Piiritaguseid teatrielamusi
Vaba Lava eestvedaja Allan Kaldoja kirjutab kolmest kõnekast lavastusest, millest kahte avaneb Eesti publikul võimalus ka koduses Eestis näha.
Biškek, Kõrgõzstan
„Minu maailmas on see korraldatud nii”
Biškeki teater „705“, grupitöö
Varakevadine linn on pime. Õhtuhämaruses hõljub nurgatagustest välja äsja sulanud lume jahe mälestus. Gaasiautode heitving paneb silmad kipitama. Aga me kissitame neid, et leida teatrit. Ümberringi on vaid hruštšovkad. Märkame, et ühe neist hoovi on kogunenud paarkümmend inimest. Astume ligi ja tõepoolest, teater „705“ asub ühe paneelmaja keldris. Oleme õiges kohas. Laskun maa alla sisustatud väikesesse blackbox’i eriliste ootusteta, arvan, et põhielamus on seekord kohas. Kuid oota sa! Rahvas pannakse istuma piki seinaääri paigutatud toolidele ja kus siis läheb lahti! Neli noort ja vihast naist jutustavad äärmusrahvuslikku rühmitusse kuuluva Ramisi ja feministist Žanõli romeo-ja-julialiku armastusloo sellise energiaga, et oled kord vastu seina litsutud, siis jälle õrnalt maast lahti tõstetud… See on vägev ja vahetu elamus!
Rääkida selline lugu Kõrgõzstanis, kus traditsiooniline klannikultuur, äärmusrahvuslus, venestamine ja lääne voolud oma tasakaalu otsivad, on paras julgustükk. Sestap müüakse pileteid sellesse väiksesse saali nimelise eelregistreerimise alusel, et korraldajatel oleks võimalik publiku tausta kontrollida. Hiljem selgub, et laval polnudki tavalised tüdrukud. Üks neist on tuntud jazzlauljatar Zere, kelle albumeid Spotifys kuulata saab, teine on Eldana, kes oli väidetavalt esimene Kesk-Aasia blogija, kelle jälgijaskond ületas 1 miljoni piiri…
***
Dušanbe, Tadžikistan
„Mankurt“
Dušanbe noored näitlejad lavastaja Barzu Abdurrazakovi juhtimisel
Kohtume Barzu Abdurrazakoviga. Ta on sufist lavastaja, üks Kesk-Aasia tuntumaid. Veetnud võimu survel 12 aastat eksiilis, kuid nüüd valitseja loal naasnud, kuna lavastaja vanemad on Covidi ajal sellest ilmast lahkunud. Loomulikult tekkis Barzu ümber kohe noorte näitlejate ring, kes soovisid temaga koos töötada. Algul oli neid 12. Kui Barzu valis teemaks „Mankurti“ kuulsa Aitmatovi põhjal, jäi 12-st 3. Sest mankurt on juurteta olevus, ori, kes ei tunne oma juuri ega tea, et on inimene, hingeke, kel puudub subjektsus. Tadžikistan on Turkmenistani järel hetkel karmima režiimiga ühiskond Kesk-Aasias ja hirm on kõikjal. „Mankurt“ on ühiskonnakriitiline. Ometi läksid need kolm noort näitlejat Barzuga lõpuni. Nende lavastus keelati alles kaks päeva enne esietendust. Tänaseks on üks näitleja kolmest terrorismisüüdistusega kümneks aastaks vangi mõistetud. Diktaatoritele on teater ohtlik, sest kui võim püsib ainult harimatusega tembitud füüsilisel ja rahalisel jõul, siis on iga lavastus ühiskonnakriitiline. Isegi „Kakuke“. Isegi „Kassi maja“. Sellistes ühiskondades vabaduse aate nimel tegutsev teatrirahvas pälvib mu lõpmatu lugupidamise. Neil inimestel on erinevalt meie Kultuuriministeeriumi ametnikest oma nahk tõeliselt mängus. Nende rahu, julgus ja ausus hetkel, mil nad vaatavad tõtt pimeda tühjusega – see on tõeline kangelaslikkus.
„Mankurt“ on lavastus, mida ma polegi näinud. Kuid ma olen kuulnud, et meeskond jõudis ühe peaproovidest videosalvestada.
***
Almatõ, Kasahstan
„Laviin”
Almatõ teater „Žas Sahna“, lavastaja Barzu Abdurrazakov
Enamik klassikalise draama vormis lavastusi, mida Kesk-Aasias näeme, on surmigavad. Ometi oleme võimalustele valla. Enam kui 3 miljoni elanikuga Almatõ on piirkonna elavaima teatriskeenega linn. Seekord sisenemegi ühe Almatõ kaubamaja keldriruumidesse teatriarmastajast ettevõtja rajatud saali, kus tegutseb teater „Žas Sahna“. Tüki „Laviin“ algversiooni lavastaja on meie tadžiki sõber Barzu Abdurrazakov, kuid meie näeme teise, noorema koosseisu poolt video põhjal (!) taastatud versiooni. Ootuste juhtimine on peen kunst, mis vahel laseb väga positiivselt üllatuda. Hea, et täna on selline päev. Ühes mäekurus elab hõim, kelle vanemad on keelanud inimestel suurema osa aastaringist sosinast valjemini rääkida, sest muidu tuleb laviin. Nii ei tohi sel keeluperioodil ka sünnitada, sest imikul ei saa karjumist keelata. Kuid kes saab elu keelata… Meie silme all rullub lahti suurepäraste näitlejatöödega klassikalises võtmes lavastus, mis oma sisult neis vabaduse ja vangistuse vahel kõlkuvais ühiskondades eriti võimsalt „kaljuseintelt vastu kajab“.
***
Miks ma neist kolmest lavastusest siin rääkida ja sellega lugeja aega röövida tahtsin? Sellepärast, et eesti publikul on vähemalt kahte esimest lavastust elusal laval, aga loodetavasti ka kolmandat video vahendusel võimalik tuleva aasta augustis Eestis vaadata. Nimelt korraldab Vaba Lava 15.–19. augustini 2023 teise Narva Vabaduse teatrifestivali, kuhu need lavastused tuua püüame. Seega – kui teil tekkis huvi, märkige need kuupäevad kalendrisse ja jälgige kaubanduslikke teadaandeid!
Kohtumiseni hiljemalt augustis Narvas!
Tekst ja foto: Allan Kaldoja
Selles numbris
- Raamatuarvustus
- Malaaria – riskipiirkonda reisimisel külasta reisimeditsiini kabinetti
- Nõuandeid pakettreisi ostjale
- Maitse üle ei vaielda – rahvusköökide maitsesegud 2
- Kirke Männik: Kui piisavalt tahta, on kõik võimalik
- Ühe matka lugu
- Harkiv – kuhu täna rakett kukub?
- Relvadest ja Ameerikast
- Stelvio – maailma vingeim sõidutee
- Rattamatk Itaalias – palsam hingele ja kehale
- Südames ja suus sulav São Tomé
- Usbeki vabadusvõitleja Ilhom
- Nō-teater – salapärane vestlus tundmatuga
- Piiritaguseid teatrielamusi
- Reisiajakiri küsib: Kuhu välismaal teatrisse minna?
- Pääru Oja: „Ma praegu ei taha karusselli peale!“
- Teatrireisid
- Tooteuudised
- KROONIKA
