Põhjala viimane ürgmaa

Kaja ja Leivo Sepp matkasid suuskade ja kelkudega poolteist nädalat Põhja-Rootsi rahvuspargis Sarekis. Pole radu, pole hütte, pole mobiililevi, pole päästeteenistust, pole midagi – on ainult inimene, tema valitud teekond ja loodus.

Sarek. Guugeldades tuleb selle Rootsi põhjaosas asuva rahvuspargi põhilise kirjeldusena, et see on Skandinaavia ja tõenäoliselt kogu Euroopa viimane ürgmaa. Piirkond, kus pole isegi matkaradu, rääkimata nende tähistamisest või hüttidega varustamisest. Pole päästeteenistust, pole mobiililevi – ja kuhu pääsemine võtab jalgsi ka lähimast asustatud punktist poolteist päeva. Või siis – giidiga tuuride korral – helikopteriga 250 kilomeetri kauguselt Lulea lennujaamast. Mootorsaanide ja muude motoriseeritud vahenditega Sarekis liigelda ei tohi. Ning kogu eluks vajalik kraam tuleb endal kaasas kanda. Või vedada, sest talvel matkatakse Sarekis põhiliselt suusa ja varustuskelgu kombinatsiooniga.

Ettevalmistused

Fjellpulkeni varustuskelgud koos spetsiaalsete rakmetega jõuavad Norrast kohale juba novembris. Mida aga pole, on lumi, mille peal neid testida ja vedamist harjutada. Nii et võtame šnitti teiste polaarmatkajate kogemusest, hangime vanad autorehvid ning alustame argiõhtuti lohistamisharjutusi Nõmme poristel suusaradadel. Nädalavahetustel siirdume Kõrvemaale, et kõndida rehvirakenditega läbi 19-kilomeetrine rada.

Alles veebruaris saame esimese paksema lumega lõpuks ka suusad alla panna ja kelgud välja ajada. Suur on rõõm, et kelguga – isegi kui sinna on raskuseks koorem peale laotud – on liikuda hulga mugavam kui rehviga.

Metallkantidega laiad matkasuusad koos sidemete ja spetsiaalsete saabastega on varasemast olemas. Samuti reguleeritava pikkusega suusakepid. Ka riietuse põgus ülevaatus näitab, et juurde pole midagi vaja. Paksud Feathered Friendi magamiskotid said soetatud juba aasta tagasi. Täispikad nahad suuskadele saame e-poest. Nii et tundub, et kõik on olemas.

Varustuse peaprooviks saab kolmepäevane suusamatk jäätunud Väinamerel, Hiiumaa laidudel, kus läbime 52 kilomeetrit ning veedame telgis kaks ööd. Ainus, mida me veel testida ei saa, on nahad, sest need pole ikka veel kohale jõudnud. Ja nagu korralik peaproov ikka, toob ka see esile meie varustuse nõrgima lüli. See on telk.

Jah, ustav Ferrino La Meije, mis on meid teeninud aastaid Pamiirist Marokoni, on vananenud nii füüsiliselt kui ka moraalselt. Viimane tähendab, et kasutusmugavuselt – ja eriti ülespaneku mugavuselt – jääb kaheosaline eeskojata kuppeltelk kõvasti alla tänapäevastele tunneltelkidele. Nii et mõningase kaalutlemise järel saavad meist uue Hillebergi omanikud. Etteruttavalt võib öelda, et see on investeering, mis õigustab end igati. Me saame kogemuse seda telki püstitada keset kõige suuremat lumetormi ja pakast ning muidugi pakse sulekindaid käest võtmata.

Algus

Sõidame autoga läbi Soome, ületame polaarjoone ja Rootsi piiri. Ööbime matka alguskohast Stora Sjofalletist 100 kilomeetri kaugusel Porjus, sest alguskoha kõrval asuv motell ja looduskeskus on suletud − hooaeg algab siin pärast lihavõtteid, aga meie retk on nädal varem.

Viimased 100 kilomeetrit sõidame päiksetõusus. Autotermomeeter näitab 29 miinuskraadi, kõrgemale kerkiv päike paneb lume kiiskama ning mäed silmapiiril muutuvad aina majesteetlikumaks. Ja siis oleme kohal. Pargime auto tee äärde, kuhu üle pea ulatuvate lumevallide vahele on lükatud väike plats, paneme suusad alla ja asume teele.

Esimene katsumus on leida koht, kust saab ületada Kartjejaure järve. Sest hoolimata pikast talvest ja praegugi paukuvast pakasest on vesi Põhjamaal kohati lahti terve talve. Kiirevooluline jõgi, mis vett järve viib, aurab päikesekiirtes ning kobrutab rõõmsalt – kitsamates kohtades avatult, laiemas õhukese jääkaane või petliku lumesilla all. Ületame järve jõesuudmest ülalpool, võimalikult kitsas kohas.

Kelguga kaskede ladvus

Teekond Sarekisse algab pika tõusuga läbi kasemetsa. Kõlab kenasti, kui mõelda, et normaalselt on kask sihvaka tüvega puu, mille võra algab kuskil su pea kohal. Siin aga muudab talve jooksul mäenõlvale ladustunud pooleteise meetri paksune lumevaip kased lumepinnal laiutavateks kiuslikeks põõsasteks. Kaseharudesse takerdub kelk, okstesse haarduvad riided. Lisage pooleteisemeetrine pehme lumi, kuhu ka suuskadel põlvini sisse vajub, rohkem kui poole kehakaalust moodustav kelk ja tundidepikkune tõus mitte just laugel nõlval.

Leivo teeb ees rada, nii et minul on sellevõrra kergem. Kergem on ka minu kelk (26 kilo Leivo 37 kilo vastu), aga ikka on see uskumatult raske. Samm ja 10 sentimeetrit. Samm ja 10 sentimeetrit. Tagasilibisemine. Suusad takerduvad lumme. Ootamatult järsk nõlv, kust ise saad ehk kiiresti üles, kuid kui kelk sellele kohale jõuab, oled selle tagasitõmbavast raskusest käpuli. Ja tõus toimub lainjaid künkaid ületades, nii et vahepeal tuleb vaevaga saavutatud kõrgus laskudes osaliselt tagasi anda. Ega laskuminegi mingi maiuspala ole: suusaninad sukelduvad lumme ning kelk – olgugi aiste, mitte nööriga taha rakendatud – liigub oma dünaamikaga ning pidurdab või lükkab kõige ebasobivamatel hetkedel. Sügavas lumes ei saa toetuda ka keppidele – need kaovad käepidemini kuhugi põhjatusse, ilma mingi toetuspunktita auku ning pigem kaotad selle manöövriga tasakaalu kui selle leiad. Kelk jookseb puutüvede otsa ja läheb ümber. Ümber läheb see ka lihtsalt paksus lumes, sest kõik on nii pehme.

Kõige aeglasem kilomeeter võtab meil aega ligi poolteist tundi. See on tõesti kohutav kilomeeter.

Kui olen väsinud, muutun ma kõigepealt vaikseks ja seejärel vihaseks. Sareki vaevakaskede võsa ületas kõik need staadiumid. Tunnistan, et olin alla andmas – mitu korda tahtsin öelda, et see retk on minu jaoks ikka liiga raske, nii et lõpetame parem juba kohe praegu. Ma ei teinud seda ainult sellepärast, et Leivol ees oli kindlasti veel raskem. Pealegi oli Leivo varem rääkinud, et kõikidel suusamatkadel on kõige ebameeldivam juurdepääs piirkonda ning esimene tõus mägede piirkonda, nagu ka alpinismiekspeditsioonidel. Nii et mul siiski on väike lootus, et suusamatk Sarekis ehk ei tähenda ikka kaheksapäevast kahlamist kaelani lumes ja kelguga kaskede ladvus.

Lõpuks jõuame platoole. Ja kõik muutub.

Lumi kannab. Vaadet piirava võsa asemel on avarus, kaskede asemel silmapiirini ulatuvad valged kiiskavad künkad. Kelk libiseb kuulekalt järel, mitte ei lohise omatahtsi allanõlva ega lähe ümber.

Sööme lõunat – oleme juba varem välja mõelnud, et igal hommikul tuleb kaasa teha kaks termosetäit teed ja ports võileibu −, tõmbame kelgul istudes kümmekond minutit hinge. Pikemalt ei saa, sest ehkki liikudes on palav, hakkab paigal olles pakase ja tuule käes kiiresti külm. Leivo arvab, et võiksime sõita üle platoo ja proovida läbida ka selle taga oleva oru, et homseks mitte liiga pikka päevateekonda jätta.

Esimene päev saab 9 tundi pikk ning läbime 14 kilomeetrit. Telgi püstitame kõvale lumekoorikule, valmistame portsud Tactical Foodsi õhturooga (kuum vesi kotti ja 10 minutit seismist), keedame hommikuks valmis tee (see kõik tähendab muidugi kõigepealt lume sulatamist) ja vajume uskumatult sügavasse unne. Ainult kannad tulitavad öö otsa, sest ehkki suusasaapaid on pikalt sisse kantud, on need  kangekaelsed ning pika tõusu jooksul oli põhiraskus kandadel.

Mägede nõlvad ja Slugga

Teine päev on esimesega võrreldes paradiis. Ei mingeid kaski! Küll aga üllatab kaugelt vaadates nii laugete küngaste ootamatu järskus. Suuskade alla kinnitatud täispikad Black Diamondi nahad võimaldavad küll ka päris järsust ja pikast kallakust peaaegu sirgete sammudega üles astuda, kuid keeruliseks teeb tõusu  pehme ja kõvaks tuisanud lume vaheldumine. Hoiad küünte-hammaste-põlvede-suusanahkadega nõlvast, et mitte tagasi libiseda, ja püüad vaevaliselt ülespoole, et kelku sellest ebamugavast kohast kuidagi üle nihutada.

Stora Sjöfalletist Sareki rahvusparki sisenemise maamärk on korrapäraselt koonusjas Slugga, mida sisenemisel näeb juba kaugelt ning mille kõrvalt tuleb pikalt mööduda. Pärast seda on laugem platoo ja siis juba Sareki rahvuspark ning ees kõrguvad ligi paarituhandesed tipud. Ööbime 900 meetri kõrgusel.

Kaks päeva oleme liikunud peaaegu puutumata lumel, nägemata ühtegi elusolendit. Ja siis äkki inimesed! Siin tähendab see, et paari kilomeetri kaugusel vastasnõlval näeme täppidena seitsmeliikmelist gruppi, kes on suundumas rahvuspargist välja.

Tipputõus

Meil on kaasas ka räätsad, et suusatamise vahelduseks tõusta matkates mõne kahetuhandelise tippu ning imetleda siinset ürgmaad ka ülaltpoolt.

Ilm on selleks ettevõtmiseks imeilus. Päike sirab helesinisest taevast ja ehkki puhub jäine tuul, on ilm päikese mõjul siiski soe.

Kinnitame räätsad ja hakkame ülespoole astuma. Võib ju mõelda, et kahetuhandene tipp ja tuhatkond tõusumeetrit on tühiasi – aga kes mägedes käinud, teab, et iial ei tohi alahinnata ühtegi tipputõusu. Tipp on tipp ja ehkki seal on enamasti tõesti soojem kui oruelanikud arvavad, on see siiski katsumusrohke, külm ja üksildane. Nii otseses kui ka filosoofilises mõttes.

Oleme tõusu alustanud tuulekindlas fliisis, kuid juba veerandi mäe peal lisame  seljakotis kaasa võetud jope. Tuul tugevneb, vilistades tippudevahelistes orgudes ja kuluaarides. Tõus muutub järsemaks ning iga ees kõrguva künka otsa jõudes avaneb ees tõus järgmisele. Ja järgmisele. Ja järgmisele.

Põsk jäätub. Nina jäätub. Kindad hakkavad tuult läbi laskma ja sõrmed külmetavad. Motivatsiooni ei lisa sugugi see, et Leivo samm on kiirem ning ta kaugeneb aeglaselt, kuid kindlalt.

Aga siis on lõpuks siiski tipp. Kangelaslike pingutustega seab Leivo fotoaparaadi kivile ja saame tehtud ühispildi hurmava panoraami taustal. Hurmav on see tõesti – eespool laiuvad tillukestena kõik need suusatades nii kõrgena tundunud künkad ja Slugga veatu koonus, jalgade kõrgusel on teised piirkonna kahetuhandelised ja selja taga, küll teiste tippude taha varjununa, Sareki kaljupüramiidid.

Telki tagasi jõudes on rõõmus üllatus, et päikese käes on telk nii soe ja kuiv. Ka öösel hingeaurust niiskunud magamiskotid on kuivanud krõbekuivaks, kuumaks ja kohevaks. Väljas vilistab üha tugevnev tuul, kuid kuni on päike, saab telgis istuda särgiväel.

Ürgmaa näitab hambaid

Öösel ärkame tuule möirgamise ja telgi laksumise peale. Meie Hilleberg on veatult otsaga vastu tuult, kenasti lumesüvendisse kaevatud ja korralikult kinnitatud, nii et kuulame rahulikult ja püüame taas uinuda. Lootuses, et hommikuks tuul vaibub ja ilm rahuneb.

Ei vaibu ta midagi. Pigem vastupidi, ja telgikatuse vastu hakkab rabistama ka lund. Teeme paar tundi pikema uinaku, veedame aega teed keetes ja hommikust süües. Otsustame siiski tormi trotsides laagri kokku pakkida ja edasi liikuda.

Loomulikult on tuul vastu. Terav lumi piitsutab nagu, tuul lõikab läbi kahe tuulekindla rõivakihi. Kogu ilm on tuisus, näha on napilt paari sammu kaugusele. Kui sedagi, sest maad võtab valge pimedus: olek, kus kogu ilm on ühtlaselt valge, nii et pole võimalik eristada sedagi, kas maapind viib üles- või allapoole. Mägedes on see ohtlik, sest võib astuda üle järsaku serva, nii et tuleb enne iga sammu suusakepiga pinda kompida.

Torm on ebameeldiv, aga kõige rohkem kahju on sellest, et valges pimeduses ei näe me neid võimsaid tippe, millele läheneme. Ees on Sareki piirkonnale nime andnud karmiilmelised mäed, ent meie liigume kui vati sees ega näe mitte midagi. Loodame, et järgmiseks päevaks ilm selgib, sest Sareki massiivi ja tema võimsate liustike nägemiseks on taas plaan tõusta mõnele neist tippudest.

Teele jääb ka pisut tsivilisatsiooni. Keset lumevälu on ootamatu sild üle jõe ning üks lumme mattunud telk, mille elanikud ilmselt ilma paranemist ootavad. Sarek tingib nii suure privaatsusaustuse, et meie püstitame oma telgi paar kilomeetrit edasi – inimesed ei tule Sarekisse selleks, et siin külg külje kõrval telklaagris aega veeta.

Järgmiseks hommikuks on ilm läinud pigem hullemaks. Sareki tippudele tõusta pole mingit mõtet – esiteks on see ohtlik, teiseks täiesti kasutu. Imelisi vaateid, mille nimel seda külma ja raskust trotsida, ju niikuinii ei näe. Nii et pakime laagri ja asume teele.

Tuul ja lumi on nüüd selja tagant, mis liikumist tublisti hõlbustab. Kaks ööpäeva tuult ja lund on aga kuhjanud nõlvadele paksud lumekarniisid ning valges pimeduses ei saa olukorda õigesti hinnata. Nii juhtubki, et ühel järsupoolsemal nõlval rebeneb lumi just Leivo suusa ees ning pool mäekülge lund variseb tuhmi mürina ja mütsatusega alla. Laviiniks seda just nimetada ei saa, aga ehmatav ja ohtlik on olukord kindlasti. Tagurdame ettevaatlikult oma jälgi mööda tagasi – kelkudega pole see muide sugugi kerge – ja hoiame peaaegu hinge kinni, sest praod on ka karniisi selles osas, mille peal oleme meie. Õnneks oleme piisavalt kõrgel, karniis peab vastu ning jõuame ohtlikust alast välja.

Juhtunust heidutatuna otsustame jääda laagrisse. Liigume pool kilomeetrit tagasi, laviiniohtlikest järskudest nõlvadest kaugemale ja paneme telgi üles. Päevateekonnaks jääb seekord vaid 11 kilomeetrit.

Leivo ühe suusa all on nahk lahti tulnud ja teine laperdab. Naha ja suusa vahele on läinud lumi, liim on jäätunud ega kleebi enam midagi. Ilma nahkadeta aga Sareki tõuse võtta ei saa, igatahes mitte kelguga liikudes. Leivo eemaldab jäätunud nahad, kerib võrgule rulli ja sulatab selle jäätunud rullmao öösel oma keha peal üles.  Järgmisel päeval kleepuvad sooja liimiga nahad taas rõõmsalt suusa alla.

Sareki kingitus

Õhtul olime tuisus laksuvas telgis arutanud, et tormi jätkudes pole meil mõtet jätkata teekonda plaanitud keerulisemal ja kirjelduste järgi kaunite vaadetega rajal, vaid võtame lihtsama, turvalisema ja igavama. Samal põhjusel, et kui midagi ei näe, on keerulisematesse kohtadesse minek kasutu ja ohtlik. Seepärast on suur rõõm, kui ärkame suhtelises vaikuses: tuult küll on, kuid sadu ja tuisk on lakanud ning läbi pilvevine paistab lubavat päikestki. Harjunud moel sooritame oma hommikurituaalid – puder, tee, võileivad ning kaasavõetava lõunasöögi  ettevalmistamine −, pakime laagri ning asume teele läbi 15 kilomeetri pikkuse kanjoni, kahel pool seintena kõrgumas 2000 meetri kõrgused müürid.

Eelmise päeva lühike teekond ja järgnenud pikk puhkus on taastanud ka jõuvarud. Neid läheb ka vaja, sest valime teekonna mööda järsku nõlva. Seda sellepärast, et oleme teele asunud vara ning päike ei paista veel mägede vahele, kuid nõlval on juba soe.

Väga soe. Laagrist lahkudes oleme selga jätnud tormiste ilmade varustuse – särgi peal on nii tuulekindel fliis kui ka jope, kuid viimane lendab kelku juba poole tunni pärast. Veel tund, ja temaga seltsib ka fliis, nii et liigume päikesesaras ja kerges taganttuules särgivael. Probleeme põhjustab ainult kõvaks tuisanud nõlva  järsk kalle, mis meelitab kelke küljesuunas libisema või sootuks ümber minema. Tunni aja pärast olen kelguga maadlemisest surmani väsinud, kuid oleme jõudnud kausikujuliselt kaarduval mäel just kausi keskossa, nii et pole võimalust ka laskuda. Suunda allapoole saame hoida ainult mööda kausiserva kulgedes.

Kelk ümber. Vaevarikas lohistamine (kui kelk ei liigu põhja peal, tundub see kaaluvat tonne!) kaaslasest mööda, et ta saaks kelgu ümber pöörata. Sadakond meetrit, ja kummuli on eesmineja kelk. Ettevaatlik liikumine selle kõrvale ja jõu rakendamine järsku tõmbesse, et kelku õigeks pöörata. Sadakond meetrit, ja taas on kummuli tagumine kelk. Nii me liigume. Sageli teevad kelgud lausa salto, keerates rakmetele keeru peale. Lõpuks võtame end rakmetest lahti, et rakmete ja aiste pusa saltode järel kiiremini korda saada.

Lõpuks pöördub kauss kiirenevalt allapoole, aga ikka veel ei saa laskuda nii otse, et kelgud küljesuunas ei kipuks. Sõidame saltotavate kelkudega hoogsalt allamäge.

Ja siis see juhtub. Minu kelk on jälle rullunud, nii et rakmed on sassis ja risti. Lasen need korraks lahti, et keerdu välja puhastada – ja kelk saltotab mäest alla.

Minu ja kelgu õnneks jääb rulluva kelgu teele lumest väljatuisanud kivine astang. Kelk teeb sellele jõudes küll ka kivide vahel veel paar raugevat kukerpalli, kuid jääb siiski enne astangu lõppu pidama. Laskun talle ettevaatlikult järele ja kui rakmed on uuesti pihus, siis enam neid käest ei lase. Varsti on ka laskumisnurk juba selline, et saame taas rakmetesse asuda ning kelk kenasti selja taga püsimas, rõõmsalt mägedevahelisse jõeorgu laskuda.

Kui piirkonna kirjeldused ütlevad selle teekonnaosa kohta „scenic view”, on see vähe öeldud. Aga paari sõnasse ongi raske kokku võtta kahel pool orgu kõrguvaid massiivseid mäeahelikke, mille tipud on toekad kaljupüramiidid. Need on nii järsud, et lumi pole sinna pidama jäänud. Siin on Sareki peatee –piirkond, kust enamik matkajaid läbi käib siinsete ahhetamapanevate vaadete pärast.

Laskusime edasi koos jõeoruga, laugelt ikka alla ja alla. Eriti maaliliseks muutub pilt siis, kui meie jõeorg ühineb teisega ning oleme kahe oru V-kujulises tipus.

Lõpuosas järgneb küll taas tõus, kuid päeva üldmulje jääb lõputust maalilisest laskumisest päikesesäras. Isegi nõlval kelguga maadlemine on juba meelest läinud.

Sarek on kinkinud meile tõeliselt imelise päeva. Seitsmetunnise päevateekonnaga läbime 20 kilomeetrit tõusumeetreid tuleb 400.

Telgi püstitame esimeste puude vööndisse jõudes (ca 600 meetrit). Õhtul lendavad üle telgi lumivalged linnud.

Nüüd on ka ühe minu suusa alt nahk lahti tulnud. Kuna võrgule keeratud nahkaderulli sulatamine keha peal on siiski väga ebameeldiv olnud, ei taha Leivo seda uuesti teha (minust rääkimata), nii et katsetame sulatamist-soojendamist sel moel, et paneme naharullid pannile ning selle tasasel tulel priimuse kohale. Vett sulab pannile tublisti, nii et tundub, et töötab.

Tagasiteele

Järgmisel päeval on ilm pilvine ja taas tugeva tuulega, kuid selles on äkki pehmust ja lubavust, varasem jäine teravus on kadunud. Kevad?

Meie suund pöördub Sarekist välja. Ka selleks tuleb arvestada poolteist päeva. Liigume lainja reljeefiga künklikul ja kinnituisanud lumega platool, kus on põhjapõdrapabulaid ja karvatupse. Kohtume mootorsaanijäljega ning seda järgides möödume mahamurtud põdrast – ilmselt on omanik saaniga asja uurimas käinud. Mõne aja pärast näeme ka väikest elusate põhjapõtrade karja, kes meie eest rahulikult kõrvale kulgeb.

Järgneb pikk laskumine laugetel nõlvadel. Isegi lumi on kinni tuisanud tasaselt, ainult üksikute suuremate jõnksudega, nii et teekond on selge nauding. Allpool tekivad küll pehmema lume triibud, kuhu suusaninad kipuvad sisse sõitma või kus kelk nii palju hoogu pidurdab, et potsatan nii mõnigi kord istuli.

Märgiline hetk selles päevas on, kui korraks rebeneb taevast kattev pilveloor ning samal hetkel paljastub läbi platood katva vine otse ees Slugga eksimatult äratuntav koonus. Oleme tõepoolest tagasiteel.

Väljumissuunal näeme taas ka inimesi. Vaevalt poole kilomeetri kauguselt möödub kolmene kelkudega grupp! Meie püstitame viietunnise päevateekonna (15 kilomeetrit ja pidevast laskumistundest hoolimata tuleb ka 200-meetrist tõusu) järel telgi.

Laskumine lumes ja kaskede vahel

Järgmisel päeval jõuame taas tuttavate kaskede vahele ja algab tuttav põrgu. Füüsiliselt küll siiski kergem kui tõus, kuid pingutav samamoodi. Nõlvad on uskumatult järsud – kui laskumistee ei ristuks aegajalt meie tõusujälgedega (mida on tuisu järel küll veel vaid vaevaliselt aimata), ei usukski, et olen siit koormatud kelguga kunagi ka üles saanud.

Kui tõusul olime liikunud diagonaalis pikalt mööda kasevööndit, siis laskumisel otsustame lõigata otse järve juurde ning sõita mööda selle kaldaäärt. Saaks ainult kiiremini siit kaskedest välja!

Järvejääd katvas lumes on sisse sõidetud värske põlvesügavune vagu – siit on eelmisel päeval mindud raskete kelkudega vastassuunas. See on väga teretulnud, sest vaos liikuda on lihtsam. On ka kindel, et jää lume all kannab.

Edeneme jõudsalt, isegi nii jõudsalt, et tempo hakkab minu jaoks pisut kiiregi tunduma, pulss taob kiiruse pärast juba punases ning hing on paelaga kaelas.

Siis on ees järvesopp, kus vesi on lahti. Egas midagi. Kaar on küll suur, kuid sarnaselt eile liikujatega asume jäält kaldale ning jätkame teed mööda järvesopi äärt.

Loomulikult ei ole tegu tasase maapinnaga. Küngas järgneb künkale, tõus laskumisele. Eilsete liikujate vagu pole enam sügav ja kindel, vaid nad on lumes oma kelkude-suuskadega kõvasti puterdanud, aeg-ajalt kinni jäädes ja võib-olla ka kukkudes. Meilgi on selles kohevas ja paksus lumes kõvasti ukerdamist.

Ees on eriti järsk nõlv. Joome teed, puhkame (seda vajan eelkõige mina) ja asendame suusad räätsadega. Kelgud viime üles ühekaupa: Leivo eest vedamas, mina tagant lükkamas.

Kirjeldades kõlab see ilmselt nagu lihtne asi? Aga pooleteise meetri paksune lumi, kus pole keppidele toetuspunkti, ning järsk nõlv, kus seisteski tundub nina vastu mäge olevat. Toimivaks tehnoloogiaks saab see, et mina ukerdan kelgu taha ja leian mõne puu vastas toetuspinna. Siis Leivo tõmbab ja mina lükkan, laskudes edasiliikuva kelgu järel algul põlvili, siis kõhuli ja siis lükates kelku väljasirutatud kätega nii kaugele kui ulatan. Siis sahmin end kuidagi püsti ja ukerdan taas kelgule järele. Ühe kelguga üles saades tuleb minna uuesti alla teise järele ja kõik kordub.

Nõlvast teiselt poolt alla tulles saame jälle järvejääle. Eelmiste liikujate vagu enam küll pole, nende kurss on olnud teistsugune, kuid lumi muutub kõvemaks.

„Nüüd kihutame paaristõugetega!” ütleb Leivo, kui autoni on veel mõni kilomeeter. Mina ei jaksa, kuid tema paarsada meetrit oma üleskutset järgibki.

Mis on autosse jõudes kõige suurem õndsus ja kõige harjumatum? See, et su ümber on soe.

Tekst ja fotod: Kaja ja Leivo Sepp

Selles numbris

• Lola ja Facundoga USHUAIAS
• Kes kuuluvad kõrgushaiguse riskigruppi?
• Naftavanniga tervist turgutamas
• Drooniga reisile?
• Digirändurina maailma avastama
• Ulmeline värvidemäng Etioopias
• Mayapur, India
• Kuidas purjetaja unistusi täita?
• Milliseid reisiteemalisi veebilehti ja blogisid jälgite?
• Winnipegis Eesti arhitektuuri tutvustamas
• 220 km klassikat −ööpäev puhast rõõmu
• Põhjala viimane ürgmaa
• Tsikliga Lõuna-Palawani avastamas
• Malle Koido: kaks ja pool lendu nädalas
• Ära kunagi anna alla!
• Piireteta piir Põhja-Korea ja Hiina vahel
• Millist vahendit valida veematkaks?
• KROONIKA