Raamatuarvustus
Krusensterni ring
Kirjastus Hea Lugu 2021
Venemaa esimese ümbermaailmasõitja Adam Johann von Krusensterni 250. sünniaastapäeva tähistati Vene Föderatsioonis väärikalt: 2020. aastal anti välja mark ning hõbemünt baltisaksa mereväeohvitseri auks. COVID-pandeemia tõttu lükkus Krusensterni ümbermaailmareisile pühendatud näituse avamine Venemaa riiklikus ajaloomuuseumis (Punane väljak 1, Moskva) 21. oktoobrile 2021. Näitusel esitleti 320-leheküljelist kataloogi „Первая русская кругосветная плавания. Исследования. Документы“, milles leidub palju uut infot Krusensterni ja tema juhitud ümbermaailmareisi kohta.
Lisaks Moskvale tähistati Krusensterni juubelit Peterburis, kus Krusenstern pikka aega mereväe kadetikorpuse direktorina elas. Arstist ettevõtja Aleksei Krusenstern avaldas Peterburis juba oma kolmanda teose Krusensternist – venekeelse raamatu „Круг Крузенштерна” (С.-Петербург: Крига, 2020). Raamat on oluline panus venekeelsesse Krusensternianasse, võttes paljuski kokku seni ilmunud materjali, ning näitab, mil moel on Vene riik avaldanud Krusensterni tööle tunnustust ja ühiskonnas mälestust jäädvustanud. Tänu Sillamäe Sadama (esindaja Tiit Vähi) rahalisele toetusele ilmus eelnimetatud raamat sel aastal eestikeelsena värvitrükis, kõvade kaantega ja väga heal paberil. Sarnaselt Moskva kataloogiga sisaldab „Krusensterni ring“ osaliselt populaarteadusliku raamatuna palju uudset materjali Krusensterni perekonna, tema järglaste, isikliku elu, teadustöö, organisatoorse talendi kohta, samuti seostest Eestiga ning tema pärandi ja mõju kohta. Lisaks on nüüd mitmed vähetuntud saksa- ja venekeelsed nekroloogid siinpool Peipsit Krusensterni talendi austajatele kättesaadavad. Lühidalt: huvitavat infot on eri maitsega lugejatele.
Minule kui teadlasele pakkusid erilist huvi Olga Krasnikova uurimus Krusensterni Vaikse ookeani atlase kohta ning Olga Fjodorova artikkel Krusensterni raamatukogust. On märkimisväärne, et 20. sajandi algul polnud Eestimaal enam inimesi, kes suutnuks Krusensterni pärandit hoida. Tema mahukas arhiiv anti suuresti Venemaale (praegu sõja- ja mereväearhiivis), raamatukogu läks admiraliteedile, nagu ka palju instrumente. Vaid killuke arhiivist jäi Eestisse (praegu Eesti Rahvusarhiivis Tartus) ning Krusensterni järglastele, kes elavad praegu nii Saksamaal kui ka Rootsis.
Tekst: Erki Tammiksaar
Selles numbris
- Raamatuarvustus
- Lennuhirmust psühholoogina
- Lõhnade ja maitsete bukett Fääri saartelt
- Liina Saar: "Reis Gambiasse mõjutas sügavalt"
- Maailma pikim rippsild võtab kõhu alt õõnsaks
- Õnnelik vulkaanivallutus
- Reisija räägib
- Eesti Arstid Aitavad Maailma. Keenia 2021
- Kui palju inimene õnneks vajab ehk elu surfibussis
- Seiklejahingega seljakotirändur Tõnu Grünberg
- Sokotra – saar, kus ärkad tulnukate kõrval
- Müstiline Manasarovari järv
- Chan-budismi mõtluslaager
- Unenäoline Tiibet – 20 aastat hiljem
- Külas Tšingis-khaanil II osa
- Hille Hanso: „Kõik on suhteline – tegelikult pole mingit terviklikku „ida“ olemas.”
- TOOTEUUDISED
- KROONIKA
