Polaarseikleja Timo Palo Arktika väravas

2009. aasta veebruar tõi mind taas kord Teravmägedele, juba neljandat korda. See saarestik kaugel põhjas, mida ka Arktika väravaks kutsutakse, on mu südamesse oma jälje jätnud, hing ihkab ikka ja jälle Teravmägedele tagasi. Alati on mul olnud õnn avastada enese jaoks mõni uus seninägemata nurgake selles jäises saarestikus. Alati on sealne loodus kinkinud mulle ka mõne oma võrratutest üllatustest.

Esimese kuu seekordsest Teravmägede reisist veetsin maailma kõige põhjapoolsemas inimpüsiasulas Ny-Ålesundis, teadusbaaside linnakeses. Tegelesin Arktika kliimauuringute projektiga seotud välitöödega. Teise kuu aga sain pühendada oma suusamatkakire rahuldamiseks.

Kahenädalane suusaretk saare idarannikule oli ühelt poolt eraldiseisev emotsiooniderikas kogemus, teisalt aga osa ettevalmistavast tsüklist, mille järel terendab põhjapoolusele suusatamine. Peamine polnud seekord mitte niivõrd füüsiline kelguvedamise treening ja ilmakapriiside talumine, vaid pigem kohanemine selle jää- ja lumeriigi peremeeste, jääkarudega. Püüdsin saada üle oma hirmudest, õppida elama nende vahetus läheduses ja püüda end tajuda loomuliku osana selles keskkonnas. See on möödapääsmatu, kui tahad suusatada põhjapoolusele. Teravmägede idarannik on karude kohtamise tõenäosuse poolest sääraseks treeninguks üks parimaid kohti. Kogesin nii jääkarudega kohtumisi, arktilisi torme, raskeid suusaolusid kui ka varustuse lagunemist – kõike, mida õpetlikult treeningult võiks soovida.

Suusamatka teises osas liitus minuga nädalaks hea sõber ja tunnustatud loodusfotograaf Jarek Jõepera. Ühtekokku sai kuu aja jooksul suuskadel läbitud 400 kilomeetrit.

Peale selle, et meil Jarekiga oli sellel suusamatkal kaasas ohtralt kaalu andvat fotovarustust (mis on suusamatka puhul pigem ebatavaline), pakkisime oma köissüsteemiga järelveetavatesse kelkudesse üsna tüüpilise talimatka varustuse: alates mõnest soojast lisariidekihist, vedelkütusel töötavast pliidist ning lõpetades sooja sünteetilise magamiskoti ning talimatkale iseloomuliku kaloriterikka rasvarohke toidumoonaga. Suusamatkal on alati hea omada ka tavapärasest veidi avaramat telki, eriti hästi sobivad tunnel-tüüpi suure eeskojaga telgid. Teravmägedele iseloomuliku varustusena tuleks nimetada vintpüssi laskemoonaga, signaalrakette, jääkaruga lähikontaktiks pipragaasi ning telgi ümber paigutatavat karukaitse alarmtara. Hädajuhtumite tarvis peaks sellisel matkal kaasas olema ka hädaabi majakas, mis appitõttajad sinuni juhatab.

Olin Teravmägede idarannikul Storfjordi jääl ühel kaunil tuulevaiksel päeval just lõpetanud oma hilise lõunaeine ning asunud laulu vilistades teele, kui ühtäkki seisis minust sajakonna meetri kaugusel suur isakaru. See oli üsna priske ja hästi toitunud isend, kes minugi vastu ilmselget uudishimu üles näitas. Olles liikunud minu suhtes tuulealusele küljele (haistmine on jääkarude suurim trump), jäi karu mind pikemalt uurima, vedades ninaga õhku. Justkui oma nõutust väljendades, ta kord seisis, kord tammus edasi-tagasi ja siis jälle lähenes. Nii möödus umbes pea tund. Lõpuks tuli mul teda paari signaalraketiga eemale peletada. Kuid karu jätkas kaugemal minuga samas suunas liikumist umbes paar tundi. Merejäält maismaa poole keerates kaotasin ta silmist. See oli minu seni kõige erutavam kohtumine jääkaruga.

TERAVMÄED Arne Uusjärv

Teravmäed (Svalbard, Spitsbergen) on Põhja-Jäämeres asuv saarestik, mis koosneb enam kui tuhandest saarest kogupindalaga 62 748 ruutkilomeetrit ning elanikke on seal kokku umbes 3000. Saarestiku suurim asula on Longyearbyen ning seal elab umbes 1500 inimest. Põhjapooluseni jääb Teravmägedelt alla 1000 kilomeetri, kuid sooja Golfi hoovuse haru tõttu on sealne kliima küllaltki pehme. Aasta keskmine õhutemperatuur on Teravmägedel -4°C, jaanuari keskmine -16°C ja juuli keskmine +6°C. Soojarekordiks on 1979. aasta juulis mõõdetud +21,3°C ja külmarekordiks 1986. aasta märtsis mõõdetud -46,3°C. Sademeid esineb suhteliselt vähe, kuid kiiresti vahelduv udune või tuuline ilm on Teravmägedel tavaline.

1985. aastal kaevandati Teravmägedel ligi miljon tonni kivisütt, viimasel ajal aga on peamiseks majandusharuks muutunud turism. Ehkki Norra hakkas turiste Teravmägedele lubama alles üheksakümnendatel aastatel, on Longyearbyenis tänaseks 6 majutusasutust kokku 700 voodikohaga.

Teravmägede saarestik on 1920. aasta rahvusvahelise lepinguga antud küll Norra suveräniteedi alla, kuid vastavalt lepingule võivad kõik allakirjutanud riigid seal arendada igat laadi majanduslikku ja teaduslikku tegevust. 1930. aastal ühines lepinguga ka Eesti Vabariik ning tänu sellele võiksid ka Eesti firmad seal kivisütt kaevandada või turismiga tegeleda.

Svalbard on ka maksuvaba piirkond, mistõttu näeb selles Norra riigi osas odavamaid alkoholihindu kui Eesti kauplustes. Kuid kohalikele elanikele müüakse alkoholi talongide alusel ja turistidele märgitakse ostud lennukipiletile.

Selles numbris

• Aime Hansen. Jaipur-Delhi-Himaalaja: Reisikohvrist leitud lood
• Beebiga reisimine võib ollatäielik puhkus
• Juhani Püttsep. Lauajupi Madonna
• Michael Kohn. Mongoolia läbi aegade. Ameerika ajakirjanik nomaadide maal
• Aleksander Maastik. Otsija lugu
• Kihelkonnatunnetus elab kindlasti edasi
• New Orleans krevettide ning terava kastmega
• Teine maailm, mida otsime
• Öö merel: ära proovi seda ise järele teha!
• Wakatobi - sukeldumiskuurort Darvinismi lätetel
• Suur jalutuskäik Fiordlandis
• Kontrastide maa Mongoolia
• Kui pähe lööb Uhhuduur
• Võrratud Fani mäed
• Suvepuhkus Baffini maal
• Suvi Teravmägedel
• Polaarseikleja Timo Palo Arktika väravas
• Rahutu rändur Eveli Habakuk
• Seitsme päevaga ümber Saaremaa
• Võhandu hundid
• Go Reisiajakiri nr 18 – Juuni 2009