Raamatuarvustus: Tuul Sepp “Loovad loomad muutuvas maailmas”

Tuul Sepp
Loovad loomad muutuvas maailmas
Postimehe Kirjastus 2024

Tekst: Tiit Pruuli
Foto: Oliver Kaur / Postimees / Scanpix

Mingis mõttes ei ole Tuul Sepa vastne raamat mingi üllatus. Kõik, kes viimase kümnendi jooksul Eesti loodusloolise mõtte liikumist on jälginud, teavad, milline kvaliteet, põhimõtteline sihiseadmine ja samas positiivne hoog on enamasti loomaökoloogia ja evolutsioonibioloogiaga tegeleva Tuul Sepa kirjutistes. Ega ta muidu poleks saanud ridamisi tunnustusi ja preemiaid oma teadustöö eest ning teadustöö propageerimise eest. Päris üllatus pole raamat ka ses mõttes, et osaliselt on need tekstid tuttavad ajalehe Postimees lugejaile. Kunagistest ajalehekolumnitest on aga Postimehe raamatugrandi toel vormitud uhke sümfoonia loodusele. Mitte poeetilisele loodusele, mida kaugelt imetleda, vaid keskkonnale, millega me igapäevaselt kokkupuutes oleme ning kus elamisega meie ja kõik linnud-loomad hakkama peame saama.

Ja rõhutan, et tegu on sümfooniaga, mitte reekviemiga, kuigi teemad räägivad tihti (elupaikade, liikide) kadumisest või surmast.

Sepa raamatut lugedes tuli mul mitut puhku meelde Alaska Kivalina külas kohatud inuitt, kes ütles, et me oleme küll raskustega harjunud ja kohanemisvõimeline rahvas, aga nii kiirete muutustega me toime ei tule. Kivalina on üks ekstreemne näide kliimamuutuste mõjust inimesele – rannikul asuv küla tuleb lähiaastatel sisemaa poole kolida, sest elu mere ääres pole merevee tõusu ja erosiooni tõttu enam võimalik. See oli kõige kurvem küla purjelaev „Admiral Bellingshauseni“ Loodeväila teekonnal. 300 külaelanikku, kes teavad, et pikka elu neil siin pole, on löönud käega ja see inuittide iidne kodupaik ei näinud enam välja kui kodu.

Tuul Sepa raamatuski kõneldakse sellest, et aeglaste keskkonnamuutustega saab hakkama, aga „kiirete keskkonnamuutuste korral on aga kõik korraga valesti“.

Tuul Sepp ei tegele küll niivõrd inimeste, vaid loomaliigi teiste esindajatega, loodusega laiemalt, aga probleemid on ju samad. Ja inimene probleeme mõjutamas ka veel.

Raamatu esitlusel arutlesid autor ja keskkonnapsühholoog Grete Arro muu hulgas selle üle, et mis on elus olemise tunnus. Põneva aruteluga jõuti sinna, et see võiks olla võime kohaneda tulevaste keskkonnamuutustega. Õppimisvõime on ju tõenäoliselt olemas kõigil loomaliikidel.

Selle raamatu põhitemaatika ja olulisimad probleemiasetused on selgelt välja toodud teose sissejuhatuses esimesel kümnel leheküljel. See on väga hästi kirjutatud tekst, aga kujutan ette, et mõnigi tehnokraatlik oponent võiks seda lugedes autorit paljasõnalisuses süüdistada. Ja nüüd tulevad järgmised peatükid, mis lisavad ideoloogilisele sissejuhatusele tegeliku sisu ja põnevad näited. Oluline on veel see, et raske teema on lahti kirjutatud mõnusas ja sõbralikus stiilis, ei mingit ökoterrorismi.

Muidugi olen oma rännakutel näinud imeliste loomade põnevat käitumist, olen näinud ka palju kurbi vastuolusid inimtegevuse ja looduse vahel. Seda, mida olen ohates vaadanud, oskab Tuul Sepp teadlasena selgitada ja analüüsida nii, et ka minusugune linnapoiss aru saab. Ses raamatus on palju põnevaid küsimusi. Kas inimene on loom? Kas kormorani elu on tähtsam kui kala elu? Miks aitab vares siili üle tee? Miks kolib kajakas linna? Kuidas luua rohekoridore? Kuidas inimtegevus ja loodus saaks koos sõbralikult eksisteerida?

Kõikidele küsimustele autor veel vastust ei tea, aga Tuul Sepp on teadlane – kui ta lõplikku tõde ei tea, siis nii ütlebki. Seegi teeb raamatu põnevaks, sest igaüks võib oma oskuste ja teadmiste abil edasi mõelda.

Kindlasti peab märkima, et see pole lihtsalt tekstiraamat, vaid oma oluline roll on ka Mark Antonius Puhkani kongeniaalsetel illustratsioonidel, mis teksti täiendades oma lugu räägivad.

Selles numbris

• Raamatuarvustus: Iida Turpeinen "Surelikud"
• Raamatuarvustus: Tuul Sepp "Loovad loomad muutuvas maailmas"
• Mida odessiit sööb?
• Noor Andres Sööt dokumentalistina Antarktikas
• Gringo trail
• Tšiili – matkaja unistus
• Lastega maailma pikimas riigis
• Võimas veematk piiritsoonis
• Elo Ruutu. Kas lennukit juhtida on kergem kui autot?
• Jalgsimatk Lähis-Polaar-Uuralis
• Tõnis Milling: igal juhul ümber maailma!
• Kuu aega naisena islamiriigis
• 12 aastat surfiparadiisis
• Hawaiil ja Mehhikos maailma parimaid laineid püüdmas
• Jaan Roose: kõrgusekartus on primitiivne hirm
• Tooteuudised
• Kroonika