Piireteta piir Põhja-Korea ja Hiina vahel

Korea poolsaare asjatundja Erki Loigom kirjeldab põnevat piiriala Põhja-Korea ja Hiina vahel, külaskäiku Põhja-Korea piirilinna Sinŭijusse ja kahe riigi vahelisi suhteid. Lugu illustreerivad julgeolekujõudude keeldudest hoolimata tehtud salapildid Põhja-Korea varjatud igapäevaelust. See piirkond ei ole kindlasti klassikaline turismipiirkond, vaid peidab endas justkui 21. sajandisse  mittesobivaid lugusid.

Keerukamad piirid on mind alati köitnud. Alguse sai kõik 1989. aasta sügisel Ida-Saksamaal pioneerilaagris, kui Berliinis nähtud ning inimeste elustiile eraldav müür mõtted peas pöördumatult liikuma pani. Tänapäevastest piiridest peetakse kindlaimaks ja sisuliselt läbimatuks kahe Korea vahelist nelja kilomeetri laiust miinivälja, mida millegipärast nimetatakse demilitariseeritud tsooniks. Selle kaudu on põgenenud vaid kümmekond põhjakorealast, neist kõik tsoonis aega teenivad sõdurid. Seevastu paariariigi eraldusjoon ainsa ajaloolise ja varasemalt ideoloogilise liitlase Hiinaga on sisuliselt piireteta. Ometigi peab see piir ennast ise, kuid muudab kahe riigi piirialade läbikäimise omamoodi majanduslikuks ja väga aktiivseks subkultuuriks. Kuidas on selline vastuolu võimalik? Järgnevate näidete toel saab olukord ehk veidi selgemaks.

Paektu mäel on kerge eksida Põhja-Koreasse

Ühendused Hiinagi mõistes kauge kandiga on siiski rahuldavad ja ümberistumistega lend Pekingist kauni Changbaishani loodusparki viivasse lennujaama kestab paar tundi. Küll aga võib lendude vahel olla tunde ooteaega ning sagedasti jäävad reisijate puudumisel lennud üldse ära. Siinkirjutajal õnnestus lennata suure Airbusiga, kus täidetud oli ehk 15 istekohta. Changbaishan on üks pühadest vulkaani kraatris asuvatest mägijärvedest, kuid hoopis olulisem on mägi korealastele, kelle territooriumile jääb pool mäest ja järvest. Korealaste jaoks kannab mägi nime Paektu ning on koht, kust korea rahvus alguse sai.

Paektu on püha mägi kogu Korea jaoks, kuid Põhja-Korea on selle pannud selgelt ideoloogilise vankri ette. Mäe pildiga algab igapäevane Korea kesktelevisiooni  programm, selle vaateid kohtab rahatähtedel ning avalikes asutustes asuvatel maalidel. Kõik kolm põlvkonda Kim’e on korduvalt roninud mäele ning Põhja-Korea mütoloogia järgi on Kim Jong-il mäe all hütis ka sündinud. Viimane väide on muide vale, keskmine Kim on sündinud Venemaal. Riigi rajaja Kim Il-sung sooritas oma suurimad vägiteod Jaapani okupatsiooni vastu samuti Paektu regioonis. Kim Jongili surmapäeval 2011. aasta detsembris olla järvejää taevani kostva praksatusega purunenud. Huvitav, et Hiina pool seda seismoloogilist imenähtust ei suutnud fikseerida. Küll aga on saanud kirja mitmed maavõnked, mis on põhjustatud  sadakond kilomeetrit eemal asuvast tuumakatsetuste polügoonist, mis olla viimase
vesinikupommi puraka ajal 2017. aasta sügisel väidetavalt kokku vajunud, tappes kümneid tunnelitesse jäänud töölisi. Et mägi on püha kõigile korealastele, annavad tunnistust mitmed lõunakorealaste seltskonnad, kes mäel vaatega Koreale pikki palveid loevad ning seejärel lärmakalt ühispilte klõpsivad.

Aprilli lõpus piirkonda külastades peab olema valmis lumeoludest tingitud keelule mäele minna, kuid teisel katsel see siiski õnnestus. Küll aga ei lubata sulalume  korral mäele ise matkata ning ainus võimalus on kasutada mootorkelke. Olles valmistunud tõsiseks mägipäevaks, oli matkavarustuses buraaniga poole tunniga mäetippu saabumine üsna halenaljakas, kuid paratamatu. Soovitan kaasa võtta  binokli ning fotosõpradel võimalikult laia ulatusega objektiivi, sest kraater ja sellega piirnevad mäed ei kipu korraga kaadrisse mahtuma. Samuti võiks enne hoolikalt uurida Hiina ja Põhja-Korea piirijoont, sest see kulgeb vaid mõne meetri kauguselt vaateplatvormist ning kraatri serval jalutades on oht sattuda mitte just sõbralikku naaberriiki, kes peab eksinuid halvemal juhul kinni mitu päeva. Piir on tähistatud maaslebavate kividega ning võib jääda teadmatuse korral nähtamatuks.

Lisaks Paektule või siis hiinlastele tuntud Changbaishanile ümbritsevad mäe Hiinapoolset külge võimsaid kanjonivaateid pakkuvad jõesängid, metsarajad ja sajameetriste kukkumistega kosed. Vaadates looduspargi taristu ulatust ja suurust, ei taha ette kujutadagi, milline möll võib seal toimuda tipphooajal, kuid aprilli lõpupäevil oli egoistliku eestlasena paika külastada väga meeldiv. Mäe „baaslaagriks” ja umbes 50 kilomeetrit eemal asuv Songjianghe väikelinn (60 000 elanikku kvalifitseerub Hiinas vist siiski külaks?) on ebahiinalikult väike ja rahulik, kuid kirju ja vilkuva kesklinnaga asula. Reisi lõpuni lemmiktoitude seas parimaks jäänud road said maitstud just siin ning sellest grillsöelõhnalisest paigast oli väga raske lahkuda.

Kokkupuuted Hiina julgeolekuga ja salapildid

Jätkame kulgemist mööda piirijoont lõuna poole. Mitte kaugel Changbaishani piirkonnast asub põnev piirilõik, kust pärinevad lähiajaloos olulised uudised, mis kajastavad Põhja-Koreast põgenemisi, piiriülest kaubandust ja smugeldamist ning millel on jõhker näljahädaga seotud minevik. Otse piiril asuv Põhja-Korea suuruselt kolmas linn Hyesan ja Hiina Changbai elavad juba aastakümneid nagu sukk ja saabas, eraldamas vaid Yalu peenike ülemjooks. Vaatamata füüsilise piirdetaristu puudumisele on aga vahe nii majanduslikus kui ka vabadusi puudutavas elukvaliteedis silmaga nähtav. Ühel kaldal nüüdisaegne keskmise suurusega Hiina
asula, teisel lagunenud hoonete ja teedega Põhja-Korea oma.

Tõele au andes tuleb siiski mainida, et Põhja-Korea on pärast Kim Jong-uni  võimuletulekut majanduslikku heaolu oluliselt kasvatanud, kuid varajase kapitalismi metsikused (ega asjata peeta Põhja-Koread praegu maailma liberaalseimaks majanduseks, sest reegleid on veel väga vähe) on teoreetiliselt klassivabas ühiskonnas vahesid veelgi suurendanud. See on märgatav ka Hyesanis, kus räämas külaelu kõrval on klaasfassaadidega moodsaid kortermaju ning luksklassi maasturid sõidavad kõrvuti kondiaurul liikuvate kaubakärudega. Kim Jong-uni 2013. aastal alustatud kaunistamiskampaania on jõudnud ka Hyesani – oluline osa kortermajadest ja tootmishoonetest on värske kireva värvkatte saanud ning üldmulje võhikule petlik. Hyesanist pärineb ka eesti keelde tõlgitud menuki „Seitsme nimega tüdruk” peategelane Lee Hyeon-seo ning võrreldes  raamatukangelase linnas veedetud ajaga palju ilmselt muutunud ei ole.

Põhja-Korea on küll varasemast majanduslikult liberaalsem, lubatud on  turukaubandus ja saaduste enda tarbeks kasvatamine, kuid liikumis- ja arvamusvabadust surub võimu kõikumist kartev Kim maha aina repressiivsemalt. Võimalike ebastabiilsuste kartuses on Hiina pool ehitanud põgenikemasside võimalikuks saabumiseks signaalseadmetega piiritarasid ning jutud kõnelevad
valmidusest luua loetud päevadega põgenikelaagrid kümnete tuhandete saabujate majutamiseks. Kuigi õhus levivad kümned Hiina tele- ja raadiokanalid, mobiililevi ja andmeside, on nende kasutamiselt tabatud põhjakorealasi endiselt ootamas brutaalsed kinnimajad. Info on oht režiimile ning Kim teab seda suurepäraselt.
Piirangud ja karistused välise info tarbimisel on Kim Jonguni perioodil Põhja-Koreas oluliselt karmistunud.

Piirkonna tundlikkusest kõneleb kokkupuude Hiina julgeolekujõududega, kes ilmselgelt linnale eelnenud sõjaväepunktist saadud info alusel (üles pildistati auto ja passid) meid linnas kiiresti üles otsivad ning vestluse peavad. Õnneks saabus vastav info meie autojuhile paarkümmend minutit varem, mis võimaldas klõpsida mõned piiriülesed keelatud kaadrid ning mälukaardi ära peita. Noored ametnikud süvenevad pigem mobiiltelefonidesse klõpsitud fotodesse ega tule selle pealegi, et keegi viitsib tänapäeval mitu kilo peegelkaamerat kaasas tassida. Mobiilist võimud
keelatud pilte ei leia, kuid igaks juhuks peame linnast lahkuma ning politseieskort saadab meid veel pikalt.

Vaid kuu varem, pingete leevenemise eel (reisime piirkonnas täpselt Koreade 27. aprilli 2018 tippkohtumise ajal) ei tulnud Hyesani lähedale sattumine kõne alla, kuid „Korea sula” tulemusel on reeglid leebemad. Piirialad on tundlikud põhjusel, mida Hiina üritab kiivalt varjata. Kuigi Põhja-Korea on vaevu endaga toimetulev inimeksperiment, sõltub sellest vaesusest ja viletsusest siiski oluline osa Hiina piirialade toimetulemisest. Kogu Yalu ja Tumeni jõge ääristav ala elatub mõlemal pool jõge omavahelisest kaubavahetusest ning nii on see olnud aastakümneid. Kim Jonguni võimuletulek kasvatas piiridel pingeid ning noor türann üritas raiuda Hiina mõju läbi nii palju kui võimalik. Tuuma- ja raketiprogrammi edenedes katkes aga Hiina kannatus ning sellist Hiina-poolset pühendumist ÜRO sanktsioonidele ei ole ajalugu varem näinud.

Hiina, kes ise kannatab sanktsioonidest oluliselt, on pärast Kim Jong-uni ootamatut Pekingis vaibal käimist pigistanud silmi aina enam pilukile ning piiriülene kaubandus on taas tõusuteel. Info Hyesani ja Changbai sildadelt räägib öösiti kümnetest ja sadadest sõidukitest – härjarakenditest rekadeni –, millega veetakse Koreast välja maavarasid, ženšenni ja mereande ning Hiinast tarnitakse vastu  esmatarbekaupu, kütuseid ja muidugi toitu. Sellise kaubavahetuse maht on märkimisväärne, kuid ei soovita, et seda märkaksid ajakirjanikud ja teised liigselt huvitatud. Seetõttu ei tasu üllatuda, kui piirialade hotellides külastab teid hommikul julgeolekuohvitser, kes  uurib päevaplaane, ning majutusasutustes sisseregistreerimisel tuntakse huvi, ega külastaja juhuslikult reporter ole.

Dandong ja Sinŭiju − nii lähedal, samas nii kaugel

Piiritsooni tuntuim ja lõunapoolseim punkt asub laiaks deltaks valgunud Yalu suubumisel Kollasesse merre. Vahetult enne rannikut asuvad Dandongi linn Hiinas ja Sinŭiju Põhja-Koreas. Linnu ühendava legendaarse Sõpruse silla kaudu toimub ligi kolmveerand kahe riigi omavahelisest ametlikust kaubavahetusest. See on silmaga tuvastatav, sillal toimub aktiivne kaubavahetus nii autode kui ka rongidega. Kuigi ühel kaldal asub maailma repressiivseim riik ning teisel sädelev moodne majanduskeskus, on sisuliselt tegemist olulisel määral läbipõimunud kaksiklinnaga. Eriti silmatorkav on erisus kahe asula vahel pimedal ajal, kui Dandong on tuledesäras kihisev linn ning Sinŭijust paistab vaid üks valgustatud hoone (seda ka väidetavalt Hiina elektriga!) ning mõned plinkivad tulukesed.

Hiina on ehitanud vana Dandongi kõrvale uue linna, kuhu võiks kiiresti ümber asustada kuni 3 miljonit inimest, kuid mis praegu seisab tühjana. Lisaks vanale ja väsinud Sõpruse sillale on Hiina investeeringuna valminud uus ja ultramoodne sild, mille rajajad jäid uskuma Kim Jong-ili lubadust ja katset rajada Sinŭijusse Korea Hongkong. Praegu lõpeb sild Põhja-Koreas soos ning erimajandustsoonist pole ammu kirjutatud silpigi, rääkimata selle rajamisest. Valdkonnaga tegelenud Kim Jong-uni tädimees Jang Song-thaek hukati süüdistatuna reeturluses ning erimajandustsooni juhiks saama pidanud hiinlane Yang Bin istub Hiinas korruptsioonisüüdistuste tõttu eluaegset. Uue linna asustamine ja toimetamine sõltub seega otseselt lootusest, et sanktsioonid leevenevad ja Põhja-Korea avaneb. 27. aprilli Koreade tippkohtumise päeval tõusid uute korterite hinnad linnas ühe päevaga 60%! Dandong elab Põhja-Koreaga läbipõimitud lootuste varjuelu.

Korea maitsed ehk toetame režiimi?

Korea mõjusid Dandongis on võimatu mitte märgata. Linnas on kümneid poode, mis kauplevad Korea kaupadega, kaubandusettevõtteid, Korea turge, antiigikauplusi jne. Dandongi raudteejaamas ootavad ronge punaste rinnamärkidega peentes kostüümides ja ülikondades Põhja-Korea äri- ja parteitegelased. Kirsiks tordil ning tuntud on Põhja-Korea režiimi poolt käitatavad restoranid, mida enne sanktsioone toimetas linnas üle saja. ÜRO piirangud nõuavad Põhja-Korea tööjõu koju saatmist 2019. aasta keskpaigaks ning Hiina asus seadusepügalat täitma kohe selle avaldamisel. Seetõttu suleti restoranid ning Hiina tööstusettevõtted pidid saatma põhjakorealased riigist välja.

Veel kuu enne reisi olid suuremad restoranid ja korealastega mehitatud tootmised tõepoolest suletud, kuid Kim Jong-uni kiire muutumisega inimnäoliseks ning Xi Jinpingi selgel heakskiidul on koostööprojektid taas lahti sulatatud ning ärid linnas taastumas. Kuivõrd eetiline on Põhja-Korea rahamasinat toetades nautida tõesti suurepärase toidu kõrvale unikaalset etendust, jäägu igale reisijale endale läbimõtlemiseks. Nähes ilmselge talendi- ja missikonkursi läbinud ettekandjate- artistide siirast uudishimu mõne sõna inglise keele harjutamiseks, on kaalukausil kümmekonna euroga režiimi toetamist või oluliselt piiratud vabadustega noorte inimeste inforuumi laiendamine. Põhja-Korea restoranide personal ei saa vabalt liikuda, elatakse kommuunides valve all ning iga pikem sisuline vestlus välismaalastega on välistatud.

Unikaalsed on need asutused aga tõepoolest. Kes on käinud Põhja-Koreas, tunneb ilmeksimatult vaid sellele riigile omase essentsi kohe ära ning esmakordsed külalised saavad omalaadse kogemuse võrra rikkamaks. Hiinlaste hulgas on Korea toit ja söögikohad väga populaarsed ning ka lõunakorealased kasutavad võimalust põhjanaabritega suhelda. Väheste läänlastena linnas jääme personalile hästi meelde ning meid viibatakse juba kaugelt üle tänava ning üüratakse „Estooooonia!” Estooniateks me neis söögikohtades ilmselt jäämegi, sest vaatamata korduvale küsimisele nimed kellelegi meelde ei jää.

Päevajagu tõelist Põhja-Korea essentsi

Dandongist on võimalik käia päevatuuridel Sinŭijus. Viisanõuded on oluliselt leevenenud ning piisab nädalasest etteteatamisest. Tuurikorraldajad on leitavad
internetist ning 150–200 euro eest on võimalik saada külastatud riikide kaardile üks nööpnõel hõlpsasti juurde. Sinŭiju on Põhja-Koreas elatustasemelt pealinna Pyongyangi järel teine linn, kuid ainuomased põhjakorealikud jooned on linnas selgelt tuntavad. Linn avanes turismile pärast selle südame renoveerimist ning külastajad näevad vaid ilusat. „Only beautiful things” on giidide ja giidide kontrollide käibefraas isegi selles visuaalselt viisakas linnas. Kahjuks peitub fassaadi taga tavapärane Põhja-Korea viletsus, mida saab hetkeks piiluda näiteks külastatud lasteaia tualeti hooviaknast. Autoliiklus linnas sisuliselt puudub, kuid  liikluspolitseinikud on ikkagi tööhoos. Trööstitu tegelikkus paistab ka Yalu jõel toimuvatel paadisõitudel, mis viivad huvilised Põhja-Korea kaldale nii lähedale, et paat veel kinni ei jää. Yalu veed on avatud kuni kaldani mõlemal pool ning see pakub unikaalseid kaadreid Põhja-Korea külaelust. Olgem siiski ausad, näinud Põhja-Koread varem ka seestpoolt, on piirialade külad korrastatud ning põllutöödel sai näha isegi traktorit! Valdavalt haritakse üüratuid põlde isegi Hiina müüri idapoolsemat lõppu Tiigrimägedes Hiina poolel külastavate turistide silme all härgade ja inimjõul.

Sinŭijus külastatakse kindlasti kohalikku uhkust – kosmeetikatööstust. Õigemini joostakse läbi selle üksikutest ja moodsat sisseseadet täis ruumidest.  Propagandapostrite all töötavate töölistega kontaktivõimalus puudub. Info riigist räägib siiski kohaliku kosmeetika võidukäigust, mida erinevalt varasemast eelistatakse nüüd selgelt Hiina või Lõuna-Korea omadele ja seda just kvaliteedi pärast! Tuuri eredaim elamus tuleb kindlasti Ponbu lasteaiast, kus riigi annetelt parimateks peetavad 5–6-aastased koolieelikud esitavad igale lääne tsirkusele au tegeva keerukusega taidluskava. Laste pingutusi ja ülevoolavat emotsiooni võib unustada küll nautima, kuid tegelikult on õõvastav näha, millise järjekindlusega režiim noorsoost endiselt truualamlikke kodanikke voolib. Eesmärk noortel muusikutel, lauljatel ja võimlejatel on selge – alates 2018. aastast peetakse Korea Rahvademokraatliku Vabariigi 70. aastapäeva puhul taas riigi visiitkaardiks saanud massimänge Pyongyangis ning kõik haridusasutused riigis pingutavad, et Suurele Kindralile septembrikuus ülimas sünkroonsuses silmarõõmu pakkuda. Peaktu tiigrite ehk Kimi väljavalitud suguseltsi suursugusust meenutatakse päeva jooksul korduvalt ka lääne turistile. Valikuid ei ole, kummardada tuleb Kim Ilsungi ja Kim Jong-ili kuju ees kõikidel.

Lääne turiste satub Põhja-Koreasse väga vähe. Suurima tuurikorraldaja Koryo Toursi omanik Simon Cockerell hindab nende arvuks aastas kuni 7000. Hiinlased külastavad Põhja-Koread kümneid kordi arvukamalt, kuid ilmselt pidurdab nende innukust ajutiselt just neil päevil juhtunud bussiõnnetus, kus Kaesongi ja Pyongyangi vahelisel kiirteel hukkub bussiõnnetuses 32 hiinlast. Erinevate atraktsioonide ärakeelamise näol on õnnetuse vahetud mõjud tuntavad ka Dandongis. Õnnetuses kaotas elu ka Mao Zedongi lapselaps, kes külastas reisil Põhja-Koreasse oma Korea sõja ajal võõral pinnal hukkunud isa hauda. Nüüd neelas Põhja-Korea ka tema.

Päeva lõpetab folklooripargi külastus, mis ainsa vaba päeva tõttu nädalas (Põhja-Korea töönädal kestab kuus päeva) sattus olema meeldivalt rahvastatud. Pühapäeval peetakse pulmi, piknikke ning mängitakse vabaõhumänge. Viimastel aastatel on võimud lubanud viisakuste vahetamist kohalike ja turistide olukordades, kus pikem mõttevahetus on välistatud. Kui 2010. aastal olid isegi pilkude vahetused taunitavad, siis nüüd kõlavad tervitushüüded ning luba pildistamiseks on olemas. Siiski kontrollitakse pildistamist endiselt rangelt, endiselt ohjab turiste sõltumata grupi suurusest kaks giidi, kes peamiselt küll kontrollivad teineteist. Sarnaselt varasemaga kasutavad giidid turistiga kahekesi jäädes igat võimalust, et pressida välja infot maailmas toimuva kohta. Nii levib riigis info, kuidas Süüria on pommitanud Ameerikat vastuseks Trumpi raketirünnaku vastu, ning korduvalt uuritakse, miks maailm Venemaad sanktsioneerib. Ehteestlaslikult oluline on põhjakorealasele tema kodumaa väline imidž. Küll aga ei jää märkamata siiras ohe, mis tuleb üle huulte, silmitsedes üle jõe Dandongi kõrget siluetti: „Hiina ikka
areneb jube kiiresti…”

Kahenädalase reisi jooksul on selgelt hoomatav kahe liitlase pragmaatiline side. Maailmapoliitika areenil võivad olla panused väga kõrged ning retoorika sümboleid täis, kuid tavalise inimese heaolu dikteerivad majandus, majandus ja veel kord majandus. Yalu ja Tumeni jõega eraldatud hiinlased ja korealased on selle väite elav tõestus. Korea sula taustal jääb vaid loota kohalike moodi, et Kim Jong-un on oma plaanides siiras ning läbikäimine naabrite vahel lihtsustub. Et mitte kunagi ei tuleks läbi elada 1990. aastate keskpaiga näljahäda õudusi ning põhjuseid kirjutada  raamatuid seitsme nimega tüdrukust on aina harvem. Põhjust mõõdukaks optimismiks isegi on, kuigi Põhja-Korea kuri loomus ei ole tegelikult muutunud karvavõrdki.

Tekst: Erki Loigom

Fotod: Laivi Kivi, Erki Loigom

Selles numbris

• Lola ja Facundoga USHUAIAS
• Kes kuuluvad kõrgushaiguse riskigruppi?
• Naftavanniga tervist turgutamas
• Drooniga reisile?
• Digirändurina maailma avastama
• Ulmeline värvidemäng Etioopias
• Mayapur, India
• Kuidas purjetaja unistusi täita?
• Milliseid reisiteemalisi veebilehti ja blogisid jälgite?
• Winnipegis Eesti arhitektuuri tutvustamas
• 220 km klassikat −ööpäev puhast rõõmu
• Põhjala viimane ürgmaa
• Tsikliga Lõuna-Palawani avastamas
• Malle Koido: kaks ja pool lendu nädalas
• Ära kunagi anna alla!
• Piireteta piir Põhja-Korea ja Hiina vahel
• Millist vahendit valida veematkaks?
• KROONIKA