Reelika on raamatu „Minu Hiiumaa“ autor ning olnud kümme aastat Soonlepa karjamõisa perenaine. Kas Mulgimaa naist on saare-elu muutnud?
„Hiiumaa on muutnud küll ja saarelt saadud kümne aasta tarkused on tagataskus,“ noogutab Reelika ning palub reporteril diktofon kinni panna, kuna selle vilkuv tuluke toob meelde hirmsa loo Soonlepa peremehe Tõnis Kasemäe telefonist, mis ridikülis keset teatrietendust helisema hakkas ning Reelika seda sulgeda ei osanud.
Alguses rohkem energiat
„Imestasin kunagi, miks hiidlased tulevad praamilt – kus oleme rääkinud, kui palju toredat on saarel toimumas –, ja kaovad metsavahele. Nüüd olen pärast aastaid rahmeldamist samasugune. Jumaldan Hiiumaad ja kui seal olen, ei taha kadakate vahelt välja tulla – olen Soonlepas õnnelik! See omaette olemine on nii hea,“ räägib Reelika ja nendib: „Ei oodanud, et nii läheb. Ei taha poodigi minna sealt kadakate vahelt!“
Reelikal ei ole autojuhiluba ja selle teema peale ta süttib. „Enamik normaalseid inimesi ei sõida ju autoga! Fred Jüssi ei sõitnud autoga, Kivirähk ei sõida! Jätan alati intervjuudest meelde, kes ei oska ujuda või kellel pole luba – mulle need inimesed õudselt meeldivad.“
Ilma juhiloata inimeste jaoks käib saarel lahvka ehk kauplusauto. „Meie külas käis lavka kunagi viinaköögi juurde, aga siis läks Vilma tervis viletsaks ja poebuss vuras sinna. Kui Vilma suri, liikus peatus Aino maja ette. Nüüd pole enam Ainot ka, kuhu poebuss nüüd käib, ei teagi… Loodan, et hakkab kunagi Soonlepa lauda otsa käima, sest ühel hetkel on ka minul jalad haiged.“
Saare väsimus
Reelika tunnistab, et on viimasel ajal palju mõelnud „saare väsimuse“ peale. „Vanasti räägiti, et viis aastat on see aeg, kus tullakse, ollakse vaimustunud ja siis hakkab energia vaikselt maha käima,“ selgitab ta mõtlikult. „Tõmbasime kaks suve tagasi hoogu maha, ehk see päästab järsust „aitab kõik“-momendist,“ on Reelika optimistlik.
Hiiumaa eripära
Reelika on mures: „Hiidlased on hakanud uut väga lahkelt vastu võtma. Kas niimoodi äkki ei kao Hiiumaa eripära? Kui meil on asjad, mida saab ka mandrilt, kas turistil ei teki tunne, et miks peaks Hiiumaale tulema?“ Reporter arvab, et ega ei teki küll. „Mina ei taha, et kõik moodsad ja uhhuu-asjad saarel tooni annaksid – see ei ole Hiiumaa!“ naerab Reelika.
„Eelmise aasta parim asi, mis Hiiumaal meeldis, olid kaupluse Kivikala ja võrk TikToki videoklipid! Saar ja selle elanikud ei saa olla nagu vabaõhumuuseum! Kivikala sotsiaalmeedia on ideaalne kombo, kuidas kasutada uue aja võimalusi kohaliku eripära tutvustamiseks. Minusugune kuivamaarott ei oska kalagi puhastada. Mul on nendest videotest päriselt ka kasu, aga tuju teeb eriti heaks see, kuidas Imre hiidlaslikult lihtsate asjadega õpetusi jagab. Kuidas teha pahlakilu näiteks. Kui tuju paha, siis vaatan mõnda nende vana klippi.“
Selles numbris
- GO Reisiajakiri – Hiiumaa 2025
- Fred Jüssi: „Laiskus on mehe mõõt!“
- Henri Arras: „Ouk on lähim hiiukeelne sõna „meteoriidikraatrile“.“
- Andrus Talvari: „Minu lemmiktoit on hea toit.”
- Leib merest: Hiiumaa kalapüügi aastaring
- Jari Lindroos avas hiidlastele pitsasadama
- Pöördumine kormoraniusku
- Martin Lauri: „Olen hingelt rahvussportlane.“
- Meelis Pielberg: „Purjetamine on osa Hiiumaa identiteedist.”
- Jaanus Rohumaa: „Lasin Hiiumaal ennast täielikult ära tinistada.”
- Heikki Hõbemägi: „Käina ja kardirada lihtsalt kuuluvad kokku!“
- Kolm kohtumist Hiiumaa käppadega
- Tahkuna tuletorni legendid ja Pariisi kuma
- Hiidlased lisasid Kassari lahe maailma kauneimate hulka
- Ring Hiiumaale peale
- Raido Randmaa: „Hiiumaal käib kell kaks korda aeglasemalt.”
- Reelika Kasemägi ei taha kadakate vahelt välja tulla
- Reet Roos: „Sajandite tarkust pole mõistlik minema visata.”
- Mees, kes loopis Kassari kabeli katusele pilliroogu
- Hiiumaal rattaga kruiisimas
- Tule, läheme randa!
- Kas Hiiumaal võib kohtuda karuga?
- Karin Poola: „Tuleb puudutada inimese hinge.“
- Risto Kõrgemägi: „Hiiumaa on Eesti oma Bali saar!“
- Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo: "Miks me siit üldse lahkume?"
- Mikk Saar õpib Hiiumaal kalamehe ametit
- Mõttetus keset aasa
- Nele Eller hoiab käsitöölisi hoos
- Helgi Põllo: „Rahvariided on pärandvara.”