Purjepaadiga olümpiale!
Romi Safin (19) on üks Eesti noortest purjetamislootustest. Neli korda on ta tulnud Eesti meistriks, olnud eesti neidude parim mitmel rahvusvahelisel võistlusel. Romi unistused on aga veel suuremad. Oma purjetajateest ja plaanidest rääkis ta Tiit Pruulile.
Tekst: Tiit Pruuli
Foto: Aivar Kullamaa
Kui vana olid, kui trenni läksid?
Aktiivse lapsena olin mitmesuguseid trenne ja huviringe proovinud juba enne purjetamise juurde jõudmist. Aga seitsmeaastaselt otsustasin, et purjetamine on minu ala ja see peab jääma. Tugev tuul ja suured lained olid algul hirmutavad, kuid õnneks sain kiirelt hirmudest üle ja õppisin ekstreemsusi nautima.
Kuidas purjetamise juurde jõudsid?
Tänu isale, kes koos sõpradega otsustas endale jahi hankida. Loomulikult pandi paar kuud hiljem mind ja mu õde purjetama ning sealt see kõik alguse saigi. Lapsena veetsin kõik suved õega sadamas – poole ajast oli tegu trenniga, ülejäänud ajast ujumine ja madalike avastamine Optimisti svertidega.
Selle aja jooksul olen purjetanud eri paadiklassides: Optimist, Ice-Optimist (jääpurjekas), Zoom8, RsFeva (kahemehepaat), Nacra F15 (katamaraan), ILCA4, ILCA6, ORC1 (Forte).
Hetkel sõidan ILCA6 naiste olümpiaklassi. Oma parimaks tulemuseks pean hiljuti Brasiilias noorte maailmameistrivõistlustel saavutatud 9. kohta. Iga riiki esindas üks purjetaja, stardiliinil seisin vastastikku 43 riigi parima sportlasega. Hetkel olen suutnud iga aastaga oma tulemusi parandada.
Kes su treenerid on olnud?
Treenereid on mul kaheteist aasta jooksul olnud mitu. Minu esimene purjetamistreener oli Jaak Lukk NYC Sailing Schoolis Noblessneris. Pärnus purjetades olid treenerid Tõnis Vare, Argo Kruusmägi, Mihkel Kosk, Uku Kuusk ja Elise Umb. Tallinnas on treeneriteks olnud Stefan de Vries ja Keith Luur, kuid praegu treenin juba teist aastat Raivo Randmäe käe all Rein Ottosoni purjespordikoolis. Välismaal võistlen eri treenerite abiga, kuid tihedamini just Lucas Swaniga.
Kui sa ei tegeleks purjetamisega, siis mis oleks järgmine lemmikala?
Olen väiksest saati väga aktiivne laps olnud, seega ilmselt muutuks ühe ala valimine keerukaks. Kuid on üks ala, mis meeldib mulle peaaegu sama palju kui purjetamine – see on mäesuusatamine. Mulle meeldivad spordialad, kus saab olla loominguline ja soovi korral ka adrenaliinitaset kehas tõsta.
Millised on su suurimad eesmärgid?
Minu eesmärk on esindada Eestit 2028. aastal Los Angeleses olümpiamängudel. Olen pisikesest saati vaadanud alt üles maailmakuulsatele sportlastele, kes on nõus olümpial oma riigi eest kõik välja panema ja treenima mitu aastat päevast päeva.
Kui paljudesse eri paikadesse on purjetamine sind viinud?
Eesti tingimused kahjuks ei võimalda treenida koduvetel aasta ringi ning sellepärast treenin taseme parendamiseks sügisel, talvel ja kevadel palju välismaal veidi soojemates riikides.
Purjetamine on huvitav spordiala, tänu millele olen saanud külastada paljusid riike. Alates 2012. aastast olen käinud võistlemas ja treenimas peaaegu kahekümnes riigis. Enamik riikidest, mida tihedamini külastan, on Euroopas. Euroopast väljaspool olen saanud võistelda eksootilistes kohtades nagu Omaan, Maroko ja Brasiilia.
Kas treeninglaagrites või võistlustel käies jääb üldse aega ringi vaadata?
Treeninglaagrite pikkus on sageli kaks nädalat, mis tundub iseenesest piisavalt pikk aeg, et linna ja riiki näha, kuid tihti ei jagu selleks lihtsalt aega ja energiat. Õnneks on trennide vahel ka puhkepäevad, mille sisustame tavaliselt koos trennikaaslastega lähedal olevate vaatamisväärsustega tutvudes.
Mis on olnud su lemmikpaigad?
Siiamaani on minu lemmikriigid Iirimaa, Brasiilia ja Holland. Iirimaal Dublinis käisin kolm aastat tagasi ILCA4 noorte maailmameistrivõistlustel. Ööbisime linna keskel ülikoolikompleksis ja leidsime sealt ka palju uusi tutvusi ja sõpru. Erksasti jäi meelde loomulikult linn, käisime mööda Liffey jõe äärseid promenaade ja nägime ära isegi maailma vanima pubi Sean’s Bar’i.
Brasiilias käisin hiljuti noorte maailmameistrivõistlustel. Kuigi meil ühtegi puhkepäeva plaanis ei olnud, viidi meid viimasel päeval lennujaama kaheksa tundi enne lennu väljumist. Otsustasime sõbrannaga ennast kokku võtta ja sõitsime taksoga vaatama Lunastaja Kristuse kuju. Olin seda väiksena mitmes filmis näinud ega saanud sellisel võimalusel käest lasta. See oli minu ammuse unistuse täitumine seista nii kuulsa kujuga kõrvuti ja näha Rio de Janeirot Corcovado mäe otsast.
Hollandis olen saanud tänu võistlustele käia kolmel korral. Mulle väga meeldis linn ja purjetajate külake, kus terve tiimiga ööbisime. Sõitsime ratastel ringi ja avatseremoonial saime maitsta isegi nende kurikuulsat Nieuwe heeringat. Inimesed olid väga toredad ja loodan, et saan ka neljandat korda neile külla minna!
Meremehed armastavad rääkida koduigatsusest. Kas sina võistluspurjetajana ka seda kogenud oled?
Koduigatsus on kindlasti tunne, mida olen pidanud tundma ja õppima taluma. Vahepeal on raske olla teistest eemal võõral maal, kuid samas on see pannud mind rohkem hindama omaenda kodumaad. Igatsus tekib nii pere kui ka hea Eesti toidu järele. Seda magusam on süüa kartulit ja musta leiba pärast kolmenädalast reisi näiteks Marokosse, kus peamiseks söögiks oli riis ja kaneeliga maitsestatud erinevad poolmagusad liharoad.
Meri on küll väga romantiline ja meresõit võib olla lõbus, aga kas sul sportlasena on mõnikord meretüdimus ka peale tulnud? Et no ei viitsi ega taha enam. Kuidas ennast motiveerid või sunnid?
Pärast tihedat hooaega ja pikki treeninglaagreid on mitmel korral tulnud ette raskemaid aegu, mil purjetatud on juba nii palju, et lihtsalt tahaks väikest pausi ja hetke hingata. Õnneks olen märganud, et tahe purjetada tekib kiiremini, kui pean koolitöid lahendama hakkama. Motivatsiooniga pole üldiselt probleeme ette tulnud, sellegipoolest aitab mind aktiivsena hoida, kui küsin endalt, mille nimel ma pingutan ja seda teen. Niiviisi mõeldes on lihtsam rajal püsida ja meelde tuletada, et kõik, mis ma hetkel teen, on püstitatud eesmärgi nimel.
Kas oled pidanud spordi pärast n-ö normaalsest elust paljust loobuma – sõpradega hängimine, peod ja muu.
Tuleb tõdeda, et päris paljudest üritustest olen pidanud kõrvale jääma tiheda graafiku tõttu. Eks see veidi kurb ole, kuulda teisi rääkimas lahedatest üritustest ja koosviibimistest, millest ise osa võtta ei saa. Õnneks on mul Eestis toredad sõbrannad, kes alati rõõmuga mind välismaalt tagasi ootavad ja kõik vabad päevad uute plaanidega ära broneerivad.
Kirjelda mõnda olukorda purjetamisel, mis on eriti meelde jäänud. Näiteks mõni ekstreemsem, mõni naljakas lugu.
Kindlasti on kõige paremini meelde jäänud olukorrad väiksematest paatidest, kus sõbrannadega ohtralt naljatasime ja igasugu trikke proovisime. Erksamalt on aga meeles olukord kahemehepaadilt RsFevalt, kus soodinaisega tugeva tuule tõttu gennakeriga Pärnu muuli vahel ümber käisime ja siis paadi hoidmiseks ennast vendritena muuli vahele ohverdasime. Andsime sõbrannaga üksteisele lubaduse, et ei saa nii noorelt surra, kuna pole veel Eesti meistriks saanud ja langevarjuhüpet teinud. Umbes poole tunni pärast tuli treener meid otsima ja õnneks aitas meid suuremate vigastusteta kivide vahelt välja.
Sellisel spordialal on tugeva tuulega nii mõndagi võimalik korda saata, olgu selleks kas Nacra rooli keskelt pooleks murdumine või kogemata kallutusrihmast mööda hüpates saltoga vette lendamine.
Kui tegu ei ole võistlusega, siis millised on sinu purjetamise lemmikpaigad?
Selleks on tavaliselt soojad riigid, kus vee peal olles on näha ilusaid kaldamaastikke, näiteks mägesid. Sügiseti meeldib mulle väga purjetada Leedus Kaunase veehoidla peal. Sügisel on kõik puud väga erksavärvilised, tõeliselt ilus vaatepilt.
Lisaks on mulle väga meeldinud purjetada Brasiilias Buzioses ja Hispaanias Palmal. Mõlemad väga ilusa looduse ja maastikuga kohad, kus võib hea õnne korral näha helesinises vees kilpkonni, vaalu või isegi suuremates gruppides delfiine.
Eestis meeldib mulle väga purjetada Kakumäel ja Haral. Mõlemas kohas on enamjaolt alati pigem tuulised olud, mis mulle meeldib.
Mina olen oma elus osalenud vaid mõnel purjetamisvõistlusel, olen ikka eelkõige matkapurjetaja. Kas oled kunagi mõelnud, et võiksid lihtsalt niisama ümber maailma purjetada?
Kui aus olla, siis algul ma veidi pelgasin jahiga purjetamist, kõik tundus nii organiseeritud ja paistis, et loomingulisi, n-ö „momendi otsuseid“ on vähem. Siiski olen alati tahtnud õige purjetajana üks kord ka maakerale ringi peale teha. Vaatan alati alt üles purjetajatele, kes on sellise teekonna ette võtnud, ning kuulan ahastusega kõikidest seikadest ja olukordadest, millest nad on pidanud läbi saama nii pika aja jooksul.
Õnneks kutsus Kalev Vapper mind paar aastat tagasi Forte peale proovima ja muutis mu arvamust tiimipurjetamisest – mulle väga meeldis! Suur jaht koos suure meeskonnaga on ikka teine tera võrreldes minu väikese ühemehepaadiga, kus iga puusanõks loeb.
Go Travel on teist hooaega Romi Safini peasponsoriks.
Selles numbris
- Eesti reisikirjandus 2023
- Merehaigus – kuidas sellega toime tulla?
- Tutvumisreisil Põhja-Mesopotaamias
- Meri on, meri jääb…
- Marathon du Médoc: maailma „pikim“ maraton
- Matkates vaimse tervise poole
- Isoleeritud maailm – Tiibetiga sekeldamine on inimkonna enda huvides
- Omal käel Maldiividel
- Poolteist aastat merenomaadid
- Meri: armastus ja vihkamine
- Katkendeid raamatust „Läbi Loodeväila. Kokkupõrkekursil Veenusega“
- Kapten Kolk Kauges Idas
- Reisiajakiri küsib
- Süstamatk Ida-Sajaanides
- Purjepaadiga olümpiale!
- Tooteuudised
- Kroonika
- GO Reisiajakiri 105 – Aprill 2024
