Rallarvegenil, kus juulikuus lumi on maas
Kas rada, mida lühikese põhjamaa suve jooksul tallab üle 20 000 jalgratturi, saab olla vapustav? GoDiscoveri toimetaja Villu Zirnask kahtles, aga veendus peagi, et saab küll.
Rallarvegen – sadakond aastat tagasi Bergenit muu maa- ilmaga ühendava raudtee ehitamiseks ja hooldamiseks rajatud tee – on väidetavasti Norra kõige populaarsem rattamatkamarsruut. Pildid, mida enne reisi veebist vaatasin, olid ilusad, aga samas andis tiitel „kõige populaarsem“ toitu ka kahtluseussile, sest olen näinud küllalt kenasid kohti, mille võlu suurte külastajamasside alt enam välja ei paista.
Bergenist Rallarvegenile väntamine võttis meil aega neli päeva. Saime päikest ja veel rohkem vihma, sõita nii jalgrattateel, mis aeg-ajalt ära kadus, kui ka jagada teed autodega. Tunneleid oli samuti, aga neist enamiku lõpus paistis valgus või sai neist ümber sõita. Mäed (ja paar päris tõsist tõusu), fjordid, kosed...
Pärast Vossi (57 m üle merepinna) algab juba pikem tõus. 43 kilomeetrit 850 meetri kõrgusele Upsetesse, kust tuleb mõnekümneks minutiks rongi peale kolida, sest Gravhalseni raudteetunnelist jalgrattal läbi ei saa ja ümber ka mitte.
Rong, mille peale me koos kahe samas jaamas oodanud rattamatkajaga trügisime, oli paksult turiste täis. Myrdali jaamas, kus lõpeb paljukiidetud Flǻmsbana, maailma kõige järsemalt mäkke roniv raudtee, oli päris hullumaja. Kümned itaallased jaamahoones sebimas, valmistumas peatselt väljuvale rongile minekuks. Aga välja ka jalgu puhkama minna ei saanud, sest seal oli kõle tuul ja juulikuule vaatamata külmem kui Eestis tänavu jaanuaris.
Pärast tunnist puhkepausi otsustasime teha haagi Flǻmi. Mis sest, et järgmisel päeval tuleb sama teed pidi tagasi tulla. Flǻm on ikkagi merepinna kõrgusel ja ilmselt soojem paik, kui see, kuhu vastassuunas minnes ööbima peaksime jääma, arutlesime.
Ei pidanud kaua sõitma, et aru saada – Flǻmi orust loobumine oleks olnud suur viga. Kõigepealt tuli paar kilomeetrit laskuda vägagi ekstreemset rada mööda. Kottidega koormamata rattaga oleks seal ehk sõitnudki, aga täislastis rattaga ei tulnud sellest suurt midagi välja. Serpentiin serpentiini järel (kokku 21), suured lahtised kivid...
Ent ekstreemne rada sai peagi läbi ja algas mõnus allamäge veeremine mööda romantilist autovaba kruusateed, suures osas piki tormaka mägijõe kallast, nii vasakul kui paremal kõrgumas järsud mäed, kust alla nirisemas hulk koski. Ainus miinus oli see, et allamäge sõiduga sooja ei saa, pigem vastupidi. Aga Flǻmis, Aurlandsfjordi ääres, 19 km Myrdalist, oli tõesti soojem kui üleval mägedes.
Järgmise hommiku küsimus oli, kas tagasi Myrdali sõita rongi või rattaga. Mina valisin jalgaratta, soovides end ühel päeval ka korralikult ära väsitada. Tane valis rongi, vahelduse mõttes ja kartes, et 1300 meetrit kõrguste vahet on talle üheks päevaks palju (ka Myrdalist Haugastoli poole viiv tee ronib esialgu ülespoole, seepärast sõidetaksegi Rallarvegen tavaliselt läbi teistpidi, Haugastolist Flǻmi, mitte Flǻmist Haugastoli).
Tõus tagasi Myrdali ei osutunud väga raskeks, vaid viimases, serpentiinidega otsas tuli ratast kogu jõudu mängu pannes lükata. Vastu kolistas mulle sel lõigul saksa perekond, emal laps jalgratta taga kärus, isal veidi suurem laps selja taga väiksel tandemrattal.
Kümmekond kilomeetrit pärast Myrdali ristteed sain kätte Tane. Rongisõit maailmakuulsal raudteel oli olnud tore, aga... tohutus vaimustuses ei paistnud ta sellest ka olevat. Tõlgendasin seda kui kinnitust oma seisukohale, et läbi rongi- või autoakna saab küll maailma näha, kuid iga meelega tunneb seda ainult siis, kui kondimootori abil liikuda. Nojah, mootorratturid ja Pariis-Dakar ralli laadset rada sõitvad autoturistid võib-olla saavad ka samavõrd intensiivse elamuse.
Maastik, mida mööda meie sõitsime, muutus järjest karmiilmelisemaks ja metsikumaks. Võib ka öelda, et kõledamaks, aga seda omamoodi köitvas mõttes. Rallarvegeni kõrgeima punkti lähedal Fagernutis (1320 m üle merepinna), kunagisse raudteehooldaja majja tehtud kohvik-muuseumis püüdsin koguni ette kujutada, kuidas olnuks siinses eraldatuses 1950. aastail elada – talviti kümnekonna kilomeetri kaugusel suuskadega toidu järel käia jne. Tundus päris proovimisväärse eluna, vähemalt lühiajaliselt.
Selleks ajaks oli päev jõudnud pärastlõunasse ja jalgratturite liiklus Rallarvegenil raugenud. Lõuna paiku oli meile küll iga 5-10 minuti järel rahvast vastu sõitnud: kahekaupa, ühekaupa, ka suuremate seltskondadena; vanu ja noori ja päris lapsi, osad rattakottidega, osad tavaliste seljakottide all lookas. Vastutulijate ilmest ja liikumiskiirusest paistis, et neil on raskem kui meil. Meie pidime küll rohkem ülesmäge ronima, kuid nemad pidid sõitma vastu külma ja kõva tuult. Raudteeäärsete tuisutõkete põhjal otsustades tundus, et enamasti ongi tuul siin just Flǻmi ja Myrdali poolt tulijatele soodsam.
Finses, Norra kõige kõrgemas raudteejaamas (1222 m üle merepinna, rattateed mööda 53 km Flǻmist) vaata- sime veidi ringi sealses raudteemuuseumis ja põrutasime edasi, sest juulikuus on põhjamaised päevad ju pikad. Ca. 15 km pärast tundsime siiski, et aeg on päev lõppenuks kuulutada; seda enam, et tee lähedale jäi kena järv, mille äärde telk üles panna. Vesi järves oli arktilise kliimaga mägiplatoole kohaselt jahe, aga suure tahtmise korral supelda sai.
Järgnev päev kujunes tagasipöördumiseks tsivilisatsiooni. Ilmus inimasustus, vahepeal üksnes ratturite päralt olnud teele sattus aeg-ajalt ka mõni auto. Haugastolis, kus enamik 20 000-st Rallarvegeni läbijast matka alustab või lõpetab, jõudsime välja koguni asfaltteele.
Edasi viis tee meid Geilosse. Geilost sõitsime paar päeva Larviku suunas, aga kahjuks pidime enne sinna jõudmist keerama Oslo suunas, et õigeks ajaks lennukile jõuda. Geilo-Larviku rattamarsruudile jäänud puukirikud ja muud kultuursed vaatamisväärsused olid ka kindlasti vaatamist väärt, kuid reisi kõrgpunktiks jäi ikka Rallarvegen. Vähe sellest – lisasin ta isegi oma rattaret- kede top 3, Boliivia Salar de Uyuni ja Tšiili Carretera Australi kõrval.
Selles numbris
- Tarahumarad – rahvas jumala seljataga
- Rogain – võimalus avastada Eestimaa ilu
- Omaenese edevuse ohver Timothy Treadwell
- Kolm maalilist matkanädalat Siberis
- Berni Alpides kestab jääaeg
- Baltisaksa rännumehed eestlaste maailmapilti avardamas
- Vanas armsas Petseris
- Peterburi ööelu
- Valesti planeeritud matka hind on kõrge
- Rallarvegenil, kus juulikuus lumi on maas
- Kajakimatkamine Eestis
- 5X Skandinaavia
- Rännud Kersnaga
- Go Reisiajakiri nr 6 – Märts 2007
