Porgandikook Suurest kanjonist
Silja Luide kirjutab Suure kanjoni piirkonna toidukultuurist ja põlisrahvaste toidutarkusest, lisades mitu retsepti, mis sobivad hästi sügisesele toidulauale tervist turgutama.
Nii nagu paljud peavad ligi 8000 ruutkilomeetril asuvat maailma üht kuumimat ja madalamat kõrbe Death Valleyt „mingiks oruks“, nii kohtab ka Suure kanjoni puhul sageli arvamust, et see on lihtsalt üks keskmisest suurem kraater. Tegelikult on Suur kanjon 446 km pikk, 29 km lai ja 1857 meetrit sügav. Seda ümbritsev Suure kanjoni rahvuspark aga laiub suisa ligi 5000 ruutkilomeetri suurusel maa-alal.
Suur kanjon tasub oma silmaga ära näha. Kuigi USA-s on palju teisigi erilisi kohti, mida kindlasti külastada, nagu Bryce’i kanjon, Zioni rahvuspark, Antiloobikanjon jne, siis Suur kanjon on neist kõige kuulsam ja enim külastatum ikkagi põhjusega. See on tõesti hingematvalt ilus ja võimas – fotod ei suuda kogu seda erakordset vaatepilti adekvaatselt edasi anda. Aastast 1979 on Suur kanjon ka UNESCO maailmapärandi nimekirjas.
USA toidust üldiselt
Enne kui pöörata pilk põlisrahvaste köögile ja pärimusele, ei saa mööda minna ameerikalikust toidukultuurist, mis pakub ühele toiduarmastajale kahjuks vähem rõõmu kui näiteks Aasias, Euroopas, Ladina-Ameerikas või Lõuna-Aafrikas. Kuigi suurtes linnades (NYC, DC, San Francisco, Chicago, Miami, LA jt), samuti Napa ja Somoa Valley’s ning mujal Californias leiab ohtralt häid ja väga häid söögikohti, siis ikkagi pakutakse suures osas mujal, eriti väiksemates kohtades riigi keskosas, enamasti sügavkülmast või steriilsetest pakenditest tulevat töödeldud toitu. Väga palju on kettidesse kuuluvaid ja kiirtoitu pakkuvaid söögikohti, mille kvaliteet on kõikuv, samuti on poodides ohtralt pakendatud valmistoitu ja suured sügavkülmaletid, aga kvaliteetse värske kraami saamiseks tuleb vaeva näha. Salatiks on ka paremates söögikohtades paljude kokkade põlu all olev jääsalat (Jamie näiteks tulistas jääsalati pea pihta oma kokasaates), muud komponendid tulevad aga samuti sügavkülmast või konservipurgist.
Liikudes tagasi pärimuse radadele, leiame põlisrahvaste retseptivaramust nii mõndagi põnevat.
Suure kanjoni piirkonna toidust ja põlisrahvastest
Leidude alusel on inimasustus olnud seal vähemalt 10 000 kuni 12 000 aastat (eri andmetel). Leitud on ohtralt viiteid (potikilde, seinamaalinguid, kunagisi elupaiku), kõrgemaid punkte kanjonis kasutati sõnumite edastamiseks – must suits päeval ja lõke öisel ajal.
Kuna kõrguste vahe on suur, siis on väga erinev ka kliima ja temperatuur. Kui kanjoni äärel võib olla lumine, siis põhjas õitsevad lilled kõrbekuumuses. Kanjoni põhja ei jõua lumi kunagi – enne see sulab ja aurustub.
Alal on 2000 taime-, looma- ja linnuliiki, ainuüksi kahepaikseid ja roomajaid on ligi sada. Rahvuspargis näeb ka omajagu suuremaid ja väiksemaid põtru-hirvi, kes on piisavalt julged, et inimeste läheduses mitte plehku panna.
Sajandeid elasid Suures kanjonis havasupai indiaanlased, kes suvekuudel kasvatasid kanjoni põhjas vilju, talvekuudel aga jahtisid loomi kanjoni serval. Nende tallatud teed on tänapäeval kasutusel matkaradadena.
Indiaanlased kasvatasid peamiselt maisi, meloneid, ube ja kartulit, aga ka tomatit, tšillisid ja kõrvitsaid. Osa saadustest kuivatati ja hoiustati pitseeritud koobastes kanjoni kaljuseintel. Ilmselt sarnaseim tolleaegse toidulauaga on tänapäeval Mehhiko köök.
Põlisrahvaste söögilaud oli väga tervislik, koosnedes peamiselt aed-, puu- ja teraviljadest ning vähesel määral kalast ja metsloomadest. Põhiline teravili oli mais – väidetakse isegi, et Ameerika põlisrahvaste põllumajandus põhines maisil. Leiud Mehhiko keskosas näitavad, et seda on kasvatatud juba vähemalt 10 000 aastat. Samas ei ole siiani leitud metsikut vilja, millest mais oleks aretatud, kuid indiaanlaste uskumuste järgi on see jumalate kingitus neile. Mais on üks Ameerika kõrgelt arenenud põllumajanduse suuremaid saavutusi, mis pärast Kolumbuse aega levis üle maailma.
Piiniapähklid ja kadakamarjad – osa loodusmeditsiinist
Tuhandeid aastaid on põlisrahvaste toidulaual tähtsal kohal olnud piiniapähklid, mille korjamine nõuab küll aega, kuid need säilivad hästi ja on toitvad. Kuna piiniamände kasvab mäestikes ohtralt, olid need tähtsal kohal ka mujal mäestikes elavate hõimude toidulaual. Ajalooliselt on söödud tooreid piiniapähkleid, samuti on neid jahvatatud jahuks, töödeldud võiks või hoopis lisatud soojadele toitudele (pajaroad, supid). Siiani tarvitatakse piiniapähkleid palju ja iga-aastane sügiskorje on tähtis nii sotsiaalselt kui ka tseremoniaalselt. Ka pisikesed sinakad kadakamarjad on laialdaselt kasutusel. Neid lisatakse leivale, teele ning küpsetatud, hautatud või toorestele liharoogadele.
Piiniapähklid ja kadakamarjad on osa ka rahva- ja loodusmeditsiinist. Näiteks on levinud uskumus, et nende puude koore põletamisel tekkinud tuha kasutamine toiduvalmistamisel annab toidule tervendava mõju. Usutakse, et kadakamarjadest saab abi külmetushaiguste, seedeprobleemide ja valude vastu. Männivaiku aga lisati tänu selle antiseptilistele omadustele salvidele ja jahvatati pulbriks, millega raviti haavu ja päikesepõletust, samuti kasutati hambaaukude raviks.
Piiniaseemned on laialdaselt kasutusel ka erinevates matkajatele mõeldud snäkkides ehk nn trail mix’ides, st pikematele matkadele energia ja toitainete andmiseks mõeldud segudes.
Lisaks muudele raamatutele tuli minuga viimaselt USA reisilt kaasa kahe matkaselli Bruce ja Bobbi Fischeri koostatud „Grand Canyon Cookbook. Southwestern recipes from Arizona’s Natural Wonder“, mis sisaldab aastate jooksul kogutud retsepte Suure kanjoni piirkonna (põlis)elanikelt, aga ka külalistelt ja teejuhtidelt. Neil kahel on ilmunud veel vähemalt neli kokaraamatut, mis on samamoodi eri piirkondade elanikelt kokku kogutud, näiteks „Utah Cookbook“.
Suure kanjoni porgandi-brownie
Retsept Suure kanjoni kokaraamatust
Valisin välja magustoitude hulgas oleva mahlase porgandi-brownie, mis on täitsa tore kook, kuigi pigem keeks kui tummine brownie. Teisendasin cup’id grammideks, vähendasin suhkrut 300 grammilt 200-le (tegelikult võiks seda veelgi vähendada), lisasin 2 sl konjakit, 1 tl jahvatatud kaneeli ja näpuotsatäie muskaatpähklit. Tegelikult võiks veel 30 g võid lisada (kokku niisiis 150 g võid) ja hakkida tainasse 100 g tumedat šokolaadi.
Soovitan koogil enne lahtilõikamist lasta umbes 15 minutit jahtuda ning pakkuda juurde värskeid marju ja vanillijäätist või -kastet.
- 120 g võid
- 200 g pruuni suhkrut (kasutasin tumedat muscovado’t)
- 2 keskmist muna
- 300 g jahu
- 2 tl küpsetuspulbrit
- näpuotsatäis soola
- 200 g peenelt riivitud porgandit
- 100 g hakitud Kreeka pähkleid
Tükelda või, aseta see koos suhkruga potti ja lase madalal kuumusel sulada. Sega ühtlaseks. Võta pott pliidilt ja lisa ükshaaval hulka munad. Sega sõelutud jahu küpsetuspulbri ja soolaga (lisa soovi korral ka maitseaineid) ning sega võiseguga läbi. Viimasena sega hulka porgand.
Tõsta tainas umbes 20 x 20 cm küpsetuspaberiga kaetud vormi, puista peale pähklid ja küpseta ahjus 170 kraadi juures 30 minutit, kuni sisse torgatud tikk tuleb puhtalt välja.
Tervislik seemnesegu
Retsept Suure kanjoni kokaraamatust
- 2,4 dl piiniapähkleid
- 2,4 dl päevalilleseemneid
- 2,4 dl kõrvitsaseemneid
- 2,4 dl rosinaid
- 1 tl soola
Aseta pähklid ja seemned kuivale pannile ning rösti neid mõni minut pidevalt segades. Lisa sool, sega läbi. Vala segu pannilt kaussi rosinate juurde, sega läbi, lase jahtuda ja aseta õhukindlalt suletavasse anumasse.
Soovitusi Suure kanjoni piirkonna külastamiseks
Planeeri reis märtsist maini või septembrist novembrini, et ilm oleks ideaalne. Jaanuaris on päeval täitsa mõnus temperatuur ja ere päike, kuid enne päikesetõusu on ikkagi päris külm, sest ööseks läheb temperatuur miinusesse. Riietuda tasub kihiliselt ning päikeseprillid ja -kreem kindlasti ka talvisel ajal kaasa võtta.
Talvel saab käia vaid lõuna poolel (South Rim), sest North Rim on 1. detsembrist 15. maini suletud. Nimelt asub see märksa kõrgemal kui lõunaosa, seal on libedam ja sajab rohkem lund. Suure kanjoni Lõuna-Rim’ist Põhja-Rim’ini on 350 km ja sõit nende vahel võtab aega umbes neli tundi. Meie veetsime lõunaosas terve päeva, aga tegelikult jätkub vaatamist ja tegevust mitmeks päevaks.
Talvel ei ole majutusega probleemi, sest hotellid on pooltühjad, kuid muul ajal tasub öömaja juba varakult broneerida. Ööbida saab ka kanjoni territooriumil, mida võib soovitada just neile, kes soovivad nautida päikesetõusu. Sama ilus pidavat olema ka päikeseloojang. Meie vaatasime päikesetõusu Mather Pointis, kuid soovitatakse ka Yaki Pointi, kus on ilusti näha, kuidas päikesevalgus üle kanjoni libiseb.
Rahvusparkidesse saab sisse tasu eest – tavapilet on 35 dollarit, mis kehtib kõigile autos olevatele inimestele. See-eest pass, millega saab ühe aasta jooksul kõikidesse USA riiklikesse rahvusparkidesse nii palju kordi kui soovid, maksab tavalise sõiduauto kohta 80 dollarit. Koos passiomanikuga saavad parki sisse kõik autos olevad inimesed. Seega kui külastada vähemalt kolme parki, tasub kulutus juba ära. Pass kehtib näiteks Suure kanjoni, Zioni, Yosemite, Bryce’i, Death Valley jt riiklikes rahvusparkides. Osariikidele või põlisrahvastele kuuluvad pargid ja muud vaatamisväärsused (näiteks Suurele kanjonile suhteliselt lähedal olev Navajo hõimu aladel asuv imeline Antiloobikanjon) on eraldi tasu eest.
Kui ei ole aega võtta ette pikemat ja aeganõudvamat matka kanjoni põhja, tasub jalutada matkaradadel mööda kanjoni äärt. Külasta geoloogiamuuseumi, mille jaoks on teadlased valinud eriti ilusate vaadetega koha, ja vaata külastuskeskuses filmi, mis annab poole tunniga hea ülevaate kanjoni ajaloost ning sealsest taime- ja loomariigist.
Kui sõita Suurde kanjonisse läbi Flagstaffi, näiteks Las Vegasest, siis sõida mööda aeglasemat, kuid hulga huvitavamat legendaarset maanteed Route 66. See läbib nii ilusaid maastikke ja mägesid kui ka väikseid huvitavaid linnakesi, näiteks Oatmani, kus jalutavad ringi kaevandusaegadest maha jäänud ja nüüdseks metsikuks muutunud eeslid. Kanjonist lahkudes tasuks sõita mööda imelise vaatega teed kanjoniäärse Cameroni suunas. Võiks käia vaatamas ka hobuserauakujulist meandrit Horseshoe Bend, mille on aegade jooksul uuristanud Colorado jõgi ja mis pakub imelist vaatepilti. Seda nimetatakse tihti ka Suure kanjoni idaservaks.
Kui aega napib, siis on hea transpordivariant helikopter. Seda võimalust on väga paljud mu tuttavad kasutanud ja kõik on sellest vaid ülivõrdes rääkinud.
Tekst ja foto: Silja Luide
Selles numbris
- Raamatuarvustus
- Kõrgushaigus – kuidas see tunda annab?
- Porgandikook Suurest kanjonist
- Avastamata matkateed risti ja ümber Eesti
- Kihlumismatk pole nõrganärvilistele
- Kesk-Ameerika indiaanlaste juures
- Saksamaal punkareid uurimas
- Miks kõik peavad nii-öelda normaalsed olema?
- Krusenstern ja Vene esimene ümbermaailmareis
- Birma ehk Myanmar – ilusa maa mitu nägu
- Malawi – loomad laulavad ja hinged löövad tantsu
- Võhandu maratonil elamuste jahil
- Kogemused viivad tippu
- Arno Hirtentreu: „Mõtete korrastamiseks oli pallitiir väga hea!“
- TOOTEUUDISED
- KROONIKA
- GO Reisiajakiri 85 - Oktoober 2020
