Põrgu on päriselt olemas

Põrgu ei ole siiski mitte niivõrd koht kui abitu sõltuvustunne, koges Andri Baburin keset Vahemerd asuval Stromboli vulkaanisaarel.

Põrgu on päriselt olemas. Põrgu, millest tänapäeval nii vähe räägitakse, pole lihtsalt usuline mõistukõne, vaid päriselt olemasolev koht, kus patused põlevad igaveses tules, kinnitas ühes oma kõnes Rooma paavst Benedictus XVI.

Kuna läbi aegade on põrguleekidega seostatud eelkõige tuld purskavaid vulkaane, siis tekkis soov oma silmaga põrgut vaadata. Õnneks ei tule tegutseva vulkaani nägemiseks väga kaugele sõita. Nimelt on Vahemeres Stromboli saarel asuv mõõduka vulkanismi musternäidisena tuntud samanimeline tulemägi taas aktiviseerunud.

Stromboli kuulub Lipari või siis antiikmütoloogias tulejumal Aeoluse järgi nimetatuna ka Aeoli saarestiku koosseisu. Saarestik asub Napolist Sitsiiliani tõmmatava mõttelise joone keskosas. Joone ülemises otsas paikneb maailmakuulus Vesuuv ning alumisse punkti jääb mitte vähem tuntud Etna.

Strombolile saab laevaga nii Napolist kui Sitsiiliast. Et Sitsiiliast on laevasõit lühem, tundus mõttekam sõita sealtkaudu.

Paraku selgus Milazzo sadamalinnas, kust laevad põhiliselt väljuvad, et kõik ei olegi nii lihtne. Kevadele vaatamata oli ilm külm, vihmane ja – mis peamine – tugevate tuuleiilidega. Merel valitsev torm oli löönud sassi laevade sõidugraafiku. Segadust süvendas laevapileteid müüvate kassade töökorraldus – pikk siesta, umbkeelsus ja üldine infopuudus. Nõnda ei õnnestunudki esimesel päeval end ühegi aluse peale sokutada.

Järgmisel päeval juba enne kella 7 sadamas olles saime tänu sellele, et meri oli rahunenud, lõpuks ühele tiiburlaevale ning sõit võis alata. Kuna Lipari saared on kõik suuremal või vähemal määral asustatud, siis tegi laev neil kõigil ka peatuse.

Nii tegimegi välkvisiidi Lipari peasaarele, mille sada- ma akvatooriumis toimus I Puunia sõja ajal merelahing Kartaago ja Rooma laevastiku vahel, kus lahingu võitnud kartaagolastel õnnestus vangi võtta tuntud Rooma konsul, hilisem Kartaago vihavaenlane Scipio. Liparilt viis tee Vulcanole, kus vanade kreeklaste järgi asetses tulejumal Hephaistose sepikoda ning mille roomlaste analoog Vulcanos on andnud nime kõigile maailma tulemägedele.

Seejärel tulid saarestiku kõrgeimat tippu omav Salina, pisike kaljusaar Panarea ja siis... hakkas taamal terendama Stromboli koonusjas püramiid. Stromboli pidavat stabiilselt purskama juba Homerose aegadest saadik. Tänu pidevale punakale kumale, mis kraatrilõõrist eriti hästi just öösiti välja paistab, on teda ammustest aegadest saati hüütud ka Türreeni mere majakaks. Kuna tänapäevane navigatsioon nõuab siiski stabiilsemaid meremärke, on saare kõrval merest välja ulatuvale Strombolichi kaljule rajatud kaasaegne majakas.

Seda, et vulkaan on aktiivne, oli näha juba eemalt. Koonuse ülemine osa oli mähkunud pidevasse suitsu ja tossuvinesse. Laeva lähenedes hakkasid tasapisi eristuma mustast liivast rannariba ning väikese San Vincenzo ridaküla valged hooned.

Pärast randumist hakkasime kohe liikuma vulkaani kraatri suunas. Umbes 400 püsielanikuga San Vincenzost läbi pääsemine polnud just lihtne. Maju ümbritsevad aiad ning kitsad tänavad moodustasid tiheda ja segadusse ajava labürindi. Tänavaid ummistasid laiade kärudega motorollerid, mille eest tuli suurte kottidega ränduritel tihti kõrvaltänavatelt kaitset otsida.

Lõpuks sai küla siiski otsa, välja joonistus kraatri poole viiv viljakasse tumedasse pinnasesse trambitud jalgrada. Et vulkaan paiskas välja suures koguses gaase, mis sissehingamisel võivad mõjuda letaalselt, oli lootus 927 m kõrguse Stromboli tippu jõuda napp. Soovisime siiski ronida nii kõrgele kui võimalik, vähimaks eesmärgiks külast 400 m kõrgemal asuv vulkanoloogide jaam.

Stromboli kraater ei asetse mäe tipus, nagu vulkaanidel tavaliselt, vaid on sellest 250 m allpool ning on pealegi veidi külje peale kaldu. Tänu sellele omadusele oleks purset, mis pidavat toimuma iga poole tunni tagant, olnud võimalik jälgida ka vulkanoloogide baasi lähedusest.

Niisiis, trotsides vahepeal taas tugevnenud tuult ja kohati tibutavat vihma, rühkisimegi heas usus üha ülespoole. Maastikku kattev tihe põõsastik hakkas tasapisi asenduma hõreda põlenud metsaga ning seejärel läks üle kollaka rohuga mäenõlvaks.

Mingil hetkel kerkis nägemisulatust katva seljandiku tagant üles aurupilv, mis kiiresti paisus ja lähenes hirmuäratavas tempos. Tekkis väike paanika, sest kõik me olime kuulnud hirmujutte vulkaanipurskega kaasnevatest gaasilistest püroklastilistest pilvedest, mis suure kiirusega liikudes hävitavad oma teel kõik elava.

Õnneks pilve areng teatud kõrgusel seiskus ning lähemal vaatlusel osutus see veeauruks, mille tekitas tulikuuma laava kohtumine jääkülma mereveega. Vahepeal olid ka vihmahood uuesti tugevnenud. Ebameeldiva üllatusena selgus, et väävliaurudega segunedes võisid veepiisad silma sattudes põhjustada tugeva valuaistingu. Selle vastu aitas vaid prillide kasutamine või tuli lihtsalt kapuuts sügavamalt pähe tõmmata.

Tasapisi läks rada järsemaks ja hakkas siksakitama. Lõpuks jõudsime ühe järsema nõlva servale, mille tagant paistis „tule tänav“ (it sciara del fuoco) ehk tugeva kallakuga rusunõlv, mida mööda voolas kahes harus hõõguv laavakeel ragisedes otse merre.

See ongi siis see Stromboli ähvardav punane sõrm, millest kirjutas tuntud rännumees ja kunstnik Nikolai Roerich. Vaatepilt oli omapärane, meenutades vannis istuvat enesetapjat, kes on oma käsivarrel veenid avanud. Just mulksuva verejoaga sarnaselt laava mäeseinas olevast avausest alla mere poole veniski.

Kohas, kus kiirelt voolav basaltne laava merre jõudis, tõusid aeg-ajalt aurupahvakud, mis meid enne ärevus- se olid ajanud. Vee all laava hangub ja moodustab seal kõikvõimalikke kujundeid. Nende pärast olevat saare akvatoorium üks sukeldujate meelispaiku.

Vaatepildist haaratuna ei pannudki me tähele, et meie peade kohale oli ilmunud keegi kohalik. Selgus, et tegemist oli vulkanoloogide baasist alla laskunud valvuriga, kes kurjal moel „Signori, tornate!“ karjudes lõpetas meie katse mäenõlval kõrgemale tõusta. Et vastuvaidlemist ei aktsepteeritud, liikusime löödult tuldud teed tagasi.

Juba hakkas ka hämarduma ning tuli hakata laagripaika otsima. Selleks sai üks harvadest tasasematest kohtadest vulkaani põhjapoolsel nõlval. Järsaku serval asuvalt platsilt avanes aukartustäratav vaade nii tormisele avamerele kui tossavale kraatrile. Tinahall taevas, kõrged vahused lained, järsud kaldad, tuul, külm ja vihm tekitasid tunde, nagu oleksime kusagil Fääri saartel Põhja- Atlandil, mitte Vahemere turismipiirkonnas.

Karme olusid trotsides lendas meist mööda rühm rändavaid sookurgesid, kellest üks kaeblikku hädakisa tegi ning üritas tiibadega meeleheitlikult vehkides kaaslastele järele jõuda.

Pimeduses hakkas sierra nõlv punakalt kumama. Eriti värvikaid pilvi moodustas õhku paiskuv veeaur. Nagu eelnevast oleks veel vähe, oli taevast kuulda kõuekõminat ja horisondil sähvisid välgunooled. Jäi vaid loota, et telgid lähenevale rajule vastu peavad. Olime end ajutiselt vabastanud inimühiskonnast, kuid saanud endale uued valitsejad: vulkaani ja loodusjõud.

Järgmisel hommikul pärast unetut ööd sadamasse suundudes ei olnud keegi meist kindel, kas laev ikka tuleb. Teadmatuses istusime pool päeva, kuni horisondile kerkis kauaoodatud siluett ja meid valdas pääsemistunne. Tundus, et põrgu ei ole siiski mitte koht, vaid pigem abitu sõltuvustunne.

Selles numbris

• Jaapanlannad on noored ja saledad
• Paul Theroux: üsna sageli on reisimine lihtsalt ebamugav
• Müstiliselt suur kalaturg Lõuna-Korea
• Seiklusvõistluse sünd
• Matkamiseks pole aega? Siis jookse!
• Kevade otsimine Selja jõel
• Kuue maa ja ühe mere taga
• Tagaukse kaudu Haltile
• Põrgu on päriselt olemas
• Mis Ida-Preisimaa?! Venemaa mis Venemaa!
• Ilus viski-ilm
• Sissejuhatus pöidlaküüdi saladustesse
• Kui pakiraamist jääb väheseks...
• Telk kaasa ja rattaga Venemaale
• Rannapuhkus jalgrattal
• Jalgratas pole rakett
• Et rattamatk õnnestuks
• Veteranmatkaja Ivar Vilde: käimata on Vaindlool ja Kessulaiul
• Milleks telk, kui magada saab ka heinasaos?
• Matkad Metsikus Eestis
• Go Reisiajakiri nr 11 – Aprill 2008