RAAMATUTUTVUSTUS

Ethel Aoude
Minu Ghana
PETRONE PRINT 2014

Asusin Ethel Aoude raamatut „Minu Ghana“ lugema suurte ootusega ja neelasin selle kahe vaba õhtuga. Isu oli nii suur esmalt muidugi seepärast, et minu enda Ghana kogemus on jäänud nüüd juba 8 aasta taha. Isu oli suur ka lugemise käigus. kui restoranis käimisega võrrelda, siis oleksin nagu menüüd lugenud. Igasugu huvitavaid asju oli seal kirjas ja kenasti (kirjanduslikult) illustreeritud, kuid oodatud täiskõhutunne jäi saabumata. köök pandi kinni enne, kui jõudsin tellimuse esitada! Näljatunnet leevendas pisut alles raamatu lõppsõna ning hilisem tutvumine raamatu autori (tookordse nimega köök!) blogiga …

Sellest, mida Etheli sõbrad ja lähedased kogu sellest loost arvasid, kui nägid ühel päeval vaid 24-aastase noore naise Messengeri uut staatust „Teel Ghanasse“, raamatus ei kirjutata. Raamat räägib pigem loo ühe noore naisterahva seiklustest ning hakkamasaamisest Mustal Mandril. Emotsiooni ajel ning seetõttu ilma piisavate ettevalmistuseta ette võetud reis andis selleks piisavalt palju ainest. Seetõttu soovitaksin kordustrüki väljaandmisel kasutada kujunduse juures rohkem suuri ja punaseid hüüumärke hoiatusega, et „Vältige omal nahal järeleproovimist!“. Passikaotus ja illegaalina elamine (NB! mitte välismaalaste kinnipidamiskeskuses!) tunduvad küll sääsena selle elevandi kõrval, mis oleks võinud juhtuda näiteks Accra Nima slummis … Loomulikult leidub ohtlikke kohti igal pool, kuid usun, et osaliselt „vedas“ Ethelil ka seepärast, et kogu see lugu juhtus temaga just Ghanas, mitte mõnes naaberriigis.

Ghana inimesi on minu jaoks kogu aeg iseloomustanud teadmine, et sealsed mehed on targad nagu Kofi Annan ja naised ilusad nagu Naomi Campbell. kõik probleemid, mis seal tekivad, saavad enamasti alguse kas Nigeeriast või siis ümbritsevatest prantsuskeelsetest riikidest. Välismaalaste (expatriates) suhteliselt suur kogukond tõestab, et Ghana on riik, kus julgetakse äri ajada ning kus nähakse potentsiaali. Töötab ju raamatu autor ka ise ühes neist paljudest välisfirmadest (tõsi küll, olles ennast ka isiklikult firma omanikuga sidunud). Ghanasse usutakse ja seda usaldust naudib täna ka Ethel ise, kuigi raamatut lugedes võis tihti jääda mulje, et kohalikega asjaajamisel võiksid peavalutabletid alati käepärast olla.

Ma pean ennast kaunitest kunstidest üsna kaugel seisvaks inimeseks, aga arvan, et loeksin Ethel Aoude raamatuid edaspidigi. Lõpetuseks kasutaksin tuntud laulusaate kohtuniku (istus laua paremal serval) stiili á la: „ … see raamat jättis mulle pigem mulje hea lõpuga loost, mis oleks võinud palju hullemini lõppeda ning Ghana asemel oleks see võinud juhtuda ka Nigeerias, Keenias või Namiibias … …. aga muidu igati korralik lugu … Tänan!“

Henn Ruubel

Enn Kaup
Armulugu Antarktikaga
9 ekspeditsiooni Lõunamandrile
TEA KIRJASTUS 2014

Just praegu saab täis 45 aastat esimese turismilaeva saabumisest Antarktika poolsaarele, olgu siis aastanumber 1969 või 1970. Teiste reisijate seas oli ka Antarktisesse ilmunud Mary Hemingway (täpsemalt saab teada kälimees Enn kreemilt). See tuli mulle meelde, kui kuu aega tagasi südaööl lennukiga Limasse jõudsime ja esimene asi, mida hotellis Bolivar kuulsime, oli fakt, et samas hotellis on maganud ka Ernest Hemingway. See on siin ainult selleks, et ka Hemingwaydega võib oma reisi tähtsaks teha.

Tegelikult tahaksin minna tagasi Antarktika poolsaarele. kõigile, kes sinna reisi kavandavad, on avanenud suurepärane võimalus lugeda soovitatavalt enne reisi puhtas eesti keeles kirjutatud raamatut. Raamatu on kirjutanud Enn kaup, kes on seda vähemalt kolm korda jõudnud ka ise esitleda. Raamat annab suurepärase ülevaate Antarktika uurimisretkedest ja teest, kuidas jõuti lõpuks rahvusvahelise lepinguni, mis külmutas hulga riikide territoriaalsed pretensioonid, aga ka Eestist pärit inimeste osast lõunamandril tehtud töödest. Selles asjas on Enn kaup ise väga eeskujulik eestlane, sest alates 1972. aasta talvitumisest meteoroloogina (mida paljud tänu Charles Willmannile olid juba teinud), valmistas Enn ette Antarktika järvede uurimiskava, mis oli täiesti ta enda välja mõeldud. kokku üheksa reisi Antarktikasse on olnud vahend, kuidas töö on aina edasi arenenud, seda enam, et rahvusvaheline teadlaskond on need rõõmuga vastu võtnud ja avanud uksed, et paljude Antarktika lepinguosaliste riikidega sel mandril koostööd teha. Tõsi, Eesti jõudis ka ise suvise uurimisjaama loomisele lähedale, kuid selle tõukasid tulevikku vastuolu meeste vahel, kes talvitumist Antarktikas läbi pole teinud.

Teine pool raamatust sisaldab päevikumärkmeid kõigist üheksast ekspeditsioonist ning annab pildi kaugete ja külmade paikade olmest. Me ei jutusta neid ümber.

Andres Tarand  

Selles numbris

• RAAMATUTUTVUSTUS
• Vii oma maitsemeel reisile!
• KÕRGÕZSTANIS tasub suusatada!
• Vilen Künnapu. Minu Santorini
• Reisitõrkekindlustus säästab nii raha kui ka närve
• Purjekaga TIIR ÜMBER MAAILMA!
• Schönbrunni loomaaed Viinis
• Reisipäevik ITAALIA ALPIDEST
• VERI, HIGI ja ei ühtegi pisarat
• Torajas matustel
• Lõbus surnuaed
• Matmiskombeid maailma eri paigust
• Han Tengri VALGE TIPP
• HAN TENGRIST, kuid mitte ainult!
• HAISUKELDUMINE Kuuba moodi
• RAUL VAIKSOO eriline maailm
• UUDISTOOTED
• KROONIKA
• Go Reisiajakiri 52 – Veebruar 2015