Reisimine keskajal: erandlik ja argine

Ringireisimine on igasuguses agraarühiskonnas raskendatud ja pigem erandlik ning seetõttu peetakse keskaegset inimest valdavalt paikseks. Ometi oli ka keskajal hulgaliselt neid, kelle jaoks reisimine pika maa taha ja tagasi kuulus lahutamatult positsiooni ja/või eluvaliku juurde.

Tekst: Juhan Kreem
Foto: Koblenzi keskarhiiv

Keskaegse rännukultuuri ehk tuntuim ilming on palveränd, millest on Niguliste muuseumi tornis avatud näitusega seoses olnud viimasel ajal rohkem juttu. Vaatame aga järgnevas natuke laiemalt, et kes, kui palju, kuhu ja kuidas keskajal reisisid ning millega nad seda tehes pidid arvestama.

Üleval, all ja keskel

Kui alustada ühiskonna absoluutsest tipust, siis jääb vägisi mulje, et keskaegne valitseja oli pea pidevalt sadulas. Mobiilsust sundis tagant varaseimate riiklike sidemete isiklikkus: et olla edukas valitseja, pidi oma vasallide ja teiste alamatega kohtuma, oma autoriteeti ise igal pool näitama ja kinnitama. Asjal oli ka praktiline külg. Valitseja suurt kaaskonda ei jaksanud üks piirkond kaua aega järjest toita ning nii tuli siirduda järgmisesse, kus oli (taas jõutud vahepeal varuda) moona. Kui vaadata keskaegsete Saksa-Rooma keisrite liikumistrajektoore, siis joonistuvad selgelt välja eelistatumad peatuskohad Reini keskjooksu ümbruses (Frankfurt, Speyer, Mainz) ja mujal (Goslar, Regensburg), aga põhimõtteliselt tuli olla palju liikvel. Sama iseloomustab ka teisi valitsejaid. Näiteks Liivimaa ordumeistril oli küll olemas oma pealinnus Riias, aga veel 15. sajandi alguses sõitis ta tihti oma valduses ringi ja kontrollis seda vahetult. Alles uusajal kujunesid välja residentsid ja pealinnad, kus seati sisse püsiv õukond, kuhu alamad võisid riigiasjade arutamiseks kokku voorida.

Teises äärmuses, ühiskonna alamkihtides on reisimine samuti sagedane. Kõigepealt tasub siin nimetada kõikvõimalikke meelelahutajaid, pillimehi ja akrobaate, kes rändasid linnast linna, laadalt laadale. Rändava eluviisiga olid ka ülikoolist ülikooli liikuvad skolaarid ja jutlustajad. Omaette kategooria moodustavad sõjamehed, kes olid seotud ajaliselt piiratud sõjakäikudega ja olid rahu sõlmimise järel sunnitud minema kusagile uut tööd otsima. Inimesi on suuremal hulgal teele ajanud ka näljahädad või usulised tagakiusamised. Ühekordse reisi kodukohast kaugele võtsid ette paljud maanäljas asunikud, keda valitsejad kutsusid vabadele maadele Ida-Euroopas, näiteks Preisimaale või Transilvaaniasse.

Ka korralikes lugupeetud ametites võis reisimine olla lausa rutiin. Näiteks keskaegse vaimulikkonna kommunikatsioon Rooma paavstiga oli tihe ja see kehtib ka Euroopa kaugemate nurkade kohta. Henriku Liivimaa kroonikast võib lugeda, kuidas Liivimaa misjonär Theoderich jõudis 1204. aastal Rooma koos liivlaste vanema Kaupoga. Riia piiskop Albert käis pea igal aastal Saksamaal uusi ristisõdijaid värbamas ja viibis niimoodi oma katedraalilinnas kõigest väikese osa aastast. Albert rändas jutlustades peamiselt mööda Saksamaad, aga jõudis 1215. aastal ka 4. Lateraani kirikukogule Rooma. See oli välja kuulutatud juba kaks ja pool aastat varem, et kohale jõuaks võimalikult suur hulk vaimulikke aukandjaid. 

Kaugel toimuvatele kogunemistele tuli sõita kloostrivaimulikelgi. Tsistertslaste ordu abtid pidid näiteks kogunema emakloostris iga-aastasel kapiitlil. Teada on, et Kärkna kloostri abt 1254. aastal Cîteaux’s tõesti ka oli, sai aga sealsamas õiguse külastada kapiitlit harvem ehk mitte igal aastal, vaid igal seitsmendal (muidu oleks ta pidanud suurema osa oma ametiajast teel veetmagi). Harvemini lubati kapiitlil käia ka teistel kaugemal paiknevate kloostrite abtidel. Teistpidi pidid orduülemused teostama vaimulikku kontrolli harukloostreid regulaarselt visiteerides. Saksa ordu kohta Liivimaal on keskajast teada kümme visitatsiooni, kuid kahtlemata toimus neid tegelikkuses rohkem. Kõrgmeistri saadikud reisisid visitatsioonide käigus läbi Liivimaa linnused ning kontrollisid ordu liikmeskonna distsipliini ja varade olukorda.

Esimene, kes keskaegse ränduri peale mõeldes silme ette kerkib, ei ole aga tingimata vaimulik, vaid hoopis kaupmees. Hansakaubanduse algaegadel rändasid kaupmehed suuremate seltskondadena, sest Vestfaalist Novgorodi teel olles tuli olla valmis enda ja oma kaupade kaitsmiseks. Hansalinnade võrgustiku arenedes 13. sajandi lõpus ja 14. sajandi alguses muutusid kaugkaupmehed paiksemaks ja saatsid edaspidi kaupu teele oma esindajatega. Rändavaid kaupmehi kohtab ka hilisemal ajal, kuigi suurt äri juhiti peamiselt paiksest kontorist.

Samuti oli reisimine sisse kirjutatud käsitööliste eluviisi. Ühelt poolt olid selli rännuaastad üks eluetapp, mis oli ette nähtud kogemuste omandamiseks, enne kui end mõnes kindlas paigas meistrina sisse seada. Teiselt poolt pani rändama osa elualade seotus suurprojektidega: linnuse või kiriku ehitamiseks tulid meistrid kohale ja liikusid objekti valmides edasi järgmisele. See meisterkond, kes tuli 14. sajandi teisel poolel Böömimaalt Saaremaale ning ehitas Kuressaare linnuse ja Valjala koorilõpmiku, siirdus siit edasi Preisimaale Marienburgi (Malbork) Saksa ordu kõrgmeistri uut paleed ehitama.

Reisimise argipäev

Reisimise kiirusele keskajal (ja hiljemgi) seadis esmased raamid see, milleks on võimelised inimesed ja hobused. Jala käib inimene 4–6 km tunnis, galopeeriv hobune teeb 20–25 km. Puhkepausid, mida mõlemad vajavad, lasevad päevateekonnaks arvestada keskeltläbi 30–45 km. Ratsakuller, kel oli teel võimalik hobust vahetada, võis saavutada ka 100 km päevas. Kauba- või sõjavoor liikus märgatavalt aeglasemalt. Näiteks 1502. aasta südasuvel saatis Saksa ordu kõrgmeister Preisimaalt Königsbergist Liivimaale moskoviitde vastu sõdimiseks abiväena 200 sõjasulast, kelle marsiplaan koos laagrikohtadega laseb välja arvutada, et päevateekonnaks mööda liivast Kura säärt oli ette nähtud pisut üle 20 km. Kõrgmeister hoiatas sel puhul tee peale jäävaid mõisavalitsejaid, et nende külamehed vägede läbimarsi ajal oma hanedel ja kanadel silma peal hoiaks, samuti et teeäärsetesse kõrtsidesse piisavalt toiduaineid varutaks.

15. sajandi alguse kuulsa hansakaupmehe Hildebrand Veckinchuseni järelejäänud paberite seas (mida säilitatakse Tallinna Linnaarhiivis ja mis hiljaaegu võeti UNESCO maailma mälu nimekirja) on muuseas Veckinchuseni kaubapartneri Philipp Spormakeri kuluaruanne reisi kohta Brüggest Tartusse ja tagasi 1420. aasta alguses. Teekond kulges esmalt Brüggest Kölni ja Dortmundi, sealt üle Wilsnacki, Gdanski ja Riia. Dortmundis ja Gdanskis külastas Spormaker äripartnereid ning Wilsnackis, kuulsas palverännukohas, mis jäi sobivasti tee peale, tegi ta annetuse teekonna õnnestumiseks. Tagasitee kulges Spormakeril üle Stralsundi. Teekonna pikkuseks edasi-tagasi tuleb kokku umbes 4400 kilomeetrit. Detailset ajakava kuluarvest ei selgu, aga kirjas on, et ta lahkus Kölnist 23. jaanuaril ja jõudis Tartusse kuu ajaga, mis teeb päevateekonnaks umbes 60 km. Silmatorkav on Spormakeri erinev reisitempo minnes ja tulles. Riiast Tartu (ca 250 km) kulus tal minnes kolm päeva ja üks öö, tagasiteele aga kaheksa päeva (päeva(öö)teekonnad vastavalt 62,5 ja 31,3 km). Ka Gdanski–Riia teel (ca 620 km) kiirus kõikus: minnes kümme päeva, tulles 19 ja pool päeva (päevateekonnad 62 ja 32,6 km). Võimalik, et Spormaker tõsiselt kiirustas minnes ja et ta tagasiteel reisis koos kaupadega, võimalik on aga seegi, et teeolud olidki veebruaris-märtsis heitlikud.

Reisikiiruste suur kõikumine iseloomustab teisigi teelisi. Näiteks Saksa ordu kulleritel võis 15. ja 16. sajandil kuluda Viljandi ja Paide vahel (ca 70 km) aega 8 tunnist 49 tunnini (kiirus vastavalt 8,75 ja 1,4 km/h). Võib arvata, et selle tingisid välised olud, näiteks ilmastik: kui öö oli kuuvalge, sai edasi liikuda; pimedas võis see aga olla väga raske ja ebatõhus. Palju sõltus aga aastaajast: suvel on rohkem valget aega, talvel sai üle soode lõigata. Kevadel ja sügisel võisid mõned teelõigud läbimatult põhjatuks muutuda. 1483. aastal teatas Tallinna raad Tartu piiskopile, et enne lihavõtteid ei saa nõupidamist korraldada, sest „teed on väga sügavad ja sitad“. Tihtipeale kohtab kirjavahetuses seisukohta, et maapäev tuleks korraldada „esimese rohuga“ ehk siis, kui hobuste sööta ei pea enam kaasa võtma, vaid seda leidub heinamaal.

Teede füüsiline olukord on alati reisijatele vintsutusi põhjustanud. Enamasti olid keskaegsed teed pigem sissesõidetud rajad kui tehisrajatised. Keerulisemates ja tümamates kohtades tuli pinnast siiski tugevdada. Niisugustest kohtadest on leitud keskaega dateeruvaid roikaid või palke. Testamentides sagedasti leiduv vormel vagadeks annetusteks „teedele ja radadele“ näitab, et raha tee-ehituseks tuli ka sellistest allikatest. Teede ehitus keskajal jäi aga üldiselt siiski tagasihoidlikuks, eriti kui võrrelda seda Rooma impeeriumi aegadega.

Hoopis tõsine teema oli teede turvalisus. Alati oli hea, kui rändur suutis end ise teeröövli eest kaitsta. Mõnikord ei saanud aga elukutseline sõjameeski sellega hakkama. Algselt andsid maahärrad reisijatele turbeks kaasa relvastatud sõjasalku, rahulikumates oludes ja maahärruse tugevnedes piisas juba turbekirjast. Keskvõim võis oma erilise kaitse alla võtta terveid reisijate gruppe (nagu paavst palverändureid) või objekte (nagu keiser peateid). Otsest abi ei pruukinud sellisest deklaratiivsest turbest siiski alati olla, samas suurendas selline akt iga kuriteo raskusastet nimetatud kohas või isikute vastu. Reisimine jäi igal juhul ohtlikuks ettevõtmiseks, millele siirdumisel oli mõistlik testament ära teha.

Ja muidugi raha. Enamiku reisijate kohta meil andmeid ei ole. Ilmselt sai ka säästlikult, söögi ja peavarju eest tööd tehes kaugele jõuda. Palverändurid võisid arvestada spetsiaalselt nende jaoks ette nähtud ulualustega. Eelmainitud Philipp Sporkmakeril kulus aga oma reisile kokku 36½ Reini kuldnat, 1 Preisi mark ja 3 killingit (orienteerumiseks: 4 kuldna eest sai sel ajal osta keskmise väärtusega hobuse). Odav see sõit niisiis ei olnud. 

Hoopis järgmisesse kategooriasse jäävad ilmalike võimukandjate reisid, mille käigus ei saanud loobuda oma staatuse väljanäitamisest ega sisseharjunud mugavustest. Näiteks Tallinna raehärrade hansapäevakülastuste kuluaruannetes kajastuvad lisaks tavapärastele reisimisega seotud kulutustele nagu söök ja ööbimine, teejuhi jootraha, hobuse rautamine ja vankri parandamine ka kingitused (vein ja vürtsid) ning teenritele ostetud uued riided ja jalanõud.

Lõpetuseks

Võrreldes tänapäevaga oli keskaegne inimene kahtlemata paiksem. Suure osa inimeste elu kulges ühes kihelkonnas külvates ja kündes ning pikim reis oli ehk paarinädalane vooriskäimine vilja linna viimiseks. Ka enamik palverändusid tehti kohalikesse pühapaikadesse ja vaid valitud osa keskaegse ühiskonna liikmetest käisid mõnes üleeuroopalises keskuses nagu Rooma, Santiago de Compostela, Rocamadour või Wilsnack. Keskaegsete teeliste galerii on samas olnud kirju ja me võime vaid ette kujutada, milliseid lugusid kaugetest maadest nad rääkisid neile, kes olid olnud paiksemad. Igal juhul ei võrdu inimese silmaring tema füüsilise tegevusraadiusega.

Selles numbris

• Raamatuarvustus: Mari-Leen Treimann "Meie Arvi. Lastega haagisreisil Poolas ja Baltikumis"
• Perega maailmareisile
• Kuidas matkal toituda?
• Headust ja teadmistejanu pole iialgi liiga palju
• Euroopa kuulsad kalasupid
• Meelis Atonen: tassid ja Põhja-Korea
• Teraslindu püüdmas ehk kes on planespotter?
• Reisimine keskajal: erandlik ja argine
• Miks minna Taiwani?
• Kas Kreekas elades tohib ka viriseda?
• Mallorca kui ratturite paradiis
• Maailmamerel mikroplasti otsimas
• 20 aastaga 500 tippu!
• Riik, kus ainus ohtlik loom on inimene
• Roald Johannson: „Ku#at, ma pean hommikul Kariibi mere saartele minema…!“
• Tooteuudised
• Kroonika