Go Reisiajakiri 5
Polaarseikleja Børge Ousland: ma ei proovi võita loodust, vaid omaenese hirme
10. november 2006
Go Discoveri toimetaja Tiit Riisalo uuris maailma kõige kõvemalt polaarmatkajalt Børge Ouslandilt, mis paneb meest ränkraskeid ja ohtlikke retki ette võtma.
Børge Ouslandi (44) polaarbiograafia tekitab külmavärinaid. Vedades enda järel ligikaudu 150 kg kaaluvat kelku, taludes temperatuuri, mis ulatub kuni -60 °C ja tuuli, mis puhuvad 40 m/s, ületades kuni 9 m kõrguseid vertikaalseid jääseinu ja põletades päevas keskeltläbi 6500-7000 kilokalorit, on ta enamjaolt üksinda võtnud ette järgmised pikemad polaarretked:
• esimene kõrvalise abita retk põhjapoolusele (kaaslane Erling Kagge): 58 päeva, 800 km, 1990. a;
• esimene kõrvalise abita sooloretk põhjapoolusele: 52 päeva, 998 km, 1994. a;
• esimene kõrvalise abita sooloretk läbi Antarktika üle lõunapooluse: 64 päeva, 2845 km, 1996-97;
• esimene kõrvalise abita sooloretk läbi Arktika (Põhja-Jäämere) üle põhjapooluse: 82 päeva, 1996 km, 2001. a;
• esimene kõrvalise abita retk põhjapoolusele talvel, polaaröös (kaaslane Mike Horn): 59 päeva, 998 km, 2006. a.
Selle loetelu põhjal võib liialdamata öelda, et Børge Ousland, kes elukutseliste polaarmatkajate tsunftis kannab tiitlit The Master, on Norra polaarvallutuste tunnustatuim edasikandja ja tänapäeval kõige enam saavutanud polaarrändur. Børge Ousland on kuulus – loomulikult Põhjamaades, aga ka USA-s, Kanadas, Inglismaal, Austraalias, Uus-Meremaal, Venemaal. Rohkem ikka seal, kus teatakse, mis on lumi ja jää; maades, kus on tugevad polaartraditsioonid.
Teda ei hinnata üksnes saavutuste pärast, vaid poolehoidu on leidnud ka tema lähenemine ja maailmavaade – ülipõhjalik ettevalmistumine, eneseusk, austus keskkonna vastu.
Børge Ousland on kirjutanud mitu raamatut, mis sisaldava suurepärast pildimaterjali. Tuntuim neist on „Alone Across Antarctica”. Tema dokumentaalfilmid on võitnud esimese auhinna Dijoni ja Moskva seiklusfilmide festivalil.
Ühel lämmatavalt palaval juunikuu päeval istun ma Olümpia hotellis ja ootan JCI juhtimiskonverentsil ettekannet pidavat Børge Ouslandi. Laual asuvas väikses akvaariumis teeb rahustavalt ringe punane kala ja eelnevas e-kirjavahetuses oleme jõudnud juba sina peale üle minna, aga väike värin on mul ikkagi sees – ei avane ju iga päev võimalust vestelda elava legendiga.
Børge võtab mu vastas istet. Ta ei vasta tavaettekujutusele polaaruurijast – ei ole habetunud, parkunud, jässakas ega jõuline. Børge on sihvakas ja tal on habe aetud. Ta näeb välja pigem nagu endine tippujuja, kes nüüdseks juhib edukat inseneribürood; inimene, kes on teadlik oma võimetest ja saavutustest, aga laseb noil pigem enda eest rääkida; pisut eemaloleva olekuga – see võib-olla ka väsimus peetud ettekandest. Mulle millegipärast tundub, et talle meeldiks seista pigem tühjal valgel lagedal, kui inimestest tulvil saalis.
Tere, Børge! Kuidas ettekanne läks?
Hästi! Mul on õnn olla üks kolmest tosinast ajakirja National Geographic „Speakers Bureau” kõnelejast. See on osa tööst, kui tahad olla elukutseline rändur, kui sa tahad rännata kodust kaugemal.
Legendaarne briti rändur Sir Ranulph Fiennes, kellega teil oli 1996. aastal väike võistlus esimese soolo Antarktika ületaja tiitli pärast, on sinu kohta kirjutanud: „Børge on veel parem suusataja kui Erling Kagge (esimene soolo lõunapooluse vallutja aastatel 1992-93), mis jalgpalli kontekstis tähendaks, et keegi on veel osavam kui Pele”. Kas sa oled jääväljade Pele?
No ma ei tea. Mida aga võib öelda, on see, et kindlasti on mul polaarekspeditsioonidega kõige rohkem kogemusi. Ma olen teinud kõige rohkem tõeliselt raskeid retki.
Kes on sinu lemmikpolaaruurija minevikust?
Jah… mul on raske valida Fridtjof Nanseni ja Roald Amundseni vahel. Inimesena meeldib Nansen mulle rohkem – ta on inspireerinud mind rohkem. Tema põhjapooluse üritus Framiga (1893-96) ja selle käigus aset leidnud uskumatu talvitumine Franz Josephi maal on fantastiline lugu inimvõimete piiridest. Ja tema edasine ühiskondlik elu samuti. Samas ei jõudnud ta kunagi ühelegi poolusele.
Amundsen oli tõeliselt otsusekindel, oma ettevalmistuses väga põhjalik – mida ette võttis, selle ka ära tegi. Tema võidetud „võistlus” kapten Scottiga lõunapooluse esmavallutuse nimel (1911), on samuti suurpärane lugu, täis traagikat.
Samuti on mind inspireerinud Ernest Shackleton, tema uskumatu merereis oma meeskonna päästmiseks lahtises päästepaadis läbi Drake'i väina Lõuna-Georgia saarele (1916). Ja muidugi Robert Falcon Scott – ta tegi lollusi, aga ta oli vaimselt tohutult tugev.
Scotti kohta on üks tema ekspeditsiooni liikmetest, suurepärane kirjamees Apsley Cherry-Garrard oma reisikirjas „The Worst Journey in the World” väitnud, et ta ei tea ühtegi meest, kes oleks nii lihtsalt nutma hakanud…
See on hea, tundeid peabki olema. Nii rasket asja ei saagi ilma emotsioonideta, ilma tohutu sisemise põlemiseta juhtida.
Tuleme sinu ekspeditsioonide juurde tagasi. Oma viimasele, samuti uskumatuna tunduvale retkele polaaröös põhjapoolusele, läksid sa koos Mike Horniga. Jälgides sinu seniseid ettevõtmisi, tundud sa olevat selline Amundseni tüüpi, põhjalik planeerija. Mike paistab jälle olevat selline Scotti-tüüpi murrame-läbi-stiiliga mees (vt GO Discover 3/2006 „Indiana Jones ekvaatoril”). Kuidas see teil õnnestus?
Alguses läks kõik hästi. Me ei tundnud üksteist ka kuigi palju. Paar nädalat pärast algust hakkas asi paigast ära minema. Me tõmbusime üksteisest üsna kaugele, rääkisime vähe ja samas ärritasime teineteist. Siis ühel õhtul oli meil telgis väga tõsine jutuajamine. Jõudsime järeldusele, et meil on üksteise suhtes liiga palju respekti: me ei ütle välja asju, mida just siin ja praegu peaks ütlema. Hakkasime suhtlema, oma vaateid ja seisukohti välja tooma. Selgus, et Mike’i arvates olin mina kõrk, ülbe ja liiga otsekohene. Mina jälle leidsin, et mul on ekspeditsiooni juhina raske suunata teda tegema asju viisil, mida pidasin õigeks, sest ta solvus lapsikult. Me mõistsime teineteist ja kohandasime vastastiku suhtumist. Ja siis läksid asjad kiiresti paika ja edasi oli kõik väga hea. Õppisime lugema üksteise soove ja meelolusid juba silmadest ja tunnetasime, kuidas üks või teine teatud olukorras reageerib.
Kas te ei teinud selleks, et üksteist paremini tundma õppida, kohanemismatka? Enne nii ohtlikku ja rasket retke, kus igal sammul varitsevad ohud – jääkarud, jääpraod, jääkülm vesi ja tont teab kuidas psüühikale mõjuv pidev pimedus?
Kukkus nii välja, et ei teinud. Veetsime küll nädala koos Türgis, aga seal oli alati keegi koos meiega. Nõnda juhtuski, et enne ekspeditsiooni algust ei olnud me ühtki ööd veetnud kahekesi ühes telgis. Aga ma teadsin juba alguses, et olen valinud õige kaaslase. Ei ole palju inimesi, kes suudaksid füüsiliselt sellise retke läbi teha. Lisaks on tal hulgaliselt kogemusi ja ta on pärit teistsugusest kultuurikontekstist, mis on hea, sest toob kaasa teistsuguse vaatenurga.
Mis puutub jääkarudesse, siis neisse suhtun äärmise respektiga. Kuna neil puuduvad looduslikud vaenlased, siis on nad üsna ohtlikud ja pealetükkivad. Mul on Arktikas alati kaasas .44 Magnum revolver – see peatab enamuse asju. Mike´le andsin raketipüstoli (muigab).
Kas viimane ekspeditsioon oli kõige raskem?
See oli raske – füüsiliselt väga raske – ja meil oli teel palju probleeme. Kindlasti on see kõige raskem retk, mille olen teinud kellegagi koos. Teine väga raske ekspeditsioon oli sooloretk põhjapoolusele. See on põrgutriatlon: suusatad, ronid ja ujud päevade kaupa väga kurnavates tingimustes. Põhjas on raskem kui lõunas – pead ju edasi minema liikuval jääväljal, kus olukord alatasa muutub, kus pidevalt tekib teele uusi takistusi ja ohte. Arktika ei ole sile ja see on täis pragusid. Lõunas on raskus pigem vaimne – see, et oled seal üksi keset seda tohutut avarust.
Seda üksinduse teemat ohutsoonis ma tahtsingi puudutada. Oma tagasihoidlikust kogemusest tean, et peale paari tundi jääl tekib mul vastupandamatu soov helistada oma elukaaslasele, ja mida aeg edasi seda sagedamini ma mõtlen: äkki lõpetaks ära. On need emotsioonid sulle tuttavad?
Ma peaaegu mitte kunagi ei mõtle pooleli jätmisest. Loomulikult on ka mul nõrkuse hetki. Aga plaan peab olema hea ja seda tuleb järgida. Pead teadma, kuhu lähed ja miks. Siis saad lubada endale ka halva päeva, et järgmisel jälle tugev olla. Ekspeditsioonil liigun 10-12 tundi päevas. Selleks, et ennast liikumas hoida, ei tohi väga palju maha vaadata. Peab vaatama üles ja silmapiirile ning jälgima, mis ümber toimub, leidma sealt emotsioone; maastikust ei tohi lihtsalt mööda suusatada. Kui ainult kannatada, siis see ei ole ilus.
Mis veel on raske? Külm? Üks suurtest polaaruurijatest on öelnud, et inimene harjub kõigega peale külma, on see nii?
Ei, teatud piirini on võimalik külmaga harjuda, aga sellest ei pääse seal kunagi. Tegelikult kuni -30 °C on täitsa tore. Edasi peab juba väga ettevaatlik olema, eriti alates -35 °C, kui iga asi, mida puudutad, su sõrmi põletab. Ma sain valusa õppetunni 2002. aastal põhjapoolust üritades. Parandasin mõni minut palja käega suusasidet. Paari päeva pärast pidin katkestama, sest oli oht kaotada mitu sõrme. Kaotasin kolme sõrme otsad.
Ja Arktikas on muidugi suur oht lahtine vesi: sinna erivarustuseta kukkudes on aega väga vähe, et elusalt välja saada.
Mis sind motiveerib märkimisväärse osa oma elust sellistes tingimustes veetma? Mis kasu sellest on?
Esmajärjekorras teen ma seda enda pärast. Ma tahan avardada oma tunnetuse piire läbi raskuste ületamise. Ma ei proovi võita loodust, vaid omaenese hirme. Ma tahan näha, kas see on võimalik ja teha seda esimesena.
Ma kogen võimsaid emotsioone, väge, ja seda ei saa mult keegi kunagi ära võtta. Arvan, et see on põhjenduseks hea küll. Teiseks, mul on soov inspireerida teisi inimesi. Näidata neile, et peateelt kõrvale keerates võib kogeda õnnetunnet. Ja et selleks tuleb tulla loodusele lähemale. Ma teen seda läbi oma fotode, filmide ja raamatute. Selles osas tunnen ma ennast kunstnikuna.
Ja veel – mis on üldse kasulik? Milline on sinu töö? Mis kasu sellest on? Laiemas plaanis on sellest toimetamisest sageli sama palju kasu, kui siin selle akvaariumikala ujumisest. Ja sama lugu on minuga. Oluline on, et mida iganes tehes tunneksime ennast vähemalt osa ajast õnnelikena.
Tänapäeval tuleks vist küsida, et mis on su slogan, aga sinu käest küsiksin pigem, mis on su vapikiri?
Järgi oma unistusi, ära peatu!
Mis on sinu järgmine unistus?
Olen oma perele lubanud, et ei lähe enam kunagi polaarekspeditsioonile üksinda. Hetkel ma ühtegi pikemat retke ei planeeri. Viin igal aastal inimesi lühematele retkedele põhjapooluse piirkonda ja mõnikord ka mujale polaaraladele.
Unistus on käsilolev raamat valmis saada. See peaks norra keeles ilmuma 2006. aasta lõpus.
Selles numbris
- Kadunud maa
- Mäehaigus – kiirelt tappev, kiirelt ravitav
- Vasaloppet
- Lapsega matkamise rõõmud ja hirmud
- Taasavastatud vana - räätsad
- Leedu versus Läti - elukutselised mägironijad!
- Mägironimine, mis see veel on?
- Vettpidava ja hingava jope otsingul
- Kuus päeva saanimeeste paradiisis
- Talvel jääb taevas Matsalu kohal vaikseks
- Kaks mäge - üks lugu
- Rebaseonu – üksildane uitaja
- Gröönimaal eksinud
- Polaarseikleja Børge Ousland: ma ei proovi võita loodust, vaid omaenese hirme
- Go Reisiajakiri nr 5 – Detsember 2006
Viimati blogis
Laose workation | november 2024
20. november 2024
Reisitrendid kosmoseturismist mängukohvrini
24. september 2024