Pime seikleja: reisimine on minu suurim kirg ja väljakutse!

Tony Giles on 43-aastane maailmarändur, kes on mööda maailma väsimatult ringi põrutanud alates kahekümnendast eluaastast. Pärit Inglismaalt ning elab väikeses mereäärses linnas nimega Teignmouth. Ometi ei ole Tony päris tavaline reisisell – ta on sünnist saadik pime ja mõlemast kõrvast osaliselt kurt. Mis mind eelkõige seda intervjuud tegema kutsus, ei ole aga mitte Tony puue, vaid mehe optimism, seiklusjanu, heasüdamlikkus ja hea huumorisoon.

Esiteks saadan Tonyle e-kirja ja tunnen ennast korraks üpris kentsakalt, saates pimedale inimesele intervjuupalvega kirja. Minu rõõmuks ja mõnevõrra isegi üllatuslikult kukub meiliboksi tore vastus juba viie minuti pärast. Ja nii me neid kirjakesi lennutama hakkame. 

Anna andeks, aga kuidas… kuidas see üldse võimalik on, et siin niimoodi suhtleme?

See on lihtne – saan sinuga suhelda, lugedes e-kirju ja trükkides sulle oma vastused sülearvutisse. Kõigil minu arvutiklaviatuuridel on F- ja J-klahvidel väikesed puutetundlikud jooned. Tunnen neid jooni oma sõrmedega ja tean selle järgi, kus teised klahvid asuvad. Lisaks kasutan kõnetarkvara ekraanilugejat nimega JAWS. See on kallis ekraanilugemistarkvara, mille on välja töötanud USA firma Freedom Scientific. Iga kord, kui oma sülearvuti klahvi vajutan, ütleb see mulle, mis klahvi ma vajutasin. Saan kasutada nooleklahve e-kirjade teksti lugemiseks ja vastuseid sisse tippida. Nii kirjutasin ma kõik oma reisi-e-raamatud ja nii õppisin ka ülikoolis.

Mida sa ülikoolis õppisid?

Mul on bakalaureusekraad Ameerika uuringutes, mis on teemade kombinatsioon Ameerika ajaloost, indiaani kultuurist ja Ameerika kirjandusest.

Millal oli sinu esimene reis väljapoole Inglismaad? Kuhu läksid? Kas nautisid seda reisi või oli see sinu jaoks õudne?

Minu esimene reis oli 1992. aastal koos vanematega Kreekasse Rhodose saarele. Olin peaaegu 14-aastane. Nautisin seda küll, aga ilm oli liiga kuum, sest oli august. Olin põnevil, et lähen vastu uuele seiklusele, kuid kartsin uusi toite proovida ning sõin sellepärast kogu reisi jooksul ainult pasta Bolognese’t, sest see oli hea tuttav söök!

Kas selline pidev rändamise soov – nagu sul praegu paistab olevat – tekkis sul pärast Kreeka reisi või hiljem?

16-aastaselt sain võimaluse külastada oma kooliga USA-s Bostonit. Nautisin seda kogemust väga, kõik seal oli minu maailmast erinev ja uus: helid, lõhnad, inimeste aktsendid jne. Pärast seda külaskäiku tahtsin ma väga tagasi minna! Saingi 2000. aastal Lõuna-Carolinasse neljaks kuuks õppima ning pärast seda kolasin ringi Ameerika sügaval lõunaosas, New Orleansis. Mulle meeldis see kogemus, kuulsin palju elavat džässmuusikat, võtsin igal õhtul napsu ja pidutsesin pööraselt. 

Just sel ajal otsustasingi esimest korda iseseisvalt rohkem reisima hakata. Olin siis 21-aastane. USA-s veedetud aja jooksul käisin muuseas ka Los Angeleses, San Franciscos, San Diegos ja Hawaiil. Järgmisel aastal seiklesin juba Austraalias, Uus-Meremaal, Tais ja Vietnamis. Võtsin ette oma esimese pikema reisi (13 kuud) aastatel 2004–2005 ning külastasin riike Lõuna-Ameerikas, Põhja-Ameerikas ja Lõuna-Aafrikas. Otsus terve maailm läbi reisida tuli aga 2008. aastal pärast edukat neerusiirdamise operatsiooni.

Kui mitu maad praeguseks läbi on käidud?

Nagu ma ütlesin, on mul kindel plaan külastada kõiki ÜRO maid ja nendest on mul hetkel läbi käidud 127. Reisimine on minu suurim kirg ja minu suurim väljakutse!

Aga ikkagi, kuidas täpselt sa maailma tunnetad? Kas sa suudaksid seda mulle seletada? Ütle palun, kui ma olen taktitundetu.

Sa ei ole taktitundetu – vastupidi, see küsimus on väga hea!

Kuigi ma sündisin tehnilises mõttes pimedana (ma ei saanud esimesed kolm aastat silmi avada, kuna mu silmad olid valguse suhtes väga tundlikud), suutsin pärast kolme aastat, kandes väga tumedaid prille, silmad avada ja valgust tajuda. Jah, ma tajusin väikese lapsena mõningaid kujundeid ja objekte. See valgustundlikkus hakkas aga vanemaks saades kaduma. Nüüd ma ei näe enam midagi, ainult tunnetan aeg-ajalt eredat päikesevalgust.

Käisin puuetega laste erikoolides. Mängisin paljude esemetega ja õppisin, kuidas erinevad kujundid tunduvad. Mäletan, et sõitsin suure kolmerattalise jalgrattaga – peamiselt põrkasin vastu seinu ja esemeid. Üldiselt aga sündisin hea kujutlusvõimega ja olin väga ruumiteadlik.

Hiljem käisin pimedate laste internaatkoolis ning õppisin punktkirjas lugema ja kirjutama – Braille kiri on see, mida pimedad kasutavad. Õppisin ka matemaatikat ja paberil kombatavate ruutude kasutamist algebra mõistmiseks. Õppisin, kuidas kasutada pikka valget keppi maast esemete leidmiseks, et ma nende otsa ei komistaks. Seejärel õppisin, kuidas aru saada, kus on kõnnitee äärekivi, ja lõpuks seda, kuidas ületada teid, kuulates liiklust. Kasutasin oma mälu, et kõndida ühte kohta ja tagasi tulla. Ma lugesin kokku teed, mida ületasin, ja laternapostid, mida oma kepiga olin toksanud. Kuulan tähelepanelikult enda ümber olevaid helisid ja märkan lõhnu, nagu toidu- või liikluse lõhnad jne. Suudan kujundada oma mõtetes ümbritsevast pildi ja kasutada seda näiteks… reisimiseks. 

Kuidas saad hakkama riikides, kus inglise keel ei ole põhikeel?

Kui külastan riiki, kus inglise keel pole põhikeel, proovin õppida selle riigi keeles põhisõnu, näiteks tere, aitäh, WC jne. Uurin eelnevalt ka iga maa rahvustoitude kohta, kuna ma ei saa menüüd lugeda. Palun emal aidata lende broneerida, kuna lennufirmade veebisaidid on sageli keerulised. Seejärel helistan lennufirmasse ja palun abi. Lennujaama saabudes aitab keegi mind lennufirma registreerimislaua juurde ja nemad saadavad spetsiaalse abipersonali, kes juhatab mind lennujaamast läbi, aitab mind läbi turvakontrolli ja tolli ning viib õigesse väravasse. Teine töötaja tuleb mulle sihtkohas vastu ja aitab mind läbi lennujaama ning väljaspool seda takso või ühistranspordiga minu broneeritud majutuskohta sõita.

Võtan hotellist kaasa visiitkaardi, millele on märgitud ööbimiskoha telefoninumber ja aadress, nii et kui tundmatus linnas jalutades ära eksin, saan alati takso hüüda, kaardi ette näidata ning mind viiakse tagasi majutuskohta. 

Mulle meeldib väga jalutada, naudin looduse helisid ja lõhnu täiel rinnal. Ma kuulan lindude laulu, naudin koskede häält; tean, kui kõnnin mäest üles või alla – seda oma jalataldade alla jääva kruusa krudina järgi. Suudan tuvastada jalge all olevate pindade eri tekstuure – tean, kas kõnnin kruusal, siledal pinnal või murul.

Kõndides suudan tuvastada muutusi ruumis. Tean, kui kõnnin läbi metsa – seal on ruumi vähe. Kui jalutan põllule, siis tunnen, et ruumi on rohkem, kuna õhk on värskem ja tuult on rohkem.

Reisides kohtun tihti lahkete inimestega ja palun neil aidata mul leida kohti, kuhu soovin minna. Käin sageli ajaloomuuseumides ja palun töötajatel eksponeeritud esemeid kirjeldada või kasutan puutetundlike nuppudega audiogiidi, kui see on saadaval. 

Mulle meeldib uutes linnades ka giidiga jalutada, sest kui kuulen teavet teise inimese käest, siis mäletan seda paremini. Ma ei otsi visuaalseid vaatamisväärsusi, nagu enamik turiste. Mulle meeldib leida skulptuure, mida võin puudutada, purskkaeve, mida saan kuulata.

Naudin kiireid rongisõite ja mäenõlvade käänulistel teedel bussiga sõitmist: need annavad mulle ettekujutuse linna või riigi kujust.

Mulle meeldib proovida igas külastatavas riigis just kohalikke toite („Ha-haa – nii et pole enam ainult pasta Bolognese söömist?“ „Eiii!“) ja kuulata kohalikku muusikat. Kuid minu jaoks pakub kõige rohkem naudingut inimestega kohtumine ning nende kultuuri ja tavade tundmaõppimine. Ma ei pea inimesi nägema, et nendega rääkida. (Lisab mitu naerumärki. – R. S.)

Kui sirvin sinu reisikirju ja vaatan videoid, tundub mulle, et oled väga positiivne inimene. Kas see on nii või panen natuke mööda?

No mulle meeldib nalja teha ja üritan olla igati positiivne. Ma ei ole alati selline olnud, kuid õppisin küllatki varakult, et pime ja osaliselt kurt olemine pole kõige hullem puue. Mul on vist kaasa sündinud loomulik huumorimeel. Jah, ka praegu tuleb mul elus mõnikord raskemaid perioode ette, kuid ka siis õnnestub mul ikka näha elu naljakamat poolt. Reisimine teeb mind õnnelikuks. Usun, et elu on antud täiel rinnal elamiseks ja seiklusteks.

Kui lähed sinu jaoks uude riiki, siis mida naudid kõige enam? 

Eelkõige meeldib mulle avastada iga riigi ainulaadset kultuuri ja ajalugu. Mulle meeldib leida ebatavalisi toite, mida proovida, inimesi, kellega kohtuda. Jaapani toit oli muuseas imeline, nii palju eri tekstuure ühes lihtsas roas!

Mind paelub see, kuidas inimesed teistes kultuurides elavad ja oma probleemidega toime tulevad. Esimest korda Aafrikat külastades sain näiteks teada, kuidas naised paljudes väikestes külades peavad vee saamiseks kilomeetreid kõndima ja seda siis kausiga oma pea peal külasse kandma. Inglismaal ja mujal Euroopas keerame lihtsalt kraani lahti ja võtame vett. See kogemus pani mind hindama seda, mis mugavused mul kodus olemas on.

Kui lähed uuele maale, siis mida kõige rohkem kardad?

Ma kardan üldse väga vähe, ma usun võõraste lahkusesse! (Naerumärk. – R. S.) Minu ainus tõsine mure on maismaapiiride ületamine, kui lähen ühest riigist teise. Pean siis ju oma passi üle andma ja ma ei näe, kuhu see viiakse. Mõnikord kardan, et ma ei saa seda tagasi või pean selle kättesaamiseks altkäemaksu maksma. Samuti ei ole ma mõnikord saanud sisenemistemplit ja see on välisriikides tekitanud probleeme. Siiani on mul alati õnnestunud sellised probleemid heade inimeste abiga siiski kenasti lahendada.

Mis oli kõige ohtlikum reis või kogemus?

Raske vastata! Reisimine läbi Paapua Uus-Guinea mandriosa oli ilmselt minu kõige niinimetatud teest kõrvale jäänum reis ja potentsiaalselt ohtlik, eriti bussidega maakohtades liikudes. See riik on ikka üsna ohtlik ja metsik, kui põhjaranniku linnadest välja minna! Leidsin aga, et inimesed olid seal lahked ja sõbralikud.

Ma proovisin silmad kinni oma korteris ringi käia ja kui kujutasin ette, et peaksin niimoodi reisile minema, hakkas mul õudne. Tegin silmad ruttu lahti.

Ma ei imesta, et see sulle hirmutav tundus, aga sa vähemalt proovisid! (Naerumärk. – R. S.)

Raske on proovida mõista, mis tunne on olla pime, kui sul on alati olnud nägemine. Nägijad inimesed ei saa aru, kuidas toime tulla, kui neil pole nägemist. Nad kujutavad ekslikult ette, et ei saa enam midagi teha. (Jah, täpselt nii ma tundsin. – R. S.)

Aga mina olen peaaegu kogu oma elu olnud pime, ma ei tea vahet. Olen lihtsalt õppinud kasutama oma teisi meeli – meeli, mis meil kõigil on. Sina kasutad oma nägemist peaaegu kõige tegemiseks, samas kui mina kasutan silmanägemise asemel oma puudutuste, kuulmise, lõhna ja muude oskuste kombinatsiooni. Kasutan silmade asemel oma aju ja mälu.

Paljud inimesed kaotavad aastate jooksul nägemise ning mõned inimesed jäävad üleöö ja ootamatult pimedaks. See võib olla šokk, kuid enamik neist õpib kohanema!

Võib-olla imelikuvõitu küsimus, aga Tallinnas (Tony on Tallinnas käinud. – R. S.) mängiti hiljaaegu balletti ning etendusel oli ka vaegnägijate jaoks audiokirjeldus. Kas sa oskad mulle öelda, kuidas ballett välja näeb?

Ma pole kunagi balletti „vaatamas“ käinud, see ei ole minu rida, kuid helikirjeldusega üritus võiks üks kord isegi äkki huvitav olla? Muusika oleks kindlasti tore. Minu teada koosneb ballett saledatest tantsijatest, kes liiguvad muusika saatel loo kujutamiseks. Tantsijad teevad tavaliselt keerulisi liigutusi. Seda ütles mulle mu ema.

Nägin sind hiljuti ühes videos muusika saatel tantsimas, sul olid silmad kinni. Kui sa muusikat kuulad, kas kujutad alati ette ka muusikuid?

Muusika on mul hinges ja ma tunnetan hästi rütmi. Ma tean küll, mis videot sa mõtled – mu silmad olid kinni ereda päikesevalguse tõttu! (Oma 2018. aasta Ted Talk’is mainib Tony humoorikalt, et paneb silmad kinni ka enne igat benji-hüpet, ja lisab sarkastiliselt: „Jah, see aitab palju!“ – R. S.) 

Mõnikord panen küll kodus muusikat kuulates või kontserdil silmad kinni, aga mitte alati. Vahel kujutan bändi ette, aga mitte alati. Tavaliselt olen ma lihtsalt hetkes sees, lihtsalt tunnetan energiat, mida muusika mulle annab, ja elan selle välja; tunnetan muusika jõudu ja sooja elektrilist tunnet, mida see minus tekitab! Ma armastan muusikat!

Oled pikaajalises suhtes. Kuidas sa oma kallimat kohtasid?

Võib öelda, et tutvusin oma tüdruksõbraga tänu internetile, aga mitte tutvumisportaalis! Üks Kreeka ajakirjanik kirjutas nimelt minust ja minu reisidest artikli. Mu tüdruksõber leidis selle kuskilt ja talle meeldis, kuidas ma kirjutan ning kirjeldan oma teekonda mittevisuaalsest vaatenurgast. Minu tüdruk on samuti pime, kuid tema kaotas nägemise alles 16-aastaselt, seega on ta näinud asju ja teab, mis on värvid.

Ta saatis mulle e-kirja, me saime sõpradeks. Mõne aja pärast külastasin ma Kreekat ja palusin ta õhtusöögile. Kohtusime veel ja veel ning liikusimegi aeglaselt suhtesse. Nüüdseks oleme koos olnud juba 12 aastat. Aga mina elan endiselt Inglismaal, tema elab ja töötab Kreekas! Mõnikord me reisime koos.

Kas sa plaanid alati palju ette, kui reisile lähed, või mõnikord lähed lihtsalt kohale ja improviseerid?

Kui ma esimest korda reisima hakkasin – enne kui internet oli laialdaselt kättesaadav –, broneerisin hotelli esimeses sihtriigis ja pärast seda küsisin reisil abi hotelli töötajatelt või kaasreisijatelt.

Nüüd tegelen rohkem etteplaneerimise ja uurimisega, eriti maade puhul, kus kohanimesid on raskem hääldada või meelde jätta. Ma ei saa lihtsalt giidiraamatut kätte võtta ja seda läbi sirvida, nii et mul on vaja natukene enne informatsiooni saada riigi/linna/atraktsiooni kohta, mida külastada tahan.

Kui reisin oma sõbrannaga, siis pean rohkem planeerima, kuna talle meeldib rohkem nii-öelda mugavusreis! (Naerumärk. – R. S.).

Kasutan sageli veebisaiti couchsurfing.com, mille kaudu saan tasuta ööbida oma mõttekaaslaste juures, kes on tavaliselt avatud inimesed ja kellega saab reisimisest rääkida.

Aga ei, kõike ma küll ette ei planeeri! Üks suuremaid naudinguid reisimise juures on tundmatus. Parim info liigub ikka suust suhu!

Kas soovitaksid kõigile nägemispuudega inimestele reisile minna või ei sobi see kõigile ning sina oled lihtsalt erand ja ääretult sitke inimene?

Soovitan kõigil reisima minna, olenemata sellest, kas inimene on pime, vaegnägija või nägija.

Ei pea reisima nagu mina – pikka aega – ja ei pea minema kaugele ja ohtlikesse riikidesse! Nägemispuudega inimesed võiksid alguses lihtsalt sõbraga nädalavahetuseks kuskile oma kodukanti minna, et reisimise tunne kätte saada. Kui see meeldib, võiks juba teha rohkem lühikesi reise ja suurendada enesekindlust ning seejärel teekonda pikendada ja laiendada.

Reisimine ei sobi kõigile, aga kui sa seda korra ei proovi, ei saagi sa kunagi teada, kas see on sinu jaoks või mitte. Reisimine on minu elu, see on minu kirg, minu haridus, minu arusaam maailmast ja teistest inimestest. Tunnen, et minu reisikogemused on aidanud mul saada paremaks ja alandlikumaks inimeseks.

Midagi veel?

Ma plaanin reisida oma elu lõpuni! (Mitu naerumärki. – R. S.)

No muidugi! (Soe naerumärk ka minu poolt. – R. S.)  Suur aitäh, Tony!

***

Vaata lisaks: 

www.tonythetraveller.com (siin saad muu hulgas tutvuda tema e-raamatutega)

FB: www.facebook.com/tonygiles4

Tekst: Rene Satsi

Foto: erakogu

Selles numbris

• Parimad reisiraamatud 2021
• Toit ja kultuuri­geograafilised piirid
• Reisikindlustuse tähtsusest COVID-19 ajal
• … käis reisisell Go Traveli Kreeka purjereisil
• Julius Tarand: „Tundsin, et nüüd tõuseme õhku!“
• COVID-i kiuste tehtud võimas regatt
• Teravad elamused Teravmägedelt
• Kuidas Istanbuli huvitavalt ja odavalt avastada
• Eesti venekeelses Youtube’is
• Eesti jäljed maailmas
• Turism Paunveres
• Kaplinn – sõbralik ja ootamatult kodune
• Sotsialistliku Venezuela imed ja purunenud illusioonid
• Põgenike jõe lätetel. Iraagi Kurdistan. 16.–20. november 2021
• Kõrged sihid viivad tippu
• Pime seikleja: reisimine on minu suurim kirg ja väljakutse!
• TOOTEUUDISED
• KROONIKA