Poolteist aastat mere­nomaadid

Pool kerast tehtud, pool teha. 18 kuud ja pea 18 000 meremiili. Oleme Anne ja Karl – kaks kaptenit, keda ühendab armastus (mere vastu). Oleme meie kõigi ühisel merekeral võtnud ette parajalt sõgeda seikluse purjekal „Serenada“. Mari Kalkun laulab ühes oma palas just sellestsamast merest ja kõigi kaarte tuulte tuksumisest südame purjedes. Ehk sellest täiesti kreisist tunnete, värvide, paikade, kohtumiste, lõhnade, maitsete, kogemuste merest. On uskumatu, kui palju oleme saanud sisse ahmida, kuidas ühel hetkel jääb isegi ruumist puudu. Siit meie poole kera „kõigemad“.

Tekst ja foto: Anne-Mari Luik, Karl Saluveer

Kõige pikem etapp ehk palverännak purjede all Suurel Sinisel

Vaikne ookean on suur, eks see on meile kõigile geograafiatunnist selge. Aga et see „suur“ on rohkem nagu „kuradima hiiglaslik ja siis veel veidi peale“, on raske kaardilt välja lugeda. Üks asi on vaadata trükitud sinist ala paberil, hoopis midagi muud on seal ise loksuda – 42 päeva ja ööd. Kahekesi. 12-meetrisel pähklikoorel. Oli hetki, kus lähim inimene asus tõenäoliselt rahvusvahelise kosmosejaama pardal. Kokku 3968 miili ehk võrdväärne vahemaa Tallinna ja New Yorgi või Tallinna ja Shanghai vahel. Keskmine kiirus 3,9 sõlme (ca 7,3 km/h) ehk tublim noorsportlane oleks ka kiiremini jalutanud.

Julgeme öelda, et Vaikne ookean on mõeldud pikantse maitsega purjetamis- või matkagurmaanidele. Suure Sinise ületus võtab hingest ja kehast oma. Mastaap võtab oma. Väsimus võtab oma. Kuus nädalat merel vajab omaette mõtestamist – peab olema tugev usaldus enda, oma kaaslase ja paadi vastu, et lasta end sellesse lummusesse, autonoomsusesse ja iseolemisse matta. Hinge jääb see kõik ikkagi omaette täiesti uskumatu saavutusena.

Kõige põhjatum bürokraatia ehk purjetamine Brasiilia paberimajanduses

Reisisellid teavad, et eri riike külastades tuleb mingil hetkel läbida passikontroll. See on tavaliselt mugavalt üles seatud lennujaamas, sadamas või autoteel. Purjekaga reisides on aga iga meeskonna enda vastutus, et leida üles vajalikud asutused. Üldjuhul on neid kaks: riiki tuleb kirjutada inimesed ehk immigratsioon ja ajutiselt importida paat ehk toll. Osas riikides lisandub sinna ka biosecurity ehk ametkond, kes vastutab, et jahid ei tooks riiki bioohte. 

Seni kõige suurema bürokraatiaga riik on olnud meie jaoks Brasiilia. Seal ulatusid reeglid lausa selleni, et meesterahvast ei lastud ametniku juurde viisaka viigiga lühikestes pükstes. Selle tundsime ära oma nahal, kui läksime „vales riietuses“ ennast riigist välja kirjutama ning meil paluti järgmisel päeval tagasi tulla viisaka inimese kombel. Ikka pikad püksid jalas ja triiksärk seljas, ehkki palavus oli meeletu. Kusjuures ilma eelinfota poleks naljalt mõnda nendest ametkondadest siseneda julgenudki, sest väljanägemise ja asukoha poolest nägid need välja suhteliselt getona. Ja nähes neid lõputuid kladesid paberite ja vajalike templitega, saime aru, kui hellitatud oleme oma väikeses e-riigis.

Kõige suursugusem seilamine ehk purjetamine Tongalt Uus-Meremaale

Tongalt Uus-Meremaale oli meie jaoks seni üks suursugusemaid seilamisi Suurel merel. Polnud me ju varem viis päeva järjest Beauforti skaalal 7-8-pallises tuules „Serenadaga“ müranud. Tuul keskmiselt 25–35 knotsi kandis, puhanguti rohkem. Kindlasti meie seni kõige suuremad lained, mida oli ütlemata äge jälgida nende läbipaistvuses, aga samas tuhandetes sinistes toonides. Nende suurus ja jõud panid kohkuma. Ülesõit tõi veel mitu kõige-kõigemat. Kõige soolasem – absoluutselt kõik, mis sai, krigises, krägises või kangestus. Kõige lõunapoolsemad koordinaadid, mis tõid ka kõige tuulisemad päevad. Kõige rohkem pritsimist – istuda sai vaid ühes nurgas sprayhood’i all, mis jäi väljapoole splash zone’i. Kõige jahedam – ööseks tuli selga panna juba üle keha tormikad koos sooja pesuga. Viimati kandsime neid ilmselt Portugalis.

Kõige niiskem paik ehk purjetamine Amazonase jõgikonnas

Oma osa vihmametsast Amazonase jõgikonnas saime, külastades Prantsuse Guajaanat. Paika, kus pea iga päev sadas, ja kõik, mis sai olla niiske, seda ka oli. Riided ei kuivanud. Nahk leemendas. Isegi üks päästevest „plahvatas“, kuna niiskusandur arvas, et kandja on vees, vest oli aga tegelikult turvaliselt kajutis. Ja soolatopsist ei tulnud ühel hetkel enam miskit – see oli lihtsalt muutunud ühtlaseks pastaks. Omapärane elamus oli näha ka ookeani ja jõgikonna kohtumist – mageda ja soolase vee kohtumisel tekkis unikaalne värvidemäng. Imetabane oli oma purjekal mööda neid jõgesid paarutada ning leida kõrvalisi ankrupaiku. Ja milline lopsakas loodus!

Kõige inspireerivam ehk kohtumine ühe seiklusaltima matkapurjetajaga

Tonga kuningriigis sattusime ühele Ocean Cruising Clubi kogunemisele. See on ühendus, mis koondab kõiki blue water -matkapurjetajaid üle maailma. Sattusime samasse lauda Trevor Robertsoniga (sündinud Austraalias 1949). Legend, kes läks merele oma kahekümnendates ja pole ikka veel oma isu täis saanud. Kindlasti üks seiklusaltimaid matkapurjetajaid maailmas. Oma iseehitatud terasjahil „Iron Bark II“ seikles ta aastatel 1997–2019 üle 150 000 meremiili Arktikast Antarktikasse, kusjuures mõlemal äärmuslikul laiuskraadil talvitus ta jahil ilma kõrvalise abita üle talve ja seda ajal, kui puudusid veel tänapäevased sidevahendid. Trevorilt saime oma pagasisse väga lihtsad, kuid väärtuslikud õpetussõnad: „Always leave to sea when YOU are ready!“ (’mine alati merele siis, kui sa ise valmis oled’). Absoluutselt hinge läinud kohtumine nende merd näinud silmadega.

Lisalugemist selle legendi kohta: http://iron-bark.blogspot.com

Kõige majesteetlikum ehk kohtumine lummavate Markii saartega

Kohtumine Markii saartega oli justkui sattumine omaette muinasjutumaailma. Tagasi mõeldes on hinges tunne, et selle paiga jaoks ei piisa sõnadest, fotodest või videotest. Sealne loodus oli ikka täiesti hoomamatult suursugune oma mitmekihilisuses, tonaalsuses ja puutumatuses. Ja seda kõike järsku keset Suurt Sinist. Meie imposantseimaks ja maalilisemaks ankrupaigaks kujunes Fatu Hiva saar, kus kunagi elas koos oma naisega Norra antropoloog ja seikleja Thor Heyerdahl. Tema seiklused on meid mõlemat läbi elu inspireerinud.

Kõige meeliavardavam ehk kohtumine veealuse dimensiooniga

Eestlastena oleme harjunud, et vee all valitseb pimedus. Lapsed isegi kipuvad seda teadmatust kartma, sest kodumaal ju vesi väga läbi ei paista. Seikluse jooksul on aga veealuse maailma avastamine snorgeldamise kaudu saanud kindlasti meie üheks lemmiktegevuseks. Kõige rohkem värvikirevaid ja elus koralle kohtasime Niuel. Haide ja teiste miljoni pisema kalaga koos ujusime Fakarava atolli lõunasuudmes. Suurte sügavikku ulatuvate koralliformatsioonide ehk justkui veealuste kortermajadega tegime tutvust Tongal. Huvitav oli kogeda kõrgusekartust veepinnal ulpides. Ühel hommikul avaveeujumist liikumise eesmärgil tehes saime aru, et ujume koos kilpkonnadega. Ja kõige mitmekülgsema snorgeldamise pakkus meile triivsnorgeldamise kogemus Tahaal ühes väikeses kanalis – triivid mask ees allavoolu ja kõnnid mööda maad tagasi algusesse. Absoluutselt fantastilised kohtumised.

Kõige maitsvam kohtumine ehk värskelt püütud tuunikala

Me pole varem olnud suured kalastajad, kuid praeguseks peame tõdema, et ookeanist püütud värske kala maitseb ikka ütlemata hästi. Kõige enam näpunäiteid jagasid meile kalapüügifanatid madrused Sass ja Eri Atlandi ookeani ületusel. Oma õpetussõnad pani Kanaari saartel kaasa ka Eri isa Toonart, kes muu hulgas tuntud ka kui „Nordea“ kapten. Värske tuun tähendab tavaliselt esimesi suutäisi lihtsalt wasabi, soja ja ingveriga tartari kujul. Siis pannil praetud fileed, seejärel kotletid, pasta, tortiljad, võileivakate ja niimoodi mitu korda. Seega üks korralik tuunikalafestival.

Kõige valjuhäälsem vaatemäng ehk polüneeslaste sõjatants

Prantsuse Polüneesia pealinna Papeetesse Tahitil sattusime just nende Heiva festivali paiku. See on kohalik laulu- ja tantsupidu, mis on justkui võitlusformaadis mõõduvõtt kogukondade vahel. Kulgesime pikalt enne pealinna finaali eri saartel ja kõikjal võis näha kohalikke gruppe harjutamas. Ilmselt ei lähe kunagi meelest see erinevas vanuses meeste hingestatud karje tantsu eri faasides. Samamoodi algasid ka nende ragbimängud – ikka haka ees. Ja sarnaselt lahendatigi kunagi olukorda, et kelle maa see siis ikkagi on. Nagu eestlased, lauluga.

Kõige uskumatum ehk kuidas vaalalaul kostab läbi paadikere

Paadi sees olemist võib võrrelda muusikainstrumendis pesitsemisega. Justkui oleksid viiuli või kitarri kõlakojas, kus helid võimenduvad. Eriti selgelt tajusime seda Niue saareriigis pärast pikka ülesõitu Prantsuse Polüneesiast. Ärkasime esimesel hommikul ehmatusega, mõistmata, mis veidraid hääli meie paat teeb. Oleme ju harjunud paadi „heaolu“ hindama ta häälte järgi. Hetk läks aega, kui taipasime, et tegemist on vaalalauluga. Laht, kus purjekad ankurdasid, oli ka küürvaalade pulmalaulu paik ja parasjagu sigimisaeg täies hoos. Nende laul ja tants jääb meile meelde ikka väga suursugusena. Paaril korral ujusid paadi juurest mööda nii lähedalt, et hoidsime hinge kinni nende gigantsuse ees. Inimene on ikka nii väike, kui võrdluseks on loodus.

Kõige muserdavam tunne hinges ehk kohtumine Hiina kalalaevastikuga

Vaikse ookeani ületusel Galápagose saarestiku kõrval, mida teame justkui maa- ja merepealset paradiisi, kohtusime Hiina kalalaevastikuga. Nad tulid kui Rooma faalanks, iga kahe miili tagant uus laev, lõputus rivistuses. Oma laevaplotterilt nägime, et nimedeks on neil „Wan Xin 87“, „Ning Tai 22“, „Hua Ying 87“ ja „Zhou Yu 922“, mille järjekorranumbrid justkui vihjavad, et neid on veel ja veel ja veel. Nad nägid välja täiesti jõledad – roostes, tossavad, kasimata nagu kummituslaevad. Vilgutasid pimeduses laseritega, et hoiaksime eemale. Omamoodi kentsakas kogu selle loo juures on see, et olime väikepaadina otsustanud Galápagose vahele jätta, sest sealsed sisenemisnõuded meiesugustele on väga reglementeeritud. Isegi nõudepesuvedelik peab olema õige sertifikaadiga. Ja siis mõni miil eemal – kabuum! – korralik hävitustöö. Pärast seda meil kala ei näkanud kuni Markii saarteni. Ja me polnud ainsad, kellel sarnane kogemus.

Kõige ärevamad hetked ehk helid paadis merel purjetades

Purjetades on kahte sorti helisid. Ühed on need, millega oled iga päev harjunud, mis on tuttavlikud ja turvalised. Nii näiteks toovad lained mõnikord kaasa paadi vööri kukkumise suure mürakaga uude lainesse. Või laine murdumine vastu kere korralikult kummuva heli. Või kerge nõude liikumise kapis või näkanud kala spinnakõrina. Ja siis on teised helid, mis on uued ja hoiatavad võimaliku pahanduse eest. Nii juhtus meiega näiteks ülesõidul Tongalt Uus-Meremaale, kus ühel hetkel hakkas taglastusest tundmatut kriiksatust kostma. Hiljem selgus, et üks plokk oli mastis alla andnud. Või tookord Atlandil, kui mootor tegi järsku teistmoodi häält ja selgus, et see ei suuda end jahutada seepärast, et lained olid tekitanud suure õhumulli süsteemi, millest jõud üle ei käinud. Või kanga rebenemise heli, kui näed, et purje on tulnud pragu. Või masti küljest lahti lennanud kontrasoodi süsteem või katki läinud seekel. 

Kõik sellised helid tekitavad sisemist ärevust, eriti kui ei suuda leida põhjust, sest boksipeatuse võimalus pole alati käeulatuses. Mõnikord on see isegi nädalate kaugusel. Oma vahenditega hakkamasaamine ja lahenduste leidmine on väga oluline. Paadi hingeelust saad ikka aru kõigepealt tagumiku, siis kõrvade ja seejärel silmadega.

Kõige rohkem hirmu ehk bakter kopsus

2022. septembri lõpus, ühel teisipäeva ööl, tõusis Annel järsku kõrge palavik, mis järgmise nelja päeva jooksul kerkis korduvalt üle 39 kraadi. Sümptomiks veel kerge köha. Kahtlustasime koroonat, aga testid olid negatiivsed. Seejärel grippi. Palavikku aga ei võta ükski tavapärane ravim alla. Eraldatud ankrualas tõi väikest leevendust Karli „märja saunarätiku“ tehnika, kuid üsna pea mõistsime, et see ei avalda pikka mõju. Viiendal päeval, pärast seda, kui viimase öö jooksul oli palavik tõusnud kolm korda väga kõrgele, sai langetatud otsus minna haiglasse. Vereanalüüs ja kopsuröntgen näitasid, et tegemist on bakteriaalse põletikuga vasakus kopsus, mis vajas nüüdisaegse meditsiini sekkumist. Määrati kahed kanged antibiootikumid. Hiljem laevaapteeki uurides nägime, et mõlemad olid meil küll juba Eestist kaasas, aga ilma arsti diagnoosita poleks teadnud neid võtta. Paari päeva järel hakkas olukord liikuma paremuse suunas, kuid haigusest tekkinud nõrkuse järel julgesime merele minna ligi kaks nädalat hiljem. Emotsionaalselt kindlasti seni hirmsaim kogemus, kirjeldasime seda sõnaga mordor.

Kõige uuem tunne pagasis ehk klaustrofoobia väikesaarel

Tonga pani esimese punkti meie Vaikse ookeani väikesaartele. Viimase kuu veetsime Tongal vaid eri saarekeste juures ankurdades. Oleme mõlemad harjunud liikuma ja matkama, aga ühel hetkel järjekordse piltilusa palmisaare juures ankurdades tundsime end kuidagi aheldatuna. Kusagile pole minna. Ümber saare saab küll jalutada – tuulealune on ilus kena, tuulepealne täis tormide sodi ja ookeanilt või kohalikelt saabunud prügi. Ühel hetkel kipub sellest väsima. Samamoodi nagu ühest ja samast aastaajast. Hing ihkab muutust ja avastamist. Väikesaarte juures saab seda natuke leevendada snorgeldamisega, kuid see on üsna ilmatundlik tegevus – tuleb jälgida hoovusi, laineid, tuult.

Kõige rohkem rõõmu ehk kui madrused käivad külas

Öeldakse, et jagatud rõõm on topeltrõõm või et „happiness is only real when shared“ ('õnn on ainult siis tõeline, kui see on jagatud'). Natuke imal, mõistame, aga kõige rohkem igatseme noil hetkedel eluilu jagamist teistega. Taustal olev kliimaärevus karjub pidevalt, et „pole enam kindel, kauaks seda jagub“. Oleme siiralt õnnelikud, et meil on palju madruseid pardal käinud ja olgu öeldud, ootame meiega seiklust jagama – mugavust ei paku, aga unustamatut kogemust kindlasti!

***

Nimed: Anne-Mari Luik (34) ja Karl Saluveer (38)

Missioon: Meid ajendas sellisele seiklusele eluilu avastamise soov. Loodame oma tegevusega inspireerida teisi ning populariseerida Eesti matkapurjetamist.

Ela kaasa, toeta „Serenadat“ või tule pardale: serenada.ee, Instagram: sy_serenada

Oleme avatud ka erinevatele koostööprojektidele.

Selles numbris

• Eesti reisikirjandus 2023
• Merehaigus – kuidas sellega toime tulla?
• Tutvumisreisil Põhja-Mesopotaamias
• Meri on, meri jääb…
• Marathon du Médoc: maailma „pikim“ maraton
• Matkates vaimse tervise poole
• Isoleeritud maailm – Tiibetiga sekeldamine on inimkonna enda huvides
• Omal käel Maldiividel
• Poolteist aastat mere­nomaadid
• Meri: armastus ja vihkamine
• Katkendeid raamatust „Läbi Loodeväila. Kokkupõrkekursil Veenusega“
• Kapten Kolk Kauges Idas
• Reisiajakiri küsib
• Süstamatk Ida-Sajaanides
• Purjepaadiga olümpiale!
• Tooteuudised
• Kroonika
• GO Reisiajakiri 105 – Aprill 2024