Purjelaeval Panamast Papeeteni

Jätkame Jaan Tätte erilise mereseikluse tutvustamist läbi Jaani enda sule, lugu sai alguse eelmises GO Reisiajakirja numbris.

8. märts. Tormine naistepäev

08.00 Vaht lõppes. Kõige tähtsam, et endiselt põrutame keskmise kiirusega 9,5 sõlme, saime kätte ka reisi tippkiiruse − 15 sõlme. Päikesetõusu etendus venis, kuigi pidi algama 06.05. Olime ennast ilusasti sättinud kokpitti seda ootama, nägudega ahtri poole, kohv ja võileivad ees. Aga taevaserv oli pilves ja vaatemäng algas 15 minutit hiljem, aga oli vaatamist väärt − jälle nagu lapse joonistusel, ilusad kuldsed kiired ringiratast ümber päikese. Üldiselt sõidame lainest natukene kiiremini, aga iga 10 minuti järel tekib olukord, kui voor takerdub eesolevasse lainesse ja tagant tulev laine rullub üle ahtritrepi kokpiti põrandale, ujutab selle korraks üle ja siis on rooli taga istudes tore varvastega plätserdada soojas ookeanivees. Ühtlasi jätsime ära hommikused rähklemised ehk võimlemise, kuna võimla põrand on märg. Tuul on 8 ja 10 m/s vahel, pooltagant, meie liigume 9 ja 11 sõlme vahel. Taevas on üksikud rünkpilved ehk cumulus'ed. Lained on kohati juba viis meetrit, potisinised ja valgete harjadega. Aga kokkuvõttes on meri pigem sõbralik. See oleks teisiti, kui peaksime vastutuult krüssama. Täna on plaan habe ära ajada, kuna see juba sügeleb ja vuntsi nurgad ulatuvad suunurkadesse.

Võistlusseis on selline, et kõige lähem laev meie selja taga on 130 miili kaugusel. Üritame kuidagi saada ilmateadet. Naljakas on sõita, kui üldse ei tea, mis ees  ootab. Praegu kipub tuul pöörduma sinnapoole, et me ei saa varsti enam parasailoriga sõita. Sõidame läände, hetkel on tuul kagust, aga hakkab pöörduma lõunasse. Need on jutud, millest me päevad läbi räägime ja üksipulgi kõik võimalikud variandid läbi mängime ja arvutame. Siin küll ei räägita kagust ega lõunast, vaid ilmakaared on numbrilised: 90, 180. Pean seda pidevalt tõlkima endale arusaadavasse keelde, kuna numbritega pole mul hästi.

15.10 Pontšikud on söödud, maitsesid heasti, naistele jootsime sisse pudeli vahuveini, ise jõime kokat. Kui puri on üleval ja tuul ühtlane ning samast suunast, siis vahis suurt rabelemist ei ole. Automaatrool hoiab hästi suunda. Põhiliselt arvutatakse võistlusvärki ja arutatakse, mida lõunaks või õhtuks süüa teha. Nagu ikka, lipsab jututeemasid siit-sealt sisse. Kuna oleme siin kõik enam-vähem üheealised, siis mäletatakse ja meenutatakse sarnaseid noorusaegu jms. Raul räägib kogu aeg millestki. Talle meeldib rääkida asjadest, mis on tema omad – oma majadest, sõpradest, naabritest, oma naisest, oma laevast, oma retseptidest. Ju on väike igatsus kodu järele.

21.35 Vaht on läbi ja õõtsun koikul kohina ja mühina saatel. Ei ole see vaht nii mugav, nagu enne kirjutasin. Tuul on tõusnud ja suund halvemaks muutunud, nii et me ei saa sõita parasailoriga täpselt sinna, kuhu tahame, aga otsustasime, et sõidame öösel veel niimoodi ja hommikul mõtleme edasi. Saan aru küll, et kihutamine purjede all on tore, aga ikkagi pole ma harjunud selliste kiirustega purjelaeval nagu 17,6 kn. Eks kõik on veidi pinges, sõidame küllaltki parasailori võimete piiril, tehase poolt lubatud tuule jõud on juba ületatud. Kogu seda sõitu saadab suur kohin ja mürin, mida ahtrilaine tekitab. Kui kõrvad kinni katta või olla korra ees vooris, tundub kõik märksa rahulikum. Üritame seda purje siiski mitte ära lõhkuda, kuna vaiksemate ilmadega oleme ilma temata väga hädas. Nüüd üritan uinuda selles vuhinas ja mühinas ja salamisi loodan, et tuleb ka vaiksemaid päevi. Praegu on meeleolud pigem rahutud. Täna ajasime Heitiga  teineteisel habemed ära ja oleme jälle poisikesed. Nüüd silmad kinni!

9. märts. Lained nagu inimesed

09.15 Öö on möödas. Sellega nagu olekski kõik öeldud. Oli üsna rahutu pime aeg. Juba õhtul, kui naistele vahi üle andsime, andis Reet mõista, et tehtagu midagi, tema ei taha öösel sellise kihutamisega vahis olla. Rohkem mõtleb ta küll laevale kui endale. Kuna teha polnud midagi, oli Heiti neile vahi lõpuni toeks. Ja kõikide öiste vahtide poolt kostis vaikseid protestinoote, et midagi peaks muutma, sest olukord võib tuule tugevnedes kontrolli alt välja minna. See on täiesti mõistetav, kuna peale kapteni oleme siin kõik ikkagi asjaarmastajad. Maksimumtuul oli tegelikult öösel korraks 14 m/s, aga muidu kõikus 10 ja 12 vahel, mis olemuslikult on lihtsalt hea purjetuul sellele laevale ja ei midagi tormisarnast. Hommikul vahis sättisime paraseilori jälle paremasse trimmi ja kiirus kohe tõusis. Eks olime ka Heitiga pisut rohkem pinges ja hommikused iluasjad tegime lihtsalt distsipliini mõttes. Lisaks oli Martti öösel meie peldiku umbe ajanud ja ma ei taha rääkida, mida ma selle likvideerimiseks pidin tegema pimedas ja karglevas laevas.

Aga siis hakkas valgeks minema ja pimedusest kasvasid välja lainemäed, mis ei olnudki nii hirmutavad, kui öösel tundus. Vahtisime kaua laineid ja püüdsime neis mingit seaduspära leida, aga ei õnnestunud. Heiti lausa hakkas filosofeerima, et lained on nagu inimesed − ei ole kaht ühesugust; ja kui ongi nagu kaksikud, siis käituvad ikka erinevalt. Tore oli vaadata, kuidas enamik laineid tuleb suhteliselt korrapäraselt ühest suunast ja siis iga paarikümne minuti järel tuleb viis lühikest ja kõrget lainet ei tea kust nagu pahad poisid ja loovad kogu korrapära sassi ja võtavad laeva kiiruse maha. Läheb aega, enne kui vana lainerütm jälle taastub. Nüüd on hommikusöök söödud ja öised muljed vahetatud. Tegelikult on olukord merel umbes sama, mis öösel, aga inimesed on muretud ja rõõmsad. Mõtlesin, et see on sellepärast, et kui su meeltest jääb öösel olukorda kontrollima ainult kuulmine, mis kuuleb vaid kohinat ja mühinat ja pahinat ja urisemist ja paukusid ja matakaid, ja kui silm ehk nägemine kuulmist ei rahusta, siis tekibki hirm. Sest silmaga vaadates on meri ilus ja üldse mitte kuri ja must ja sünge. Sõbralikult veerevad lained, mõned üksikud valged vahuharjad helesinise lainemäe otsas murdumas, päikeses hõbedaselt sätendavad lendkalad lainelt lainele liuglemas. Nii et öö on möödas.

Võistlusest niipalju, et lähim laev on meile 170 miili, aga kolme laeva kiirus on meist ainult sõlme võrra aeglasem, mis ei luba meile mingit mugavussõitu. Tänaseks mul suuri plaane pole, nagu eile see habemeajamine. Homme pean saia tegema, täna saab viimane kaasaostetud varu otsa.

13.00 Taevas on erinevalt eilsest ilma ühegi pilveta, tuul ikka mõnusalt 9–10 m/s ja kiirus arvudes samasugune. Lained merel on hommikuga võrreldes ühtlustunud ja isegi tasandunud, nii et liikumine on rahulik ja sujuv. Tulin tunniks oma kajutisse lakke vahtima.

Meie keskmine kiirus viimasel ööpäeval on 9,1 sõlme, mis on päris hullumeelne.

Minu olemine ja meel on väga rahulik. Saan siin just seda, mida tahan. Ehk ootasin vaiksemat kulgemist, aga kui harjud kiirusega ära, siis see enam ei häiri, vaid tuleb uutmoodi kogemus. Hommikune toibumine võtab hetk aega. Päeval ikka jälgid oma liikumisi ja toetamisi, aga magades lased ennast korralikult läbi solgutada voodil veereldes ja hüpeldes, nii et kui siis hommikul püsti tõused, on olemine veidi segane. Pooleteise tunni pärast algab minu õhtune vaht, seda veel palavas päikeses. Kui see saab kolme tunni pärast läbi, ongi pime öö kaes. Täna päeva jooksul pole pidanud purje puutuma, kõik on enam-vähem stabiilne, tuul kõigub vaid tugevuses 8–11 m/s.

21.30 Õhtune vaht sai läbi, ei olnudki kõige lihtsam. Pärast loojangut algasid tuulehood, mis ulatusid 14 m/s ja purje taluvuslimiidid said korduvalt ületatud, kiirus käis tihti 15 peal. Nii et isegi Heiti ütles mu kõrval roolipingil vaikselt ja rohkem küll endale − kurat, kuidas see mulle ei meeldi. Aga nagu imeväel lõppesid meie vahi lõpuks puhangud ära ja vahi andsime üle juba märksa vaiksema lainetusega ja tuul jäi 9 piiresse, nii et meeleolud õhtusöögilauas olid rahulikud ja pigem öiseid vahte ootavad kui neid kartvad. Siin on palju tarkasid mehi. Kui tõstatasin küsimuse, et miks on nii, et kui on täielik tuulevaikus ja siis tuleb 1 m/s tuult, siis see on tegelikult märkamatu; aga kui on 11 m/s tuult, mis tundub talutav, ja kui sellest saab 12 m/s, siis seda on juba natuke palju ja kõik on närvis. Selle peale hakkasid kõik mehed naerma ja ütlesid kooris − jõud võrdub ju kiiruse ruuduga. Ma ei saanud sellest muud aru, kui et olen loll.

Selle teadmisega uinungi, ka kõrv ütleb, et liikumine on rahulikum.

10. märts. Soolast läbi imbunud

Kui äratus helises, jäin rahulikult koikule laeva tunnetama. Kõik oli nii nagu õhtul jäi, võib-olla isegi rahulikum. Vaid lainetel on õhtuse tugevama tuule inerts sees.

Kui valgeks läks, torkas kohe silma väga räpane plotterilaud kümnete nuppude ja näidikutega. Siin on neli suurt suitsumeest ja tugevas taganttuules lendab tuhk öistes vahtides ette sihverplaadile. Pesin neid siis hoolikalt ja pilt läks paremaks. Siis kogusime tekilt kokku öised lendkalad ja panime külmkappi, Reedale maitsevad need väga. Inimesed tasapisi ärkavad. Pean täna tootma paar saiapätsi. Meri on hetkel väga sõbralik ja minu tuju samasugune. Täna öösel pool neli sai läbi pool distantsist Hiva Oale. See tähendab, et lähim maa meist mõlemale poole on 1500 miili ehk 2700 kilomeetrit. Vett all 4 kilomeetrit. Aeg on möödunud märkamatult, eriti kolm purje all veedetud päeva. Kõik on juba „mõnusalt” soolane. Jalatallad ja varbavahed on soolast libedad; kõiki torusid ja asju katab liivapaberi sarnane soolakiht ja kui seda katsud, sulab sool käel kleepuvaks siirupiks. Oi, see meeldib mulle! Ühtlasi on minu jaoks uus kogemus, et ka prillid muutuvad soolast ja soolastest kätest väga kiiresti läbipaistmatuks. Varem mul merel prille pole olnud. Ja silmad kipitavad, kuna ikka hõõrud päikesest väsinud silmi ja sool satub kätelt silma.

Tuul on jälle 10 ja meie käik ka 10. Tänaseks on kõik konkurendid jäänud meist vähemalt 200 miili kaugusele.

Hetkel tundub meri sinisem kui kunagi varem ja eilsega võrreldes hakkavad täna moodustuma tõelised ookeani pika sammuga rahulikumalt veerevad lainemäed, nii nelja-viie meetri kõrgused, aga laineorgudes on veel peenemat lainepuru alles, nii et päris ideaalsed lambakarjamaad veel käes ei ole. Heiti ütles hommikul, et siin pole probleemi, mida päevaga peale hakata − päeva sisu on kihutamise ja sellega kaasneva laeva perutamise äratalumine. Erinevaid liikumisi on katamaraanil tõesti palju − kumbki suusk kõigub oma kõikumist, voor oma, ahter oma. Siis veel äkilised soostud laineharjal ja veel äkilisemad pidurdused ees kõrguvasse lainesse sissepõrutamisel. Ikka nagu vaike kosmodroom. Mina ei tunne end palju teistmoodi kui oma maja ees trepil. Sellise kiire kulgemise puhul tegeled tõesti natuke rohkem merega kui oma hingeasjadega.

16.00 Tuul nõrgenes natuke, nii 7 sõlmeni, ja kiirus jäi parasailoriga ka 6–7 kanti, mis pärast kihutamispäevi tundus paigalseisuna. Oli üsna üksmeelne arvamus, et peaks vahetama purjekomplekti. Parasailor alla, groot üles, A4 ette. 10 minuti jooksul sai selgeks, et A4-ga ei saa hoida seda kurssi, mis vaja, ja vahetasime selle A3 vastu. Olgu öeldud, et purjed on väga suured ja asuvad spetsiaalsetes kottides. Nii A4, A3 kui ka parasailori kott on umbes sama suur kui kilest heinapall põllu peal ning nende väljavõtmine ja sissetoppimine on korralik pingutus. Algas meie vaht ja tuul natuke tugevnes. Lisaks ujus kuskilt välja üks tume vihmapilv, mis tõstis tuult kohati 12 m/s ja inimesed muutusid pimeduse eel jälle ärevaks. Keegi ei taha olla vahis, kui ta ei tea, kas suudab olukorda kontrollida.

Nüüd tulin koikule ära ja sõidame kenasti 10 sõlmega. Pildiliselt oli õhtu imeline – peaaegu täiskuu otse ahtris meie minekut ja meist maha jäävat vahusaba valgustamas. Loodan, et öösel jamasid ei tule, kuigi kardan, et võib tulla. Tuuled on Vaikse ookeani kohta imelikult muutlikud ja mitte väga vaiksed. Uinun.

11. märts. Õhus on pingeid.

08.15 Magasin küllalt sügavalt, kuigi aeg-ajalt tundsin, et sõit rahuneb, ja siis tundsin jälle kõvemaid paukusid vastu laevakülge. Tekile tulles selgus, et A3 oli maha võetud ja tavaline foka ette lahti lastud. Tuul oli läinud kella kahe paiku öösel 12 m/s ja peale ning oli suuna muutnud halvaks. Purje allavõtt oli olnud raske, aga sai nelja mehega tehtud. Selliseid asju tehakse enamasti just vahi vahetuse ajal, kui neli inimest kokku saavad. Kui meie Heitiga vahti tulime, oli tuul umbes 7 m/s ja liikusime 6–7 sõlmega, mis oli vaikne ja rahulik loksumine ning Heitile ilmselt ei sobinud. Ta ütles, et täna me ei olnud kiireim laev merel.

Maruvihasena ärkas ka Maret, kelle kajut oli öösel suure sahmaka vett laeluugist sisse saanud. Kapten, kellega ta ühes kajutis magab, oli öösel luugi lahti teinud ja nüüd Maret pritsis tuld ja võttis lausa mingit rahustit. Mingi ilmateade lubab homsest tuule vaibumist, loodan, et vaibuvad ka pinged, mis päeva kindlasti ei kaunista. Mina elan veel hommikuse vahi esimese tunni lummuses, kui hiigelkuu loojus ja pani päikesetõusule pika puuga ära. Nuusutan igal hommikul ükshaaval üle 150 kanamuna ja viskan keskmiselt kaks mädaks läinut minema. Munadel pole külmikus ruumi ja nad on meie 30 soojakraadi käes.

11.30 Muutlikud Vaikse ookeani tuuled. Ei ole tavaline sel ajal. Natuke mässasime – foka kokku, mootoriga vastutuult ehk vastu lainemägesid, groot alla, laev uuesti tuulde, parasailor üles. Üsna märjaks võttis naha. Nüüd libiseme mõnusalt allatuult ja üle pika aja otse sihtmärgi suunas. Sellele laevale on projekteeritud ja arvutatud nii keeruline purjestus, et kui tuule nurk juba 20 kraadi muutub, tuleb eespuri ära vahetada ja päris igas suunas ei saagi taganttuules sõita, sestap oleme siiani kogu aeg pidanud natukene märgist mööda sõitma. Nii et praegusel hetkel sõidame peaaegu esimest korda otse finiši poole ning ilm klaarub ja koos sellega ka närviline olustik.

Läbime ööpäevas keskmiselt 200 miili ja kui nii jätkub, oleme kuue päeva pärast üle ookeani.

15.10 Libiseme endiselt parasailoriga ja laeval on vaikne rahu. Täna on Mareti toimkond, aga kuna ta märja kajuti tõttu öösel palju ei maganud, siis täna magas ta terve päeva. Tegin siis tema asemel lõunasöögi. Ahjust tulid soojad saiad, mida söödi lihtsalt võiga, ja tegin ka plaaditäie keerusaiu, mis eriti ei õnnestunud.

Vaatan ikka laineid ja püüan ajaviiteks neid pildistada ja aina süvenenumalt ja süvenemine viis mõttele, et kuidas saab pildistada midagi, mis on ilus ainult sellepärast, et ta liigub, ja on olemas ainult sellepärast, et ta liigub. Liigub, häälitseb, üllatab, ilmub, kaob, läheneb, eemaldub, tõstab, langetab, hääbub, ärkab. Laine on tuule looming ja tuule tuju.

22.22 Tulin magama, kuigi öö on nii ilus, et lausa patt on magada. Tuult üllatuseks ligi 10 m/s ja meie käik parakaga sama ehk 10 sõlme. Aga laine on kuidagi madal ja kiirustav ja laev peaaegu ei kõigu. Kõige tipuks muidugi kuu, mis homme täis saab ja mida ilu pärast varjutavad vaid üksikud ilusa ilma pilveräbalad. Kuu paistab otse ahtrist ja nõnda istusime pärast vahti lausa paar tundi ja vaatasime suu lahti seda ilu, kuidas elavhõbedane ookean meist maha jääb, ega rääkinud palju. Homme on jälle minu pannkoogipäev ja veel kaks käiku päeva jooksul. Ju mõtlen midagi välja, mingi liha võtsin juba sulama. Nüüd jälle uinun 2 cm seina tagant kostuva sulina ja suhina saatel.

12, märts. Veidi rahulikum päev.

Hommikune rutiin sai tehtud − minu lemmikhetked. Rutiin on kiireim viis hingerahuni. See ei ole küll kõige väärtuslikum hingerahu, aga kõige kergemini saavutatav. Siis hakkasin kiiresti tegutsema − praadisin hakkliha pannkoogitäidiseks, keetsin mune sinna sisse, tegin külma kastme hapukoorest ja ketšupist ja praadisin 24 pannkooki. Siis koristasin ja panin õhtuse plohvi jaoks sibulad marineerima. Sõidame endiselt parasailoriga, tuult 8 m/s, käik 7–8 sõlme. Ilus vaikne minek. Praegu on kell 11.00 ja 45 miili jääb sõita punktini, kus Hiva Oale jääb alla 1000 miili. Väga palju numbrilisi märke on juttudes: keskmine kiirus, päevane läbisõit, edumaa teiste ees, lähenemine sihtpunktile, paiknemine pikkus- ja laiuskraadides, ilmanumbrid, tunnine läbisõit, läbisõit vahikorra jooksul, konkurentide kiirused ja päevateekonnad, võimalik saabumisaeg. Täna arvutasime ka, kui kaua me praeguse kiiruse juures sõidaksime Kuule, kuna täna on täiskuu. Vastus on kolm aastat. Õhtul ongi plaanis pidada Vaikse ookeani täiskuu pidu, kuna rohkem täiskuusid meil sel reisil ei tule. Ja kuna üine ilu on seda tähistamist väärt.

12.30 Kella kaheteistkümnene õlu on joodud (igapäevane traditsioon, mitte kohustuslik). Kohe keerame teist korda kella ja siis on meie aeg 11.30 ja tuleb veel üks kella 12 õlu. Kõik on täna veidi pidulikumas tundes eelseisva Kuu peo ootuses.

16.00 Plohvi ettevalmistused on tehtud, nüüd on jäänud vaid tuli alla panna.

Ookean on nüüd selline, nagu teda Nordea reisilt mäletan – lamedad ja laisad helesinised lained ahtri poolt laevale lähenemas, korraks laeva kiigutamas ja siis oma teed edasi veeremas, samas suunas, kuhu meiegi teel oleme. Tuult on 6 m/s ja liigume rahulikult 6 sõlmega. Pärast kihutamispäevi kulub selline puhkus ära. Kapten sai vahepeal päikesepiste ja kannab nüüd tobedat valget nokamütsi, mis talle kuidagi ei sobi.

13. märts. Kuu lummuses

Eile õhtul pool seitse sai plohv valmis. Tuli peaaegu õige nagu kodus, kuigi pott oli halb ja riis vale ja polnud õigeid maitseaineid ja polnud lõkke peal tehtud. Kogunesime pidulikule õhtusöögile koos loojanguga, Martti pidas Kuust väikese loengu, mis koosnes küll numbritest. Kui Martti lõpetas, tuli peategelane nähtavale. Meie tavapärane möla jäi pikaks ajaks vakka, sest vaatepilt oli sedavõrd vapustav. Kõigepealt läks silmapiir öises uduvines erkkuldseks ja siis tõusis kiiresti apelsinikarva täiskuu ja jäi meile ahtrist näkku paistma terveks peoks koos oma lainetava hõbedase jõega. Reet oli terve päeva oma varudest koostanud kogumikku lauludest, mis räägivad kuust, ööst ja merest. Nii et põhiliselt oligi muusika ja kuu ja meie vaikisime. „Tuulevaikset” lasti lausa kaks korda. Ja tegime Heitiga piibuõhtu. Seda enam, et suitsupakid kaovad panipaigast nagu kommid lapse taskust. Tuult oli päris korralikult, nii et meie muusika võitles ookeani kohinaga. Ei vaadanud, mis kell ma magama läksin, aga ärgata oli raske ja isegi hommikuses vahis tunnistasime Heitiga, et täna jutt ei jookse, ja olime vaikselt omaette. Purjetame endiselt parasailoriga ja pole seda paar päeva puutunud. Tuult on endiselt 7–8 m/s ja meie kiirus vastav. Hommikul Heiti küll tunnistas, et ta ei suuda nii aeglaselt liikuda. Seda enam, et konkurendid näitavad mõned meist paremaid päevateekondi. Sihtmärgini on 878 miili ehk 1600 kilomeetrit. Lähim konkurent Arabela on endiselt 300 miili ehk 540 kilomeetrit meist tagapool −see on Tallinna–Stockholmi ots.

Liigume otse läände ja ühtlasi liigume päikese ja kuuga ühel joonel. Kuu ja päike tõusevad täpselt ühest kohast meie ahtri tagant ja loojuvad ühte kohta meie vööri ees.

Täna pärast hommikusööki tegin kerge rannapäeva. Istusin ahtritrepil, varbad sulisevas vees, ja kallasin endale aeg-ajalt ämbritäies ookeani pähe. Tuul vastu märga ihu isegi jahutas korraks näiliselt. Täna ootan mind jälle väike pagaritöö. Martti tahab õhtusöögiks teha hamburgereid ja palus minult kukleid. Ja homme on Martti sünnipäev ja siis teen talle kringli.

22.30 Päev möödus vaikselt ja märkamatult, tuul on meie jaoks väga nõrk, nii 5–6 m/s ja liigume samade numbritega, nagu see taganttuules ikka tavaliselt on. Laeval pole õhu liikumist tunda, on üsna nätske olemine. Hamburgerid said söödud ja õhtusöögiks isegi liiga karm ja rammus värk. Korra jäi üks tuun landi otsa, aga puhastades oli selle liha jälle parasiite täis ja läks merre tagasi, küll ilma peata. Ja õhtuses vahis põrutas üks harjumatult suur lendkala suure pauguga vastu päästeparve ja on nüüd külmkapis. Uinun, hommikusöögiks peab kringel valmis olema. Kahjuks on laevas vaid teise sordi tume jahu ja sellest väga häid tulemusi ei tule. Kajutis pole laeva liikumist peaaegu üldse tunda ega kuulda. Loodan, et tuleb hea uni, päeval ei maganud.

14. märts. Sünnipäev.

Magasingi hästi ja ärkasin minut enne äratust reipana. Kohv ja suits kuupaistel ning panin kringlitaina kerima. Vahi võtsime üle 5 m/s tuulega, laev liikus ka viie sõlmega ja oli tunne, et seisame paigal, parasailor aeg-ajalt lotendas tühja, siis lõi jälle punni. Kringel sai tõsiselt hea ja õige. Kell üheksa laulsime Martti pidulikult üles ja avasime külma vahuveini. Martti on väga tore mees, meeldib mulle aina rohkem. Ta meenutab natuke koerakutsikat, kes konutab vaikselt padjal ja kui talle tähelepanu pöörad, siis liputab rõõmsalt ja elevil saba, kuniks vajub jälle oma padjale ehk Martti puhul arvutisse. Pärast hommikusööki hakkisime Heitiga veel lõunase kartulisalati ära ja nüüd on lõunani molutamine. Taevas on mõned pilved, ookean voogab ilma valgete vahuharjadeta. Varjus 32 kraadi. Aga üldiselt on pea juba mõnusalt tühi ja ei mõtle suurt midagi. Päikesetõus oli täna üks ilusamaid siiani, enne päikest tulid taevasse seitse jämedat vertikaalset tulejuga nagu põleva kuninga kroon.

13.00 Päev vaikselt kulgeb. Kallasin jälle mõnuga ookeani endale pähe ja segasin kartulisalati valmis, tundus hea, kuigi majoneesid ja sinepid on võõrad ja magusad. Kapten Henri oli jälle öösel kõvasti oksendanud ja tal oli kõrge palavik. See oli tal nädalaste vahedega juba kolmas kord. Hakkasime kahtlustama malaariat või midagi sellist. Heiti teeb praegu satiga kõnesid arstidele Eestis. Neli-viis päeva peame ravimisega ise hakkama saama. Uurisime olemasolevaid rohtusid, päris õigeid asju ei ole. On küll rohud abordijärgse verejooksu peatamiseks.

Täna on lisaks sünnipäevale emakeelepäev. Mõtlesin, et olen täna keelevalvur ja parandan kõiki, kes inglise keeles räägivad, aga see on lootusetu ettevõtmine – igas lauses on mingi sõna inglise keeles. See meenutab mulle kunagist Venemaa aadelkonda, kus arvati, et prantsuse keeles on peenem rääkida. Nii on siin ikka sunset ja moonriver ja svell ja coconut milk ja fish sauce. Lisaks laeva ingliskeelne terminoloogia. Aga eks me sõida kuninganna lipu all ka.

Üle pika aja on mõned delfiinid meid tervitamas, ujudes rõõmsate nägudega laeva ees. Kaugel silmapiiril, kuhu teel oleme, paistab madal udu- ja pilvemüür, paari tunni pärast selgub, mida see meile toob.

Eile muude juttude hulgas arvutasime, kui kaua lennuk lendab meie läbisõidetavat maad, s.o Panamast Papeeteni. Vastus on, et mitte vähem kui 9 tundi.

21.50 Koikul enne uinumist. Pilve seest tuli pooleks tunniks 8 m/s tuult, nüüd loksume jälle seisma jäämise piiril ehk 5 sõlmega, mis minu Evelynile on korralik käik. Landi otsa jäi võikala, aga tundus nii väike, et lasime ta minu palvel vette tagasi, noh nagu suur särg. Pärast keegi luges kuskilt, et võikala on väga hea söögikala, ja kahetseti minu otsust, kuigi me siin muud ei tee, kui õgime, just nagu Nordea peal. Üks suur jututeema on iga päev, mida järgmiseks hommikuks, lõunaks ja õhtuks teha, nagu me poleks nädal aega süüa saanud. Täna oli Heiti toimkond, mis koosnes siis hommikusest kringlist, lõunasest kartulisalatist ja õhtuks soendasime sügavkülmast meie purikalakotlette ja kõrvale oli kartulipuder külma kastmega. Nüüd on kõik koristatud, kuu tõusmine vaadatud ja jutud räägitud. Hommikul ootan oma armast rutiini. Täna hommikul ajas kringlitegu rutiini sassi. Head ööd!

15, märts. Kapteni tervis teeb endiselt muret

Öösel oli saabunud väike tuul ja praegugi kell 7.30 sõidame 8–9 sõlmega täpselt taganttuules. Päike tõusis pidulikult, taevas on esindatud kõik pilveliigid, mida tean. Äikesepilve pole. Isegi vikerkaar on hetkel esindatud. Ootasime tund aega vihma, sulgesime magajate laeluugid, aga minu põsk püüdis kinni vaid ühe vihmapiisa. Alustasin siis kuupaistel päeva jälle ämbri ja ookeaniga. Nüüd on mõnus olemine. Ookean on pilvealuselt tinahall kerge vahupitsiga. Värske tuul pole veel laineid suureks paisutanud, nii et libiseme sujuvalt. Pimedas on tore mõista, kuidas kõrv saab ilma numbreid vaatamata aru, mis on tuule kiirus, mis laeva kiirus, kas puri lööb kuskilt sisse, mis on laine kõrgus.

Kapten Henri olukord on endiselt väga halb, näeb välja kümme aastat vanem. Eestist saabus meie olemasolevate rohtude põhjal raviplaan. Meie pakutud diagnoos malaaria tundus ka arstidele mõeldav, kuigi kindel ei ole.

13.30 Isegi siinses soojas kliimas võib soojemaks minna. Varjus 37 kraadi. Istumine kokpiti katuse varjus oli täna nagu palavas ujulas või troopilises vihmametsas. Sellise soojuse juures ookean aurustub kiiresti ja õhk on nii niiske ja lämbe, et riided kleepuvad ihu külge, nagu istuks riietega leiliruumis. Ma ei kujuta ette, kuhu see suur niiskus ükskord maha sajab või mis sellest võib moodustuda. Loodan, et me seda miskit oma teel ei kohta. Täna on Reeda toimkond ja ta praeb pannil sügavkülmast võetud krevette. Alla kajutisse tuleb praadimistossu. Õhtuks soendab ta üles minu plohvi, millest pool üle jäi. Reet ütles mulle hommikul, et tuunib selle ilma luba küsimata selliseks, nagu talle meeldib. See tähendab, et lisab tomatipastat. Heiti ütles seepeale, et nii tehakse gurmeetoidust sööklatoit. Minul on sellest ükskõik. See punane on mulle ka alati maitsenud. Hiljem − Reeda krevetid olid kõrgem pilotaaž. Nüüd olen juba koikul kesk loksumist ja sulinat, tuli tuul 10 m/s ja nägime oma vahis kiirust 13 sõlme.

16. märts. Purjekinnastes vahipidamine

09.15 See tähendab pidevat valmisolekut, kui midagi juhtub. Juba öösel hakkas puhuma ja meie vahiks oli ilm päris ebamugav ja terve vaht möödus pinge all, nagu sõidaks autoga 200-ga. Tuule maksimum oli küll vaid 15 m/s, aga 12–13 hoidis kogu aeg ja see pole päris sama, mis Kuusnõmme lahel. Meie kolme tunni keskmine kiirus oli 11 sõlme ja tegime ka selle reisi kiirusrekordi 18,4 sõlme. Nagu ikka oli see kõik pimedas märksa hullem, pärast päikesetõusu hakkas kergem. Kuigi lained on veel noored, teravad ja lühikesed, vast nelja-viiemeetrised, siis ikkagi on kergem olla, kui näed, mis su ümber mühiseb ja kohiseb ja mis jõud meie 20-tonnist laeva nõnda pillutab. Hommikusöögil olid kõik veidi pinges ega rääkinud palju. Kõigil on selge, et ilma me muuta ei saa ja purje ka mitte, kuna parakas on meie ainus täpselt taganttuule puri. Inimesed mu ümber ainult ahhetavad, kui jälle selja tagant Vilsandi maja kõrgune laine laheneb, meid kõrgele üles tõstab ja siis nagu liumäest alla libistab, et kohe uue samasuguse otsa ronida. Meri on sügavsinine ja vahuste harjade all on näha helesiniseid vilksatusi, kui päike läbi laine paistab. Ilus. Kui oleksin esimest korda merel, oleks mull n-ö sitt püksis, mitte ma ei toksiks siin rahulikult neid tähti. Tund hiljem − kihutamine jätkub, tippkiirus 20,1 sõlme, see on kodus minu kaatriga sõitmise keskmine kiirus.

Inimesed on vaiksed.

Sain täna hommikul on merevärvide kollektsiooni uue värvi. Selline sinise ja pronksi segu, mis kokku teeb porise-roosa.

Nii et tänase päeva tegevused on teada – olukord ära taluda ja loota, et laev ja taglastus peavad vastu. Nõmedat söögijuttu kirjutades lubasin õhtuks teha frikadelli-klimbisuppi.

22.22 Koikul, päev muutusi ei toonud, tuul ja kiirus endine, ehk kihutamiskäik. Loojangu eel nägime meie ahtrilaines lõbutsemas ligi poolsadat väikevaala või suurt delfiini, täpselt ei tea, mis nad olid, nii nelja-viie meetri pikkused. Praegu siin kitsal koikul on tunne, nagu lamaks bobikelgul ja kihutaks mööda nende renni, kord vastu üht seina surutud, siis teist, ja kelk vibreerib ja väriseb all. Supp ei tulnud suurem asi, aga enda jaoks sain hakkama, kuna polnud kunagi teinud ei frikadelle ega klimpe, aga püsisid koos. Üritan uinuda.

17. märts. "We are the champions"

Istun ja ootan päiksetõusu, taevas juba punetab. Öö oli siiani üks viletsamaid, ei tea, kas üldse magasin. Luugid on kinni, kuna vahel käib laine üle teki. Higi voolas ja hingata ei olnud midagi. Käisin kaks korda õues jahtumas ja hingamas. Nüüd olen juba kuupaistes sooja hommikutuule saatel pesnud ja leidsin veel ühe puhta särgi, veidi küll rebenenud. Tuul on endine 10–12 m/s, liigume keskmiselt üle 10 sõlme ja lähim konkurent on kolme ööpäeva kaugusel. Selline tuul tõotab tulla lõpuni ja seoses meie kahepäevase kihutamisega jõuame veel tänase kuupäeva sees hilja õhtul ankrusse. Kuidagi isegi pole veel hingeliselt selleks valmis, tundub, et väga ruttu läks kõik. Eks päeva jooksul paistab.

Vaht on möödas, päike juba lõõskab pilveaukudest. Siin-seal meie ümber sajab, loodame ka endale kõva vihma, et rasvane sool laevalt maha pesta. Päikesetõus oli vist kõrgete lainete taustal jälle üks ilusamaid. Üritasin pildile saada. Inimene harjub. Umbes sama tuul ja laine, mis meid eile pingesse ajas, kestab ka praegu ja tunneme ennast vabalt ja kergelt, nagu sõidaksime täpselt 90-ga. Rahvas ärkab tasapisi ookeani ületuse viimasele päevale. Ees on veel küll 1000 miili jagu sõit Papeeteni mööda saari, aga see kõige peamine, miks siin olen, saab täna läbi. Eilse ööpäevaga läbisime 236 miili ehk 420 kilomeetrit. See on purjelaevale väga kõva tulemus.

Just sõitsime üle merekaardil näidatud madaliku. 4100 meetrit muutus just 3000 meetriks. Selliseid veealuseid kraatreid tuleb nüüd ridamisi ja järjest kõrgemaid. Need on kraatrid, mille purse polnud piisav saare sünniks, erinevalt Hiva Oast, kuhu õhtul jõuame ja mis kõrgub kilomeetri üle merepinna. Praegu on kell üheksa hommikul ja õhtul viie paiku loodame silmapiiril seda näha. Proovin natuke omaette olla ja pidada mõttes oma pidu.

12.10 Just toimus numbriline tähtis sündmus − meil jääb sõita alla saja miili ehk 99,9. Kui see number oli alguses üle 3000, siis see sündmus on mõistetav. Ookean näitab hetkel oma sõbralikemat nägu. Tuul täpselt tagant, nii 8 m/s, meie liigume 8 sõlmega, vaikne rahulik minek. Vaid mõned üksikud lained on veel pärit eelnevast tuuleööst ja üllatavad meid oma kõrguse ja jõuga, mis antud hetkesse nagu ei sobi, ja lükkavad laeva ahtri veidi viltu ning automaatroolil on tükk tegemist, et laev jälle otseks saada.

Käin juba ajaviiteksees vööris vaatamas, kas uduvinest ei kõrgu juba saare siluetti, selleks on küll veel vara. Meil on sõita veel piltlikult Tallinna–Tartu ots ja Tallinnast ikka Tartu ära ei paista.

15.15 Just lõpetasin meie kajuti peldiku-duširuumi küürimise, et ookeani lõpetuseks oleks kõik klaar. Martti peale ma loota ei saa, sest ta pole seda nägu, et ta seda oskaks. Tema oskab teisi asju. Muidugi nautisin, et suudan seda teha, ilma et süda pahaks läheks. Tuul ja kiirus on langenud 6,5 sõlmeni, ookean rahuneb silmnähtavalt. Mere kohal on juba linde, keda keset ookeani ei kohta.

21.30 Finišini on jäänud umbes 26 miili. Loojangul hakkas tuul tõusma ja nüüd kihutame saare poole 12 sõlmega ja oleme pisut mures, et jõuame pilkases pimeduses finišijoonele ja siis tuleb puri välkkiirelt alla saada, et kuskil tundmatus kohas millelegi pihta ei põruta.

Nüüd püüame umbes üheni öösel üleval olla, mil peaksime ankrupaika jõudma. Minul on kõik väga hästi, sain, mida tahtsin, ja sain ka kinnitust, et mulle väga meeldib Vaikne ookean. Lausa armastan seda suurt vett. Ookean jätkub veel 20 päeva pärast tänast, ainult et siis on ta täis peenikest saartepuru.

Ankru lasksime sisse kohaliku aja järgi kella 23 paiku. Sissesõit oli pime ja kobamisi, kahel pool traaversis aimusid pimedusest kõrged mäeseinad. Hommikul näeme, kus oleme. Vedasime igaks juhuks välja ka ahtriankru. Siis puruväsinult avasime vahuveini ja Reet lasi maki pealt „We are the champions”. Olime kõik valges vormis ja kapten nõudis päästeveste, mille esimest korda selga venitasime. Siis istusime veel puruväsinumalt poolteist tundi ja tähistasime. Isegi paar laulu laulsin kitarriga. Nüüd olen koikul ja juba silmad vajuvad. Nad vajusid juba harjumuslikust rutiinist neli tundi tagasi. Olen rõõmus ja õnnelik. Lisaks langeb meie kõrval oleva mäemuraka tipust kajutisse mäe jahedat ja kuiva hingust nagu kingitust võitjatele. Meist järgmine laev jõudis finišisse kolm ööpäeva hiljem.

Ees ootab veel 20 päeva ilusat sõitu müstiliste Markiisi saarte vahel ja eriti ootan Tuamotu atollsaarestikku, mis on paradiis paradiisis ja mida pärast ilmareisi väga igatsema jäin.

Tekst ja fotod: Jaan Tätte

Selles numbris

• Bellatrix purjetab ümber maailma
• Üks eriline KALARETK
• Arne Maasiku fotod Bangladeshi arhitektuuriimest
• Kadõrov ehitab Groznõist endale mälestusmärki
• Nädal Almatõs
• Sahhalinil nivhe otsimas
• Puhkus Made in Japan
• USA looduspärlid: rahvuspargid
• Purjelaeval Panamast Papeeteni
• PÕNEV ELU PAADIL
• LEEDUS maid avastamas
• ŠVEITSIS müüte murdmas
• Kultuurne Motobande: Tour de France
• TOOTEUUDISED
• KROONIKA