära proovida ka kaks tähtsat kohalikku asja: saagopalmi jahust tehtud leiva ja viinapalmi (lehvik-palmüürapalm) mahlast kääritatud joogi laru. Leib oli täiesti söödav ning laru puhta maitsega. Hiljem nägime ära ka saagopalmi tärkliserikka säsi ja viinapalmi mahla kogumise. Kui üks saagopalm maha raiutakse, saab sellest terve küla hulk aega söönuks. Viinapalmi mahla kogumiseks tuleb puu otsa ronida. Larust aetakse ka viina, aga puskariajamise riistu meile kahjuks ei näidatud. Seda nn viinapalmi kasvab kõige enam Timori külje all oleval väikesel Rote saarel ja sealt toodud puskarit andis Elvi meile ka proovida. Mingit sorti palmiviin on ka poodides ametlikult müügil, ainult et Elvi pakutu oli poe omast tunduvalt parem.
Heameelerohtudest pupulaarseim on aga ses piirkonnas beetlipähkel. Peaaegu igal suuremal kohtumisel kohalikega pakuti beetlit. Seda on igal juhul viisakas vastu võtta ja edasi on oma valik, kas paned siis tasku või suhu. Ajab hirmsasti sülitama ja süljelarakad on punased. Vanad mehed-naised, keda külades kohtasime ja kes aastaid beetlit närinud, olid sageli sisuliselt hambutud, vaid punakaspruunid hambaköndid paistsid tühjast tumedast suust. Vikipeedia andmetel närib beetlipähkleid hinnanguliselt 200–450 miljonit inimest maailmas. See on tubaka, alkoholi ja kohvi järel leviku poolest neljas psühhoaktiivne aine.
Ühepuupaat
Täiesti ootamatu ja ette planeerimata kultuuriprogrammi osa ootas meid ees tagasiteel Kupangi. Pidasime bussi kinni mere ääres (Timori meri on India ookeani osa), kus kohalik rahvas paatide ja võrkude ümber askeldas. Ja uskuge või mitte – paadid olid ühest puust tehtud nagu meil Soomaal ja ilma külgujukita, mis muidu Indoneesias kombeks. Meie arusaam on seni olnud selline, et ilma külgujukita ühepuulootsikuga suure laine sees sõita ei saa. Aga siin need olid, nägime oma silmaga, kuidas poiss sellisega ookeani pealt tuli, võrkudes korralik sardiinisaak.
SUMBA
Sumba saare Waingapu linnas ootas meid ees järgmine kohalik teejuht Ansel (nii Elvist kui ka Anselist võib lugeda Margus Kalami raamatust „Minu Aasia saared“). Esimese asjana pidas Ansel meile pika loengu marapu’st ehk on kohalikust jumalast, kes kehastab ühtaegu nii esivanemaid kui ka loodusjõude. Marapu-usk on Sumbal tänini üldlevinud, kuigi ametlik statistika näitab kohalikku rahvast valdavalt kristlastena.
Asi on selles, et ametlikult tunnustatakse Indoneesias religioonidena ainult islamit, protestantlust, katoliiklust, hinduismi, budismi ja konfutsianismi. Kohalikke nn animistlikke loodususke ei tunnustata, kuigi eelnimetatud Borneo dajakid on selle üle ka kohtuvaidlusi pidanud. Ja nii lähevadki tublid marapu-usulised rahvaloendusel kirja kristlastena.
Majad
Sumba kultuuri üheks kõige iseloomulikumaks ja tuntumaks asjaks on traditsioonilised majad isemoodi katustega, mille keskkoht on terava torni kujuline. Neid on nimetatud võlurimütsideks, sumbalased ise ütlevad – tipuga maja. Sellel „tipul“ mingit praktilist tähendust ei ole, see on vajalik suhtlemiseks marapuga. Ja kui tänapäeval hakkavad bambusest majad ja heinast katused (kõrreline alang-alang, kasvatatakse selleks eraldi põldudel) asenduma betooni ja plekiga, siis maja konstruktsioon ei muutu – ka plekk-katustele tehakse kõrged tornid keskele ja mida kõrgem, seda uhkem.
Esimesed Sumba majad nägime ära Waingapu lähedal Prailiu külas, mis on tähtis koht veel mitmel põhjusel. Esiteks on sinna maetud sumbalaste esivanemad krokodill ja kilpkonn. Nendest esivanematest rääkis Ansel meile pika ja põhjaliku loo, et kes kellele kosja läks ja mis edasi sai. Krokodilli ja kilpkonna kujud olid olemas ka suurtel hauakividel. Teiseks on Waingapu üheks kohaliku kangakudumise keskuseks. Kangad on iseäralikud eelkõige selle võrra, et mustrid värvitakse erilise tehnikaga juba lõimelõngale, koelõng võib seejuures olla suhteliselt tagasihoidlik. Meie oleme harjunud pigem vastupidisega.
Matused
Väga oluline asi Sumbal on matusekombed, Wikipedias on selle kohta koguni öeldud, et see on maailma viimane elusolev megaliitiline kultuur. Alguse sai nende suurte hauaskulptuuride tegemine millalgi 12 000 aastat tagasi. Otsapidi hakkasime seda suurkivide kultuuri nägema juba Timoril, aga Sumbal on asi veelgi uhkem. Oluline on seejuures, et surnuaiad ei asu kusagil kaugel ja eemal, vaid paiknevad otse keset küla. Timoril võis näha üksikhaudu ka koduaedades.
Kui inimene sureb, siis tehakse talle kodus kena ehitud koht, kuhu inimesed teda vaatama saavad tulla. Kutsutakse arst, kes keha matusteni formaliiniga korras hoiab. Kolmel õhtul tapetakse siga, et toita rahvast, kes kokku tuleb. Ühtlasi ohverdatakse ka pühvel. Hauakivid olid varem ainult looduslikust kivist, nüüdsel ajal ka tsemendist. Suured kivilahmakad (suurim teadaolev 70 tonni) veeti inimjõul kadunukese kodukohta. See võis võtta mitu kuud kuni isegi aasta ja vajas suurt hulka vedajaid, keda tuli toomise ajal toita. Nii said seda lubada vaid väga jõukad pered. Elvi rääkis, et tema koduhõimu puhul Timoril ei tohtinud kuninglikku päritolu inimesed kivist hauamonumente püstitada. Kord olevat seda tehtud ja väidetavalt suri selle tulemusel palju sugulasi.
Suuremates hauakambrites on kuni paarkümmend inimest ja nn aken ehk metallist käepidemetega tsemendist luuk, mida saab avada, et uus kadunuke sisse lasta.
Kui inimene hukkub õnnetuses, kukub puu otsast või näiteks autoavariis, siis on tseremoonia pisut erinev sellest, kui inimene vanadusse sureb. Ootamatult surnud hinge jaoks tehakse lisamatus. Lauldakse hommikuni, et õnnetuspaika jäänud hing saaks koju tulla. Kui kõik on hästi, langevad tähed ja hing saab taevasse.
Matuseid endid me siiski ei näinud. Nii nagu ei näinud kahjuks ka pulmi. Aga pulmatraditsioonid on üliolulised ja nendest oli palju juttu.
Pulmad
Kui matusekombed on üle Sumba üsna sarnased, siis pulmatavad varieeruvad rohkem. Abiellutakse keskmiselt 25-aastaselt. Kui noored on otsuse teinud, siis annab tüdruk sellest perekonnale teada. Edasine näeb välja üldjoontes nii, et esmalt paneb mees selga traditsioonilised riided ja toob naise vanematele ühe hobuse. Tüdruk valmistab sel puhul kanaroa, naise pere annab peiule ikati ehk kohaliku traditsiooniliselt kootud kanga, mees annab vastu võsanoa. See kõik peab toimuma umbes poole aasta jooksul pärast otsuse tegemist.
Siis asuvad pered läbirääkimistesse, et millal teine samm astutakse. Selleks on pruudiluna maksmine, mille tarvis naise pere kutsub mehe pere külla. Mehe vanemad toovad hobuseid, pühvleid ja teisi loomi. Maksimaalne olevat kümme hobust ja kümme pühvlit. Lisaks hulk võsanuge, enamasti üle kümne. Tänapäeval olevat tavaline kokku ca 15 looma.
Kolmanda sammuna otsustatakse, millal naine sisse kolib, ja sel puhul korraldatakse suur traditsiooniline pidu. Üks hobune tuuakse naise vanematele, üks tädidele tänu märgiks. Kingituseks tuuakse veel toidunõusid, mis olla naise sümbol, lisaks klaasehteid, raha. Pärast pidu minnakse veel kirikusse. Peo korraldamine pole tänapäeval siiski enam kohustuslik ja kõik seda ei teegi.
Uurisime, et mis siis saab, kui peigmees puruvaene on, kas jääbki vanapoisiks. Selgus, et neis traditsioonides on ka üksjagu paindlikkust. Naiselunaks võib olla ka kana ja olla teada ka juhtum, kui piisas munast.
Seajaht
Meil oli nägemata veel üks tähtis asi. Waikabubaki linna ääres on traditsioonilised külad Tarung ja Waitabar ning just meie Sumbal olemise ajal toimus Tarungis seajahi pidu. Jahti peeti vanal moel võrkude ja odadega, meestel tohtis seljas olla vaid palmilehtedest punutud matt, kütiti paljajalu. Kuna Sumbal enam metsa praktiliselt alles ei ole, siis pidid jahilised oma kommete täitmiseks minema ühte Sumba kahest rahvuspargist. Meestega koos metsa jahile meid kaasa ei võetud, küll aga lubati kutsuda sea tabamisele järgnevatele pidustustele. Aga kuna siga ei saada kätte iga päev, siis olime mitu päeva lähikonnas ootel, ööbisime Rua ranna hotellis ja vaatasime ümbruskonna kauneid paiku.
Lõpuks ei lubanud reisikava meil kauem oodata ja liikusime edasi Tambolakasse, mille ümbruses pidime oma reisi viimased päevad veetma. Olime jõudnud üle vaadata moslemitest soolakeetjate küla Katewela ja Tambolakas kõhud täis süüa, kui Margusele tuli kõne, et siga saadi kätte. Kohe hakkasime Waikabubaki poole tagasi sõitma ja jõudsime kohale poole tseremoonia pealt – mehed (kõigil peapaelad peas ja võsanoad vööl) tassisid parasjagu siga külla sisse (siga ise oli imetillukene) ja skandeerisid valjuhäälselt midagi, millest me aru ei saanud. Naised kiljusid. Sellele järgnes päris uhke tantsupidu ühes majas sees trummi- ja kongimuusika saatel.
Muuseas – siga pandi maha kivi peale keset küla oleval surnuaial, sealsamas pidid toimuma ka kõik muud loomade ohverdamised (pühvlid ja kodusead).
Turismist
Timori ja Sumba elu on praegu väga kiires muutumises. Juba räägitud bambusmajad asendatakse betoonmajadega sisuliselt ühe-kahe põlvkonna jooksul. Betooni ja katusepleki ostmiseks on raha vaja ja nii lähevadki noored kodusaartelt ära kaugemale raha teenima. Kas siis Kupangi (lisaks Timor-Timorile ka Nusa Tengara provintsi keskus) või Denpasari või hoopis teise riiki Malaisiasse.
Oma osa nendes muutustes on ka tärkaval turismitööstusel. Turiste on Sumbal ja Timoril praegu veel vähe. Kui ühes külas uurisime, kuidas sellega lood on, siis pandi pead kokku ja arutati, et üle-eelmisel päeval oli ühte nähtud ja kellelegi meenus, et kahe kuu eest oli ta teist näinud. Samas on inimesi, kes turistidelt juba pildistamise eest raha oskavad küsida. Ja Ratenggaro traditsioonilises külas tundsime esimest ja ainukest korda ebameeldivat müügisurvet, kui meile kohalikku nänni pähe määriti.
Selles mõttes on õigus neil, kes kutsuvad praegu kiiresti neil saartel ära käima, seni kui paigad on veel massturismist suhteliselt puutumata. Juba kerkivad esimesed hotellid, juba ostavad valged mehed rannaäärseid maid kokku.
Turistikene on üks isemoodi tegelane. Kõigepealt tahab ta näha puutumatuid ja algupäraseid paiku, kus teisi temasuguseid palju ees ei oleks. Teiselt poolt on ta väga pretensioonikas selles, et milliseid harjumuspäraseid mugavusi talle kohapeal pakutakse või pakkumata jäetakse. On ilmselge, et ühe-kahe inimese pärast pole neid mugavusi mõtet tekitama hakata. Kui juba mugavused, siis tuleb ka tšarterlennud lendama panna. Ja nõnda me siis otsimegi mööda maailma veel viimaseid üksildasi paiku, et need siis kiiresti üle rahvastada.
- alang-alang
- Bahasa Indonesia
- bali
- Beetel
- Denpasar
- Ida-Timor
- indoneesia
- Kaido Kama
- Marapu-usk
- Margus Kalam
- Maris Pruuli
- Palmiviin
- Sumba
- Tiit Pruuli
- Timor-Leste
- Timor-Timor
- Waingapu
Selles numbris
- Raamatututvustus: Toomas Kokovkin, Siiri Külm, Kalev Sepp "Elutee. Hiiumaa jääteede lugu"
- Kogenud maailmarändurite parimad reisinipid
- Rattaga Läänemerel – Ahvenamaa
- Jah Colombiale, teineteisele ja seljakotireisidele
- Madeira – Euroopa Hawaii
- Madison Tuff - fotograaf sõjatandril
- Maha Kumbh Mela – maailma suurim rahvakogunemine
- 20 kuud seljakotireisi 10 000 euroga
- Salapärased saared Newfoundlandi külje all
- Kia ora, Uus-Meremaa!
- Rapa Nui raidkivide rapsoodiad
- Sumba ikatitest
- Parem kui Bali
- Tooteuudised
- Kroonika
- GO Reisiajakiri 111 - Aprill 2025
