Pühapäevane jalutuskäik Norra moodi

Mis juhtus, kui pühapäevamatkaja Liisi Toom jäi uskuma norrakate juttu, et Bergeni seitsme mäe matk on igaühele jõukohane?

Iga aasta maikuus kogunevad tuhanded Bergeni elanikud ja kaugemaltki tulnud inimesed pühapäeva varahommikul seitsme mäe matkale (norra k 7-fjellstur) minekuks. Öeldakse, et iga bergenlane teeb selle matka vähemalt korra elus läbi.

Kuna minagi olen mõnda aega Bergenis elanud ja mu sõbranna Anne­Ly elab tänini seal, otsustasime selle matka tänavu läbi teha. Kuulda oli, et erakord­ selt head treenitust see matk ei eelda, samuti puudub seal otsene võistlusmo­ment – kellegi aegu ei registreerita.

Matka alguspunktist Gravdalist asusime teele kell 7.45 (võinuks ka varem, sest kontrollpunktid avatakse kell 7). Esime­ne mägi, Lyderhorn (396 m), oli päris hea sissejuhatus – vahelduv maastik, rõõmus meeleolu, kuiv ilm. Tõus, millele normaalsetes tingimustes (s.o vähemate matkajatega) kuluks 30–45 minutit, võttis nüüd tunniajase järjekorras seismise tõttu kolm korda rohkem aega (1 t 45 min).

Allatulek Lyderhornist nõudis juba rohkem iseloomu: jalanõud said mu­daseks ja märjaks (loomulikult polnud mul veekindlaid jalanõusid, sest ega ma matkaja ole!), sain ka tunda, mida tähendab pooletunnine järsk laskumine põlvedele.

Lyderhorn tehtud, jalutasime läbi linna Damsgårdsfjelleti (350 m) poole, mis oli raske, kuna väga pikalt tuli peaaegu püstloodis üles kõndida, alguses asfaldil, hiljem kivisel metsarajal, kus toeks juu­red ja puutüved. Damsgårdsfjelletilt alla laskudes mõistsime, miks nii paljudel matkajatel olid liibuvad püksid või pük­sisääred sokkides – palju oli kivinukke ja pori, kinnijäämine oli lihtne, samuti riiete väga poriseks tegemine.

Kolmanda mäe, Løvstakkeni (477 m) tipus tabas mind mõte katkestada, kuna jalad olid märjad, väsimus oli nagu puu­ga pähe löönud ja osa matkast oli juba nagu tõeline mägironimine. Imestan siiamaani, kuidas keegi ei kukkunud ega saanud tõsiselt viga.

Pärast Løvstakkenit tegime supi­ ja mahlapeatuse ühe Bergeni kooli õues, organisaatorite korraldatud kohas. Kooliõuelt oli näha, et järgmise mäe, Ulrikeni kohal kõrguvad pilved, mis tulid järjest madalamale ja läksid mustemaks. Ulriken oli meie hirm, sest see oli kõige kõrgem (640 m). Kõik teised mäed oli Anne­Ly varem läbi matkanud, aga Ulri­kenil mitte, ning kõlakad maalisid mäest üsna hirmutava pildi.

Matkajuhendis on öeldud, et kui sa ei ole Ulrikeni jalamil enne kella 16, siis pole mõtet edasi minna. Meie asusime tipu poole kell 15, olime seega täiesti graafikus. Alguses oli minek üsna kerge – lai kruusatee, mis muutus ühel hetkel kivilahmakate teeks, vastu tulid mõned tõelised pühapäevakõndijad sülekoerte­ga ja paarikesed, kes käest kinni hoidsid.

Kui varem tegime peatuse ainult tipul ja jalamil, siis nüüd tuli minutilisi puhkepause teha iga veidikese aja järel, sest tee läks ainult üles, ei olnud ühtegi hingetõmbamise lõiku. Tundsin oma põlvedes iga sammu. Allapoole vaadata polnud võimalik, sest udu oli meid ümb­ritsenud. Ainult harvadel hetkedel nägin puude tippe ja tundsin, et olen tõesti kõrgel. Õhk muutus külmaks ja niiskeks, mõte püsis ainult sellel, et saaks järgmi­ se sammu tehtud, korduvalt käisid peast läbi küsimused „KUNA SEE KONT­ ROLLPUNKT JUBA TULEB!!!???“ ning „MILLE JAOKS OLI MUL SEDA MATKA VAJA TEHA?!“.

Tee muutus järjest kitsamaks, ühel hetkel üsna laugeks, samas aga teravate ja nurgeliste kividega kaetuks. Oli ka kohti, kus pidi taas käte abil ülespoole vinna­ ma. Ja siis nägin lõpuks väikest kivide vahele peidetud kohtumispaika, mis oli inimesi puntras täis. Kell 16.00 sain järjekordse augukese paberilehele, mis tõendas, et olen mäetipud vallutanud. Läksime söögipausi tegema. Ulrikenis oli allaandjatel teoreetiline võimalus ka mägiraudteega alla sõita ja ma kaalusin seda tõsiselt. Aga kuna pool oli nüüd tehtud, siis otsustasin, et lähen teen allamineku ka ära ja siis ehk on selleks aastaks kõik.

Ulrikenist allaminek oli kõike seda, mil­ le eest meid hoiatatud oli – järsk, pikk, äkiline, täis teravaid kive, mis liikusid. Palju oli ka neid kohti, kuhu ohutuse tõttu oli pandud käsipuud. Mul oli pidev hirm, et keegi kukub minu peale või mina kellegi peale enda ees. Seda enam, et ma ei tundnud enam oma oma liigeseid ega lihaseid, kõndisin lihtsalt inertsist. Eriti kummaline oli siis, kui kaks pisikest tütarlast – nii 9aastast – hüplesid mööda, ise rõõmust ja värsku­ sest pakatamas.

Viies mägi, Fløyen (400 m), on üks Ber­geni turismimagnetitest, sealt on hea vaade Bergeni kalaturule ja kesklinnale. Tippu jõudsime 45 minutiga. Laskumise ajal hakkas õrnalt vihma tibutama, tee oli libe ja udune, kell oli juba palju ja väljas hakkas hämaraks minema. Olime juba ligi 10 tundi kõndinud.

Tee matka kuuenda mäe, Rundemaneni (560 m) tippu oli seepärast tõeliselt raske. Raske oli mul ka psühholoo­giliselt, sest ühel pool rada oli väga kõrge ja hirmutav mäesein, teisel pool kuristik. Inimesi ees ja selja taga polnud enam näha, olin maailmas täiesti üksi koos oma valutavate jalgade ja tühjade mõtetega. Siis tuli silt, et 200 m veel ... mahlapunktini. Milline pettumus. Sealt edasi oli veel umbes pool tundi tippu. Kuulsin oma selja taga pisikest tüdrukut nutmas: „Issi, kas me võiks koju minna? Ma enam ei jõua!“ Isa ainult pomises, et varsti on läbi.

Tee viimase mäeni, Sandviksfjelletini (417 m), oli kivine, mudane ja viis läbi mägiojade. See­eest oli viimane kont­rollpunkt üks hingematvamaid – mäeti­pud udus paistmas, klaasjas järvekene, pehmed rohelised puud ja maastik.

Kuni Sandviksfjelleti tippu jõudmiseni olin millegipärast eeldanud, et viimase märgistuse saamisega paberitükile ongi matkal lõpp. Eksisin rängalt – mõistagi tuli veel laskuda ja minna linnas Bergen Turlagi diplomite järele. Ilm oli selgem ja enam ei sadanud, teerada kujutas endast suuri kive. Jalad ei allunud enam kontrollile ja põlvedest ei paindunud, aga Bergen Turlagi me igatahes jõudsi­me. Aega oli kulunud veidi üle 13 tunni.

Tuleb tunnistada, et mulle kui algajale ja eriliselt treenimata inimesele oli see küllaltki šokeeriv: ma polnud päris valmis selliseks füüsiliseks ja vaimseks pingutuseks Kas ma lähen veel? Kuna medaleid saab alates seitsmendast osavõtukorrast, siis ehk peaks minema? Sellel matkal näib olevat vastupandama­tu külgetõmbejõud.

7 MÄE MATK

7 mäe matkale pani aluse grupp Bergeni matkajaid 1947. aastal. Algusaastatel oli osalejate arv 100–200 ringis, 1970. aastatel murti 1000 piir ja 1990. aastatel 2000 piir. Alates 1997. aastast korraldatakse juba kaht erineva tasemega matka samal päeval – 7 ja 4 mäe matka. Tänavu püstitati uus osalejate arvu rekord – 7 mäge kõndis läbi 4506 inimest.

7 mäe matka pikkus on ligikaudu 35 km, tõusumeetreid tuleb kokku 2400, kõrgeim tipp on Ulriken (640 m).

Keskmiselt kulutavad osalejad matkatrassi läbimisele 9 tundi, kõige kiiremad matkajad on aga hakkama saanud vähem kui nelja tunniga.

Vaata lisaks www.7-fjellsturen.no ja www.bergen-turlag.no.

Selles numbris

• Sarah Macdonald. Püha Lehm! Seiklus India moodi
• Olev Remsu. Kodunt kaugemal. Reisikirjad laiast maailmast
• Toomas Tiivel. Viinad ja peenemad napsid
• Mis ajab mehi seiklema?
• Oma või võõras?
• Kuidas pagasit vähendada?
• Tõeline Türgi Baklava
• Mauritiuse kiirsöögid ja rahaiharad inimesed
• Milleks laulupeotuld vedanud laevad veel sobivad?
• Kristjan Jaagu ja Eduardsi radadel
• Viikingite rändav ilusalong
• Aloeta Siberut!
• Tänapäeval surevad siin veel ainult turistid
• Hea, et me Kesk-Ameerikat vahele ei jätnud!
• Nahkhiirte lend ja maiade tee saladused
• Pühapäevane jalutuskäik Norra moodi
• Vegard Ulvang - Kolm olümpiakulda Gröönimaa ületamise järel
• Kohtumine karuga
• Hommik Kuresoo rabas
• Elagu unistused! Martha jõudis koju
• Go Reisiajakiri nr 19 – August 2009