GO Reisiajakiri ilmub 6 korda aastas. Aastatellimus maksab 18 €.

Raamatuarvustus

Timo Tamm

11. august 2022

Peeter Vähi
Siberisse, vabatahtlikult

Kirjastus Pegasus 2022

Peeter Vähi on kusagil öelnud, et reis Rolling Estonians, mille ma koos Raido Rüütliga selle sajandi alguses organiseerisin ja kus ka Peeter ühel etapil kaasas oli, inspireeris teda oma suuri automatku korraldama.

Mina võin omalt poolt kinnitada, et Peeter Vähi on minu jaoks intelligentse ränduri võrdkuju. Samasugused, nagu näiteks Nikolai Roerich või Somerset Maugham. Inimene, kellel on reisile minnes olemas oma põhitoon (olgu selleks siis kunst, nagu Roerichil, inimsuhted, nagu Maughamil, või rahvamuusika ja laiemalt etnograafia, nagu Vähil) ning sellega liituv üldhariv ja -humanistlik maailmakäsitlus. Just see viimane on eriti oluline – põhjani minev uudishimu ning inimlik arusaamis- ja mõistmisvõime kõige võõra suhtes.

Peetri ja ta kaaskonna matkadest on seni ilmunud neli telesarja ja kolm raamatut. Nende põhjal on üsna selge, mis reiside ideoloogile kõige enam huvi pakub. Viimasest retkest valmis ETV-s sari „Ürgne maa Siber“ ning äsja ilmus Pegasuse kirjastuselt raamat „Siberisse, vabatahtlikult“. Me leiame siit õigeusku, šamanismi, budismi, vanausulisi, vissarionlasi. Viimaste tegevusest pole eesti autoritelt nii lähedast vaadet varem ilmunudki. Peeter viib meid osa saama šamaanirituaalidest ja Siberi ääretust loodusest. Me näeme Venemaa naftast rikkaid linnu ja lagasse uppuvaid külasid. Käsikäes on siin kurikuulsad lühendid GULAG ja BAM. Eraldi teemana jooksevad mitmest kohast läbi eestlaste Siberi-lood – küüditatutest ja vangistatutest kuni tsaariaegsete Ülem-Suetuki väljarändajateni.

Mongoolia, millest ka raamatus juttu, on riik, mis kas jätab külmaks või sulatab su täiesti. Näen rõõmuga, et Peeter Vähi naudib Mongooliat igal hetkel, igas olukorras, kuigi lõputult venivad stepikilomeetrid võivad kõrvalseisjale tüütud tunduda.

Seda raamatut lugedes saame me palju teada, saame palju targemaks.

Kui ma vanemale sõbrale ja autoriteedile Peetrile midagi soovitada julgeks, siis ehk seda, et ta võiks lasta oma kirjatöödes ka rohkem emotsiooni välja paista. Nii nagu ta seda muusikas teeb – rõõmu ja kurbust, tantsu lavalaudadel ja kraaviminekut. Praegu loeme me sellest reisist palju põnevaid nendinguid, ent ei saa alati teada, mida inimesed mõtlesid ja tundsid.

On neetult kahju, et putinkonna kuriteod on teinud Venemaal reisimise võimatuks – arvata on, et südametunnistusega inimestel on tee sinna väga pikaks ajaks suletud. On hea, et seniks on meil lugeda häid Venemaa-reisikirju.

Tiit Pruuli