Raamatuarvustus

Tõnu Tuulas, Viktoria Tuulas. Karjala kauge kutse

Varrak 2020

1970ndatel ilmus paar trükki Karl Laigna raamatukest „Sõidame Karjalasse. Matkamarsruute“. Eks see omaaegse produktiivse reisiraamatuautori brošüür kandis muidugi oma ajastu märke ja võitlevat autoripositsiooni. „Sisisevast valgesoome maost“, kes vaja puruks tallata, küll ei räägita, maha on vaikitud ka ebaõnnestunud punasoomlane Otto Kuusinen, kuid selle eest on pikalt pühendatud materjali Lenini redutamisele Razlivis. Solovetsi saarel olevat olnud Laigna arvates „kriminaalroimarite ümberkasvatamise koloonia“ (mitte N. Liidu vanim poliitiline sunnitöölaager). Ent tuleb siiski öelda, et tegu oli süstemaatilise ülesehituse ja kohati üsna põhjaliku teosega.

Nüüd, pool sajandit hiljem, on Karjala kohta ilmunud uus raamat, natuke eklektiline ja pealiskaudne, aga ilusate piltidega ja suure südamega kirjutatud. Siin on juttu sellistest põnevatest paikadest nagu Valamo saar, Kiši saar ja Solovetsi saared, Sandarmohi mets, kus tapeti Stalini ajal enam kui 9000 inimest, teiste seas ka 34 eestlast.

Muidugi tutvustatakse raamatus Karjala petroglüüfe ja loodust (Ruskeala looduspark, Paanajärvi rahvuspark, Kivatši kosk). Väga tore peatükk on Repinost ja maalikunstnik Ilja Repinist, Sortavala arhitektuurist, samamoodi oleks ehk võinud rohkem juttu olla sõjaeelsest Viiburist.

Mida veel oleks tahtnud? Esiteks ehk seda, et oleks olnud ära mainitud mitu korda tsiteeritud laulu „Petseri tsura ja Hiitola ätt“ sõnade autor Villu Kangur. Võib-olla oleks tahtnud veel lugusid Talve- ja Jätkusõjast, kindlasti Mannerheimi liinist, Eesti–Karjala suhetest alates „Kalevalast“ kuni Kaljo Põlluni, võib-olla ka neist karjalastest, kes teise maailmasõja järel Eestisse tulid. Ja miks mitte ka Kontupohjast ehk Kondopogast, kust tuli Vene ajal suur osa Eesti ajalehtede paberist ja millest on saanud Karjala keskkonnasaaste sümbol.

Aga eks igal autoril ole oma käekiri ja eelistused ning täname Tõnu ja Viktoria Tuulast, kes Karjala meile üle hulga aja taas lähemale tõid.

Tiit Pruuli

***

Kadri Viires. Kaugelt näeb lähemale

Argo 2019

Tabavamat pealkirja kui „Kaugelt näeb lähemale“ olnuks ekspeditsiooniraamatule raske leida. Kui enamasti loeme ühe inimese muljeid ja emotsioone, siis Eesti Kunstiakadeemia (varem Eesti Riiklik Kunstiinstituut, ERKI) 1978–2012 soome-ugri uurimisreiside kogemusest kirjutavad 35 rändajat ning retkede pikaajaline juht Kadri Viires. Mitte ainult kirjutajad, vaid enamik reisidel osalenutest on tuntud Eesti kunstnikud ja arhitektid. Juba osalenute nimekirja oli põnev lugeda, sest eeldus, et selliselt reisilt saadud inspiratsioon jääb inimesi saatma terveks eluks, sai nende loomingu peale mõeldes kinnitust.

Uurimisretked Venemaa avarustes elavate soomeugrilaste juurde algatas legendaarne kunstnik ja õppejõud Kaljo Põllu, kes andis 1994. aastal teatepulga üle Kadri Viiresele. Retked olid ühtpidi õppetöö osa – just vahetu isiklik kogemus ja inimlik suhtlus õpetab noort kunstnikku mõistma inimeseks olemist. Veel suurem eesmärk on aga retkede panus soome-ugri kultuuri uurimisel ja talletamisel. Oleme eestlastena harjunud rõhutama oma rahvakillu väiksust ja erilisust. Soome-ugri maailmas oleme aga hiiglased ning hõimuvendade kultuuri ja eneseteadvuse toetamine on meie võimalus, suisa kohustus olla suur. Eesti Rahva Muuseumis ja teistes Eesti mäluasutustes on maailma parimad soome-ugri kogud.

Aga ERKI ekspeditsioonide eesmärk ei ole olnud varase etnograafia eeskujul esemete kogumine, vaid lugude, esemete, eluolu ja inimeste talletamine, seda ennekõike pildis ehk joonistustes, joonistes, plaanides ja fotodes. Aga ka sõnas. Seda kõike leiab ka raamatus: joonistusi põlledest ja paatidest, hauatähistest ja kaljujoonistest. Sekka katkeid terve rühma peetud ekspeditsioonipäevikutest ja külaplaanidest. Nende väärtus on isiklikus lähenemises, paarinädalases kogemuses elada külarahva seas, harjumatus aga samas koduses keskkonnas.

Ekspeditsiooniraamat tuletab ka meelde rändamise olulist tõsiasja, et oluline ei ole mitte ainult see, mida ise kogeme ja koju kaasa toome, vaid ka see, mis tunded ja jäljed meist maha jäävad. Põllu käitumisjuhis tudengitele algas alati meeldetuletusega, et „kogu ekspeditsioon ja iga osavõtja ei esinda ainult iseennast, vaid eestlasi üldse“. Vastutus oli seda suurem, et paljude hääbuvate ja Venemaa assimileerimispoliitikas allasurutud, piiratud keele- ja kultuuriruumiga rahvaste jaoks olid ja on eestlased eeskuju keele ja kultuuri säilitamisel. Ekspeditsioonide missioon oli ka tõsta hõimurahvaste usku oma erisuse märkamiseks ja väärtustamiseks.

Minu vaimustust raamatust toidab muidugi tõsiasi, et tegin ise 2005. aastal kaasa reisi Marimaale ja Tšuvaššiasse. Lugesin mõnuga, et nii nagu mulle, nii oli ka paljudele teistele ekspeditsioonile pääsemine eluunistus, isegi põhjus õpinguid jätkata. Ekspeditsioon on võimalus pääseda palju sügavamale ühe paiga ja kultuuri rüppe kui ühegi tavareisiga õnnestuks. Ja teadmine, et ükskõik, mis ka ees ootaks, igal juhul on see seiklus, seiklus koos toredate kaaslastega ja õilsa eesmärgiga. Kahetsesin oma nappi võimekust joonistamisel, seevastu sain hulk kogemusi, mis on mind oluliselt toetanud minu praeguses töös maailma muinsuskaitse põhimõtete edendamisel.

Mitte ainult uurimisreisid ise, vaid ka emotsionaalne kogumik on inspireeriv. Soovitan lugeda ja eeskuju võtta – pidage reisipäevikut, joonistage, pildistage ja uurige. Kui satute soomeugrilaste juurde, siis jagage oma tähelepanekuid Eesti Rahva Muuseumiga.

Riin Alatalu

Selles numbris

• Raamatuarvustus
• Maailm seljakotis
• Koloniaalajaloo jäljed Eestis
• Hiina – maailma vanimatest alkoholikultuuridest
• Pianist Kristjan Randalu reisimise eksootikast
• Karamoja – lehmad on võimul
• Kaja Kahu: kogenud revolutsiooni, sõjakevadet, hirmu ja armastust
• Saudi Araabia – külalislahke kõrberiik
• Läbi sinise tule jumalate juurde
• Veealune paradiis – Raja Ampat
• Pildikesi ugrimaadelt koos gurmee-maitsetega
• Rännakutest soome-ugri maailmas
• Kevad neenetsi tundras
• Jukagiirid – müstiline Põhjala rahvas
• Vepsa pidu
• Soome-ugri nõiajutud
• Jaak Prozese teekond soome-ugri maailmas
• Soome-ugri kultuurivaramu Eestis
• Reis Udmurtiasse
• Ižma seiklus
• Väsimatu fennougrist Tõnu Seilenthal
• Filmidest, paatidest ja maailma­mustritest
• Hõimuretked ja hõimuhetked
• Aivar Ruukel – külas ugrimugridel
• Go Reisiajakiri 83 – Aprill/juuni 2020
• TOOTEUUDISED
• KROONIKA