Väidetavalt on Soome ja Rootsi vaheline Ahvenamaa arhipelaag maailma ilusaim saarestik. Ahvenamaa on täis jalgrattaradu, mis viivad muuseumidesse, praamide abiga teistele saartele või muidu ilusatesse kohtadesse, ja kui polegi kergliiklusteed, on ka tavaliiklus suhteliselt tagasihoidlik ja ratturisõbralik. Rattamatkal käis Siiri Hubbart-Merila.
Lükkame augusti alguse varasel hommikutunnil saare pealinna Mariehamni Läänesadamas oma jalgrattad maha Tallinna-Stockholm reisilaevalt. Kiire tuur läbi suvise, juba valge, kuid veel magava linna ja olemegi ööbimiskohas. Aeg väikeseks puhkuseks ja siis linna avastama.
Laupäeva keskpäevane Mariehamn on sarnane mõne Eesti maakonnalinnaga, elanikkegi sama palju – umbes 12 000. Peatänavad Storagatan ja Torggatan on ääristatud äride ja kohvikutega, kohe avastame ennast ka pisikeselt kohalikku toitu ja muud kraami pakkuvalt turult. Peatänava lõpust viib tee Ahvenamaa muuseumisse. Väliselt kastjas hoone ei ütle just liiga palju, kuid maja sisemus pakub vaimse ja tuumaka ekskursiooni Ahvenamaa kõige vanemast minevikust tänasesse päeva ja saarte kunstimaailma. Storagatanil on ka turismiinfopunk, siit leiab palju ideid ratta- ja matkaradade, ürituste ja transpordi kohta.
Mariehamn on suhteliselt uus linn. On teada linna täpne asutamisaeg – 21. veebruar 1861. Siia rajati sadam. Nimeks andis inspiratsiooni Venemaa tollase keisri Aleksander II abikaasa Maria Aleksandrovna: Mariehamn – Maria sadam. Oli ju aeg, mil Soome ja Ahvenamaa kuulusid Vene impeeriumi koosseisu. Linna servas on säilinud Mariehamni vanim hoone, väike punane puumaja. Kesklinnas domineerivad varjuliste tänavate ja ristkülikukujuliste kvartalite süsteem ja traditsioonilised punased-kollased-hallid puumajad. Södragatanilt leiame esimese Soome naisarhitekti Hilda Hongelli (1867‒1952) projekteeritud maja. Hongell kavandas ornamenteeritud šveitsi ja juugendstiilis puithooneid – stiil, mis kohalikele hakkas peagi meeldima. Tollal veel uues, alles kujunevas Mariehamnis ja selle ümbruses jõudis viljakas arhitekt kavandada peaaegu sada hoonet, millest 44 on tänaseni säilinud.
Mariehamnist sai kiiresti nüüdisaegne meresõidu- ja kaubanduslinn. Vastasutatud sadamalinna asus elama kaupmees Nikolai Sitkoff. Sitkoff ehitas imposantseid hooneid, avas ärisid ja muretses esimese purjelaeva. Sitkoffile järgnes meresõidugigant Gustaf Erikson, kellele kuulus enne 1940. aastat maailma suurim purjelaevastik. Eriksoni maja aed, küll üsna tagasihoidlik, on Esplanadgatanil möödakäijatele avatud, maja ise avatud ei ole.
Mariehamni Läänesadamas seisabki Eriksoni omaaegne uhkus „Pommern“, maailmas ainuke säilinud neljamastiline kaubapurjelaev. 94 meetri pikkune ja 13 meetri laiune kaubalaevaks ehitatud alus on säilitatud peaaegu sellisena, nagu see tuli aastal 1903 välja Šotimaa Glasgow’ laevatehasest. Sellega viidi Skandinaaviast välja puitu, toodi salpeetrit Lõuna-Ameerikast ja teravilja Austraaliast. Oma viimase sõidu tegi majesteetlik „Pommern“ vahetult enne teist maailmasõda, 1939. aastal 1950ndatel avati laev muuseumina. Vaatame ringi laevadekkidel, kaubaruumides sügaval laevakere põhjas, meeskonna ja kapteni tubades. Tolle aja kohta transportis purjelaev meeletu koguse kaupa, kuni 4000 tonni. Vähema pärast poleks ju tasunudki maailma teise otsa seilata! Purjelaev „Pommern“ oli enam kui saja aasta taguse insenerimõtte (peaaegu) viimane sõna. Laeval oli isegi täiesti korralik baar!
Meri on Ahvenamaal kõikjal
Meri võttis ja andis, ahvatles ja hirmutas, hellitas ja tekitas stressi, meri avas tee suurde maailma ja seadis piire. Ahvenamaa minevik on läbi põimunud põllumajanduse, meresõidu ja kaubandusega. Farmerid olid nii maaharijad-karjakasvatajad kui ka meremehed-ärimehed, olles suurte kaubalaevade aktsionärid. „Pommernile“ pääsebki läbi Ahvenamaa meremuuseumi. Muuseum annab laiema pildi Ahvenamaa meresõidu ajaloost.
Mariehamn on ümbritsetud merest, linnas on vähemalt neli randa ja kui otsida, siis küllap leiab teisigi ujumiskohti. Ja Ahvenamaa merevesi on mõnusalt siidine, juulis-augustis parajalt soe ka! Minu lemmikuks sai rand kesklinna servas, väikesel Lilla Holmeni poolsaarel, muuseumi lähedal.
Matkasõpradele kulgeb tore loodusrada otse Mariehamni Läänesadama juurest.
Mariehamn on jalgrattasõbralik. Linnast algav rattarada (13 kilomeetrit) viib lõunasse, poolsaare lõppu, Järsösse. Tee kulgeb üle sildade ja lõpeb Järsö kaljuse loodusrajaga (umbes 2 kilomeetrit). Kui on aega, saab läbi käia ka enne Järsöt teele jääva Nåtö loodusraja, mille pikkus on samuti 2 kilomeetrit. Nåtö on rikka bioloogilise kooslusega, siin võib vanadel rannakarjamaadel ja aasadel kohata õitsvat metsorhideed. Kesksuvel peaks lahti olema ka kohvik.
Pellase majamuuseum
Meresõidust Ahvenamaal ei pääse. Mariehamnist paarikümne kilomeetri kaugusel kagus, Lemlandi-Lumparland suunas on Pellas. Rattaga lähenemisel ongi orientiiriks Pellase-nimeline bussipeatus.
Pellas on rajatud 1884. aastal Pellase majamuuseumi esimesel korrusel näeme 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi esimese poole farmer-laevaomaniku jõukat elujärge. Muuseumi ülemine korrus annab ettekujutuse purjelaevast „Herzogin Cecile“ ja selle traagilisest reisist. Ahvenamaa oli (ja on) küll osa Soomest, kuid sealsete rannarootslastest elanike ukse all loksus meri, julgete meeste sihiks olid kauged maad, nad vaatasid merele, purjetasid, rääkisid võõrkeeli ja tegid äri kodust eemal. Aga alati ei lõppenud riskantsed reisid õnnelikult.
Tagasi alumisele korrusele. Kohvikus kallavad kohvi ja lõikavad kodutehtud kooki ajastu riietuses muuseumitöötajad. Istudes elutoa tugitoolis, võib ette kujutada Ahvenamaa keskklassi peaaegu aristokraatseks kujunenud elustiili.
Kastelholm – saare kunagine au ja kuulsus
On augustikuu laupäev. Mariehamnist jalgrattaga tunni-paari tee kaugusel põhjasuunas on saare kunagine au ja kuulsus, Kastelholm. Lukustame rattad terveks päevaks kunagise kindluslossi piirdeaia külge ja ees ootab uurimist tükk Ahvenamaa kaugemat minevikku.
Kastelholmi kindlusloss on rajatud 14. sajandi lõpupoole, aga arvatakse, et linnus võis olla siin juba varem. Taani-Rootsi sõdade ajal käis kindlus käest kätte. Kastelholmi kõrgaeg oli 16. sajandil, mil Ahvenamaa kuulus Rootsi kuningriigi koosseisu ja valitsejateks olid kuningas Gustav Vasa ja tema pojad. Enne Mariehamni asutamist toimuski saare administratiivne juhtimine Kastelholmist. Siin käis elu: liikusid kuninglikud pead ja muidu tähtsad tegelased, võeti vastu külalisi ja otsustati riigiasju, söödi jahiretkedelt toodud metsloomaliha ja joodi õlut. 1634 liideti Ahvenamaa Soome Turu ja Pori läänidega ning Kastelholm kaotas oma rolli administratiivvõimu keskusena. Sajand hiljem põles linnus maha, kuid ehitati üles vanglana. Praegu on Kastelholmi romantilised müürid katustatud ja infotahvlid seintel asetavad Ahvenamaa vanema ajaloo kindlasse raamistikku.
Teel kindlusest välja praegusesse maailma leiame ennast endalegi märkamatult Jan Karlsgårdeni vabaõhumuuseumist. 90 aastat tagasi alguse saanud muuseumis on tänaseks koha leidnud enam kui paarkümmend saare eri nurkadest pärit hoonet. Hoonete vahel ringiuitamine tekitab pildi 19. sajandi Ahvenamaa talurahva igapäevaelust. Kõige muljetavaldavam on ruumikas Ahvenamaa taluhoone: suur elutuba ja seinamaalingutega salong, kahe ruumi vahel on sissekäik, mille taga on külalistele mõeldud kamber.
Saame teada, et läbi Kastelholmi kulges Stokholmi-Eckerö-Turu postitee. Kuninglik post toimetati Rootsist Ahvenamaale, edasi Soome. Saarestiku läänepoolesem saar Eckerö ja Kastelholm Ahvenamaa peasaarel kujunesid postitee olulisteks vahejaamadeks. 17. sajandi keskpaigast pidid Ahvenamaa talupojad oma ühepurjeliste puupaatidega võtma osa postiveost. Mereteed Stockholmist Eckeröle ja Ahvenamaalt Turusse olid ohtlikud ning võis juhtuda, et postivoorus oma kohust täitev talumees ei tulnudki enam koju, vaid leidis teel olles märja haua.
Kiire piknik linnuse aias ja taas sadulasse. Vahel tundub veidi imelikuna, kuidas mõned kunagi olulised kohad on aegade jooksul oma tähtsuse minetanud. Üks selliseid unustuse hõlma vajunud kohti on Kastelholmist paar kilomeetrit edasi, Sund. Toetame rattad vastu Sundi kiriku kiviaeda. Koht oli olnud oluline aastatuhandeid, siia kujunes kalmistu juba rauaajal. Sundi Ristija Johannese kirik (ehitatud 1250‒1275) on Ahvenamaa saarte kõige suurem ja vanem keskaegne pühakoda, millest kujunes emakirik lähisaarte väiksematele kabelitele. Kirik rajati keskajal laevatatava väina äärde, siit ka nime päritolu (sund – rootsi k ’väin’). Kirik oli ligipääsetav veeteed pidi, ka lahkunute kirstud toodi viimasesse puhkepaika paatidel mööda veesoont. Peagi kujunes kiriku juurde sadam, siin käis elu. Praegu annavad ainult kirik ja väike hajaküla tunnistust Sundi kunagisest tähtsusest. Aga kui juba Kastelholmis olla, siis pelgalt rahu nautimiseks ja mediteerimiseks tasub Sundi tulla, selliseid kohti pole palju!
Lõpuks on aeg asuda tagasiteele. Õhtuks on ju vaja tagasi Mariehamni jõuda. Teel möödume Godby arboreetumist. Puukool on asutatud 1930, sihiks oli siia tuua eksootilisi puid, mis kasvaksid ka Soomes. Tee servast algab 1,7-kilomeetrine matkarada, mille ääres võib kohata hiidseedrit, siberi ja douglase kuuske, euroopa sarvpuud, jugapuud, kuriili lehist, hiidtujat (elupuu). Siit hargneb ka pikem rada (7,5 kilomeetrit), mille ääres on Björken ja Kungshögarna rauaaegsed matmiskohad.
Õhtust kõhutäidet pakuvad kohvik ja saarestiku suuruselt teise linna Godby ostukeskus.
Jaanipäeval Ahvenamaal lõket ei tehta. Külades pannakse püsti lillede, pärgade, puulehtede ja samblaga kaunistatud värviline ristpostidega 20‒25 meetri kõrgune meiupuu ehk jaanisammas. Talupojaühiskonnas olid kaunistuselemendid kindla sümboolse tähendusega, mis sündis mitme külakogukonna sünergiast. Mõnel pool jõudsid meiupuu kaunistustesse isegi pisikesed purjelaevad. Augustikuu rattareisil näeme värvilisi jaanisambaid pea kõigis külades. Kohalikud selgitavad, et meiupuu jääb püsti kogu suveks, vahel aastaringselt.
Bomarsundi kindluslinn, mis ei valminud kunagi
Kui on aega ja jõudu pikemaks rattasõiduks (edasi-tagasi 60+ kilomeetrit), siis ootab agarat ratturit Bomarsund. Suund on sama mis Kastleholmi tulekul, ainult umbes kümmekond kilomeetrit edasi. Lööme seekord araks, jätame rattad rahule ja panustame kohalikku bussiliiklusse. Bussid väljuvad Mariehamni bussiterminaalist kesklinnas, raamatukogu kõrvalt. Muide, kui on aega, võiks sisse vaadata ka Mariehamni raamatukokku, eriti need, kes valdavad rootsi keelt. Aga olgu, jätame raamatukogu ja seal ta ongi – mugav buss! 2024. aasta suvel maksis bussipilet kaks eurot. Peagi veereb meie buss saare veidra ja kõige suurema maamärgi juurde, Bomarsundi.
Bomarsundi massiivse kindluse ehitust alustasid venelased aastal1832. Vene keisririik oli planeerinud Ahvenamaale oma võimu läänepoolseima tugipunkti. Ahvenamaa keskel, Bomarsundi võimsas kindluses, pidi resideeruma 5000, mõnedel andmetel koguni 8000 sõjameest. Siit pidi valvatama üle Läänemere ja Põhjalahe vaheliste väinade. Tollal oli sellisel tohutul ehitusprojektil määratu mõju vaikse saare elu-olule, kaudseid mõjusid on ehk tunda siiani.
Kindluslinn ei saanud kunagi valmis. Algas Krimmi sõda, mille käigus Prantsuse-Briti liitlasväed ründasid kindlust. Ajalukku ongi Bomarsund läinud kurikuulsa, 1854. aasta suvel toimunud lahinguga, mille Venemaa kaotas. Pärast Venemaa lüüasaamist Bomarsundi lahingus lammutasid Prantsuse ja Briti jõud kindluse. Et vältida kindluse võimalikku ülesehitamist, jäid britid Bomarsundi kohale veel päris mitmeks nädalaks. Taaskasutamist leidis 700 000 telliskivi. See massiivne kogus kive veeti Helsingisse, millest ehitati Uspenski katedraal ja Aleksandri teater. Bomarsundist teisaldati ka massiivseid graniitplokke. 1936. aastal kuulutati Bomarsundi kindluse jäänused mälestiseks.
Bomarsundi lahingul oli igati patsifistlik tulemus – 1856. aasta Pariisi rahuleppe kohaselt Ahvenamaa demilitariseeriti. Staatus, mis püsib tänaseni. Bomarsundis toimunust saab selguse külastuskeskuse näitust uurides.
Jalutame mitu tundi ringi kunagises hiiglasuurena kavandatud militaarasulas. Siia olid planeeritud kasarmud, eluhooned, haigla, kool, kirik, surnuaiad. Kaitsekasarmutes olid suurtükiruumid, köögid, leivakojad, laoruumid, käimlad ning õigeusu, luteri ja roomakatoliku pühakojad. Kõik kerkis tühjale kohale ja kõigest on järel varemed: kunagise kindluse graniidist välismüüridel on siiani näha prantslaste suurtükikuulide augud, siin-seal on püsti müürijupp, on aimatavad hoonete asemed, avastame igal sammul midagi. Kogu küla tasub uurimist. Keset militaarküla on kohvik, kus küpsetatakse häid Ahvenamaa pannkooke.
Bomarsundist viib matkarada naabersaarele Prästöle. Rada saab alguse kindluse varemete juurest, viib üle silla, möödub kunagisest sõjaväehaiglast ja telegraafijaamast. Saarel on nüüdseks paarsada aastat vanad moslemi, ortodoksi, luteri ja rooma katoliiklaste matmispaigad. Buss tagasi Mariehamni väljub Prästö sadamast.
Kunstnikud ja seosed Eestiga
Mariehamnist pooletunnise rattasõidu kaugusel on pisike, vaid paari majapidamisega Önningeby küla. 20. sajandil algul hakkasid impressionismist motivatsiooni saanud kunstnikud otsima looduslähedust ja rahu. Peagi leiti Önningeby külas meeldima hakanud ja saadaval olev Jonesasi talu. Siia kogunetigi loodusest inspiratsiooni saama, maalima ja elama kogukondlikku elu. Tekkinud kunstnike koloonia hingeks oli tolle perioodi Soome tuntud maastikumaalija Victor Westerholm (1860‒1919). Westerholm rajas Önningebysse koguni püsivama suvekodu. Nii nagu kogukond tekkis, nii see ka hääbus 1930ndate paiku.
Läks mööda aastakümneid ja Önningeby panus kohalikku kunstiajalukku avastati 1990ndatel. Algselt Jonesasi talu laudast välja kasvanud kodulooseltsist ja pisikesest muuseumist on tänaseks kujunenud mini kunsti- ja kultuurikeskus.
Önningebyl on kindel koht Eesti kultuuriloos. Aastail 1906‒1913 peatusid Jonesasi talus rühmituse Noor-Eesti kunstnikud Konrad Mägi, Anton Starkopf, Nikolai Triik, Aleksander Tassa ja kirjanik Fridebert Tuglas. Mõned neist mitugi korda. Muuseumi püsiekspositsioonis eesti kunstnike töid pole, kuid siin müüdavate postkaartide valikus küll.
Tundub, et Ahvenamaa kultuuripärand ja igat liiki seiklusvõimalused on peaaegu piiritud.
***
6654 suuremat või väiksemat saart, saarekest ja laidu, millest umbes kuuekümnel on püsielanikud. Mõned saarekesed on vaid veest väljaulatuvad kaljude kobarad. Arhipelaagi suurim saar on Ahvenamaa (Ahvenanmanner, umbes 685 km2). Põhjas Botnia laht, läänes Ahvenamaa meri, lõunas Läänemeri, idas eraldab Ahvenamaad Soome-poolsest Turu saarestikust Skifteti väin. Saarestiku nimi on tulnud muinaspõhja keelest ja olevat tähendanud veemaad, rootsi keeles ka jõgede maad.
Tänapäeval on saarestik koduks ligikaudu 30 000 elanikule. Juba aegade algusest on Ahvenamaa mehed olnud agarad meresõitjad. Usutakse, et ahvenamaalased võtsid osa tuhande aasta tagustest viikingite retkedest Euroopasse ja ka itta, Venemaa suunas. 900 aastat tagasi saabusid misjonärid läänest, kes tõid saartele kristluse. Ahvenamaast sai osa Rootsi kuningriigist. Suur osa Stockholmi kalavarusidki olla tulnud Ahvenamaalt.
Ajalooliselt on Ahvenamaa kuulunud Rootsile. Aastatel 1808‒1809 Vene-Rootsi sõja järel pidi Rootsi loovutama nii Soome kui ka Ahvenamaa Venemaale. Nii saigi saarestik osaks Soomest. 6. detsembril 1917 Soome iseseisvus, neli aastat hiljem otsustati, et Ahvenamaa jääb küll osaks Soomest, aga tingimusel, et tagatakse saarestiku keele, kultuuri ja traditsioonide säilimine ning saarestiku autonoomia – õigus otsustada päris palju asju ise. Ahvenamaal on oma lipp ja parlament, ametlikuks keeleks on rootsi keel.
- Ahvenamaa
- Ahvenamaa meri
- Aleksander Tassa
- Aleksander II abikaasa Maria Aleksandrovna
- Anton Starkopf
- Bomarsund
- Botnia laht
- Fridebert Tuglas
- Gustaf Erikson
- Hilda Hongell
- Jan Karlsgårdeni vabaõhumuuseum
- Kastelholm
- Konrad Mägi
- kuningas Gustav Vasa
- kunsti- ja kultuurikeskus
- Läänemeri
- Lilla Holmen
- Mariehamn
- Nikolai Sitkoff
- Nikolai Triik
- Önningeby küla
- Pellase majamuuseum
- Rootsi kuningriik
- Siiri Merila-Hubbard
- Skifteti väin
- Stokholmi-Eckerö-Turu postitee
- Storagatan
- Sund
- Vene impeerium
- Victor Westerholm
Selles numbris
- Raamatututvustus: Toomas Kokovkin, Siiri Külm, Kalev Sepp "Elutee. Hiiumaa jääteede lugu"
- Kogenud maailmarändurite parimad reisinipid
- Rattaga Läänemerel – Ahvenamaa
- Jah Colombiale, teineteisele ja seljakotireisidele
- Madeira – Euroopa Hawaii
- Madison Tuff - fotograaf sõjatandril
- Maha Kumbh Mela – maailma suurim rahvakogunemine
- 20 kuud seljakotireisi 10 000 euroga
- Salapärased saared Newfoundlandi külje all
- Kia ora, Uus-Meremaa!
- Rapa Nui raidkivide rapsoodiad
- Sumba ikatitest
- Parem kui Bali
- Tooteuudised
- Kroonika
- GO Reisiajakiri 111 - Aprill 2025
