Põhja-Koreas kõhuvalu ei esine!

Slovakk Stefan Polakovic on läbi rännanud kõik maailma riigid ja teeb maailmale peale juba teist tiiru. Reisiajakirjas (4/2022) on mees kirjutanud oma Afganistani ringreisist. Hetkel on ta mootor-rattamatkal läbi põhjamaade ning selle käigus sattunud Tallinnas kuidagi minu kööki. „Kas saaksin endale ajakirja, kus minu jutt sees?“ palub mees kenasti, aga mina vastan nipsakalt, et ainult siis, kui ta räägib mulle Põhja-Koreast.

Millal käisid ja kuidas sinna üldse saab?

Käisin aastal 2018 ja viibisin seal kokku vist kuus päeva. Sinna riiki saab läbi reisibüroode. Palju selliseid ei ole, kuid mõne leiab. Minekut sinna pöörasesse kohta organiseerib kõigepealt mõni välismaalane. Põhja-Koreaga otseühendust võtta pole ilmselt võimalik.

Reis algab tavaliselt Pekingist. Seal on kaks võimalust. Esimene variant on see, et sõidad Pekingist rongiga, mis on omamoodi elamus, kuna pead sõitma läbi Hiina kuskile piirilinna ja sealt võtma Põhja-Korea rongi, et sõita Pyongyangi. Teine variant on lennata – mina tegingi nii. Lendasin North Korean Airlinesiga Pekingist Pyongyangi ja tagasi. 

Ja lennukogemus…?

Väga huvitav. Stjuardess oli nagu valvur Buckinghami palee ees. Ei naeratanud, vaatas sinust läbi ja väga põhimõttekindlalt ei teenindanud ühtegi reisijat. Ütlesin talle lennukisse sisenedes tere, ta põrnitses vaikides minu otsaesist.

See reaktsioon oli terves riigis rahva poolt tavaline. Nad ei reageeri peaaegu üldse, kui nad just ei ole sinu reisi korraldamisega kuidagi seotud. Inimesed hotellis peavad suhtlema, ka giid peab rääkima, aga tänaval ei ütle keegi tere, kui sina neid teretad.

Kogu aeg olite giidiga koos?

Giid ja paar inimest koos temaga, kes ilmselt on salapolitsei töötajad, saatsid meid igal sammul. Ilma giidita saime olla vaid hotellis, aga ka hotellis öeldi meile: „Ärge kuuendale korrusele minge, see on keelatud!“ Mujale võid minna, aga hotellis oli vaid üks baar-restoran, kus müüdi ühte sorti õlut ja pakuti ühte suupistet. Polegi kuskile minna.

Kas hotellitubades olid pealtkuulamisseadmed nagu kunagi Viru hotellis väliskülaliste järele luuramiseks?

Mõtlesin tahtmatult selle peale kogu aeg, aga huvi pärast otsima ei viitsinud hakata. Ega ma seal midagi ju ka ei rääkinud ega vaadanud televiisorist valet programmi. Telekast tuligi tegelikult ainult üks tüütu Põhja-Korea programm.

Giidiga pidi kogu aeg koos olema, kuid ühel päeval mul siiski vedas – siis viidi meid jalgrattamatkale ja inimesed said natukene „hargneda“. Mina sain giidist vahepeal isegi saja meetri kaugusele, mis oli kõige pikem vahemaa minu ja tema vahel kogu reisi jooksul.

Kõige parem asi sellisel reisil on see, kui midagi läheb valesti. Nagu näiteks auto lõikab tee ära ja sa pead olema jalgrattaga kuskil (giidi poolt) mitte ette nähtud kohas. Siis saad mõne minuti vabadust nautida, teha mõne pildi nii, et keegi ei kontrolli.

Järgmine kord, kui midagi valesti läks – mis mulle väga meeldis –, oli kord, kui olime teel Kaesŏngi linna ja buss läks rikki. Siis tuli meile järele väiksem buss ja kuna see ei tohtinud suurel maanteel sõita, olime sunnitud liikuma mööda teid, mis ei olnud programmis ette planeeritud. Tänu sellele nägime teeäärset Potjomkini küla ka tagantpoolt. („Potjomkini küla“ viitab näilisele edukusele, mis tegelikult puudub. Mõiste päritolu juured leiab 18. sajandi Venemaalt, kus kindral Grigori Potjomkin oli ajaloolise anekdoodi kohaselt ehitanud maanteelt nähtavaid külade fassaade, et Katariina II visiidi ajal Krimmi tekitada mulje, nagu oleks piirkond õitsengus. – R. S.)

Ja olidki ainult majade fassaadid ja tagant tühi?

Enam-vähem jah. Maanteelt vaadates nägi kõik palju parem välja. Sama oli ka Kaesŏngi linnaga, mis oli teatud nurga alt täitsa kõbus, aga sealtpoolt, kust meie sisenesime, märkasime näiteks, et linnast läheb läbi jõgi, kus naised pesu pesid. Mustas, räpases, sopases vees pesti pesu. Kui seda oleks teinud üks tädi, oleks see arusaadav olnud, aga ei, iga mõne meetri tagant istusid jõe ääres inimesed ja solgutasid oma särke ja voodipesu mustas vees. Mida see tähendab? Ilmselt pole nendes väliselt kenades majades vett. Samuti oli tohutu suurtes majades iga akna külge kinnitatud pisike päikesepaneel – jällegi pakuks, et majades pole elektrit või on seda harva.

Kuidas inimesed üldiselt tundusid?

Esimese hooga tuleb pähe, et kuskil ei olnud näha ühtegi kogukamat tegelast. Kõik olid piitspeened. Piitspeened ja väga puhtad. (Naerab jälle.) Tõesti-tõesti – ka nendel teedel, kuhu me tegelikult sattuda ei tohtinud, oli kõikidel laitmatult valge särk seljas.

Söögi ja kogukusega seoses on mul see tähelepanek, et isegi kui käisime restoranides – kus me olime tavarahvast loomulikult eraldatud, ma kahtlen, kas tavarahvas üldse tohtis restoranis käia, kus meie olime –, kuhjati lauale tohutu suures koguses juurvilju ja kõike, aga liha anti iga kord näpuotsaga. Kui juba turistile seda pakkuda ei suudeta, ilmselt siis tavainimene ei saa sedasorti proviandist üldse unistada.

Kord läksime metroosse, kus seisis suur hulk inimesi. Kõik olid enam-vähem ühtemoodi riides, kõik vaatasid ühes suunas, keegi omavahel ei rääkinud, ringi ei saginud. Kõik tundus justkui meie jaoks lavastatud. Ega ei tahaks seda uskuda, kuid Põhja-Koreas on ilmselt kõik võimalik.

Kõik inimesed metroos tundusid väga ebaloomulikud. Kui sisenesime vagunisse, siis püüdsin mõne kohalikuga vestelda – teen seda ohtralt igal maal, kuhu satun –, kuid mitte keegi ei teinud minust välja! Kõik vaatasid otsekui minust läbi, nagu mind ei oleks seal.

Vagunis olid ka mõned lapsed. Mul oli kümme aastat Koreast pärit tüdruksõber, ma oskan natukene korea keelt. Olen Lõuna-Koreas pidevalt lastega mänginud, nendega nalja teinud, suhelnud, ma tean, et minu hääldus ja laused, mida ma lastele öelda oskan, on keeleliselt õiged ja tõmbavad nad alati käima.

Seal vagunis vaatasid ka lapsed minust lihtsalt läbi. Nagu keegi oleks neile range käsu andnud seda teha. Isegi kõige häbelikum laps piidleb Koreas võõramaalast huviga, muigab, teeb häbelikku nägu – midagigi! Seal metroos vaadati minust lihtsalt läbi. Ja vaikiti.

Järgmine õõvastav kogemus inimestega oli see, kui meid viidi vaatama mänguväljakut. Seal viibis sadu lapsi. Mitte keegi ei roninud puu otsa, mitte keegi ei ajanud teist taga, keegi ei kilganud, ei jooksnud. Igal pool lebasid kasutult pallid. Kõik lapsed lugesid vaikselt istudes kas raamatut või tegid koolitööd. Meie poole vaatamata. Lööge mind maha, kui see ei olnud lavastus.

Üldse kõik inimesed, keda meile näidati (ma kordan: näidati), olid kuidagi ebaloomulikud. Tavaelus on inimrühmades ikka nii, et mõnel valutab kõht, mõnel on hea tuju – naeratab omaette, mõni on nähtavalt mures, näoilmed inimestel on erinevad. Seal olid kõik absoluutselt ühesuguse hoiakuga, just nagu Koreas kõhuvalu ei esineks! Ja ära ütle mulle, et korealased ongi sellised – olen piisavalt Lõuna-Koreas olnud, et näha, kuidas korealased käituvad ja on.

Üldiselt üritasid giid ja temaga kaasas olevad mehed meid kohalikest eemal hoida. Meid juhatati ainult inimsalkade lähedusse, mis minu meelest võisid vabalt kõik näitlejad olla, või vähemalt olid need inimesed, kellele oli antud käsk meie ees teatud moodi käituda. Seda eemale hoidmist ja suunamist üritati reisi jooksul teha küll mitte käskivas vormis, vaid niimoodi sujuvalt, et me ei märkaks, aga loomulikult ma märkasin. Me kõik märkasime.

Mis raha kasutusel on?

Kasutusel on kaks rahaühikut. Üks on see, mida kasutavad kohalikud, ja teine on turistile mõeldud valuuta, mida ainult välismaalased saavad spetsiaalses poes kasutada. Ja seda ei tohi füüsiliselt maalt välja viia. Mina vahetasin kümme dollarit „turistirahaks“ ja kui meid supermarketisse viidi, kus seda kasutada sai, ostsin pool korvitäit asju, isegi alkoholi, kuid ikka jäi mulle kahe dollari väärtuses turistiraha alles. Kõik oli nii odav. Selle panin siis raamatu vahele ja tõin maalt välja.

Jumaluke, kas sa siis ei tea, kuidas lõppes Otto Warmbieri juhtum? Ei tohi proovida sealt maalt midagi välja smugeldada!

Jah, seda küll. Panin rahatähed raamatu vahele, mitte ei peitnud neid. Kui need oleks leitud, oleksin lolli mänginud ja vabandanud ja öelnud, et unustasin. Samuti oli mul telefonis pilte, mida ei tohtinud teha – tavaliselt otsitakse telefonid enne maalt lahkumist läbi. Ka pilte ei üritanud ma peita kuskile folderisse, vaid jätsin nad nii, nagu olid, et öelda, kui nähakse, et ma ei teadnud, et seda või teist ei tohi pildistada. Ega need ei olnud ka mingid erilised pildid, neil on seal lihtsalt karmid reeglid. Ühte maja tohib pildistada selle külje pealt, aga teise külje pealt mitte ja nii edasi.

Aga meil vedas ja meid ei otsitud läbi. Nimelt kui olime lennujaama jõudnud, pandi kõik uksed järsku väljastpoolt lukku ja hoiti meid seal kaks tundi ilma seletuseta. Pärast tuli välja, et Kim Jong-un, kes kunagi ei lenda, vaid sõidab ainult soomustatud rongiga, oli kõrvalterminalist Hiina poole lennanud. Kui uksed lahti tehti, siis karjuti, et kiiresti, kiiresti lennukile – jääte maha, ja läbiotsimiseks aega ei leitud.

Mõni imelik seik veel?

Oeh, naljakaid ja imelikke asju leidus seal kogu aeg. Näiteks: neil on vanad autod, aga neil on palju autosid, kõik küllaltki ühelaadsed. Ühel hetkel märkasin, et ühe lasteaia kõrval seisab uhiuus musta värvi Lexus. Mõtlesin, et keegi valitsusest, okei. Palju selliseid autosid siin maal ilmselt olla ei saa. Ja siis läksime tunnike hiljem kuskile restorani ja täpselt samasugune auto seisis restorani kõrval. Kas seda autot liigutati, et jätta mulje, et igal pool leiab nii uhkeid autosid? Kas keegi oli nii rumal, et meid nii nähtavalt jälitas? Ei tea. Aga imelik oli ikka.

Naljakas seik on näiteks, et välismaalasena saad osta omale väga kalli SIM-kaardi. Sellega saab helistada teiste välismaalaste numbritele, kes maal viibivad. Kohalikule numbrile helistada ei saa. Sa oled koos oma grupiga 24 tundi ööpäevas, no kellele sa helistad?! Aga näe, giid näitab uhkusega, et selline võimalus on olemas.

Üleüldse nad tahavad ju igal sammul meile näidata, kui hea riik neil on ja kui tore kõik on, ning selle jaoks tehakse turisti ees igasugu tsirkust. Uskumatu, aga mõned britid ja prantslased jäidki kogu seda butafooriat uskuma! Aga minusugust idaeurooplast juba ära ei peta. (Naerab laginal.)

Internetti sai kasutada?

Internetti sai kasutada, aga ma ei julgenud seda teha, sest ilmselt selle kasutamist monitooritakse ja keegi oleks kohe näinud, kui ma teen vale nalja või saadan mõne vale pildi. 

Nii et sa ei tundnud ennast turvaliselt?

Tänaval tundsin muidugi. Seal ei saa midagi juhtuda. Aga ma ei tundnud ennast turvaliselt valitsuse pärast, ma ei tundnud ennast turvaliselt nende inimestega, kes meiega kogu aeg koos olid. Samamoodi nagu Talibani turvamehed, kes mind Afganistanis saatsid, küsisid: „Kas tunned ennast turvaliselt?“ Mida sa neile ütled sellise küsimuse peale? Jumal hoidku: ei!

Kas soovitaksid teistele sinna riiki minna?

Absoluutselt mitte! Võitlesin iseendaga kaua, kas ma ikka lähen ja viin sellele diktaatorlikule režiimile tuhandeid dollareid, aga otsus minna jäi siiski peale, kuna tahtsin tunda, et ma olen ikka kõik maailma maad läbi käinud. Ja kuna mulle ei meeldi igal maal vaid tunni veeta tiitli „külastanud igat riiki“ pärast, vaid tahan ka kultuurist aru saada ja riiki tunnetada, otsustasin, et ma ei lähe mitte vaid demilitariseeritud tsooni (DMZ), kuhu astumist paljud maailmarändurid loevad Põhja-Koreas käimiseks.

Aga jah, ma ei soovita teil sinna minna – seal ei ole midagi ilusat, ärge viige sellisele riigile oma raha. Kohalikule kannatavale inimesele te nagunii midagi anda ei saa. 

Tahaksin kangesti ikka seda kohta oma silmaga näha, kuigi see on ebaeetiline…

Eks sa ise tead. Ära sealt ainult midagi välja smugeldada püüa, eks?

***

Põhja-Korea, ametliku nimega Demokraatlik Rahvavabariik Korea (DVRK), on üks maailma viimaseid totalitaarseid riike, kus valitseb range tsensuur ning piirangud välisriikide meediale ja internetile.

Riigis juhib kõiki võimuotsuseid Kimi dünastia. Praegune juht on Kim Jong-un, kes on Kim Jong-ili noorim poeg ja Kim Il-sungi lapselaps. Kim Il-sung ja Kim Jong-il on riigis ametlikult kuulutatud igavesti valitsevaks „Suureks Juhiks“ ja „Igavesti Elavaks Juhiks“.

Põhja-Korea ja Lõuna-Korea vahel on sõjaseisukord pärast Korea sõja lõppemist 1953. aastal, mis lõpetati vaherahu lepinguga, mitte rahu-lepinguga.

Riigi rahvaarv on hinnanguliselt umbes 25 miljonit inimest.

***

Otto Frederick Warmbier oli Ameerika Ühendriikide üliõpilane, kes külastas 2016. aastal Põhja-Koread. Ta arreteeriti süüdistatuna „vaenulikes tegudes“ pärast seda, kui võttis hotellist kaasa propagandaplakati. Põhja-Korea kohtu otsusega mõisteti ta 15-aastasele sunnitööle. 17 kuu möödudes vabastati ta „humanitaarsetel põhjustel“, kuid tema tervis oli raskelt kannatada saanud. Otto Warmbier toimetati USA-sse tagasi, kuid suri tõsise ajukahjustuse tõttu vaid mõni päev pärast naasmist.

Tekst: Rene Satsi
Foto: Stefan Polakovic

Selles numbris

• Tajine (tagine) – toidunõu ja Põhja-Aafrika toidud
• Te Araroa matkatee
• Põhja-Koreas kõhuvalu ei esine!
• Mägironija tee
• Servus aus Tirol
• Namiibia kuuel eri moel
• Vallemaggia – itaaliamaitseline Šveits
• Kõigepealt Kambodža ja sealt veel Vietnamisse!
• Teadustraaleriga Põhjamerel. Laevaelu logiraamat
• Loomeresidentuur Liguurias
• Armeenia kultuuririkkus Euroopa radaril
• Indrek Rohtmetsa lapsepõlveunistuste täitumine
• Tooteuudised
• Kroonika
• GO Reisiajakiri 101 – August 2023