Pianist Holger Marjamaa New Yorgi maailm
Holger Marjamaa, muusikute peres kasvanud ja legendaarse New Yorgi jazziklubi Blue Note lavalaudadele jõudnud ning 2021. aasta jazzmuusiku tiitliga pärjatud Holger räägib oma elust Ameerikas, kodutundest ning unistuste puhkusereisist.
Väikestviisi imelapsena mõjuv Tallinna poiss Holger alustas viieaastaselt klaveriõpinguid ja hiljem astus Tallinna muusikakeskkooli. Väidetavalt teadis ta juba siis, et temast saab jazzmuusik. Hiljem jätkusid tema õpingud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias ning Helsingi Sibeliuse akadeemias. Magistriõpe oli New Yorgi mainekas Manhattan School of Musicus.
Tänaseks on Marjamaa lava jaganud teiste hulgas Chris Botti, Lee Ritenouri, Ben Wolfe, Carl Alleni, Dennis Chambersi, Lizz Wrighti, David Kikoski, Lonnie Liston Smithi, John Riley, Steve Wilsoni, Jukkis Uotila, Mark Grossi, Joey DeFrancesco, Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri ja paljude teistega. Holger Marjamaa on võitnud mitmeid auhindu nii jazzi- kui ka klassikalise muusika maailmas. Pianist on esinenud nii Ameerika, Euroopa kui ka Aasia lavadel, muuhulgas Lincoln Centeris (Dizzy’s Club), Mezzrow Jazz Clubis, Smalls Jazz Clubis, Blue Note jazziklubis Tokyos, New Yorgis, Pekingis ja Shanghais. Oma trio ja arvukate külalismuusikutega andis ta 2019. aastal välja heliplaadi „Mostly Standards“.
Holger, kus sa praegu asud? Kus on sinu kodu?
Hetkel tuuritan koos Chris Botti bändiga Floridas, aga mu kodu on ikka New Yorgis, Queensi linnaosas Astorias. Elan tõelise NYC muusiku elu, veedan kodus väga vähe aega. Eelmisel kuul kaks päeva, sel kuul sama lugu. Aastaid elasin Washington Heightsi piirkonnas, mis on New Yorgis jazzmuusikute pesa, Harlem samamoodi. Pikka aega rentisin sõpradega koos korterit ja arvasin, et Manhattanilt ma küll kuskile ei koli. Üks sõber rääkis mulle Astoriast, et mulle sobiks see piirkond, kuna lennujaamad on lähedal. Ma polnud sinna isegi sattunud.
Juhtus aga nii, et sõber kolis ja ütles, et mine proovi. Nüüd elangi kohe Astoria pargi kõrval. See piirkond on parim kombinatsioon rahulikust elupiirkonnast ning suurlinna poolt pakutavatest võimalustest. Seal on vaikne ja see on hullust linnakärast eemal, kuid metrooga sõidan midtown’i 15 minutit, La Guardia lennujaam on samuti 15 minuti tee kaugusel, JFK pool tundi. New Yorgis arvestatakse kõike metroo läheduse ja liikumise aja järgi. Kui tulen tuurilt, vajan paar päeva vaikust ja rahu ning Astoria pakub seda.
New York on kultuuride sulam. Millist Ameerikat oled sina näinud?
See on tõesti nii. Hetkel olen Floridas Fort Lauderdale’is, mis on selline kruiisipealinn. Inimesed on siin rahulikumad, käiakse rannas. Olen tänu Botti bändis mängimisele näinud palju Ameerikat. Ühe-kahe päevaga ei saa muidugi tihti aru, mis kohaga on tegu, aga olen kogenud ka kahtlaseid kohti, näiteks Redding Californias.
New York on ka äärmiselt vaheldusrikas. Võimalik on justkui reisida uude kohta teise linnaosa näol. Kui palju seal elades seda koged?
Teen selliseid käike peamiselt siis, kui mu neiu või perekond külas käivad. Käime muuseumides ja näitustel. Viimane kord käisime New Yorgis praamiga vaatamas vabadussammast.
West Village meeldib mulle. Võib-olla just jazziklubide pärast. Näiteks Brooklyn ei ole mind aga kunagi kõnetanud. See on nii populaarseks muutunud ja sinna on liiga palju inimesi kolinud.
Muusiku jaoks on kindlasti unistus olla tuuritav artist? Mis on sellise elustiili miinuspooled?
Eks miinuspooleks ongi peamiselt see, et ei saa pere ja sõpradega koos olla. Kogu elu on muusika ja kontserdid. Olen küll kaugsuhtes, aga koos ei saa me kuigi palju olla. Loomulikult väsib sellest ära, kuid see on valikute küsimus, muusikuks olemise mõte. Mulle õudselt meeldib see, mida ma teen.
Kas reisimine, lavalt lavale, linnast linna elu on muutunud sinu jaoks rutiiniks?
Võib nii öelda küll. Väike rutiin isegi on hea, aga tegelikult tuleb vahel võtta aega maha, lindistada, teistega plaate teha, sest ühel hetkel võib läbipõlemine tekkida. Praegu tahan aga täiega lasta.
Mis on sinu jaoks kõige olulisem komponent kodutundest? Kas suudad seda lihtsasti tekitada?
Minu koduks on hetkel hotellitoad. Päris kodus peab olema puhas, seal peaks olema paar taime ja kindlasti klaver. Kodust teevad kodu ikkagi inimesed, minu perekond. Reisides võtan kaasa riided, kõrvaklapid, passi. Tavalised asjad.
Holger vabal päeval. Mida teed?
Magan end eelkõige välja. Teen endale esimese asjana kohvi. Mängin natukene klaverit, et talle tere öelda.
Tõesti? Puhkepäeval?
Jaa, komponeerida ongi hea vabal päeval, kui pole kontserdile minekut. Armastan ka jalutada. Kui mõni sõber mängib, lähen kuulama.
Kas kõik su sõbrad on muusikud?
Jah, on küll. Eks tuttavaid on igasugustest eluvaldkondadest, kuid parimad sõbrad on siiski muusikud.
Oled jõudnud legendaarse jazziklubi Blue Note lavalaudadele, see oli sinu koduklubiks kuu aega, kus andsid kaks kontserti päevas. Detsembrikuus kuulas sind ka Eesti president Alar Karis. Su Facebooki kontol on meeleolukas video teie esmakordsest kohtumisest. Miks just see klubi nii eriline on?
Blue Note ja Village Vanguard on New Yorgi kõige kuulsamad klubid. Blue Note Record on tegelikult plaadifirma, kes on välja andnud kõik põhilised jazziplaadid – Herbie Hancock, Miles Davis jne. Klubi ise on loodud 1980ndatel. Kui oled selle klubi artist, siis see on väga eriline. Tänaseks on see muutunud minu jaoks kodulavaks, tead kõiki, kes seal töötavad ja kes on bossid. Esimene kord sinna sisse astudes ei suutnud ma seda aga uskuda. Kõige kuulsam klubi on mu koduks kuu aega.
Räppar Jay Z laulab: „… since I made it here I can make it anywhere, yeah, they love me everywhere.“ Kas see on nii? Kas oled Ameerikas ja maailmas nüüd läbi löönud?
Hmm… Ma ei saa öelda, et ma olen läbi löönud. Poolel teel ma olen, mille üle on mul hea meel. Eestlastest on näiteks Paavo Järvi läbi löönud. Kui sa saad enda nime alt muusikat teha, tuuritada ja kontserte anda, et kontserdid on kolm aastat ette paigas, siis võib öelda, et oled tipu saavutanud.
Millal selleni jõuad? Kuidas seda üldse saavutada?
Töötan selle kallal. Lindistan muusikat enda nime alt. Mängin inimestega, keda tõeliselt imetlen ning kellelt õpin. Muusikuna arened ja õpid ju terve elu. Eks natukene hull sa pead olema, aga pead astuma ka samme, strateegiliselt edasi liikuma. Kui vaatan oma kümne aasta tagust elu ja küsin, kas ma olen lähemal oma tippkarjäärile, siis muidugi.
Mis on jazzmuusiku tippvanus? Kas saame nii üldse küsida?
Väga raske öelda. Ma ei saa öelda, et näiteks 30–45. Tehnilises mõttes oled nooruses parem, paindlikum kui 70–80-aastaselt. Muusikast arusaamine ja selle hoomamine on vanemal inimesel kindlasti aga sügavam. Temas on rohkem infot ja teadmisi. Nooruses on muidugi lihtsam füüsiliselt. Igaõhtune esinemine on paras muusika jõusaal, tippsport lausa.
Unistuste reisisihtkohad?
Kuna ma reisin töö tõttu nii palju, tahan puhkuse veeta alati Eestis ja mitte reisides. Ma ei armasta enam eriti lennujaamades viibimist. Kui aga valida paar kohta koos sõpradega minekuks, siis Jaapan. Esinesin Blue Note Tokyo klubis 2020. aastal paar nädalat enne esimest lockdown’i. Käisime ühe teise muusikuga rattatuuril mööda linna. New Yorgil on väga palju õppida, kuidas nii suurt linna puhtana hoida. Teine on Uus-Meremaa, kus ma veel käinud ei ole.
Erilisemad reisielamused?
Raske on välja tuua kõige erilisemad kohad, sest kõikides riikides on oma võlu ja kogemus minu jaoks. Aga ühed erilisemad on kindlasti Jaapan ja Tokyo ning Lõuna-Aafrikas Kaplinn. Tokyo kõikidest linnadest, kus käinud olen, on kindlasti esikohal, kuna võrreldes teiste suurlinnadega on see puhas, hoitud ning nende kultuur on mulle alati meeldinud. Sooviksin kindlasti rohkem ka tulevikus Jaapanit näha ja külastada väiksemaid külasid ning mägedesse matkama minna.
Sinu elu 5–10 aasta pärast.
Ma tahaks tegelikult kolida Eestisse, Nõmme on minu jaoks väga kodune, aga New Yorgis peaks ka mingi pesa olema. Hea oleks ju tegelikult maailmas tuuritada ja siis koju kas Eestisse või New Yorki naasta.
Räägime sinuga Ukraina-Venemaa sõja 18. päeval. Kuidas see on muutnud sinu vaadet globaalsele elustiilile?
Elan väga kaasa ja jälgin pidevalt uudiseid. Olin tegelikult 24. veebruaril Eestis, sõitsin Soome oma bändiga kontserti andma. See oli nii imelik. Siiani on. Enne lavale minekut arutasime bändikaaslastega, et räägin kontserdi alguses olukorrast. Pühendasimegi loo „Speak Like a Child“ ukrainlastele. Sain läbi selle loo midagi enda seest välja ning hea energiaga edasi minna ja Eesti Vabariigi 104. aastapäeva tähistada. Üks minu ukraina sõber põgenes Dubaisse, teine Kiievist eemale, oleme temaga kontaktis. Mul on ukrainlastega alati side ja üksteise mõistmine olnud, sest üks minu vanaema on ukrainlanna. Minu jaoks on väga oluline rõhutada, et see ei ole venelaste sõda, vaid Putini sõda. Mul on ka väga häid venelastest sõpru, kelle meelelaadi ma tunnen. Nad on inimesed nagu mina. Nad ei poolda seda.
Kas tunnetad ohtu Eestile?
Mul on raske uskuda, et toimuks kallaletung. Ma pigem olen selles energias ja uskumuses, et nad ei tule, aga loomulikult mul on mure ja hirm. Loodan väga NATO peale. Juhul, kui midagi peaks juhtuma.
Millal sind Eestis näeme?
26. aprillil Jazzkaare raames, kell 18 oma trioga, bassist Heikko Remmeli ja Ameerika trummar Lee Pearsoniga Vabal Laval.
***
Ideaalne päev New Yorgis
Ideaalne päev turistile New Yorgi külastamiseks algab hommikul vara Liberty Statue vaatamisega. Pärast seda soovitan minna Tribecasse sööma (palju häid Itaalia ja Mehhiko restorane!). Kui kõht täis, soovitan metrooga ülespoole sõita ja minna Metropolitani muuseumisse ning kui on veel energiat üle, nautida kontserdi Dizzy’s Club Coca-Cola jazziklubis. Selles klubis avaneb peale hea muusika veel ilus vaade Central Parkile ja tihedale New Yorgi liiklusele.
Ja veel – kindlasti soovitaksin New Yorgis veel näiteks minna Queensi India toitu proovima ning Astorias olles ei saa üle ega ümber maitsvast Kreeka toidust. Armastus käib kõhu kaudu!
***
Holger soovitab New Yorgis veel kindlasti külastada:
Central Park – seal on tore kohvi juua ja hommikust süüa.
Carnegie Hall.
MET Opera – ooperisse või balletti vaatama.
Jazzilubidest Dizzy’s Club, Blue Note, Village Vanguard on parima saundi ja auraga jazziklubi.
Smalls – kõik jazzmuusikud hängivad seal, iga õhtu on jämmid.
Minu „kodu“ Itaalia restoran on Palermo.
Üks Kreeka restoran Taverna Kyclades on mu lemmik.
Tekst: Anu Lill
Foto: erakogu
Selles numbris
- Raamatuarvustus
- Kui kõrgus teeb liiga
- Ukraina köök – mitte ainult boršist
- Diivanisurf? See on imelihtne!
- Pianist Holger Marjamaa New Yorgi maailm
- Kuidas soodsalt Eestit avastada
- Küpros – kui rannailma asemel ootab lumi
- Küpros – armastuse jumalanna sündimise saar
- 7 soovitust rahaasjadest
- Vahepeatus keskläänes
- Eesti jäljed maailmas: Johan Pitka
- Cornwall – ajalooline ja võimas!
- Geir O. Kløver – Norra parima muuseumi juht
- Elukutse – matkaja!
- Supercouloir 2018/2022
- Jaanika Merilo: Ukrainast läbi pisarate, mälestuste ja lootuse
- TOOTEUUDISED
- KROONIKA
