Allan Kaldoja õnnestus täita oma kauane unistus ning külastada Lihavõttesaart ehk Rapa Nuid.
Tänavu jaanuaris külastasin Narva Vabaduse teatrifestivali kuraatori ehk lavastusküti rollis Tšiilis Santiagos toimuvat piirkonna suurimat teatrifestivali. Esmalt andis Vaba Lava seal kolm menukat etendust meie Ukraina koostöölavastusega „(Elu) sunnitud valikud“ ning seejärel vaatasime Lõuna-Ameerika viimase aasta lavastuste paremikku. Vahepeal aga õnnestus mul neljaks päevaks kõrvale põigata ning teostada oma ammune rännumeheunistus – külastada Lihavõttesaart ehk kohalikus ida-polüneesia keeles Rapa Nuid. Kaks järgnevat lugu peegeldavad minusse salvestunud mütopoeetilist arusaama selle põneva ja kauge, kesk sinetavat ookeani asuva väikese maalapikese kividesse tahutud ajaloost.
Kõndivad kivikujud ehk moaid
Kõigepealt polnud muidugi midagi. Siis aga udu hajus ning nähtavale ilmus piiritu sinine avarus – ookean, kõige elava ja mitteelava asupaik. Ookeani pinnale tõusid hiidkilpkonnad, nende kilpidest tekkisid saared ja saartest omakorda veealune manner nimega Hiiva.
Juhtus aga, et kaks saart, Marae Renga ja Marae Tohiō, hakkasid taas vee alla vajuma. Kuningas Hotu Matu’a saatis seitse oma hõimu parimat poega Hiiva äärealadele elupaigaks uut saart otsima. Seitsme seas olid meremehed, ehitusmeister, aednik, sõdur, kõik oma ala parimad. Pärast pikka seilamist jõudsidki nad saarele, mis sai nimeks Rapa Nui ehk Suur Rapa või siis Te Pito o Te Hanua ehk ’maailma naba’ (muuseas, seesama koht on Narva-Jõesuus mu aias, mille ümber suviti tiirleb päike). Saar on üsna suur, see moodustab enam-vähem võrdhaarse kolmnurga, mille otstes on kustunud vulkaanid ja kogupind 163 km2. Seitsmele kangelasele see koht väga ei meeldinud, kuna siin pidi lõõskava päikese all iga päev tööd tegema, et süüa saada. Samas puudusid siin mürkmaod ja muud kurjad elukad ning leidus piisavalt magevett. Nii viisid nad sõnumi uuest saarest koju tagasi. Hotu Matu’a oli rahul – raske võib ju olla, kuid jääme ellu. Peagi maabuski ta oma rahvaga saare ainukesse liivaranda põhjakaldal, see kaunis rand kannab täna sobilikku nime Anakena. Seitse meistrit aga läksid koduigatsuses oma algsaartele tagasi ja vajusidki nendega ookeanipõhja. Kõik see juhtus üle tuhande aasta tagasi.
Elu läks aga edasi ja selle hoidmiseks oli kõige tähtsam evida väge ehk mana. Enim mana oli muidugi kuningal ja tema hõimul. Kuna see kasvas, levis asustus üle saare. Lõpuks oli kaksteist hõimu. Juhtus aga nii, et Hotu Matu’a läks oma naisega tülli. Nimelt unustas ta naine põhilise suhtereegli „Naine peab meest austama“. Kuningas võttis oma koti ja kolm asja ning kolis saare lõunaküljele ühte koopasse. Seal ta surigi. Teised jälle arvavad, et ta tegi nii selleks, et mana kataks ja hoiaks kogu saart põhjatipust lõunarannikuni. Ka see on võimalik ja isegi tõenäoline. Kuningat austati väga ja austati ka teisi vägiisikuid, väljapaistvaid esivanemaid.
Ajapikku läks elu saarel nii jõukaks, et energiat jäi ellujäämisvajaduste rahuldamisest ülegi. Jäi aega ja jõudu rohkem mana hoidmise, säilitamise ja kasvatamisega tegeleda. Kõige parem moodus selleks on muidugi sakraalkunst. Saarel on koht nimega Rano Raraku, see on üks kokkupressitud hallist vulkaanilisest tuhast ehk tuffist koosnev mägi. Tuff on väga hea kujude meisterdamiseks. Nii hakatigi vägevate esivanemate mälestuseks tegema tuffist kujusid, mida nimetatakse moai. Kusjuures ka hõimusõdade ajal oli Rano Raraku kõigi erilise kaitse all ja kujuriõpilasi laekus kõigist hõimudest.
Moai on peast, ülakehast ja kubemest koosnev kuju. Pikad kõrvalestad ja vatsakeste alla ulatuvate käte pikad küüned näitavad jõukust. Uhked kõigutamatud ilmed igavest väärikust. Need kujud veeti kivimurrust saarel elavate hõimude jaoks olulistesse kohtadesse. Kujud tehti valmis ja sealt nad „läksid“ üle saare laiali. Just läksid, sest pooled saare traditsioonilistest lauludest kõnelevad sellest, kuidas moai oma ahusse ehk pühamusse jalutas. Teine pool lauludest räägib kuningast. Rano Rarakust väljusid kujud lõpuni viimistlemata silmade ja selgadega. Seljal oli vastukaal, mis võimaldas kuju ettepoole kallutades ja tagant köitega hoides teda küljelt küljele kallutada ja nii edasi „sammuma“ panna. Aga siis polnud moail veel mana sees.
Vägi saabus siis, kui moai oma sihtpunkti jõudis. Paljud ka ei jõudnud, kuna kui kuju transportimisel näoli kukkus või purunes, oli selge, et esivanemate väge sellesse ei tule – see jäeti lihtsalt vedelema ja nii on saarel „moaide maanteed“ ehk rajad, mis moodustuvad vedelevatest moaidest. Ütleme nii, et parem šanss oli lähemal elavatel hõimudel ja nii on tänapäeval suurim ahu ehk pühamu kohe Rano Raraku kõrval ookeanikaldal nimega Ahu Tongariki, kus seisavad kõrvuti 15 hiiglaslikku kivimeest. Jah, kuna moaisid tehti umbes tuhat aastat, siis tehnoloogia ja vilumus paranesid ning „mida suurem krunn, seda kõvem suusakunn“-reegel kehtis ka siin. Suurimad püstised moaid on umbes 10-meetrised ja 10-tonnised. Suurim lõpuni viimistlemata hiiglane kaevanduses on lausa 22-meetrine.
Nagu öeldud, vägi saabus siis, kui moai saabus pühapaika ehk ahusse. Ahus viimistleti moai lõpuni – siluti selg, pandi pähe punasest poorsest räbukivimist juuksekrunn ning viimistleti nägu ja silmad. Iga kuju on tehtud konkreetsele vägevale esivanemale ehk arikile. Kuju pandi püsti nii, et moai all on selle esivanema tuhk, pealuu ja kondid. Moodustusid pikad poodiumid, mille alumine nii-öelda põrandaosa oli tehtud tugevast basaldist. Kõige olulisemad olid silmad. Need tehti valgest korallist, silmaterad aga mustast obsidiaanist. Sõna moai on tegelikult küsisõna ja tähendab ’kellele?’. Kui moai jõuab ahusse ja talle tehakse nägu ja silmad, alles siis tuleb jõud temasse ja ta muutub „Aringa Ora O Te Tupuna’ks“ ehk „esivanema elavaks näoks“. Silmad pandi silmaaukudesse ainult erilistel puhkudel, väepäevadel. Seda tehti öösel, kui taevatähed astronoomiliselt õigesti paiknesid. Kõik kujud vaatavad ookeani poolt maa poole ehk selle koha poole, mida nad kaitsevad. Ainsa erandina vaatavad sisemaal seisvad Ahu a Kivi seitse kuju ookeani poole – need on need seitse esimest kangelast, kes kodusaarele tagasi läksid.
Moaisid tehti umbes kuni 17. sajandini. Sel ajal, ilmselt mitme asja ehk pika põua, inimeste poolt metsade raadamise, kaasnenud omavahelise sõjategevuse ning ehk veel millegi koosmõjus hõimude endine jõud kadus ning esivanemate- ehk ariki-kultus taandus. Kokku on saarel hetkel teada 52 ahut ja 893 moaid, seda koos lõpetamata ühikutega Rano Rarakus. Läinud sajandi keskpaigaks olid kõik kujud pikali. Osalt olid põhjusteks kunagised hõimusõjad, kuna esimene ülesanne oli ju vaenlase külalt „kaitse“ maha võtta ja nende esivanemate kujud ümber lükata. Osa aga võisid ka hõimud ise ümber lükata, olles pahased, et esivanemate kaitse ei tööta ning nälg kimbutab. Oma töö teevad ka loodusjõud, näiteks Ahu Tongarikist sõitis aastal 1960 üle üks ajaloo suurimaid tsunamisid.
Rapa nui kohalikud arvavad, et inimese hing läheb pärast surma ookeanisse ehk Vaikavasse. Vai on vesi ja kava on luu. Ookeani kaldal ahudel seistes on moaid vägeva mõjuga seniajani. Kuigi tänapäeval pole neil silmi ees, on maailma heades kohtades tajutavat igaviku kumedat häält siin väga tunda.
Lindmehe kultus
Moaide ajastu lõppedes oli saarerahvas täbaras seisus. Põud ikaldas vilja, metsad olid raadatud ja see võttis võimaluse ehitada suuremaid veealuseid, et saarelt lahkuda. Saar oli muutunud vanglaks. Järelejäänud seitse hõimu pidasid vihast olelusvõitlust, esivanemate ariki-kultus oli koos moaidega ära vajunud ja miski polnud enam tapu ehk püha.
Kuningahõimu juhiks sai Nga’ara. Lapsena oli naaberhõim ta röövinud ning ta veetis pikki kuid Akahanga koopas, kus sai elu, inimeste ning maailma üldise asjakorralduse üle põhjalikult järele mõelda. Vabanenuna valitsejaks saanud, asus ta toetama ressursipuuduse tingimustes kujunema hakanud viljakuse- ja küllusejumala Makemake kultust. Selle sümboliks sai muna. Kõige maitsvam muna saarel oli nõgitiiru muna. See oli nii maitsev, et saareelanikud olid ka selle linnu populatsiooni hävitanud. Ainus koht, kus nõgitiir veel pesitsemas käis, oli väike kaljune laiuke saare külje all just uhke Rano Kau vulkaani kõrgete seintega kraatri juures.
Nõgitiir ehk manu tara ehk „õnnelind“ oli eriline. Nagu öeldud, olid rapa nuid metsade raadamise tõttu muutnud end ise sunnismaiseks, välismaailmast isoleerinud. Põlvkondi puudus saarevälise eluga kontakt ning kujunes arvamus, et väljaspoolses hoomamatuses on jumalate maailm. Manu tara lendas kohale kevadel, meie mõistes septembris, ainult pesitsemisajaks, ning siis lahkus taas teadmatusse. Seega oli manu tara saadik jumalate maailmast, elus kinnitus sellele, et mingi lootus on siiski veel olemas.
Kuidas aga lahendada kurnav seitsme hõimu vaheline kõikide sõda kõikide vastu 163 ruutkilomeetril? Nüüd kujuneski lindmehe kultus. Nga’ara eestvedamisel otsustasid hõimuvanemad, et selle asemel, et sõdida, saadab iga hõim igal kevadel „lahingusse“ ühe oma parima poja. Seitse võistlejat on koos stardijoonel Rano Kau vulkaani kõrgel kraatriserval, millelt kenasti näha manu tara pesitsuslaid Motu Nui sinises avaruses 300 meetrit allpool. Ülesanne on lihtne – tuleb kaljuservalt ookeanini laskuda, siis laiule ujuda, leida manu tara muna, sellega koos tagasi ujuda ja taas mäkke ronida. Kes esimesena terve muna finišisse toob ja selle oma hõimu vanemale ulatab, on võitja. Hõimuvanem sööb muna ära – tema on nüüd lindmees. Tema hõim saab aastaks kuningahõimuks koos kaasnevate privileegidega. Ning teised aktsepteerivad seda. Kõik seitse hõimu on võistlusele saatnud ka oma kauneima neiu, uka neru. Nii neiud kui ka võistlejad pidi mõistagi süütud olema. Hõimuvanem valib neidudest ühe ja siis ka võidumees ühe. Viljakus võidab ja hõimude side paraneb.
Võistlejaks polnud lihtne saada. Selleks pidi sul olema õige po. Po on su loomahing. Tavaliselt näeb ema sind kandes või varemgi veel su looma unes. See võib olla näiteks kala või koer või sisalik. Aga võib olla ka lind. Igal po’l on oma head ja oma halvad küljed. Vägevamatel inimestel võib olla ka mitme looma po. Sinu vanem võib sulle enda oma pärandada või sa võid pühamehe silme all mingi teo sooritada, millega tõendad oma teise po olemasolu. Üks vägevamaid po’sid on linnu oma. Lind on vaba, tal pole takistusi. Ta võib vabalt tõusta mäe tippu, hõljuda ookeani kohal või söösta maapinnale. Lindmehe võistlusel osalemiseks pidi sul olema linnu po.
Atua tähendab jumalat ja ivi’atua tähendab jumalameest. Jumalamees käis mööda hõime ja valis välja poki manu’sid ehk „väikseid linde“, poisse, keda hakati tulevaseks võistluseks treenima. Valmis võistlejaid nimetati hopu manu ehk ’vette sukelduv lind’. Võidumees aga polnud lindmees ehk tangata manu – selleks oli tema hõimu pealik.
Võistlus polnud lihtne. Paljud osalejad hukkusid, kukkudes kaljult, uppudes ookeani või saades ronimisvigastustest veritsevate haavade tõttu haidele söödaks. Ometi räägib legend ja laul, et mees nimega Pou Vae Tea ehk „valge labajalaga vai“ osales võistlusel seitse aastat järjest ja võitis kõik seitse korda. Võitja kraapis kõrgel kraatriserval Orongo külas oma „allkirja“ ehk petroglüüf-pildi musta kivisse. Petroglüüfe on umbes 170, seega vähemalt niipalju aastaid peeti lindmehe võistlust. Viimane leidis aset aastal 1867.
Ja siis räägib me giid, koera ja sisaliku po’ga David: „Mu sõber töötas Orongo külas valvurina. Ühel kuuvalgel ööl tundis ta, et rinnus ammu pakitsenud vaikne kutse on paisunud vastupandamatuks. Ja ta hakkas kaljust alla ronima. Ja jõudiski tervena ookeanikaldale. Ujus aga mitte Motu Nuile, vaid selle ees püstloodis kõrguvale kaljurahnule nimega Motu Kau Kau. Ronis selle tippu, istus sinna maha ja tõmbas sügavalt hinge. Siis aga ujus tagasi ja ronis 300 meetrit üles tagasi Orongosse. Ta ütles mulle: „David, mul on see alles! Esivanemate mana on minus alles!““
- Ahu Tongariki
- Allan Kaldoja
- hopu manu
- Hotu Matu’a
- lihavõttesaar
- Lindmees
- Moaid
- Nga’ara
- po
- Pou Vae Tea
- Rano Raraku
- rapa nui
Selles numbris
- Raamatututvustus: Toomas Kokovkin, Siiri Külm, Kalev Sepp "Elutee. Hiiumaa jääteede lugu"
- Kogenud maailmarändurite parimad reisinipid
- Rattaga Läänemerel – Ahvenamaa
- Jah Colombiale, teineteisele ja seljakotireisidele
- Madeira – Euroopa Hawaii
- Madison Tuff - fotograaf sõjatandril
- Maha Kumbh Mela – maailma suurim rahvakogunemine
- 20 kuud seljakotireisi 10 000 euroga
- Salapärased saared Newfoundlandi külje all
- Kia ora, Uus-Meremaa!
- Rapa Nui raidkivide rapsoodiad
- Sumba ikatitest
- Parem kui Bali
- Tooteuudised
- Kroonika
- GO Reisiajakiri 111 - Aprill 2025
